Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

Hele, 2005-01-01 16:19:03

andrus., 2005-01-01 11:44:27
tegelt ihaleme me iga selliseid väekogemusi
tea midagi... vast ikka igale oma
aga jah täitsa on olemas üleilmne väe fanclub

ma kukuks ka väe all
thanx & welcome to club

aga seal kus ma olen käinud on niisama lükatud
et siis lausa füüsiliselt lükatud? hihih... no on tüübid :-S

iga inime otsib kogemust mis sust mõõtmatult üle oleks.

jällegi, igale oma...
tegelt on reaalsus igal juhul mõõtmatult suurem kui inime
ja selle äratundmiseks piisab normaalsest meelemõistusest
siiski usun arust enamasse
mis ei tähenda, et seda leida saaks aru ära ajamise teel.

Hele, 2005-01-01 16:46:02

mõni teine kukub mis kole
ja tema jaoks on kõik just nii kuis peab

ongi nii, igale oma jagu
ää himusta oma ligimese väge
vaid armununa oma aeda astu

olen käinud B Hinny krusaadil kus ta pintsakuga terveid sektoreid pikali lõi nii umbes 50 meetri kauguselt

aga mina seisin nigu põhjanael

yeah, tuttav tunne
aga ma sain kurbtusest üle siis,
kui nägin ära, et igaühele oma
omal ajal omas kohas omal viisil
ja siis oli hoopis häämeel, et vaimne reaalsus
ei mahu ühegi evangelisti pintsaku alla.

andrus., 2005-01-01 17:02:19

misasi on see vaimne reaalsus? ülim subjektiivne tunne, nagu mu naiselik vaist? nii võ?

Ü.K., 2005-01-01 17:09:21

Haiguste ravi. See on üksindus, selts ja priisöökla. Kontrollitud. (Tartu, linnaliinide bussijaam). Haiguste ravi. See on üksindus. Lõpuks ütleme, et ootamine on viga. Avaldage see ravi kohe! (Tallinn, Sauna tänav). Esineb ka paar soomekeelset teisendit (Tallinn, Sauna ja Saiakäigu tn.). Ühel juhul on algupärandit täiendatud, lisades tervenemiseks lisatingimusi – viin, baar (Järvamaa, Mäo teeristi bussijaam).

Peale haiguste ravi viljeles Ü. Kiple ka Jumalate tõe kirjutisi. Õieti kujutab jumalate tõde endast kogumit mõnevõrra erinevatest kirjutistest. Üldnimetus tuleneb ühest nende seast. Jumalate tõde on leidnud vähem järgimist. Paar jäljendatud kritseldust pärinevad Tartust, Kloostri tänavalt.

Jumalatelt tõdede valem. See on sõnade variantidest mõtted. Ülo Kiple. (Tallinn, Voorimehe tänav). UFO. Riigid tühistavad teid iga minu tegevusega nad teavad ammu, et minul Ülo Kiplel on vead tühistatud, sest ma olen teie saadik kes on toonud maailmale hiigelkasumeid tõdedega. Teilt jumalad. Riigid on keelanud ka mul raha, kodu, armastuse, nad tahavad idiootlike tegude ja mõistetega mind hulluks teha. See loobugu võimust kes tahab jumalaid sõja süüdlasteks teha. Levitage. Maailma võim. 1–i või suureneva grupiga kes 11 ei tea. Keelata kõigil halb ja lubada head (Tallinn, kaubahalli ümbrus). Levitage ufode tõde maailmale kiiresti; Idioodid maailma võimu tõega on võimatu võidelda (Tartu, Kloostri tänav).

Hele, 2005-01-01 17:10:49

vaimne reaalsus on mu jaoks kõikvõimalikud kogemused mida see system üldse võimaldab

Ü.K., 2005-01-01 17:16:04

Ellujäämise Õpetus III, I peatükk “Austatud lugeja!”

Alustan oma käesolevat raamatut lühikokkuvõttega kahest eelmisest, et ununenud põhimõttelisi asju meelde tuletades mõtteravi süsteem Teile veel selgemaks ja loogilisemaks saaks. Muidu võib Teile tunduda, et olete raamatu ilma asjata, või mis veel hullem, oma meelepahaks ostnud. Kõik, mis on inimesele mõistetav, on ju ka vastuvõetav, aga mida ei mõisteta, selle kohta öeldakse: “Halb.” Nii on paljude heade asjade kasutuselevõtt nihkunud kaugesse tulevikku. Samal ajal on seesama inimene vaevelnud vana, oma aja äraelanud asja küüsis, olgu see asi tööriist või harjumus, seadus või sissejuurdunud tava.

