Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

elfitaat, padre, 2005-01-02 11:12:55

ma mõtlen sinust erinevalt, järelikult olen ma ohtlik.

elfitaat, padre, 2005-01-02 11:14:45

kes kõhklemise asemel
elab nüüd ja praegu/

Huvitav, see kõlbab ka minu kohta, järelikult polegi erinevus nii suur.

kõhkleja, Padre Alfonso, 2005-01-02 11:15:58

teistest ei tea
ma küll elan nüüd ja praegu
vahvasti :))

Padre Alfonso, 2005-01-02 11:26:44

ma mõtlen sinust erinevalt, järelikult olen ma ohtlik.

Ohtlik kellele või millele?
;-)

elfitaat, padre, 2005-01-02 11:39:09

Padre Alfonso, 2005-01-02 11:26:44

ma mõtlen sinust erinevalt, järelikult olen ma ohtlik.

Ohtlik kellele või millele?/

ilmselt ohtlik iseendale.

Padre Alfonso, 2005-01-02 11:41:26

Nojah, eks ohtlik olemine
on kah üks viis end
kõrvust tõsta
ehk egole
mõnu pakkuda
ehk osa kunstist
õnnelik olla

andrus, 2005-01-02 11:43:57

Mis teeb reaalsusest reaalsuse? Inimene vast, tema on see kuning Midas kes kõike puudutatades selle kullaks ehk reaalsuseks muudab.

Teine vaste oleks reality show. Reaalsus ongi reaalsuseshõu. Mis vahe on dzunglimängu ja pärisasja vahel. See et on reeglid ja süüa - muud vahet ei ole. Reaalsus tapaks - reaalsushõu ei tapa vaid on mõnus vaadata.

Kunagi tulevad ka sellised sniff off reaalsused mis tapavad õigupoolest oli tsunaami just selline, jube seetõttu et stsenaristid välja jäeti.

See oli ultimate reality show - tsunaami. Ka inimeste reality shõud tapavad nagu näit sõda Iraagis.

Kui lähtuda Sonnatagist ja mimesisest vt Barkalaja artikkelt siis on kunst ennekõike mimesis elik jäljendamine. Nii on inimreaalsus tegeliku reaalsuse jäljendus.

Elik kui küsida kui reaalne on reaalsus siis nii reaalne kui stsenaristid ta teevad.

andrus, 2005-01-02 11:52:54

see ongi vahe modernsuse ja postmodernsuse vahel et esimeses on subjekt obejekt lahus on inime ja reaalsus

teises aga inimene reaalsuse konstrueerib ja objektiivset tõde ei ole enam

on inime kõigi asjade mõõt ja on raha mis inimese poolt on loodud et veelgi täpsemalt kõiki asju mõõta ehk sotsiaalseid väärtusi

andrus, 2005-01-02 11:54:55

ja on elukvaliteet ja elatustase ja siis on veel mis määrab sotsiaalse homeostaasi piirid ja kes hooletu jäääb ilma.........kes rukkist ei lõika sellega on jokk

andrus, 2005-01-02 12:01:47

püüdsin veelkord seda artikkelt lugeda

mis häirib on see progressi mõiste

ma ei oleks nii optimistlik

first things come last

ei lähe me elu õnnelikumaks - kuidas ta saakski

elu mõtestamise ülesanne läheb üha raskemaks

aga see pole lootusetu ettevõtt

ja on võimalik oma üksildase kartsinoomini ikkagi elus püsida

ma usun

ü.k., 2005-01-02 12:10:27

kuumkarget kirge
teile soovides
ma püsin virge
elu proovides

jah täitsa head on
elu näidised
ka kõik mu vead on
aja täidised

tee peal mis vestet
sest sai tähe hoidis
hea meel on sest et
hullemast mind hoidis........

priit kelder, 2005-01-02 12:34:02

Andrusele täienduseks...progressist. Kadunud G.Naan rõhutas vägagi, et “progressi eest tuleb maksta”. Ja tõesti - tänu nn. progressile ja tehnokirevusele igapäevaelus oleme unetanud kunsti (hm! - tehno - kreeka keelest) osata lindude-loomade keelt, aduda asju-nähtusi-olendeid nii nagu nad tõeliselt on, mitte üksnes näivuse tasapinnalt.

Küsimus, 2005-01-02 13:35:51

Andrus, 2004-12-29 17:48:31

Ärge palun kirjutage andruse tegusid minu kraesse. Andrus ja andrus, ärge neid segi ajage!!!!!!!!!!!

No ma ei saa siiamaani aru, kas meil on siin 2 A/andrust või tekitab 1 andrus lihtsalt suurt segadust?
Milleks selline asi vajalik peaks olema?
Absoluutselt võimatu on a/A tekstidesse adekvaatselt suhtuda, kui öeldakse, et see pole see pole see.... ja ometi tundub, et kirjutaja on sama.
Postmodernism ja sähandene sõnaseadmine on otseselt Andruse oma, samas ülaltoodud kommetaaris palutakse vahet teha A ja a-l.???
Mõttetu!
Nii pole mõtet üldse midagi kirjutada, kes seda tõsiselt võtab, ega saagi ju.

Küsimusele, 2005-01-02 13:40:49

Mis imelikud inimesed need on, kes ennast ei tutvusta, aga samas räägivad, et tekst kaotab mõtte, kui autorit ei tea?

ü.k., 2005-01-02 13:55:23

Pessoad oli 4 tükki, ärge ära unustage aga keegi ei öeld talle et nii pole mõtet kirjutada.

Kuni maksatsiroos ta üheks tagasi taandas.

ü.k., 2005-01-02 13:57:31

Álvaro de Campos on üks FERNANDO PESSOA (1888-1935) kohvrist. “Kohver” on see kohver (legendaarne, aga ilmselt siiski reaalselt olemas olnud), kuhu olevat ladestunud Pessoa käsikirjad. Ta avaldas elu ajal väga vähe. Peaaegu kõik, mis ta kirjutas, kuhjus kohvrisse. Pärast tema surma see kohver seisis ja laagerdas oma paarkümmend aastat kuskil pööningul, kuni teda hakati lahti harutama. See töö on nüüdseks lõpule jõudnud, kõik on (olevat) avaldatud. Järjestatud nii ja naa, kommenteeritud. Ometi jääb Pessoa loomingu ainsaks autoriseeritud vormiks too kohver (mida enam pole). Minu pärast võib seda kohvrit vaadata kui romaani. Või mitte-romaani. Kui romaani - mahu poolest ja selle poolest, et seal on tegelased (need kuulsad heteronüümid, Caeiro, Campos, Reis), kellel on igaühel oma väljamõeldud elulugu, erinev Pessoa “enda” omast. Kuid kas Pessoa “ise” on homonüüm, on rohkem autor-mina kui Campos, Reis, “Rahutuse raamatu” nimelist proosat kirjutav ametnik Bernardo Soares? Paraku, ei. See, mille on kirjutanud homonüümne autor Pessoa, on lõpuks sama heterogeenne kui heteronüümide looming. Ja samas, kui kohvrist veidi eemalduda, nina käsikirjade pahnast välja ajada, siis on see üks pahn kõik, Campos, Reis või Pessoa. Nad ei räägi üksteisele rohkem vastu kui “iseendale”.

