Loovusest ja loomulikkusest

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 691 kommentaari.

uuk, 2005-09-06 02:26:33

Njah

Tere. No äraütlemata suur rõõm on taaskord Sinuga dialoogi kukkuda. Aega küll napib, aga aeg ju ongi vaid varastamiseks. Kas pole, Njah? Stõuling the mõuments.
Aga vabandust muidugi, täpsuse huvides pääb välja tooma, et Sind dialoogid ja muud taolised soovmõtlemisest koorunud sõnamullikad ei huvita. Ise ju ütlesid, mustvalgelt ja ilma sõela pistmata. Sa vaid vaatled ilmaelu ning teed märkusi, et neid terasid siis teistelegi jagada. Pole paha, Njah, pole paha.
Ja nüüd, ilma igasuguste argumentum ad humunkulusteta, tungimata Su privaatsfääri, surematute väidete taha, tahaks öelda järgmist :

Kas Sinu võimetus kätega vehkides maapinnast eemalduda teeb troposfääri teiseks maailmaks? Ja Su sisse/väljahingatav õhk polegi seesama, kus lind lendab? Samas kui ta maandub, siis on ta ju ka
Sinuga ühisel tasandil. Niiet niipalju eri maailmadest. Maailm on kõigile ühine, kuid elatakse osaliselt eri piirkondades sellest.

Just, Njah. Just seepärast on seda ühist õhku, eetrit ning porigi jagavail isendeil kombeks oma kogemust teistega jagada, nendega mingilgi moel osastuda. Seda muide kutsutaksegi laiemas mõttes dialoogiks. Sõnad pole primaarsed. See, mis loeb on hoiak, suhestumus, osadus.
Aga Sina, Njah, Sind huvitab väitlus ise, munadeta textivool, võiks öelda. Hää seegi, onju, kuid ehk on seejures siiski natuke liiast väide, et maailm on kõigile ühine. Tõesti, nii võib see ju ollagi, kuid esmalt, Njah, tere tulemast maailma!

Tere!

Ps- kui Sa nüüd kogu oma tõsikindluses väidad, et näe, uukpoiss ei öeld jälle miskit asjalikku, siis jah, Njah, just seda olen ihand Sul ammustaega öelda.
Tere tulemast maailma! Ja kui keegi Sind kõnetab, no Sa püüa ikka TALLE vastata, mitte aga enda luulule ta textist. Onju. See aga, kallis Njah, eeldab ka püüdu teist mõista. Muide, sääält on vaid pool sammu dialoogini. Tõsi küll, kallid märkmed tuleb vist seljataha jätta, need sest väravast läbi ei mahu. Ei mitte. Või on värav just Sinu mõõtu, kallis Njah?

uuk, 2005-09-06 03:05:27

Ahhjaaa, Njah, kui Sa ehk ajavargust uuk´ilikuks sõnamulliks pidasid, siis kahjuks ei. Sellel põhineb nt kogu jazzmuusika ning suuresti ka fotograafia, kogemuslikust teoloogiast rääkimata.
Hääd ööd, Njah.

Heelium, 2005-09-06 08:07:30

levi

neid ei peetagi päris kaasasündinuks. idee on selles, et esimeste eluaastate jooksul hakkab inimene inimese peamistest funktsioonidest mõnda eelistama ja arendab seda edasi, jättes muud alaarenenud seisu (põhimõtteliselt — tegelikult küll pisut keerukam). horoskoopidest on asi kaugel.

“Millistel? See on katseandmetega kooskõlas.”

Ma ei pea asja vajalikuks nii võtta, et miski toimub juhuslikult. Mulle piisab sellest, et ma ei tea, miks toimub.

“Tühjusse.”

No siis mahub minu poolt mainitu ka tühjusse.

“Mõõtja ainult kehtestab ühikut määrates selle mõõtmiseks arvuliselt võrreldava mastaabi.”

