Loovusest ja loomulikkusest

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 691 kommentaari.

Njah, uuk 01:43, 2005-09-07 21:19:23

"Su jumalal on jämedad silmad"

...ja väga suur-suur suu...

/A jumal pole minu oma, vaid Su mõttekaaslastelt laenatud/

uuk, 2005-09-07 22:25:49

Njah, uuk 01:43, 2005-09-07 21:19:23

Ei, hea Njah, ma ei usu Sind. Pole küll päris kindel, aga miskipärast tundub, et mu mõttekaaslaste jumalal (või Jumalal) pole kvantsuperpositsioonidega taolist jämedakoelist ühisosa või meie mõistes meelelist vaatlusviisi, mis neid tänasele loodusteadusele mõistetaval moel mõjutada võiks. Aga, kes teab muidugi. Küsi neilt endilt.

Njah, Heelium 09:50, 2005-09-07 22:32:48

"üks asi on “katte leidmine” teine asi on “Juhuse” tunnistamine. Ainus, mida inimene, kes ütleb, et füüsikaline protsess, millest ta räägib, toimub puhtjuhuslikult, mulle tegelikult öelnud on, on see, et ta ei tea, miks see nii toimub. Tema katseandmed on täpselt sellised."

On tõsi, et juhust saab tõlgendada kui üle jõu käiva keerukusega determinismi lihtsustust, kuid põhimõtteliselt pole võimalik ka seda täie kindlusega väita.

Mul ei ole soovi sellist juhust nii võtta — loomulikult saan ma aru, et füüsikaliselt arvutustes lihtsalt tuleb seda juhusena võtta, aga filosoofiliselt ma seda ei tee.

Ja sellega hülgad teadusliku ning asud religioossele positsioonile.

Noh, siin pole muud öelda, et on võimsamat matemaatikat, kui Sinu oma, millega see “kuidagi ei õnnestu”. Isiklikult pole ma selle paradigma pooldaja, ehkki pean seda ka oluliseks mõtteks, kuna ma ei nõustu juhusega naljalt.

Võimsamast matemaatikast pole tuhkagi kasu, kui ta abil koostatav mudel ei vasta vaatlus/katseandmetele.

Ka multiversumi paradigmas ei pääse Sa juhuslikkusest.

See on see kognitiivne teema jälle, milles Sinuga on lootusetu rääkida. Ma parem lõpetaks selle.

“Teataval moel” pole ka kognitiivsete teemade puhul ammendav vastus, sest jätab kõik otsad spekulatsioonidele lahti.

Millisele kohale viitad? Ma kasutan seda lauset igal pool, kus ei tasu seda otsese tähendusena võtta.

Et siis nagu mõttepausi täitev ‘..ee..’ v ‘..ää..’?

Jutt oli Su väitest valguse kiiruse lõpmatuse kohta.

Ent kui ei juhtu enam mäletama, siis viitsimatus veidi lehte tagasi kerida ja järgi vaadata, mille peale seda ütlesid, ei tohiks väga suur vaev olla. Seda enam, et ma annan päises ka viite, millist kommi parasjagu kommin. Niiet see viitsimatus tähendab Sul tegelikult mõttelaiskust.

Vahe tegemine on lihtne. Aistingu autentsuse määramine ei ole.

Kui aistingu autentsuse määramine pole lihtne, siis tähendab see seda, et Sa ikka ei suuda vahet teha väljast pärineval ja Sinu sisemuse peegeldusel/otseühendusel.

Niiet ikkagi ärpled.

Aeg eesti keelse sõnana võib väga rahulikult tähendada seda aega, mida tajutakse.

Seda ta tähendabki, aga välisest tajutavast moodustuv taju pole väline reaalsus ise.

