Loovusest ja loomulikkusest

foto: INgenTahaksin seostada mõningaid nähtusi – loovust (inspiratsiooni), loomulikkust (loomulikku, vaba käitumist) ja irratsionaalsust. Paljud, sealhulgas mõtlejad ja filosoofid, on teinud maha loomulikku käitumist, kui mingit suhteliselt hullumeelset rabelemist. Arvan, et need inimesed ei ole mõistnud asja sisu. Skepsise jätan lugejatele ja ei hakka kahtlusi ise siia kirjutama, et tekst liiga pikaks ei läheks.

Alustan alateadvuse mõistest, mis sarnaneb Jungi omale. On üks katse, mida leiab võrgust "blindsight" nime all. See seisneb selles, et katsealune peab muutma hetkeks tekkiva sähvatuse heleduse, kontrasti ja ajalise kestuse selliseks, et ta arvaks, et ta ei näe sähvatust. Seejärel peab järjest oletama peale iga sähvatust, et millises ekraani punktis see toimus. Hoolimata sellest, et katsealune raporteerib, et ei näe tulukest, määrab ta selle asukoha enamikul juhtudel õigesti. Nt 10x10 ruudustiku puhul peaks teoreetiliselt olema üks juht sajast, kus osutus läheb täppi – praktiliselt on neid juhtusid palju rohkem. Katsetaja täpsus kasvab harjutamisega. Seega märkab inimene tegelikult asju, mida ta ei tea ennast märkavat. Inimese silm registreerib isegi ühe footoni – väikseima valgusosakese. Inimesel läheb teadliku taju saavutamiseks vaja tuhandeid või miljoneid selliseid, ühtlasi peab see seostuma ülejäänud asjadega, millest ta on teadlik. Seega saab alateadvus väliskeskkonnast infot igal ajahetkel miljardeid kordi rohkem, kui teadvus – teadvus unustab suurema osa asju peaagu kohe ja jätab isegi tabatud tühisest osast alles murdosa. Inimene käitub tihti nii, nagu teaks asju, mida ei suuda teadvustada.

Inimese aju genereerib töötades paljusid eri tüüpi signaale erinevatel sagedustel (http://www.crossroadsinstitute.org/eeg.html). On selge, et see ka reageerib kõikidele nendele sagedustele mingil kujul – tekivad mingit liiki protsessid. Alateadvuses toimub midagi. Inimene ei pruugi seda teadlikult tabada, ent see ei tähenda, et midagi ei toimuks ja et ta ei oleks võimeline sellega midagi peale hakkama. Inimese ajus on muuhulgas kaks mehhanismi – assotsiatsioonid ja mustrite eristamine. Kui inimene midagi mõtleb/tunneb, tekivad mingit liiki signaalid, „raadiolained“ (tegelikult üsna mitmesugused lained). Inimene tajub seega korraga neid signaale ja oma mõttekujundeid, mis neid põhjustasid. Seega tekivad kahe asja vahele assotsiatsioonid isegi siis, kui need kaks ei ole üks ja sama. Inimene on võimeline eristama signaalide mustreid ja assotsieerima neid vastavate mõttekujunditega. Kui tema ümber teised inimesed midagi tunnevad/mõtlevad, siis on samasugused signaalid küll nõrgemad, ent inimene tajub neid siiski. Kui asju tunnevad/mõtlevad paljud korraga, on signaalid sellevõrra tugevamad. Kujundite samaaegsusest ja järgnevusest tekib terve keel. Inimene on võimeline leidma mustreid ja viima neid kokku näiteks järgnevate ja eelnevate sündmustega, omandades nii telepaatia, tuleviku ja mineviku nägemise võimet. Loomulikult tajub ta seda kõike lihtsalt seosetute kujunditena, mis kuskilt tekivad, uitmõtetena – ja korrektselt eristama hakata enda mõtteid teiste omadest ja reaalsust fantaasiatest, on raske. Siiski võimalik. Lihtsalt kaastundlikud inimesed teadsid juba aastasadu ja -tuhandeid tagasi, et looduse hävitamine on halb – teadlased avastavad alles praegu, et see on halb/kahjulik.

Loomulik käitumine on see, kui lähtuda vaistust ja sisetundest. Tihti teevad inimesed vaistust lähtudes suuri asju – jõuavad kusagil tippu või on lihtsalt meeldivad. Hiljem hakkavad nad skematiseerima ja meelde jätma, mida nad tegid. Edaspidise loomuliku käitumise asemel hakkavad jäljendama lihtsalt iseennast, surudes samal ajal loomulikkust maha ja eitades selle tähtsust (jäljendamine ei ole alati halb, vaistu maha surumine on peaaegu alati). Lauljad käivad nii alla, meeldivad inimesed kaotavad sära, poliitikud reaalse taipamise toimuvast, teadlased loovuse ehk avastamisvõime. Loomulikult ei ole õnneks keegi võimeline 100% ainult ratsionaalsusele tuginema. Ma ei soovi siin vähendada ratsionaalsuse tähtsust – soovin näidata, et vaist ja loogika tuleks ühendada üks-ühele vastavaks tervikuks, nagu seda on tehtud valguse ja mateeria kvant- ja laineteooriate puhul. Alateadvus võib olla hägusam, vähem kättesaadav ja arusaamatum kui teaduslikud skeemid – aga ühe inimese alateadvus sisaldab rohkem informatsiooni, kui kogu ajaloo teaduslikud raamatud kokku. Iseasi, kas sama olulist, ent siiski on see inimesest alati ees ja seega ammendamatu allikas uute asjade ammutamiseks.

Täispikkuses teksti saab lugeda siit

Heelium, 2005-08-26

Artiklile on 691 kommentaari. Loe kommentaare »

***