Sobib. Pidasin silmas, määratletav kiirus on mõõtmisest sõltuv.

“Vee pind pole omaette mateeria ega alamruum, vaid ainult piirpind kahe erineva keskkonna vahel.”

Seal võivad olla pinged. Võivad olla lained. Sellest piisab, et moodustada ruumi.

“Kes nüüd mulle minu olematuid mõtteid omistab? Vaata peeglisse.”

Vt. nt. oma ja levi vestlust.

“Sellest aga ei järeldu kuidagi valguse ennda kiiruse lõpmatus.”

Teatavas mõttes.

“Tead Sa juhuslikult sõna “kognitiivne” tähendust?”

Tajutav, tunnetatav. Samas tunnetatavus pole tunne (emotsioon).

“Ei ole. Mõte on abstraktne tähendus, milledega aju opereerib.”

Irw. Aju opereerib ikka füüsikaliselt olemasolevater asjadega ;)

“Abstraktseid tähendusi võib ju ka tinglikult mingi abstraktse ruumina ette kujutada. Samas minu jaoks on see pigem nagu kooditabel.”

Füüsikalises ruumis on nad siiski protsessid.

“Samas kui ta maandub, siis on ta ju ka Sinuga ühisel tasandil. Niiet niipalju eri maailmadest. Maailm on kõigile ühine, kuid elatakse osaliselt eri piirkondades sellest.”

Mõtle. Ma parem ei vaidle edasi. Sul on ka õigus, ehkki mul on nii sinu kui minu õigus :D

“See on nn. common sense, mis ei vaevu tihtipeale mõneti sarnaseid, kuid siiski erinevaid nähtusi eristama. Täpsuse huvides peaks siiski seda vahet suutma tajuda.”

Ei. See on sõna tähendus.

“Aga see lisa pole seal seinal, vaid levi ettekujutuses vastavast märgist.”

Sul on ka siin mõistmisraskused. Vastav märk kui A täht ongi see ettekujutus.

“Tähendusteks saavad nad alles inimese tõlgenduses, et nendega mõtetena opereerida.”

Jah. Ja inimese maailm *koosneb inimese tõlgendustest, millega ta ajus opereerib*.

“Kvalitatiivne muutus ruumi endaga puudutab paratamatult ka selle füüsikalisi omadusi...”

Irw ..ei pruugi ;)

Hele, uuk, 2005-09-06 15:03:16

uuk, 2005-09-06 03:05:27

kogemuslikust teoloogiast rääkimata.

Misasi see kogemuslik teoloogia veel on? Tark jutt usulise kogemuse teemal? Seda tahaks küll lugeda.

Aga miks Sa Njahile oma teretulemastiga ämmaisandat mängid? Ta pole turist, ta elab siin - ja juba ammu. Usu või ei, just niimoodi ta siin elabki. Tema emotsioonivaba humanoidsus muutub fenomenina nauditavaks otsekohe, kui lõpetada tagajärjetud katsed teda inimlikumaks tohterdada - ja pikemaajalisel jälgimisel jääb sellest omapärasest objektist fotoplaadile teisigi spektrijooni, mis näitavad, et somewhere out there is the real boy.

Muide, mu kogemuse kohaselt mahub dialoogiväravast mõistliku suurusega faktimärkmik palju paremini läbi kui lapsevanemlik toon. Ära parem küsi, kust ma seda tean....

uuk, 2005-09-06 17:51:02

Hele

:)

No ei saand teisiti, ma kohe pidin.

Njah, Hele 00:40, 2005-09-06 21:12:30

"Mõte on samapalju “biokeemia” kui tunne, mõlemad mõjutavad ajulainemustreid. Kui tunne on biokeemia (rakkude keemiline ja elektriline aktiivsus), siis on seda ka mõte. Mõtte ja tunde vahe on selles, et infotöötluse ja emotsioonidega tegelevad erinevad piirkonnad ajus."