Njahi üks väidetest kõlab, et tunded on mõtetest lihtsamad. Ma ei tea, mida tundena võtad. Mina nt. kasutan seda sõna praegu kõikide tajutavate asjade kohta, sealjuures mõtted — õieti selle taju enda kohta (või taju on siinkohal vist vale sõna). Ühesõnaga kõige kognitiivse kohta.

Ja selgubki, et Sul on mõtted, tunded ja aistingud arusaamades segi nagu Kört-Pärtli särk.

Muidugi, kui def'id ka mõtteid tunnetena, siis ei saagi nad tunnetest keerulisemad olla.

Samas olen suht kindlalt veendunud, et tunne ühes tüüptähendusest, kus see on näiteks suhtumine teise inimesse, võib olla märksa keerukam nii mõnestki mõttest.

Kui mõte on ka tunne, siis nii mõnigi mõte on keerukam kui teine.

Samas arvestades aju neurovõrgu keerukust ja keha olekuid registreerivate retseptorite suhtelist hõredust, on mõtete diferentseeritus ja eraldusvõimelisus oluliselt suurem.

Sul on arenemata, “infantiilne” tundeelu, kui seda eitad, ent samas põhjendaks see nii mõndagi Sinupoolset arusaamatust varasemas tekstis ;)

Ma ei otsi siinsetest tekstidest emotsioone. Selleks on olemas teised kanalid. Arusaamatused tulevad aga justnimelt Sinu eriomasest isekootud loogikast, mil üldise loogikaga suht vähe pistmist...

Njah, uuk 22:25, 2005-09-07 22:38:34

"Pole küll päris kindel, aga miskipärast tundub, et mu mõttekaaslaste jumalal (või Jumalal) pole kvantsuperpositsioonidega taolist jämedakoelist ühisosa või meie mõistes meelelist vaatlusviisi, mis neid tänasele loodusteadusele mõistetaval moel mõjutada võiks."

Kõigeteadjaks saamiseks peab ta ju mingil moel Vaatlema. Et ta aga andis inimesele vaba tahte, siis pole tal võimalik ka algseisu vaadelda ning kõike ülejäänut sellest tuletada...

uuk, 2005-09-07 22:43:52

Kõigeteadjaks saamiseks peab ta ju mingil moel Vaatlema. Et ta aga andis inimesele vaba tahte, siis pole tal võimalik ka algseisu vaadelda ning kõike ülejäänut sellest tuletada...

????????????????

Hele, 2005-09-07 23:51:02

Njah, Hele 01.27, 2005-09-07 21:16:10

Tunded ja aistingud on samuti olemuselt erinevad. Ühtede puhul on tegemist kehasisese olekuga. Teiste puhul välistegurite mõjuga. Elektrisignaalina jõuab mõlema kohta ainult info ajuni.

See kehasisene olek tekib ajusisese oleku mõjul. Ja oletan, et isegi kui mingi õnnetu vigastuse tõttu kehast elektrisignaalid ajuni ei jõua, säilib inimesel võime emotsioone tunda. Ja teiselt poolt, kui emotsioonide eest vastutavad ajuosad ära rikkuda, on rikutud ka emotsioonid, ehkki muu keha ja selle närviühendused ajuga toimivad nagu ennegi.

Selle üle me vist jäämegi vaidlema, kas emotsioone tunneb aju või muud kehaosad. Mina igatahes olen siiamaani nii aru saanud, et info jõuab meelte kaudu ajusse, tekitab seal emotsiooni ja see hakkab elektrisignaalide ja keemiaga keha mõjutama. Kusjuures mõned tundmused, mida inime tunneb “kehas”, võivad tegelikult piirduda ainult protsessidega aju selles osas, mis kehaliste aistingute eest vastutab, ilma vastava reaalse kehaosaga elektri- ja keemiasignaale vahetamatta. Umbes nagu puujalg valutab.

Aga siia oleks tegelikult asjatundja kommentaari vaja - kujutan ette, et neurofüsioloogil oleks meie vaielust lugeda sama tore kui füüsikul mõnd siinset “relatiivsusteooriat”.