Pessoa on portugali keeles keegi, isik, inimene, persoon. Pessoa kohver on niisiis kellegi kohver, kes on endale nime otsinud, proovinud paari erinevaga. Mis ei tähenda aga, et kohver kuuluks vähemalgi määral Ricardo Reisile või Álvaro de Camposele. Sama palju kuulub romaan “Idioot” vürst Mõškinile. Kohver on ikkagi Fenrando Pessoa (või Pessôa, tsirkumfleksi kõrvaldas ta oma perekonnanimest kahekümne kaheksa aastaselt) kohver, sest reaalne kohver ei saa kuuluda fiktiivsetele persoonidele. Fiktiivsed persoonid on osa kohvri sisust, nagu romaanitegelased ja nende ütlused, teod, on osa romaani sisust. Kuid erinevalt romaanist pole kohvrit vaja kunagi läbi lugeda, et seda mõista. Iga sealt välja võetud “tükk” pole kohvrist väljas enam tükk kohvri sisust, vaid omaette tarvitatav asi, mille tarvitamiseks kohvrit vaja ei lähe. Ja kohvri võib iga kord isemoodi kokku pakkida, ilma et tema sisu sellest muutuks. Kuidas kohver algselt oli pakitud, ei tea niikuinii enam keegi.

Álvaro de Campose luuletused on niisiis ühed asjad sellest kohvrist ja asjaolu, et nad kunagi olid pakitud kimpu või nurka “Álvaro de Campos”, omab ehk teatavat tähtsust ja võib ehk aidata kohvri omanikust ja pakkijast rohkem teada saada, kuid ei aita kuigivõrd paremini neid “asju” tarvitada. Kas “Campose” kirjapandu mõistmiseks on olulisem tema fiktiivne isikukirjeldus (laevaehitusinsener, kosmopoliit, homoseksuaal) või selle fiktsiooni looja enda biograafia ning viis, kuidas too fiktsioon avab või varjab “reaalsust”, mis meile on niikuinii kättesaamatu, eriti veel nüüd, tagantjärgi? Kas on tähtsam näiteks “Sünnipäeva” alla kirjutatud tõenäoliselt fiktiivne dateering (Campose sünnipäev) või selle pala tõenäoline tegelik kirjutamisaeg (Pessoa sünnipäev)? Lahtipakituna lakkab kohver olemast kohver, muutub asjadeks. Ja kokkupakituna on asjad kasutamatud (siin: loetamatud). Terve ja täis kohver on pilgule läbitungimatu (kuid kaasavõetav), lahtipakitud kohver pole aga enam kohver, vaid asjad, mille seos kohvriga on enam või vähem meelevaldne.

Siin pakutavad Campose luuletused on kirjutatud Pessoa elu teises pooles, 1920ndatel ja 30ndatel aastatel, erinedes mõnevõrra Campose esimestest lennukatest oodidest, millest kõige tuntum, “Mereood”, on toodud ka Ain Kaalepi koostatud tõlkevalimikus “Autopsühhograafia” (Loomingu Raamatukogu 1973, nr. 1-2 ). Enamik siinsetest luuletustest on esmatõlked. “Sünnipäev”, “Suured on tühjad kõrbed…” ja “Pärispatt” figureerivad aga ka Kaalepi kogumikus, nii et huviline võib kahte tõlget kõrvutada.

Tõnu Õnnepalu

Pessoa luuletused portugali keeles, tähestiku järjekorras
http://www.secrel.com.br/jpoesia/pessoa.html

Pessoa lehekülgi portugali keeles
http://www.ufp.pt/page.php?intPageObjId=10296
http://www.terravista.pt/Guincho/2482/pessoa.html
http://www.geocities.com/Paris/Metro/7719/index.html
http://sites.uol.com.br/fredb/pessoa.html
http://www.vidaslusofonas.pt/fernando_pessoa.htm
http://www.insite.com.br/art/pessoa/misc/
http://www.cfh.ufsc.br/~magno/epigflash.html

Pessoa lehekülgi inglise keeles
http://www.kirjasto.sci.fi/pessoa.htm
http://pintopc.home.cern.ch/pintopc/www/FPessoa/FPessoa.html
http://www.chass.utoronto.ca/~phorta/
http://www.edi-tie.nl/home/djs/fernando.htm
http://home.earthlink.net/~kunos/Pessoa/interview.html

Pessoa selts Prantsusmaal
http://fernando-pessoa.com/

Pessoa maja Lissabonis
http://www.casafernandopessoa.com/

sisu

ü.k., 2005-01-02 13:59:06

Sõnumik

“Kui pühitseti mu sünnipäeva, olin ma õnnelik ja keegi polnud surnud.”