Tulistad kahurist varblasi. Nii lihtne ja pisike see vahe nüüd ka pole. Kui mõtteprotsessid piirduvad peamiselt ajuga (+seljaaju), siis tunnete põhitallermaa on allpool kaela.

Lisaks pole mõtted ajulainemustrid ise, vaid abstraktselt nende olekutesse kooditud tähendustena teine lisatase.

Tunded seevastu üle kogu keha vallandatavate biokeemiakokteilidega valmistavad keha füsioloogiliselt ette võimalikult järgnevateks tundekohasteks tegevusteks.

Kui mõtted on põhimõtteliselt kiiresti muutuvad dünaamilised protsessid, siis tunded on võrrelduna palju pikaaegsemalt kestvad staatilised olekud.

Niipalju neil küll omavahelist sidet on, et mõtted saavad tundeid vallandada ja ohjata ning tunded omakorda võivad kajastuda mõeldavates mõtetes, kuid muus osas on nad suht sõltumatud nähtused.

Biokeemia ei suuda inimeste mõtteid -tundeid seletada ega prognoosida.

Kui mõttetähendustena lisanduv abstraktne lisatase teeb mõtete lugemise ajulainemustritest keeruliseks, siis kehas möllavate tunnete taipamine keha valdavate füsioloogiliste olekute alusel pole kuigivõrd keeruline ülesanne...

Njah, uuk 02:26, 2005-09-06 21:34:07

"Ja kui keegi Sind kõnetab, no Sa püüa ikka TALLE vastata, mitte aga enda luulule ta textist. See aga, kallis Njah, eeldab ka püüdu teist mõista."

No päris nii see ka pole. Teise väidetu sisu mõistmine ei tähenda veel sellega kõigiti nõustumist ja sellele takkakiitmist. Eriti kui omad arusaamad üsna teistpidi käivad.

PS Aga polnud ju paljud Sinugi vastused minule korrelatsioonis minu väidetu sisuga, kui pisut ajalugu meenutada...

uuk, 2005-09-06 21:45:10

Njah

Jah, Njah

levi, Njah, 2005-09-06 21:59:13

Njah, kas sa võiksid seletada paart asja? üldsegi mitte nipiga, vaid küsin täiesti puhtsüdamalikult.

Nimelt, kes on sinu jaoks see Vaatleja, kes tajub?

Njah, Heelium 08:07, 2005-09-06 22:18:50

"Ma ei pea asja vajalikuks nii võtta, et miski toimub juhuslikult. Mulle piisab sellest, et ma ei tea, miks toimub."

Ent see oma tahtmatus juhuslikkust tunnistada ei tähenda veel timgimata, et seda maailmas üldse pole.

Ja kui väidad, et Sind ei rahuldab see, kui Sa ei tea, kuidas toimib, siis telepaatiale katte leidmise nimel Sind küll ei häirinud Sulle teadmata sisuga füüsiliste nähtustega meelevaldselt opereerida.

No siis mahub minu poolt mainitu ka tühjusse.

Kuidagiviisi mahtuda ju võivad, aga paralleeluniversumite paradigma eeldatavad otseseostatused kõigi nende vahel ei taha kuidagi õnnestuda.

Pidasin silmas, määratletav kiirus on mõõtmisest sõltuv.

Kui Sa just kvantmääramatustele ei apelleeri, siis kiirus ei sõltu mõõtmisest. Mõõtmine annab lihtsalt mõõtjale teada selle mõõtesüsteemi kohase arvulise väärtuse.

Teatavas mõttes.

Mida tähendab selline mittemidagiütlevus nagu “teatavas mõttes” Millises mõttes täpsemalt?

“Tead Sa juhuslikult sõna “kognitiivne” tähendust?”

Tajutav, tunnetatav. Samas tunnetatavus pole tunne (emotsioon)."

Sry, aga tsiteerisid ennast ja vastasid minu vastusega sellele.