Segad mingi suvalise kokteili kokku ning nõuad, et see vastaks täpselt mingile konkreetsele tundele. Nõuad võimatut, sest keha ei vallanda suvalisi, vaid just konkreetse tunde kohase koostisega kokteile...

Jääksin seda uskuma, kui keegi näitaks ära need konkreetsed tunded ja nendele vastavad kokteilid ning tõestaks tunnete ja kokteilide vahelised üksühesed seosed. Kui palju neid konkreetseid tundeid üldse on? Kaldun arvama, et need moodustavad mingi pideva hulga.

/amatöörpsühholoogia muudkui areneb :)

Hele, 2005-09-08 00:14:17

Njah, uuk 22:25, 2005-09-07 22:38:34
Kõigeteadjaks saamiseks peab ta /Jumal/ ju mingil moel Vaatlema.

Panteisti Jumal ei pea, sest Ta ise ongi Kõik. Aga see häda tekib tõesti, kui eeldame, et on olemas miski, mis pole Jumal ja et Jumal peab sellest teadasaamiseks sellega mingit materiaalset vastastikmõju otsima nii nagu meie vaatleme endaväliseid objekte. Aga on siis vaja meie inimlikku piiratust Jumalale üle kanda, üritada luua Jumalat oma näo järele?

Hele, 2005-09-08 00:22:34

Njah, uuk 01:43, 2005-09-07 21:19:23

uuk:"Su jumalal on jämedad silmad"

Njah: “...ja väga suur-suur suu...”

:)))

uuk, 2005-09-08 00:25:21

Aga see häda tekib tõesti, kui eeldame, et on olemas miski, mis pole Jumal ja et Jumal peab sellest teadasaamiseks sellega mingit materiaalset vastastikmõju otsima nii nagu meie vaatleme endaväliseid objekte

Ei teki ka siis seda häda.
Kõikvõimalik vaadeldav on mingil kujul juba Vaatlejas eos olemas.

Heelium, Njah, 2005-09-08 08:34:20

"On tõsi, et juhust saab tõlgendada kui üle jõu käiva keerukusega determinismi lihtsustust, kuid põhimõtteliselt pole võimalik ka seda täie kindlusega väita."

“Ja sellega hülgad teadusliku ning asud religioossele positsioonile.”

Absoluutselt mitte. Kui ma võtan juhust üle jõu käiva keerukusega ülesandena, siis ei mõjuta see lahendi õigsust, kui ma midagi juhuslikult arvutan — seega ei hülga ma teaduslikku, vaid rakendan lihtsalt teist teooriat, mis annab identse tulemi ja on seega õigsuselt võrdne.

Juhust uskumast keeldun puhtpragmaatilisel põhjusel — valin kahest võrdse tõesusega teooriast selle, mille puhul mul on teoreetiline võimalus see liigse keerukusega võrrand lahendada.

Seda, et kumbagi eelitada ei ole muud põhjust, tean ja arvestan. Samuti võtan arvesse selle, et lihtsuse huvides on mõtekas hoida teadvuses ka puhtaid variante teooriatest, kus tõesti asju, mida nende põhjal arvutada ei saa, “ei ole olemas”.

“Võimsamast matemaatikast pole tuhkagi kasu, kui ta abil koostatav mudel ei vasta vaatlus/katseandmetele.”

“Ka multiversumi paradigmas ei pääse Sa juhuslikkusest.”

See ei ole minu paradigma, vaid asi, mis on võimalik. Üks võimalustest (miljarditest). Arvan, et kasulik on omada edasiõppimiseks sellist paradigmat, mis jätab kõik lahtised otsad lahtiseks — mingis mõttes on küsimustes, mida ei ole võimalik otseselt lahendada, kõikidest muudest teaduslikum seisukoht see, et kõik vastused, mis ei lähe andmetega vastuollu, on võimalikud.