Elu on põhimõtteliselt lihtne. Kõige selle mitmekesisuse, mida me eluks nimetame, ainukeseks ehituskiviks on imeväike ja seepärast nähtamatu armastusenergia osakene, mille materiaalsuse on tuumafüüsikud käesolevaks hetkeks juba avastanud ja uskumatutele tõestanud. See on elu mõtte ehk olemasolu energia. Lühemalt öeldes mõtteenergia.

Inimese elu ongi vaid elu mõtte otsimine.

Õnn on elu mõtte leidmine - Armastuse leidmine.

Seega mõtteenergia on materiaalne, aga kuna teda silmaga näha ei ole, siis on teda siiani mittemateriaalseks peetud. Saladused ongi niikaua saladused kuni mõistatus ära mõistatatakse. Imed on niikaua imed kuni nende olemus arusaadavaks muutub. Tasapisi selgineb ka haiguste nähtamatu olemus ja muutub loogiliseks nende mõttega ravimine. Aeg, nagu öeldakse, paneb kõik asjad paika. Seniks peab innustama ennast teadmisega, et teooria peabki praktikale eelnema.

Iga inimene juhib oma mõttega energiat, millest ta ise koosneb. Iga inimene tekitab muutusi iseenda sees, oskamata seda näha ja julgemata seda uskuda.

Kui mõte mõjub nagu kapatäis vett kerisele, siis taipab nii mõnigi, et tema mõttele järgnes vastav tegu ja on hea kui seda endalegi tunnistatakse ja teine kord enam sama viga ei korrata. Enamasti on mõte tasahilju toimiv ja seepärast on tema materiaalsus ebausutav. Kuna inimese iseloom kujutab endast teatud, igale inimesele individuaalset, kinnisideede kogumit ja seda peetakse muutumatuks, siis ühelaadsete mõtete pidevas kordumises kuhjub liivateradest kokku mägi kui haigus. Mäe suurusele ja iseärasustele vastab haiguse suurus ja iseärasused.

Mõtteravi on kui liivatera liivatera haaval selle mäe uuesti laiali tassimine. Kes õpib oma liivaterakeste laialitransportimiseks endale vajalikku otstarbekat süsteemi looma, see saab oma tööga kergelt hakkama. See tähendab, et ta on võimeline ühekorraga kühvlitäie liivaterakesi tuulde lennutama ehk järsult oma haiguse suurust vähendama. Aga kes loodab, et teised tema mäe laiali tassivad, see võib nutta, paluda, anuda, nõuda või käskida, aga teised saavad teda vaid õpetada. Inimese mõttelaadi saab muuta vaid tema ise. Erandiks on iseseisva mõtlemiseta väikesed lapsed, kelle ema kujundab lapse mõttemaailma ja elu.

Mõttemaailma muutmist nimetatakse enda muutmiseks. See pidavat olema kõige suurem ja raskem muutmine. Mina seda ei ütleks, sest olen püüdnud muuta enda muutmise enda muutumiseks. Ehk teisiti öeldes olen püüdnud asendada vägivalla iseenda kallal vajadusega endale head teha. Et ka see variant protestimeelsele vanameelsele, kes kõike ainult füüsiliste pingutustega saavutada tahab, vastuvõetamatu on, see on tema probleem. Teiega, arenemishimulised tulevikuinimesed, kes te iseennast mõista tahate ja keda on 51% inimkonnast, läheme koos edasi.

Kui algolemuslik energia oma nähtamatuses liigub, siis nimetatakse seda nähtavas armastusenergiaks, aga kui ta nähtamatuses seisab, siis nimetatakse seda nähtavas vihaks. Niisiis probleem on vaid nägemises ehk suhtumises, mille me nägemise abil kujundame. Nägemist on vaja õppida neilt, kes seda nähtamatust näevad ja siiralt usuvad. Rõhutan: on vaja õppida, mitte pimesi uskuda.