Irw. Aju opereerib ikka füüsikaliselt olemasolevater asjadega ;)

Kui seda irw'i tõsiselt võtta, siis positsioneerid end täiega solipsistide leeri. Ka nende jaoks käib üle jõu teha vahet endavälise reaalsuse ja sellest enda sees moodustatava ettekujutuse vahel.

Mõtle ikka järgi, kas Su aju liigutab telekineetiliselt Su ees olevaid objekte v teed Sa seda oma lihasjõudu appi võttes?

Füüsikalises ruumis on nad siiski protsessid.

Seda küll, kuid mõtetes ei opereeri Sa enam otse nende protsessidega, vaid neist protsessidest moodustunud ettekujutuslike tähendustega.

Sul on ka õigus, ehkki mul on nii sinu kui minu õigus :D

????

Ei. See on sõna tähendus.

Aeg ja selle kulg on objektiivne reaalsus. Ajataju selle teatud korrelatiivne kajastus ettekujutuses. Need pole üks ja sama.

Sul on ka siin mõistmisraskused. Vastav märk kui A täht ongi see ettekujutus.

Ja seda seina pole ka kindlapeale seal olemas? :)))Taas kaldud solipsismi.

Ja inimese maailm *koosneb inimese tõlgendustest, millega ta ajus opereerib*.

Seda nimetatakse ettekujutuseks maailmast. Maailm ise see pole...

Njah, levi 21:59, 2005-09-06 22:25:09

"Nimelt, kes on sinu jaoks see Vaatleja, kes tajub?"

Kui täpselt mäletan, siis viitasin Vaatlejana kristlaste poolt levitatud ettekujutusele Jumalast kui kõigesuutjast ja kõigeteadjast.

Kvantmahhaanikas on aga tegelikuks Vaatlejaks osakeste vahel toimuv interaktsioon...

levi, Njah, 2005-09-06 22:43:14

Kvantmahhaanikas on aga tegelikuks Vaatlejaks osakeste vahel toimuv interaktsioon...

Aitüma.

Siis ma arvasin õigesti, ehkki see interaktsioon ütleb mulle suhtleiselt vähe. Olen sellest aru saanud kui küllaltki määratlemata protsessi, mille tulemusena osakeste vahel tekivad vastastikused seosed ja mõjud. Aga ikkagi jääb mulle selgusetuks, kes tajub interaktsioonitulemeid?

Minu jaoks ei ole Vaatlejaks mitte Jumal.

levi, Njah, 2005-09-06 23:06:45

Minu jaoks tõusetuvad selle interaktsiooni kui Vaatlejaga kohe üles terve rida küsimusi.

Näiteks kasvõi inimese olemuse ja vabaduse probleem?

sh,

Millest saab alguse interaktsiooniprotsess?

Kas inimene saab kuidagi interaktsiooniprotsessi tulemeid vältida (ignoreerida), mõjutada, suunata jms?

Kes on siis üldse inimene? Interaktsiooni objekt?

Mis on vabadus? Kas seda siis ei olegi?

Kas seesama interaktsiooniprotsess, mis inimese keha ja teadvusega seotud, lakkab inimese surmahetkel? Kuhu ta kaob?

jne.

Njah, levi 22:43, 2005-09-07 00:08:09

"Aga ikkagi jääb mulle selgusetuks, kes tajub interaktsioonitulemeid?"

See, kes juhtub interaktsiooni käigus tekkinud/hajunud osakese kinni püüdma ja selle omadustest/trajektoorist vastava info välja sõeluma. (Ntx inimsilm)

Üldiselt tajutakse Vaatlust kui katsetaja poolt footoni saatmist, et see siis peale hajumist kinni püüda. Sellest ka pisut eksitav arusaamine Vaatleja vältimatust sekkumisest protsessi. Ainult'et see ei pruugi sugugi katsetaja ise olla, kes algselt footoni teele saatis.