““Teataval moel” pole ka kognitiivsete teemade puhul ammendav vastus, sest jätab kõik otsad spekulatsioonidele lahti.”

Ma seletan teistes kommides täpselt lahti, mis moel ja mil määral.

“Kui aistingu autentsuse määramine pole lihtne, siis tähendab see seda, et Sa ikka ei suuda vahet teha väljast pärineval ja Sinu sisemuse peegeldusel/otseühendusel.”

“Niiet ikkagi ärpled.”

On teatavad metafüüsikalised põhjused, miks tuleb arvestada võimalusega, et see vahe on valesti tehtud. Ilma kahtluseta on mul olemas kõik arvutusmehhanismid, mis võimaldavad seda vahet teha Sinuga samalaadselt — eeldades lihtsalt, et näiteks visuaalne ja heliline kujutis on õiged, kui vastavad teoreetilisele ettekujutusele ruumist ja näiteks tundeelamused valed. Samas olen mitmesugustel põhjustel suht veendunud, et see on üleliigne lihtsustus, mis tegelikult väänab tulemused pisut valeks.

“Seda ta tähendabki, aga välisest tajutavast moodustuv taju pole väline reaalsus ise.”

levi kasutas sõna “aeg” teises tähenduses, kui välise reaalsuse aeg — vastasel korral oleks tema väites olnud piisavalt lihtne ebaloogika, et ta oleks seda märganud.

“Ja selgubki, et Sul on mõtted, tunded ja aistingud arusaamades segi nagu Kört-Pärtli särk.”

“Muidugi, kui def'id ka mõtteid tunnetena, siis ei saagi nad tunnetest keerulisemad olla.”

On selline keerukas probleem, et on võimalik tunda midagi, mida üldiselt mõeldakse — näiteks tekib tunne, et aken on lahti. Piir on oluliselt vähem konkreetne, kui Sulle meeldib mõelda.

“Ma ei otsi siinsetest tekstidest emotsioone. Selleks on olemas teised kanalid. Arusaamatused tulevad aga justnimelt Sinu eriomasest isekootud loogikast, mil üldise loogikaga suht vähe pistmist...”

Irw. Asi pole loogikas. Emotsioonid ei ole loogika. Emotsioonid on sisend (loogilise analüüsi sisend).

Heelium, Hele, 2005-09-08 09:21:38

Nii lõppuks jõudsingi Sinu pisut intelligentsemate kommentaarideni peale vaevarikast ootamist ;)

Kõigepealt vastan Sinu kommentaarile organismi vastasmõjudest.

Arvan, et oma “relatiivsusteooria” oleks *tasemel* neurofüsioloogil täiesti rahuldav lugeda, sest nagu minagi, märgid seal ära, mis on kahtlane/umbmäärane, ehkki kui mina kasutasin sõnapaari “teatavas mõttes”, et märkida oma abstraktseid seoseid (mis tulenevad tegelikult sellest, et kui millelgi on mõne matemaatilise mudeli omadused, siis võib selle kohta kasutada rahulikult selle mudeli termineid).

Ma arvan, et nimetades kogu seda värki mateeria konfiguratsiooni reaktsiooniks avatud süsteemis, ei ole neurofüsioloogil ütlemist.

Samas, minu arvates üritada siin selgelt eristada füüsikaliselt mõtet ja tunnet on natuke üle jõu käiv. Sinu kindel eeldus, et kõik peab kindlalt ajusse jõudma, on pisut nõrk; lähtudes loogikast, väidaksin järgmist —http://arutlused.raati.net/Viki/index.php/N%C3%A4rvis%C3%BCsteem_ja_taju.

Kuna inimene on süsteem ja inimese osad suhtlevad pidevalt, siis on pea võimatu öelda, kus üks või teine signaal tekib — signaale tekib paljudes kohtades, levides need põimuvad ja võimenduvad, ning lõpuks saab rääkida ainult sellest, kus mingit liiki psüühe protsess kehas orgaaniliselt avaldub.