Nii algab üks Fernando Pessoa luuletus, kelle sünnist möödub 13. juunil 110 aastat. Sel puhul korraldati 3. juunil Legendi galeriis Pessoa õhtu, kus Tõnu Õnnepalu rääkis lähemalt Pessoa elust ja loomingust ning tutvustas ka oma Pessoa värsside tõlkeid, mida ta seni veel trükis pole jõudnud avaldada.
Tsitaat on võetud Pessoa luuletusest “Sünnipäev”, kus ta meenutab oma lapsepõlve ja räägib sellest, mis hiljem sai. Et hiljem on õnn asendunud skepsisega, kurbusega, tühjusetundega ja et surnud pole mitte ainult paljud talle lähedased inimesed, vaid tema jaoks on surnud suur osa teda ümbritsevast maailmast. See surnud maailm on konventsioonidele rajatud maailm, argipäevane tühitähi, milles enamik inimesi ometi peaaegu elumõtet näeb ja mis tegelikult pole muud kui oma sisemise elu, oma sisemise mina mahasalgamine. Võib võtta ükskõik millise Pessoa luuletuse, kõik nad räägivad sellestsamast, elust kui kõrbest ja elust, mis muutub olemisväärseks alles siis, kui seda tunnetatakse kõigest triviaalsest ning trafaretsest puhastatud pilgu läbi. Pessoa on metafüüsik, kuid väga omapärane metafüüsik. Ta ei vaeva ennast ähmase ja raskestimõistetava kujundisüsteemi loomisega (mis teadagi oleks praegu maiuspala teda üle maailma uurivatele kirjandusteadlastele, võimaldades neil kirjutada aina paksemaid ja üksteisele vastukäivamaid uurimusi), vaid räägib väga lihtsalt, väga otse, väga loomulikult. Kui ta mõnikord harva kasutabki kujundeid ja ümberütlusi, siis on needki äärmiselt napid, taotledes mõttele enam täpsuse andmist, ei muud. Ometi ei ole Pessoa poolt räägitav lihtne ega kergestimõistetava sisuga. See on keerulise ja vastuolulise hingeeluga inimese pihtimus, üksiolek, kus harva unistatakse armastusest, üldse — kellegi või millegagi ühtsuse leidmisest. Pessoa seisab kõigist teistest inimestest nii eemal kui üks inimene üldse seista võib. Ning kui luuletajate hoiakud ja meeleavaldused on sageli poolenisti poosid, vaid suured narratiivid, kuhu lükkida külge oma tekst, siis Pessoat lugedes tundub isegi kui ei teaks tema elulugu, et tema puhul pole see nii. Kuid Ain Kaalepi tõlgitud “Autopsühhograafia” järelsõna annab küllalt ilmeka pildi ka Pessoast kui inimesest. Pessoa elu kinnitab ta luulet. Et ta vabatahtlikult valis erakliku eluviisi, ei hoolinud materiaalsest heaolust ning et tema peaaegu ainus kirg oli looming.
Tahaks loota, et Õnnepalu teostab oma, esialgu vaid pooleldi antud lubaduse, anda välja veel üks valikkogu Pessoa luulet. Sest kes oleks veel õigem mees Pessoa loomingut edasi tõlkima. Nende kahe kirjaniku vahel valitseb tugev hingesugulus. Tunnen seda peaaegu igal leheküljel, kui loen Õnnepalu poolt kirjapandut, olgu see siis luulena või proosatekstina.

Berit Selberg

tänud vastuse eest, ü.k., 2005-01-02 13:59:19

Seda ü.k asja ma taipasin küll kohe.
Eks võtan siis sellise teadlikult tekitatud skisoidse olukorra teadmiseks.

ü.k., 2005-01-02 14:02:31

Kui sa tahad ennast tappa, siis miks sa ei taha ennast tappa?
Ah! Kasuta juhust! Kui mul, kes ma nii armastan surma ja elu,
Oleks vaid julgust ennast tappa, siis minagi tapaksin enda...
Ah, kui sa vaid julged, siis julge!
Mis kasu sul on sellest välisest piltide reast,
Mida kutsutakse maailmaks?
Sellest tundide filmist, kus näeb
Konventsionaalseid näitlejaid ja ettemääratud poose,
Sellest meie lõputu dünamismi kirjust tsirkusest?
Mis kasu sul on sellest sisemisest maailmast, sulle tundmatust?
Võib-olla ennast tappes saad teda lõpuks tundma?
Võib-olla lõppedes algad?
Ja nii või teisiti, kui oled väsinud olemast,
Ah, ole seda siis väärikalt
Ja ära laula, nagu mina laulan, viina võttes elust,
Ära tõsta minu kombel surma terviseks neid literatuurseid tooste!

Hakkavad puudust tundma? See viirastus, mida me kutsume teisteks!
Keegi ei hakka puudust tundma; kellestki ei tunta puudust?
Ilma sinuta jätkub kõik ilma sinuta.
Võib-olla su edasielamine oleks teistele halvem kui su enesetapp?
Võib-olla sa tüütad neid rohkem edasi kestes kui kestmast lakates?

Teiste kurvastus?? Kahetsed juba ette,
Et sinu pärast nutetakse?
Ära muretse: see natuke, mis ka nutetakse...
Eluvaist kuivatab natukehaaval kõik pisarad,
Kui need pole just meie omad asjad, mille pärast me nutame,
Kui see on ainult teistele juhtunud, ja eriti kui see on nende surm,
Sest surm on ju asi, mille järel neile enam midagi ei juhtu?

Fernando Pessoa (Įlvaro de Campos)
Portugali keelest Tõnu Õnnepalu

Viide: http://www.eki.ee/ninniku/Ninniku5/luule/Pessoa%20Onnepalu.htm

ü.k., 2005-01-02 14:06:05

Kõigepealt kohkumus, üllatus, mida toob
See müsteerium, et su üldtuntud elu pole korraga kuskil…
Siis jubedus, mida tekitab materiaalne ja nähtav kirst
Ja mustas ülikonnas mehed, kes oma kohalolekuga ametikohust täidavad.
Siis lohutamatud omaksed oma surnuvalvega, kus nad üksteisele anekdoote räägivad,
Pahased, et on pidanud su surma pärast valu tundma,
Ja sina, sattunud olema selle hädaldamise põhjus,
Surnud mis surnud, palju surnum kui üldse arvestasid,
Siin palju surnum kui arvestasid,
Kui ka ehk palju elavam kusagil mujal…

Siis see traagiline ärapaigutamine hauakambrisse või lihtsalt auku,
Ja siis su mälestuse suremise algus.
Esmalt suur kergendus kõigile,
Et su surma üsna tüütu tragöödia ükskord läbi sai…
Siis juba mõnusalt harjunud jutud
Ja igapäevane elu võtab jälle oma koha sisse…

Siis hakkad tasapisi ununema.
Sind tuletatakse meelde kaks korda aastas,
Su sünni- ja su surma-aastapäeval;
Ei enam, ei enam, ei mingil juhul enam.
Kaks korda aastas mõeldakse su peale.
Kaks korda aastas ohkavad su pärast need, kes sind armastasid,
Ja veel mõni kord ohatakse, kui sinust juttu tuleb.

Vaata ennast kainelt; vaata kainelt otsa sellele, mis me oleme…
Kuna sa tahad ennast tappa, tapa end.
Ei mingeid moraalseid piinu, intellektuaalseid kõhklusi!…
Mis piinu või kõhklusi tunneb elu masinavärk?

Milliseid keemilisi piinu tunneb jõud, mis sunnib
Elumahlu, vereringlust, armastust?
Mida mäletab teistest elu rõõmus rütm?
Oh sind vaest luust ja lihast tühisust, mida hüütakse inimeseks,
Kas sa ei näe, et sul pole mitte mingit tähtsust?

