Looduse filosoofia või looduslik filosoofia

Hiina näite varal – filosoofia võib olla ka mitte inimesekeskne

Olen üpris veendunud, et VIA lugeja on filosoofiliselt haritud ning ka  /moesolevalt/ euroopalikult erudeeritud. Ei kahtlegi selles. Kuid paraku on siinne mahe kommetaarius ja leebed vaielusedki olnud pikitud europotsentrismist toidetud ühekülgsusega, kel vähemal, kel ohtramal määral. Võimaldamaks veidi muulaadset maailmapilti kui euroopalikes koolitundides ja vanaemade põlve peal istununa muinasjuttudest ammutatud, astungi nüüd siis ette, et anda hästi põgus pilguheit hiina filosoofiale, et selle iseloomustuse najal võiksime möönda – nojah, on vist küll veidi erinev meie jaost.

Mõned üldmärkused hiina filosoofiast:

  • Hiina filosoofia iga on aukartustäratav, ulatudes tõepoolest möödanikku kuni hallaegadeni.
  • Selle areng on kulgenud ilma kollapsideta;
  • Ses võib suure tahtmise korral leida kõiki lääneski tuntud „-isme“, kuid (NB!) mitte ainumastki neist ei saa sulaselgelt fikseerida või määratleda, tembeldada selleks või teiseks, et seejärel riiulile asetada.
  • Karakteerne on õpetuste, voolude, kategooriate ja terminite ristkasutus; väga levinuks osutus just peamiste kategooriate komplementaarsus, vastastikune üleminek, hägusus ja sujuvus piiride tajumisel.
  • Oma klassikalisel kujul oli hiina filosoofia loodusekeskne;
  • Hiina vana aja ja keskaegne mõte ei olnud vangistatud religioossesse vangikambrisse dogmatismi ahelatega, vaid ta etendas vaimukultuuris samasugust rolli, kui Euroopas pika aja vältel ristiusk.

Kuid peateesi manu nüüd.

Seos loodusega on olnud alati hiina filosoofia eripäraks. Ent see seos ei väljendunud metodoloogilises abis loodusteadustele (kuis mitte meenutada siinkohal Engelsi kohast repliiki „Looduse dialektikas“ vanade kreeklaste aadressil: „loodusnähtuste üleüldine seos ei leia tõestamist üksikasjus: ta on kreeklastele vahetu kaemuse tulemuseks“). See oli mu meelest tõesti ka hiina filosoofiale etteheitmist väärt nõrkus. (Kuid lõtv side loodusteadustega oli meeldivaks paralleeliks või lisanduseks ühiskonna hierarhiale, kus vastupidiselt Euroopaga asus sõdalane-sõjard sootsiumi kõige alamal astmel; ka käsitööline või loodusteaduslikke katseid tegevad mehikesed olid vaat’ et sama nigelas seisus. Säärast jubedat, tänapäevases Eestiski laialt levinud sõjardluse hüsteeriat, kui seda on viljelenud Euroopa, ei ole hiina ühiskond ealeski pidanud tarvilikuks harrastada).

Teiselt poolt ei saa aga märkimata jätta, et hiina filosoofia on kogu oma ajaloo jooksul olnud maailma teket, looduse ja inimese olemust ning nende vastastikuseid suhteid, ühiskonnaelu küsimusi, riigivalitsemist ja perekonnasuhteid käsitlev nö looduse filosoofia. Dominant, võiks öelda siduv element, on selles ühtses kompleksis alati olnud looduslik alge. Säärast looduse ja inimese teineteisetingitust ei ole euroopalik filosoofia ealeski tundnud ega vajalikuks pidanud, ei antiigis ega keskajal.