“Jääksin seda uskuma, kui keegi näitaks ära need konkreetsed tunded ja nendele vastavad kokteilid ning tõestaks tunnete ja kokteilide vahelised üksühesed seosed.”

Lähtudes materjalistlikest põhiteesidest peavad sellised üksühesed seosed esinema.

Samas, kui tahta ilma autoriteetsetele dogmadele viitamata, siis väike tõestus — http://arutlused.raati.net/Viki/index.php/Mateeria_ja_hing.

DiaTheo, Njah, Hele, 2005-09-08 09:31:57

Minu arust aju hoopis genereerib emotsioone! See, mis generaatori käivitab, pole aga sugugi üheselt paigas. Selleks võib sama hästi otsene välisärritus kui kurblik-õnnelik kiri kui paha unenägu osutuda.

Diagonaalis lugesin, võimalik, et sattusin aiaaugust rääkima.

Heelium, DiaTheo, 2005-09-08 10:38:58

Valisid ühe võimalikest vaatenurkadest.

Võrdselt õige on väide, et kõiksus neid genereerib, väitega, et seda teeb inimene või et neid genereerib ühendsüsteem, millesse on seotud aju, kiri, kirja saatja, inimene, inimese ümbrus, kirja saatja ümbrus. Unenägu võib käsitleda ajuprotsessina, mispuhul ei oleks erinevust, kas generaator on aju või unenägu — tuleks rääkida seljuhul unenäo ajuvälistest põhjustest, et eristus saavutada; lihtsalt aju ja unenägu on siiski suhteliselt suure ühisosaga hulgad. Kiri ja välisärritus omavad samasugust seost — kiri põhjustab otsese välisärrituse, kui ärritust samas kontseptsioonis eraldi käsitleda ja kirjaga “vastandada”, siis on mitu loogikatasandit kummaliselt põimunud. Loomulikult Sa seda kõike tead, ent tahtsin märkida, et selline loogika ehitus ei ole piisav sisend analüüsiks e. on ebaproportsionaalne ja paljuski eksitav.

Aju sisaldab emotsioone. Samuti paljud muud inimese osad. Aju üksi neid ei genereeri, sest sõltub nende genereerimisel otseselt paljude väliste lisaseadmete olemasolust, mis genereerimisel rolli mängivad.

Kuidas võtta muidugi, ent Su kommentaar on vist hommikuselt unine :)

DiaTheo, 2005-09-08 11:51:33

Ei see mu kommentaar seesinatsena hommikusest unisusest tulenenud.

Ehk võibolla hoopis emotsioonile omistatavast tähendusest. Mina rääkisin emotsioonist tema argitähenduses, kui tundest: raev, viha, armastus, kurbus, hingerõõm, südamevalu.

Ükski nendest ega paljudest teistest samalaadi tunnetest ei vaja vahetut välisärritust (meeleelunditega vahendatavat infovahetust), et oma parimas ilmingus esile puhkeda:-)

Aga ehk oli siin teemaks nn emotsiooniteooria, milles tunne vaid ühe osa protsessist moodustab, siis on ta komplekssem, seda muidugi. Aga kas ka sel juhul on otstarbekas Suure Pauguni tagajärgede ja põhjuste ahelas tagasi minna ... kahtlen vägevasti.

/seda siin pean silmas:/

Lugesin üle, polegi miskit tsiteerida, kvaasi kogu 10:38 tuleks siia ümbe kanda:-)

Heelium, DiaTheo, 2005-09-08 12:38:51

"Ükski nendest ega paljudest teistest samalaadi tunnetest ei vaja vahetut välisärritust (meeleelunditega vahendatavat infovahetust), et oma parimas ilmingus esile puhkeda:-)"

Jah, see sõltub kõik vaatenurgast. Ma viitasin lihtsalt sellele, et kirjutasid “otsene välisärritus või kurblik kiri”, ehkki kurblik kiri teeb seda otsese välisärrituse kaudu ja tegelikult viha põhjustavad välisärritused on kõik üheaegselt midagi kirja keerukusastmega ja samas otseselt — seega ei sobinud sinna “või” eriti hästi.