Tähtis oled sa enda jaoks, sest ennast sa tajud.
Kõik oled sa enda jaoks, sest enda jaoks oled sa universum,
Nii universum ise kui ka teised,
Su objektiivse subjektiivsuse satelliidid.
Oled endale tähtis, sest ainult sina oledki endale tähtis.
Ja kui sina oled nii, sa müüt, kas teised siis pole?

Kas tunned, nagu Hamlet, õudust tundmatu ees?
Aga mis see tuntu on? Mis see on, mida sa tunned,
Et nimetad midagi erilist veel tundmatuks?

Kas tunned, nagu Falstaff, rammusat eluarmastust?
Ja kui sa armastad teda nii materiaalselt, armasta teda siis veel materiaalsemalt,
Saa lihaks maa ja asjade lihast!
Puista ennast, sa öiselt teadlike
Rakkude füüsikalis-keemiline süsteem,
Puista ennast laiali kehade teadvusetuse öisesse teadvusesse,
Nähtavuste suurde mittemidagikatvasse kattesse,
Murusse ja olemise rohu lokkamisse,
Asjade atomaarsesse udusse,
Maailma dünaamilise tühjuse
Pööritavasse seina…

Jubedas öös, kõigi ööde loomulikus substantsis,
Unetuse öös, kõigi minu ööde loomulikus substantsis,
Meenutan, valvates ebamugavas loiduses,
Meenutan, mida ma olen teinud, ja mida ma elus oleksin võinud teha.
Meenutan, ja mingi ängistus
Vallutab mind nagu külmavärinad või nagu hirm.
Mu mineviku parandamatus – see on see, mis on korjus!
Kõik teised korjused on võib-olla ainult illusioon.
Kõik surnud on võib-olla elavad mujal.
Kõik mu enda olnud hetked on olemas võib-olla mujal,
Ruumi ja aja illusioonis,
Möödumise petlikkuses.

Aga see, mis ma pole olnud, mida ma pole teinud, millest ma pole isegi unistanud,
Mida ma nüüd alles näen, et see oleks tulnud teha,
Mida ma nüüd alles selgesti näen, et see oleks tulnud olla –
See on see, mis on surnud teispool kõiki jumalaid,
See – ja kokkuvõttes oli see parim osa minust – on see, mida ka jumalad enam ellu ei ärata…

Kui ma ükskord
Oleksin pööranud vasakule, mitte paremale;
Kui ma ühel teatud hetkel
Oleksin öelnud jaa, mitte ei, või ei, mitte jaa;
Kui ma ühes teatud jutuajamises
Oleksin taibanud lausuda need laused, mida ma praegu selles poolunes viimistlen –
Kui see kõik oleks läinud nii,
Oleksin täna teine, ja võib-olla ka kogu universum
Oleks märkamatult nihutatud teiseks saama.

Aga ma ei pööranud sinna paratamatult kadunud poolele,
Ei pööranud, ega mõelnudki pöörata, ja ma taipan seda alles nüüd;
Aga ma ei öelnud ei jaa ega ei, ja alles nüüd ma näen, mida ma ei öelnud;
Aga need laused, mida ma öelda ei osanud, kerkivad nüüd kõik mu ette,
Selged, vältimatud, loomulikud,
Vestlus lõppeb tulemusrikkalt,
Aine saab ammendatud…
Aga alles nüüd on see, mida mitte kunagi ei olnud ja mis tagantjärgi olemata jääb, mulle äkki valus.
Mis olemata jäi, sel pole enam ühtki lootust olla
Üheski metafüüsikasüsteemis.
Võib olla teises maailmas oleksin ma võinud saada seda, millest unistasin,
Aga kas ma saaksin kätte saada seda, millest unistada mul läks meelest?
See on, jah, see, millest ma ei unistanudki, see on see õige korjus.
Matan teda oma südamesse, nüüd ja igavesti, kõigil aegadel ja kõigis universumites.

Selles öös, kus ma ei maga ja kus mind piirab rahu,
Nagu mingi tõde, mida ma ei jaga,
Ja kus kuu on hele – nagu lootus, mida minul pole – ilma et ma teda näeksin.

Suured on tühjad kõrbed, ja kõik on tühi kõrb.
Ei aita sest mõnetonnisest kivi- ja tellisehunnikust,
Et ära varjata maad, sellist maapinda, mis on kõik.
Suured on tühjad kõrbed ja hinged on tühjad ja suured –
Tühjad, sest kedagi seal ei käi, ainult nad ise,
Suured, sest kõik on seal näha, ja kõik on surnud.

Suured on tühjad kõrbed, mu hing!
Suured on tühjad kõrbed.

Ma ei võtnudki elupiletit,
Eksisin tunde uksega,
Ei olnud ühtegi tahtmist või juhust, mida ma mööda ei lasknud.
Täna ei jää mulle muud, sel õhtul, kui mind ootab ärasõit,
Kui ainult see lahtine kohver, mille pakkimisega viivitan,
Istudes toolil särkide seltsis, mis ise kokku ei lähe –
Täna ei jää mulle midagi muud (peale isteasendist tingitud ebamugavustunde),
Kui see, et ma tean:
Suured on tühjad kõrbed, ja kõik on tühi kõrb.
Suur on elu, ja see pole vaevanägemist väärt, et sul on sinu elu.

Kohvrit pakivad paremini mu pakkida mõtlevad silmad,
Kui pakiksid need võltskäed (ja usun, et seda ma ütlesin hästi).

Süütan sigareti, ainult et ärasõit viibiks,
Et viibiksid kõik ärasõidud,
Et universum kõigega tükkis viibiks.

Tule homme tagasi, reaalsus!
Tänaseks aitab küll, kulla inimesed!
Oota veel, absoluutne olevik!
Parem mitte olla, kui olla nii.

Ostke šokolaadi lapsele, kelle järeltulijaks ma eksituse läbi sain.
Ja võtke see silt ära, sest homme on lõpmatu.

Aga ma pean pakkima kohvrit.
Tahes tahtmata pean ma pakkima kohvrit.
Kohvrit.
Ma ei saa särke kaasa võtta hüpoteesis ega kohvrit väites.
Jah, kogu elu olen ma pidanud pakkima kohvrit.

Aga ikkagi olen ma kogu elu pidanud istuma särgivirnade otsas.
Nagu härg, kellest Apist ei saanud, mäletsema saatust.