Minu jaoks ei ole Vaatlejaks mitte Jumal.

See jutt käis selle kohta, et kui Jumal tõesti oleks kõigeteadja, siis peaks ta selleks ka pidevalt Vaatlema. See aga kukutaks kvantsuperpositsioonid paratamatult kogu aeg kokku ning me ei saaks enam kvantefektide olemasolu tõdeda.

Millest saab alguse interaktsiooniprotsess?

Kahjuks puudub mul selle kohta teadmine.

Kes on siis üldse inimene? Interaktsiooni objekt?

Inimene on keerukas kogum mitmesuguseid protsesse. Ka need protsessid interakteeruvad omavahel ja ümbrusega.

Kas inimene saab kuidagi interaktsiooniprotsessi tulemeid vältida (ignoreerida), mõjutada, suunata jms?

Sõltub otseselt, kuidas järgnev kulg suhtestub nende protsessidega. Protsessid on reeglina mittelineaarsed ning kui vastasmõju toimub keset stabiilsuspiirkonda, on tulemus ettemääratud. Kui aga satub ebastabiilsuspiirkonda, siis ka väga pisike muutus (Heisenbergi määramatus) võib tähendada hoopis teist tulemust.

Mis on vabadus? Kas seda siis ei olegi?

Vabadus on suutlikkus saavutada tahtekohast tulemust. Vabadus on olemas, kuid see pole absoluutne.

Kas seesama interaktsiooniprotsess, mis inimese keha ja teadvusega seotud, lakkab inimese surmahetkel? Kuhu ta kaob?

Surma järel hakkavad inimest moodustavad protsessid lagunema ning nende toime lakkab. Inimene ei kao jäägitult, aga teda moodustanud keerukam struktuursus laguneb. Sh. teadvust kandnud protsessid. Alles jääb ainult põrm...

Hele, 2005-09-07 00:28:04

Njah, Hele 00:40, 2005-09-06 21:12:30

Kui mõtteprotsessid piirduvad peamiselt ajuga (+seljaaju), siis tunnete põhitallermaa on allpool kaela.

Tundeid tunneb minuteada ikka aju, ehkki tunded mõjutavad keemia kaudu kogu keha. Kirjutattakse, et mõned ajuvigastused võivad inimese tundeelu põhjalikult ära rikkuda ilma muid ajufunktsioone oluliselt häirimatta. Ka kuulsatele stimulatsioonikatse rottidele torgati ju elektroodid just ajusse, mitte mujale.

Kui mõtted on põhimõtteliselt kiiresti muutuvad dünaamilised protsessid, siis tunded on võrrelduna palju pikaaegsemalt kestvad staatilised olekud.

Tunded võivad muutuda peaaegu sama kiiresti kui mõtted, mõne sekundi jooksul. Näen pimedas toas monitori peal liigutamas kahtlast tumedat kogu - ehmatan. Ehh, kassiroju! - hakkan naerma...

kehas möllavate tunnete taipamine keha valdavate füsioloogiliste olekute alusel pole kuigivõrd keeruline ülesanne...

Ehk oskad Sa viidata vastavustabelit keha pealt mõõdetavate parameetrite abil kirjeldatavate füsioloogiliste olekute ja tunnete vahel?

Njah, Hele 00:28, 2005-09-07 01:04:59

"Tundeid tunneb minuteada ikka aju, ehkki tunded mõjutavad keemia kaudu kogu keha."

Tajub oleks kohasem sõna. Tajuimpulsid tulevad keharetseptoritest, teavitades vastavatest olekutest.

Kirjutattakse, et mõned ajuvigastused võivad inimese tundeelu põhjalikult ära rikkuda ilma muid ajufunktsioone oluliselt häirimatta. Ka kuulsatele stimulatsioonikatse rottidele torgati ju elektroodid just ajusse, mitte mujale.