Ja teine asi, millele osutasin, et näiteks viha on suuremat sorti tunne, mis toimub terves organismis aju ja muude organite keeruka vastasmõju kaudu, mistõttu “aju” on sealkohal halb kitsendus, kui generaatorist rääkida — protsessi selles faasis on aju ainult generaatori komponent.

Aga noh, seda kõike võib ka tähenärimiseks pidada :) Tegelikult ei saanud ma lihtsalt aru, mis selle kirjaga öelda tahtsid või viidata ;)

DiaTheo, He, 2005-09-08 13:34:57

... seega ei sobinud sinna “või” eriti hästi.

Sobis ikka. Kiri seesinatsena ei toimi välisärritaja rollis. Vrdl sibul:-)) Mõlemad jõuavad ajju silmade kaudu. Kui inf sibulalt võetakse vastu otse, tõenäoselt isegi teadvusetuna, siis kirja puhul peab aju info eraldi, ilmtingimata mõtteprotsessi kaasates, kurvaks “töötlema”.

Ja teine asi, millele osutasin, et näiteks viha on suuremat sorti tunne, mis toimub terves organismis aju ja muude organite keeruka vastasmõju kaudu, mistõttu “aju” on sealkohal halb kitsendus, kui generaatorist rääkida — protsessi selles faasis on aju ainult generaatori komponent.

Hmmm ... naine hilineb, ta on kindlasti ... mind haarab meeletu viha ...

Kumb siin muna ja kana on? Kas füsioloogiliste protsesside poolt ajus esilekutsutud viha või vastupidi?

Pigem ikka vastupidi. Naise hilinemine kui välisärritaja ei tekita minus mitte ühegi meeleorgani vahendusel füsioloogilisi vastureaktsioone, mis võiksid primaarset rolli vihapurskes mängida. Küll aga teeb seda ajus genereeritud mõte!

Tegelikult ei saanud ma lihtsalt aru, mis selle kirjaga öelda tahtsid või viidata ;)

Kiri oli adresseeritud Njahile ja Helele ja lähtus nende omavahelisest dispuudist.

Heelium, DiaTheo, 2005-09-08 14:27:51

See, mida ma öelda tahtsin, omas mõtet ainult minu sõnakasutuse puhul.

“Naise hilinemine kui välisärritaja ei tekita minus mitte ühegi meeleorgani vahendusel füsioloogilisi vastureaktsioone, mis võiksid primaarset rolli vihapurskes mängida.”

Saan aru, et pidasid silmas välisärritajat kui sellist välisärritajat, millele ei moodustata sotsiaalset tähendust.

Heelium, 2005-09-08 14:29:19

Ma arvan, et minu artikli siin ja üldse viimase aja tekstide tasakaalustamiseks on oluline üks märkus:

http://arutlused.raati.net/Viki/index.php/Castaneda/Probleem

See omab tähendust seetõttu, et ka minu tekste saab kasutada psühholoogiliste protsesside tekitamisel, millele see tekst viitab.

Heelium, 2005-09-08 19:07:38

ma suhtlesin ühes foorumis just ühe analoogiga sellele, millist mõtlemist seal eelmises kommentaaris mainin, ja siis tekkis mingi mõte sellest, mis saab, kui ühiskond võtabki sellise filosoofia rakendusse. Sestap kirjutasin esimese ärritusega selle asja valmis :)

Njah, Hele 23:51, 2005-09-08 23:43:46

"See kehasisene olek tekib ajusisese oleku mõjul."