Pean pakkima olemiskohvrit.
Pean olema pakkides kohvreid.
Sigareti tuhk kukub virna pealmisele särgile.
Vaatan kõrvalt, kinnitust leiab fakt, et magan.
Kõik, mis ma tean, on see, et ma pean pakkima kohvrit,
Et tühjad kõrbed on suured ja kõik on tühi kõrb,
Ja mingi tähendamissõna, mis selle kohta veel käis, aga see on mul meelest läinud.

Ajan ennast püsti, olles äkki kõik Caesarid.
Nüüd ma igatahes pakin ära selle kohvri.
No nii, kohe ma saan ta pakitud ja kokku;
Ma saan veel näha, kuidas ta siit läheb,
Ma saan veel olla, sõltumata temast.

Suured on tühjad kõrbed ja kõik on tühi kõrb,
Välja arvatud eksitus, loomulikult.
Vaene inimese hing, kelle ainsad oaasid on kõrvalasuvas kõrbes!

Ei, parem see kohver ära pakkida.
Lõpp.

TUBAKAPOOD

Ma pole miski.
Minust ei saa kunagi midagi.
Ma ei saa tahta olla eimiski.
Tähendab, ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad –
Mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi ei tea, kes ta on
(Ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?) –
Kust paistab see müsteerium, see tänav, kogu aeg rahvast täis,
See tänav, kättesaamatu mistahes mõttele,
Reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,
Asjade saladus peidus kivide ja olendite all,
Surm hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,
Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.
Täna olen ma läbinägelik, nagu hakkaksin surema,
Nagu mind ei seoks asjadega enam muud vendlust
Peale ühe hüvastijätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool
Muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub
Mu pea sisemuses,
Nõksatus käib läbi mu närvide, luud krigisevad liikvele minnes.

Täna olen ma kimbatuses, nagu keegi, kes mõtles ja leidis ja unustas.
Täna ei tea ma, kummale poole hoida,
Kas vastast Tubakapoe, välise reaalse asja poole,
Või tunde, et kõik on unenägu – seesmise reaalse asja poole.

Panin kõiges mööda.
Kuna mul polnud mingit ambitsiooni, siis võib-olla see kõik polnudki midagi.
Hariduse, mis mulle anti,
Virutasin maja tagaakna kaudu välja.
Põgenesin maale, peas tuhat plaani.
Aga seal polnud muud kui rohi ja puud.
Ja kui tuligi ette inimesi, olid nad kõik ühtemoodi.
Lähen aknast eemale, istun tooli peale. Millised on nüüd mu mõtted?

Mis ma tean sellest, mis minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?
Olla see, mis ma mõtlen? Aga ma mõtlen olla nii palju eri asju!
Ja neid, kes mõtlevad olla üks ja seesama asi, on nii palju, et nii palju ei saa neid olla!
Geenius? Praegu, sel hetkel
Peavad sada tuhat unelevat aju, nagu minagi, ennast geeniusteks
Ja ajalugu ei jäta neist järele – kes teab? – võib-olla mitte ühtegi, mitte ühte ainustki,
Nii palju suuri vallutusplaane lõpeb sõnnikuhunnikus!
Ei, ma ei usu endasse.
Igas hullumajas on küllalt hulle, kes on haaratud taolisest veendumusest!
Mina, kellel pole mingeid veendumusi, milles ma võiksin veendunud olla?
Isegi mitte endas!…
Kui paljud pööningu- ja mittepööningutoad maailmas varjavad
Just praegu mõnd unelevat iseenda-jaoks-geeniust?
Kui paljud kõrged, õilsad ja targad –
Jah, tõepoolest kõrged, õilsad ja targad –
Ning sealjuures, kes teab, realiseeritavadki püüdlused
Ei näe kunagi tõelist päevavalgust, ei leia kunagi ärakuulajaid?
(Ja miks nad ei peaks realiseeritavad olema?)
Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,
Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.
Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.
Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,
Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.
Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,
Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;
Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;
Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;
Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,
Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,
Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.
Uskuda endasse? Ei, ega mitte millessegi.
Las Loodus kallata mu kuumavale peale
Oma päikest, oma vihma, oma tuult, mis liigutab mu juukseid,
Ja muidu tulgu, mis tulema peab, ja mis ei, jäägu tulemata!
Südamehaiged tähtedeorjad, nagu me oleme,
Maailma saime me vallutatud voodist välja tulemata;
Aga me ärkame ja ta on ikka läbipaistmatu,
Me tõuseme üles ja teda pole kuskil,
Me läheme majast välja ja ta on kogu maa,
Lisaks veel Päikesesüsteem ja Linnutee ja Määratlematu.

(Söö šokolaadi, väike tüdruk,
Söö šokolaadi!
Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale šokolaadi,
Vaata, kõik religioonid ei õpeta midagi muud kui maiustused.
Söö, väike pudilõug, söö!
Kui mina vaid saaksin nii enesestmõistetavalt šokolaadi süüa, kui sina sööd!
Aga mina jään mõtlema, ja kui olen hõbepaberi, mis pole muud kui üks tinaleht, ümbert ära võtnud,
Viskan kõik maha, nagu olen maha visanud elugi.)

Aga vähemalt jääb see kibedus kõigest, milleks ma kunagi ei saa,
Nende ridade kärsitu kalligraafia,
Lagunenud ukseauk Võimatusse.
Ja õilis enesepõlgus, mis ei pane mind ainsatki pisarat valama,
Õilis vähemalt ägeduses, millega ma heidan
Kogu selle musta pesu, mis ma olen, asjade voolu,
Jäädes koju ilma särgita.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sa sellega lohutadki,
Kreeka jumalanna, välja raiutud elava kujuna,
Rooma patriitsitar, võimatult noobel ja saatuslik,
Trubaduuriprintsess, üliõilis ja värviküllane,
Kaheksateistkümnenda sajandi markiis, dekolteeritud ja eemalviibiv,
Meie emade-isade aegne kuulus kokott,
Või ma ei tea kes või mis ülimalt moodne – sest mul pole sellest vähimatki ettekujutust – ,
Ole kes tahes või mis tahes, aga kui sa võid mind inspireerida, inspireeri siis!
Mu süda on kummulikeeratud ämber.
Nagu vaimude väljakutsujad kutsuvad vaime välja, kutsun ma
Ennast, ega tähelda midagi.
Lähen akna juurde, näen tänavat absoluutse selgusega.
Näen poode, kõnniteid, liikuvaid autosid,
Näen riides elusolendeid, kes üksteisest mööda lähevad,
Näen koeri, kes samuti on olemas,
Ja kõik see rõhub mind nagu sunnitööle mõistmine,
Ja kõik see on mulle võõras, nagu kõik.)