Ajus on vallandumismehhanismid ja tagasiside. Rotikatses ärritati tagasisidet.

Tunded võivad muutuda peaaegu sama kiiresti kui mõtted, mõne sekundi jooksul. Näen pimedas toas monitori peal liigutamas kahtlast tumedat kogu - ehmatan. Ehh, kassiroju! - hakkan naerma...

Mõned tunded võivad vallanduda väga kiiresti, kuid väljalülitamine ei käi sama ruttu. Ka kassinäites jäi Sul veel mõneks ajaks edasi kestma ehmatusele järgneva ärrituse tunne. Iseasi, kas suvatsesid seda endale teadvustada. Kehas vallanduv kokteil ei neutraliseeru hetkega.

Ehk oskad Sa viidata vastavustabelit keha pealt mõõdetavate parameetrite abil kirjeldatavate füsioloogiliste olekute ja tunnete vahel?

Viidet mul Sulle anda pole, aga mõtteprotsessid on tundereaktsioonidest oluliselt keerukamad...

Hele, 2005-09-07 01:27:11

Njah, Hele 00:28, 2005-09-07 01:04:59
Tajub oleks kohasem sõna. Tajuimpulsid tulevad keharetseptoritest, teavitades vastavatest olekutest.

Mnjah, sõna “tunne” on korralikult ülekoormatud. Üks “tunne” on viha või rõõm, teine on tundmine, et sipelgas varba vahele ronib. Sa oskasid sujuvalt ühelt teisele libiseda. Sel viimasel pole keemilise kokteiliga enam palju pistmist, rohkem elektrisignaali moodi vist teine.

Ajus on vallandumismehhanismid ja tagasiside. Rotikatses ärritati tagasisidet.

Tunnista üles, tekitad omaloomingulist teooriat. Rottidel ärritati minuteada limbilises süsteemis asuvat naudingukeskust.

Aga olen tõesti lugenud katsetest, kus keemiaga tekitati inimestel kerge indiferentne erutusseisund ja katsealused tõlgendasid seda sõltuvalt olukorrast väga erinevateks, lausa vastandlikeks emotsioonideks. Justkui emotsioone oleks rohkem kui füsioloogilisi seisundeid.

Aga selles huvitavas teemas olen ikka ja alati hädas oma harimattusega, kõike ka ei jõua ühes elus. Tegelt, kui päevad ja ööd Vias istuda, ei jõua üldse miskit arukat tehtud... :(

uuk, 2005-09-07 01:43:22

See jutt käis selle kohta, et kui Jumal tõesti oleks kõigeteadja, siis peaks ta selleks ka pidevalt Vaatlema. See aga kukutaks kvantsuperpositsioonid paratamatult kogu aeg kokku ning me ei saaks enam kvantefektide olemasolu tõdeda.

Su jumalal on jämedad silmad.

Heelium, 2005-09-07 09:50:32

Njah ..üks asi on “katte leidmine” teine asi on “Juhuse” tunnistamine. Ainus, mida inimene, kes ütleb, et füüsikaline protsess, millest ta räägib, toimub puhtjuhuslikult, mulle tegelikult öelnud on, on see, et ta ei tea, miks see nii toimub. Tema katseandmed on täpselt sellised. Mul ei ole soovi sellist juhust nii võtta — loomulikult saan ma aru, et füüsikaliselt arvutustes lihtsalt tuleb seda juhusena võtta, aga filosoofiliselt ma seda ei tee.

“Kuidagiviisi mahtuda ju võivad, aga paralleeluniversumite paradigma eeldatavad otseseostatused kõigi nende vahel ei taha kuidagi õnnestuda.”

Noh, siin pole muud öelda, et on võimsamat matemaatikat, kui Sinu oma, millega see “kuidagi ei õnnestu”. Isiklikult pole ma selle paradigma pooldaja, ehkki pean seda ka oluliseks mõtteks, kuna ma ei nõustu juhusega naljalt.