Polegi seda käivitusmomenti eitanud. Käivituse ajendeid võib olla palju väga erisuguseid. Kui aju mentaalprotsessid (mõtted ja tajutuvastus) avastavad olukorra, mis vajab keha ettevalmistamist teatud sorti tegevusteks, siis antakse alateadvuse motoorikale ülesanne käivitada kehas tunne (emotsioon), milleks motoorika vallandab tundele vastava kokteili. Sellega on tunne käivitatud ja biokeemia alustab kehas oma ettevalmistavat toimet ning aju saab hakata mõtteprotsessidega analüüsima edasise käitumise strateegiaid.

Ja oletan, et isegi kui mingi õnnetu vigastuse tõttu kehast elektrisignaalid ajuni ei jõua, säilib inimesel võime emotsioone tunda.

Tunded mõjuvad enamasti üle kogu keha ja pole just väga tõenäone, et kõik tagasisidekanalid läbilõigatud oleks.

Ja teiselt poolt, kui emotsioonide eest vastutavad ajuosad ära rikkuda, on rikutud ka emotsioonid, ehkki muu keha ja selle närviühendused ajuga toimivad nagu ennegi.

Kui starter on rikki, siis võtme keeramisel mootor ei käivitu.

Selle üle me vist jäämegi vaidlema, kas emotsioone tunneb aju või muud kehaosad.

Tajuprotsessid on organiseeritud sedasi, et taju viitab otseselt kohale, mis parasjagu oluline. Elik kui kogu keha adrenaliinist “suriseb”, siis tajutakse seda ikka üle keha, mitte ajus toimuvana.

Samas kui väita ainult aju tundlikkust, siis vaid paar mõttelist sammu sealt edasi ja tõdetakse “Aju on näljane..seepärast võtab ta jalad alla ja läheb toitu otsima..siis aju hammustab, närib ja neelab seda..edasi hakkab ta toitu seedima..jne.”

Kas pole mitte liiga koormatud organ see aju ja mida need teised ajuvälised organid sel juhul veel teevad?

Mina igatahes olen siiamaani nii aru saanud, et info jõuab meelte kaudu ajusse, tekitab seal emotsiooni ja see hakkab elektrisignaalide ja keemiaga keha mõjutama.

Emotsioon on kehas tekitatav biokeemiline olek. See on tema funktsioon, mitte elektrisignaal ajus. Viimane on vajalik sütikuna.

Kusjuures mõned tundmused, mida inime tunneb “kehas”, võivad tegelikult piirduda ainult protsessidega aju selles osas, mis kehaliste aistingute eest vastutab, ilma vastava reaalse kehaosaga elektri- ja keemiasignaale vahetamatta.

Ja mis oleks sellise “petteka” ülesanne kui ta reaalsele vajadusele ei vasta. Kui oleks küsimus ainult juhtimises, siis saab aju seda ka emotsioone simuleerimata hulga paremini teha.

Umbes nagu puujalg valutab.

Puujala “valutamine” pole siinkohal analoogia, sest tegemist pole eesmärgipärase reaktsiooni, vaid patoloogiaga.

Jääksin seda uskuma, kui keegi näitaks ära need konkreetsed tunded ja nendele vastavad kokteilid ning tõestaks tunnete ja kokteilide vahelised üksühesed seosed. Kui palju neid konkreetseid tundeid üldse on? Kaldun arvama, et need moodustavad mingi pideva hulga.

Siinse jonnimise asemel võiksid pisut netis kaevata. Neid seoseid emotsioonide ja ainete vahel on juba üsna palju teada. Adrenaliini ja hirmu vahel kasvõi ühe näitena. Mulle piisab selles teemas põhimõtete taipamisest.

Mis emotsiooniskaala pidevusse puutub, siis natuke rohkem v vähem tunnet on ikka seesama tunne pisut teise intensiivsusega...

***