Elasin, õppisin, armastasin, uskusingi,
Ja nüüd ma kadestan iga kerjust ainult selle pärast, et ta pole mina.
Ma vaatan neist igaühe räbalaid, haavu ja valet
Ning mõtlen: võib-olla pole sa kunagi elanud, õppinud, armastanud ega uskunud
(Sest seda kõike saab teha, tegemata päriselt);
Võib-olla oled sa olemas olnud vaid sisalikuna, kellel saba ära kaksati,
Ja kellest siis elabki saba, kusjuures veel üsnagi toimekalt!

Tegin end selleks, kelleks ei võinud,
Ja kelleks võisin, ei teinud.
Maskeraadikostüüm, mille ma selga ajasin, ei olnud minu oma.
Mind võeti kohe sellena, kes ma ei ole, ma ei vaielnud vastu ja olingi kadunud.
Kui ma maski eest võtsin,
Oli ta näo külge kleepunud.
Kui ma lõpuks ta ära võtsin ja peeglisse vaatasin,
Olin ma juba vana.
Olin purjus, ei saanud kuidagi enam selga seda kostüümi, mida ma seljast ei olnudki võtnud.
Viskasin maski maha ja jäin riidehoidu magama,
Nagu koer, keda administraator ära ei aja,
Sest ta ei tee kellelegi midagi,
Ja nüüd ma panen kirja selle loo, tõestamaks, et ma olen ülev.

Mu kasutute värsside muusikaline essents,
Ma tahaksin sind kohata nagu ühte asja, mida ma oleksin teinud,
Kui ma ei oleks jäänud igavesti selle vastast Tubakapoe ette,
Tammudes olemasolemisteadvusel,
Nagu vaibal, mille taha joodik komistab,
Või jalamatil, mille mustlased ära varastasid ja mis midagi ei maksa.

Aga Tubakapoe peremees tuli poest välja ja jäi ukse peale seisma.
Vaatan teda pistega kaelas, mis on ebamugavalt viltu
Ja pistega hinges, mis näeb ebamugavalt viltu.
Tema sureb ja mina suren.
Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid.
Teatud aja pärast kaob ka silt ja kaovad ka värsid.
Siis teatud aja pärast kaob tänav, kus rippus silt,
Ja keel, milles olid kirjutatud värsid.
Seejärel kaob tiirlev planeet, kus see kõik aset leiab.
Teiste süsteemide teistel satelliitidel on ikka mingisuguseid inimesi,
Kes ikka teevad mingeid värsse ja elavad mingisuguste siltide all.
Ikka mingi asi mingisuguse teise asja vastas,
Ikka üks asi sama kasutu kui teine,
Ikka võimatus sama tobe kui tegelikkus,
Ikka sügavuste saladus sama kindel kui pealispinna saladuse uni,
Ikka see või ikka teine, või ei see ega teine.

Aga üks mees astus Tubakapoodi (et tubakat osta?)
Ja enesestmõistetav tegelikkus langeb äkki mu peale.
Ma ajan ennast energiliselt püstakile, veendunud, inimlik,
Ja kohe ma tahaksin kirjutada ühed värsid, kus ma ütleksin vastupidist.

Süütan sigareti, mõeldes nende kirjutamisele
Ja maitsen sigaretis kõigi mõtete vabanemist.
Jälgin pilguga suitsu nagu mingit teed
Ja naudin ühe sensitiivse ja selge hetke jooksul
Vabanemist kõigist spekulatsioonidest
Ja arusaamist, et metafüüsika oli vaid ebamugava asendi tulemus.
Siis sätin ennast mõnusasti tooli
Ja suitsetan edasi.
Seni kui Saatus lubab, suitsetan edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesunaise tütrega,
Saaksin võib-olla õnnelikuks.)
Selle peale hüppan püsti. Lähen akna juurde.

Mees tuli Tubakapoest välja (kas ta pani tagasisaadud raha tasku?).
Aga ma tunnen ju teda: Esteves, see metafüüsikata-mees!
(Tubakapoe omanik tuli ukse peale tagasi.)
Nagu mingist jumalikust vaistust juhituna keeras see Esteves ringi ja nägi mind.
Ta viipas mulle, ma hüüdsin Tere Esteves!, ja universum
Taastus minu jaoks, ilma ideaali, ilma lootuseta, ja Tubakapoe peremees naeratas mulle.

MAGNIFIKAAT

Millal saab mööda see seesmine öö, universum,
Ja mina, mu hing, millal tuleb mu päev?
Millal ma ärkan üles sellest ärkvelolekust siin?
Ei tea. Päike kiiskab kõrgel,
Võimatu vaadata.
Tähed vilguvad külmalt,
Võimatu kokku lugeda.
Süda tuksub mujal,
Võimatu kuulata.
Millal saab mööda see ilma teatrita draama,
Või see draamata teater.
Ja mina saan koju?
Kus? Kuidas? Millal?
Kass, kui sa vaatad mind elu silmadega, kes sul seal põhjas on?
Tema on! Tema!
Tema käsutab Joosua kombel päikese seisma, ma ärkan;
Ja siis saab päev.
Naerata unes, mu hing!
Naerata, hing, saab päev!

PÄRISPATT

Ah, kui keegi vaid kirjutaks selle inimese loo, kes ma oleksin võinud olla?
See oleks, kui keegi ta kirjutaks,
Inimkonna tõeline lugu.

See, mis on, on vaid tõeline maailm, mitte meie, vaid maailm;
See, mida pole, oleme meie, ja tõde on seal.

Olen see, kes sattus olemata jääma.
Kõik me oleme need, kes me end arvame olevat.
Meie tegelikkus on see, mida me kunagi kätte ei saa.

Mis on järel meie tõest – uni lapsepõlve aknas?
Mis on järel meie kindlusest – kavatsus pärastise laual?

Mõtlen, pea käsivartele toetatud,
Nõjatudes vastu rõduäärt,
Istudes tooliserval, pärast sööki.

Mis on järel mu tegelikkusest, kui mul on ainult elu?
Mis on minust järel, kui ma olen vaid olemas?

Kui palju Caesareid olin!

Hinges, ja üksjagu tõega!
Kujutluses, ja teatava õigusega!
Mõistuses, ja mõneti põhjendatult –
Mu Jumal! Mu Jumal! Mu Jumal!
Kui palju Caesareid olin!
Kui palju Caesareid olin!
Kui palju Caesareid olin!