Euroopa ja hiina filosoofia erinevus suhetes loodusesse selgub kõige ilmekamalt üldmaailma vaateliste erisustega vaadetes inimese koha, tema tekke ja rolli kohta maailmas, millest ma mullu ka siinsamas vestsin. See erinevus oli küllap tingitud mitte ühesugustest vaimsetest faktoritest: Läänes teoloogilisest mõjurist, religioonist, Hiinas filosoofilis-poeetilisest maailmatunnetusest. Loodusmaailm oli Hiinas nagu ükskõik millisel muul maal juba iidsetest aegadest väga tähelepaneliku, valvsa vaatluse objektiks. Ent siiski, erinevalt nendest kultuuridest, kus asjade mõõduks ja määraks sai inimene, kelle palge järgi hinnati-mõõdeti eluliste väärtuste perspektiive, kandus edasi elutunnetus ja kujutlus maailmast, sai Hiinas tema suursuguste, ülevate maastike, aegade algusest maa ja rahva üle kestnud loodusstiihiate võimuga niisuguseks etaloniks loodus ise. Temast kujunes peaaegu müstilise või poolreligioosse austuse objekt üldrahvalikus plaanis; kitsamalt filosofeerimises aga peamine mõtisklusaine. Loodus oli kui hunnitu kosmos, mille repliigiks on tavapilgule kättesaadav lähim ümbrusmaastik ning selles mikromaailmas elav ja toimetav inimene. Niisuguse suhtumise mõju all formuleerus põhiline maailmavaateline kreedo, kujunesid hiina rahva filosoofilised tõekspidamised ja kunstitaju. Kogu inimelu, kogu tema vaimset tegevusaktiivsust suhestati-mõõdeti loodusega, millega suhtlemine muutus keeruliseks ja üksikasjalikult läbi töötatud filosoofilis-esteetiliseks süsteemiks.

Erinevused loodusekäsituses Euroopa ja hiina kultuuris on seega ilmselged. Esimene keskendas tähelepanu inimisiksusele kui jumaliku loomise tipule; loodus on vaid soovitav keskkond isiksuse ühele või teisele seisukorrale; see on tingitud maailma antropotsentristlikust mudelist. Hiina kultuuris, kus üldiselt aktsepteeritakse looduse kui absoluudi käsitust, on too iseolemuslik, st on täielik, hõlmab kõike – ta ongi kõik. Ning see on determineeritud mõtlemise mitteduaalsest printsiibist, üleüldiste seoste kui „üks kõiges, kõik ühes“ mõistmisest; siinjuures ei saagi tekkida antropotsentristlikku ehk kontsentrilist maailmamudelit: kese on kõikjal, igas punktis.

Loodus, mida käsitati kui suure, nähtava kosmose kildu; selle kosmose, mille elavast hingusest toitus hiina filosoofia ja kunstipraktika (võib isegi öelda – kogu hiina kultuur), jäi peamiseks toetuspunktiks nii filosoofile-mõttetargale kui ka poeedile ja kunstnikule. Kosmos oli sakraliseeritud, sakraliseeritud olid ka filosoofi ettekujutustes või luuletaja poeetilistes kujutlustes või kunstnikupintsliga loodud mikrokosmose – maastikumaali - suure kosmose, makromaailma kujundid. Suur, näitlik ja nähtav kosmos – see pole mitte ainult „kulgemise“ tee, inimese seesmise täiuslikkuse etalon, vaid ka nende pühakujude loomise ja taasloomise ehitusmaterjal. Need pühakujud on kahe traditsiooni huvitava sünteesi näide, milles budistlik on esindatud enesetäiustumise paatosega, hiinalik aga peamisest varamust – loodusest, mida mõisteti kui visuaalses vormis kehastunud täiust, kui harmooniliselt üles ehitatud, kuid samas ka sakraliseeritud maailmahoonet – laenatud kujutlusvahenditega.

Suhtumine loodusese oli suhtumine terviklikku, ühtsesse organismi, milles oli oma koht antud ka inimesele – filosoofile-vaatlejale, poeedile-kunstnikule, põllu- või käsitöölisele. Selles looduse kui terviku tunnetuse arengus on näha hiina muinsuse parimate traditsioonide olulisemaid saavutusi, on hoomatav traditsioonilise loodusfilosoofia tõus, mis saavutas oma tõusu Songi ajastu filosoofia inimese ja looduse suhete lahtimõtestamises. Loomise, hiina mõttetarkade poolt iidsetest aegadest peale käsitatud koosloome protsessina, maailmahoone loomisjõudude ja –voolude omaksvõtuna, mis viibki kaosest kosmosesse, võttis Songi ajastu haruldaselt kergelt vastu ning seda tajuti kui midagi täiesti loomupärast, nähtavasti siit ongi pärit too hiinlastele nii omane looduse harmoonia ja ilu taju.

Priit Kelder, 2006-01-26

Artiklile on 109 kommentaari. Loe kommentaare »

***