“Kui Sa just kvantmääramatustele ei apelleeri, siis kiirus ei sõltu mõõtmisest. Mõõtmine annab lihtsalt mõõtjale teada selle mõõtesüsteemi kohase arvulise väärtuse.”

See on see kognitiivne teema jälle, milles Sinuga on lootusetu rääkida. Ma parem lõpetaks selle.

“Mida tähendab selline mittemidagiütlevus nagu “teatavas mõttes” Millises mõttes täpsemalt?”

Millisele kohale viitad? Ma kasutan seda lauset igal pool, kus ei tasu seda otsese tähendusena võtta.

“Kui seda irw'i tõsiselt võtta, siis positsioneerid end täiega solipsistide leeri. Ka nende jaoks käib üle jõu teha vahet endavälise reaalsuse ja sellest enda sees moodustatava ettekujutuse vahel.”

Vahe tegemine on lihtne. Aistingu autentsuse määramine ei ole.

“Aeg ja selle kulg on objektiivne reaalsus. Ajataju selle teatud korrelatiivne kajastus ettekujutuses. Need pole üks ja sama.”

Aeg eesti keelse sõnana võib väga rahulikult tähendada seda aega, mida tajutakse.

————

Njahi üks väidetest kõlab, et tunded on mõtetest lihtsamad. Ma ei tea, mida tundena võtad. Mina nt. kasutan seda sõna praegu kõikide tajutavate asjade kohta, sealjuures mõtted — õieti selle taju enda kohta (või taju on siinkohal vist vale sõna). Ühesõnaga kõige kognitiivse kohta.

Mõte oleks sellisel juhul lihtsalt teatavat tüüpi konstruktsioon tunnetest.

Samas olen suht kindlalt veendunud, et tunne ühes tüüptähendusest, kus see on näiteks suhtumine teise inimesse, võib olla märksa keerukam nii mõnestki mõttest. Sul on arenemata, “infantiilne” tundeelu, kui seda eitad, ent samas põhjendaks see nii mõndagi Sinupoolset arusaamatust varasemas tekstis ;)

Njah, Hele 01.27, 2005-09-07 21:16:10

"sõna “tunne” on korralikult ülekoormatud"

Veelgi enam on seda mõtteprotsessid. Ilmselgelt tajumise “pudelikaela” tõttu.

Üks “tunne” on viha või rõõm, teine on tundmine, et sipelgas varba vahele ronib. Sa oskasid sujuvalt ühelt teisele libiseda. Sel viimasel pole keemilise kokteiliga enam palju pistmist, rohkem elektrisignaali moodi vist teine.

Tunded ja aistingud on samuti olemuselt erinevad. Ühtede puhul on tegemist kehasisese olekuga. Teiste puhul välistegurite mõjuga. Elektrisignaalina jõuab mõlema kohta ainult info ajuni. Emotsioonina tuntakse kehasisest olekut. Mis ei välista, et mõtted v aistingud samuti emotsioonide vallandumiseni viia ei võiks, aga emotsioon pole siis enam see mõte v aisting, vaid omaette protsess.

Rottidel ärritati minuteada limbilises süsteemis asuvat naudingukeskust.

Nii “paradiis” kui ka “põrgu” on kehast saabuva tagasiside ahela osad.

Aga olen tõesti lugenud katsetest, kus keemiaga tekitati inimestel kerge indiferentne erutusseisund ja katsealused tõlgendasid seda sõltuvalt olukorrast väga erinevateks, lausa vastandlikeks emotsioonideks. Justkui emotsioone oleks rohkem kui füsioloogilisi seisundeid.

Segad mingi suvalise kokteili kokku ning nõuad, et see vastaks täpselt mingile konkreetsele tundele. Nõuad võimatut, sest keha ei vallanda suvalisi, vaid just konkreetse tunde kohase koostisega kokteile...

***