SÜNNIPÄEV

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma õnnelik ja keegi polnud surnud.
Meie vanas majas oli isegi mu sünnipäeva pidamine üks iidne komme
Ja kõigi rõõm, ja minugi rõõm, oli kindel nagu religioon.
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma küllalt terve, et mitte millestki midagi taibata,
Et olla tark ja mõistlik oma perekonna meelest
Ja mitte loota seda, mida minu eest lootsid teised.
Kui ma hakkasin lootma, siis ma ei osanud enam loota.
Kui ma hakkasin elu vaatama, olin elutunde kaotanud.

Jah, mis ma eeldatavasti olin enda jaoks,
Mis ma olin omaste südamest,
Mis ma olin tänu neile poolprovintsi õhtuveetmistele,
Mis ma olin tänu teiste armastusele ja oma lapsearmsusele.
Mis ma olin – oh Jumal!, mis ma täna vaid arvan, et olin…
Kui kaugel!…
(Mitte kuigi…)
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!

Mis ma olen täna, on nagu niiskus maja tagakoridoris,
Mis seinad hallitama paneb…
Mis ma olen täna (ja nende maja, kes mind armastasid, väreleb läbi mu pisarate),
Mis ma olen täna, on see, et maja on müüdud,
On see, et kõik on surnud,
On see, et ma olen iseenda üle elanud, nagu külm tuletikk…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…
Kuidas ma teda armastasin, nagu ühte inimest, seda aega!
Hinge füüsiline iha sattuda sinna veel üks kord,
Mingi metafüüsilise ja lihaliku teekonna läbi,
Mingi enese kahestumise läbi…
Süüa minevikku nagu näljaaja leiba, jõudmata või maitsetki tunda!

Näen seda kõike veelkord selgusega, mis pimestab mu kõige jaoks, mis on siin…
Suurem laud on kaetud, paremad serviisid on välja võetud, ja rohkem klaase,
Puhvetipealsel hulk asju – maiustused, puuviljad, lisaks see, mis riiulitel peidus – ,
Vanad tädid, igasugu nõbusid, ja kõik oli minu pärast,
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…

Jäta järele, süda!
Ära mõtle! Jäta mõte peasse!
Oh Jumal, oh Jumal, oh Jumal!
Täna mul pole enam sünnipäeva.
Kestan.
Mu päevad kogunevad.
Ükskord, kui olen vana, olen vana.
Muud midagi.
Viha, et mul varastatud minevikku enam taskus pole!…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!…

15. oktoober 1929

SÖÖGISOODA

Korraga, ängistus…
Ah! Milline ängistus, milline ängistus maost hingeni!
Need sõbrad kõik, kes mul on olnud!
Need mõttetud linnad kõik, kus ma olen käinud!
See kõigi mu mõtteavalduste metafüüsika, milline pask!

Ängistus,
Hinge epidermi lohutamatu kipitus,
Käed rippu tahtepingutuse loojangul…
Eitan.
Eitan kõike.
Eitan rohkem kui kõike.
Eitan läbi ja lõhki kõiki jumalaid ja nende eitust.

Aga mis mul viga on, mis on viga mu maos ja mu vereringes?
Mis rammestav tühjus see on, mis kurnab mu aju?

Pean ma midagi võtma või ennast ära tapma?
Ei: olla veel. Kuulete! Olla veel.
Ol-la veel…
Ol-la veel…

Jumal küll! Milline külm budism äkki mu verd tarretab!
Loobuda kõigist lahtistest väravatest
Kõigi maastike maastike ees,
Lootuseta, vabaduses,
Järjeta,
Olles see asjade pealispinna juhuslikkusest tingitud sattumus,
Monotoonne, aga tasakesi tukastav,
Ja kui palju meeldivat tuult, kui uksed ja aknad on lahti!
Kui mõnus see teiste suvi!

Andke mulle juua, mul ei ole janu!

KALTS

Päev kisub vihmale.
Hommikul oli veel tegelikult üsna selge.
Päev kisub vihmale.
Hommikust saadik olin natuke kurb.
Etteaimamine? Kurbus? Eimiski?
Ei tea: juba ärgates olin kurb.
Päev kisub vihmale.

Tean küll: vihma hämarus on peen.
Tean küll: päikesepaiste rusub oma labasusega peent inimest.
Tean küll: olla valguse variatsioonide suhtes tundlik ei ole peen.
Aga kes on öelnud päikesele ja teistele, et ma tahan olla peen?
Andke mulle sinine taevas ja päikesepaiste.
Udud, vihmad, pimedused – neid on minus endas küll.
Täna ma ei taha muud kui rahu.
Mulle meeldiks isegi kodukolle, kuna mul teda ei ole.
Jään sellest rahutahtmisest uniseks.
Ärme liialda!
Jään lihtsalt uniseks, ilma mingi selgituseta.
Päev kisub vihmale.

Õrnused? Kiindumused? Need on mälestused…
Nende jaoks tuleb olla laps…
Mu kadunud koidik, mu tõeline sinine taevas!
Päev kisub vihmale.

Maatüdruku armas suu,
Ühe südame õrn mahlane vili, söödav…
Millal see oli? Ei tea…
Selgel hommikul…

Päev kisub vihmale.

REAALSUS

Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda, kakskümmend aastat tagasi…
Miski pole muutunud – või igatahes ma ei märka seda –
Siin, linna selles kandis…

Kakskümmend aastat tagasi!…
Mis ma olin siis! Noh, eks maolnud teine…
Kakskümmend aastat on möödas ja majad ei tea sellest midagi…

Kakskümmend kasutut aastat (ja mis ma sellest tegelikult tean!
Kas ma siis tean, mis on kasulik või kasutu?)…
Kakskümmend kaotatud aastat (aga mis siis oleks, kui nad oleksid võidetud?)

Ma püüan kujutluses taastada,
Mis ma olin ja kuidas ma olin, kui ma siit mööda käisin
Kakskümmend aastat tagasi…
Midagi ei tule meelde, olen võimetu midagi meelde tuletama.

Too teine, kes siit siis mööda käis,
Kui ta veel olemas on, tema ehk mäletab…
On igavene hulk romaanitegelasi, keda ma tunnen palju lähemalt
Kui seda, kes ma olin ise, kui ma siit kakskümmend aastat tagasi mööda käisin!

Jah, see aja müsteerium.
Jah, see mitte midagi teadmine.
Jah, see asi lõpuks, et kõik on sündinud pardal.
Jah, jah, see kõik, või mingi teine viis seda öelda…

Sellest teise korruse aknast, mis ikka veel on üsna samasugune,
Kummardus tookord välja üks tüdruk, kes oli minust vanem ja kui täpsemini meenutada, siis sinine.

Mis tast nüüd on saanud?
Sellest, millest me midagi ei tea, võime kujutleda kõike.
Olen füüsiliselt ja vaimselt paigale naelutatud: ei püüa midagi kujutleda…

Tookord ükspäev ma läksin mööda seda tänavat, mõeldes kerge südamega tulevikule.
Sest Jumal lubab, et see, mida olemas pole, paistab heledas valguses.
Täna seda tänavat mööda minnes ei mõtle ma isegi minevikule kerge südamega.
Paremal juhul ma ei mõtle üldse…
Mulle näib korraga, et need kaks kuju kohtuvad tänaval, ei siis ega nüüd,
Aga täpselt siinsamas, ilma ajata, mis kohtumist takistaks.
Vaatame teineteist ükskõikselt.
Ja see endine mina läheb tänavat mööda üles, mõeldes tulevikule-päevalillele.
Ja see nüüdne mina läheb tänavat mööda alla, mõtlemata millelegi.

Võib-olla see toimubki reaalselt…
Toimub tõesti…
Jah, lihalikult toimub…

Jah, võib-olla…

Sel mitte kunagi ära sõitmise eelõhtul
Pole vähemalt vaja ühtegi kohvrit pakkida
Ega paberile midagi tähtsat kirja panna
Ega unustada midagi tähtsat kirja panemata
Homse ikka veel võimaliku ärasõidu jaoks.
Midagi muud pole teha kui midagi
Sel mitte kunagi ära sõitmise eelõhtul.
Suur meelerahu, et enam pole vaja rahulikki olla!
Suur vaikus hinges, nii et ei oska enam õlgugi kehitada
Selle peale, et on kõike mõeldud
Ja on vabatahtlikult välja jõutud eikuhugi.
Suur rõõm, et pole vaja rõõmu tunda,
Nagu ühe võimaluse pahupool.
Ah kui mitmekordselt ma elan
Mõtlemise vegetatiivset elu!
Kõik päevad sine linea
Rahulikult, jah, rahulikult…
Suur vaikus hinges…
Milline puhkus pärast nii paljusid reise, füüsilisi ja psüühilisi!
Milline mõnu vaadata kohvreid nagu jõllitades eimiskit!
Tukasta, hing, tukasta!
Tukasta!
See natuke aega, mis sinu päralt on! Tukasta!
Õhtul enne mitte kunagi ära sõitmist!

KIRJUTATUD ÜHTE REISIL MAHA UNUSTATUD RAAMATUSSE

Tulen Beja kandist.
Lähen Lissaboni südalinna poole.
Mul pole midagi kaasas ja ma ei leia sealt midagi.
Olen sellest juba ette väsinud, et ma ei leia sealt midagi,
Ja nukker millestki, mis pole ei minevik ega tulevik.
Jätan siia raamatusse pildi oma surnud tahtest:
Olin nagu rohi ja mind ei kistud välja.

Tühjaks jäänud paleede varemete keskel
Kuskil mere kaldal
Loeme naeratades nende saladust, kes teavad,
Kuidas armastada.

Milline ta ka ei oleks, see nende saatus,
Keda armastus viis
Varju, või valgusesse, mis neist varju heitis,
Milline poleks ka lend.

Kindlasti on nemad reaalsemad ja õnnelikumad.

LISBON REVISITED (1926)

Miski ei seo mind millegagi.
Tahan korraga viitkümmet asja.
Tunnen nagu mingit õõnsat kehalist näljaängistust
Ma ei tea mille järele –
Millegi vääramatult määratlematu…
Magan rahutult, ja elan rahutus unes,
Mida näeb rahutu magaja pooleldi und nähes.

Kõik abstraktsed ja vajalikud uksed löödi mu nina eest kinni.
Kõigile hüpoteesidele, mida ma tänavalt näha võinuksin, tõmmati kardinad ette.
Üheltki ukselt ei leia ma numbrit, mis mulle anti.

Ärkasin samas elus, kus magama jäin.
Isegi mu unenäoarmeed said lüüa.
Isegi mu unenäod tundusid und nähes valedena.
Isegi see elu, mida ma ihaldan, tüütab mind – isegi see elu…

Saan aru seosetute vaheaegadega;
Kirjutan väsimuse katkestamiseks;
Ja see on tüdimus tüdimusest, mis mu kaldale heidab.

Ei tea, mis saatus või tulevik juhib mu tüürita ängistust;
Ei tea, mis võimatud Lõunamere saared ootavad mu laevahukku;
Või mis kirjanduslik palmisalu annab mulle kasvõi ühe värsi.

Ei tea, ei tea ei seda ega teist asja, ega üldse ühtegi asja…
Ja oma vaimu põhjas, kus unistan, millest olen unistanud,
Oma hinge viimastel äärtel, kus ma ilmaasjata meenutan
(Ja minevik on võltspisarate loomulik udu),
Nende kaugete metsade teedel ja radadel,
Kus ma kujutlesin oma olemist,
Põgenevad löödult viimased jäänused
Lõplikust illusioonist,
Mu unenäoarmeed, purustatud olematutena,
Mu olemasolemisväed, hävitatud Jumalas.

Veel kord ma näen sind,
Mu lohutult kadunud lapsepõlve linn…
Kurb ja rõõmus linn, veel kord ma unistan siin…
Mina? Aga olen see mina, üks ja sama, kes elas siin ja kes siia tuli,
Ja kes siia tagasi tuli, ja uuesti tagasi?
Või oleme me kõik, need Minad, kes ma olin või kes olime,
Üks rida helmeid-olemisi, lükitud ühe niit-mälu peale,
Üks rida unesid minust, mida näeb keegi teine?

Veel kord ma näen sind,
Kaugema südamega, hingega, mis on vähem minu.

Veel kord ma näen sind – Lissabon ja Tejo ja kõik –
Kasutu ülesõitja sinu ja enda pardal,
Sama võõras siin nagu igal pool mujal,
Sama juhuslik elus kui hinges,
Kummitus ekslemas meeldetuletussaalides,
Kus kostab rottide närimist, põrandalaudade kräginat,
Ringi kobamas selle eladaoleva elu ärasõnutud lossis…

Veel kord ma näen sind,
Vari jooksmas läbi varju ja särama löömas
Hetkeks mingis tundmatus matusesäras
Ja kadumas öösse nagu laeva jälg kaob
Vette, kui lainetus vaibub…

Veel kord ma näen sind,
Aga ennast, oh ei, ei näe!
See peegel läks katki, kus ma nägin end samana,
Ja igas ta neetud killus ma näen ühte tükki endast,
Ühte tükki sinust ja endast!…

sisu

***