Inimese elu ongi vaid õppetund, mida me omal vabal tahtel siia ilma õppima tuleme. Elu õppetund on tunde tundmaõppimise aeg ehk tund. Elu elu järel ehk õppetund õppetunni järel - nii see elutarkus koguneb. Kõikidest eludest oma taassündide ehk reinkarnatsioonide ahelas võtame kaasa elutarkuse ehk arukuse, millega igas järgmises elus isegi siis kui me imevähe juurde õpime, ometi hakkama saame. Selle elu mõistus eelmisi elusid ei mäleta, aga kes nende olemasolusse usub, see märkab sageli iseenda ei-tea-kust-tulnud-arukust ja teab, kust see pärit on.

Käesolev tsivilisatsioon, mille algus nii ateistile kui ka usuhullule läbi uduste teooriate ebausutav ja ärritavas kauguses on, ongi materialismi ehk elu ühekülgse nägemise suur kool, mille oleme tunnist tundi ja klassist klassi peaaegu lõpuni käinud. Kes sama kooli, kus õpitakse katse-eksitusmeetodiga ehk läbi kannatuste, enam korrata ei taha, sellel on õigus tema omal vabal valikul kutsuvast kõrgema kooli uksest sisse astuda või seda mitte teha.

Kõrgem kool on raskem kool. Et sinna minna, peab teda mitte kartma. Et teda mitte karta, peab oma hirmust vabanema. Kes teab ja õigeks peab, et elu läheb ainult edasi, selle hirm tulevase ees on juba väiksem. Ehk, kes elust õigesti mõtleb, selle elu seisma ei jää.

Käesoleva tsivilisatsiooni kõige suurem probleem on oskamatus suhelda ehk oskamatus elusse mõistvalt suhtuda ehk oskamatus tingimusteta armastada. Ehk oskamatus õigesti mõelda. Kes elu seadusi ei tunne, sellel on teda tõesti raske tingimusteta armastada, kuigi süda ütleb, et on vaja.

Elu seadused on lihtsad:

1) Kõik olemasolev on Jumal ehk pisikestest energiaosakestest erinevaid struktuure moodustav Kõiksus, mis on pidevas muutumises. See muutumine on vana hävinemise ja samast energiast, millest vana koosnes, uue tekkimine ehk sündimine. Mitte miski ei teki millestki ja mitte miski ei kao olematusse. Kõik vaid muudab eksisteerimise välist vormi ehk keha.

2) Kõiges on Jumala kolmainsus: vaim, hing ja keha. Ka tavapäraselt elutuks arvatud asjades on need kolm osa. Elu juhib vaim, kes on igavesti kindlalt teel ja kes ei lase end millestki häirida. Õppetunnid võimaldab hing. Nad kahekesi on meie käesoleva arengutasandi vaimne ehk nähtamatu pool. Meie liha ja luu on see füüsiline ja nähtav ning seepärast tõeks tunnistatud keha, kes nii kui vaimu tahtel, aga hinge jõul tulevikku läheb.

3) Inimene on ainus mõtlev olend Maal. Ta on looduse loomingu tipp ehk arengu seaduspärasuse jätk, seepärast on ta nimetatud Jumala pojaks, kelle Jumal on enda sarnaseks teinud. See sümboolne mõte märgib Jumala tahet aidata inimest pidevalt ja lakkamatult täiuslikumaks muutuda ehk areneda. Kes Jumala endasse laseb, see läheb mäkke kergelt kui lind, kes ei lase, see käib raskel kannatuste rajal.

Jumal on pidevalt arenev ehk täiustuv täiuslikkus - avatud teadvus, mida tema poeg alles õpib teadvustama. Isa annab. Probleem on selles, et poeg ei oska isa mõista ja seepärast tõrgub võtmast. Umbusu pärast tundub hea talle halvana ja halb heana. Selleks, et isa headust kui tõde tundma õppida, vajab poeg oma õiguse ajamisest saadud kannatusi ja nende üle järelemõtlemise aega.

4) Loodus ehk Jumal ei ole vägivaldne. Ta annab igaühele valikuvõimaluse. Inimene, kes usub, et Jumala süda asub uskuja südames, see valib kergema tee. Kes eitab Jumalat, see kannatab ehk valib raskema tee. Kes usub Jumalat ja kannatab, see järelikult ei usu Jumalat. Ta vaid arvab, et usub. Arvamine on ebakindluse tunnus.
Dogmatism, sealhulgas ka religioosne dogmatism, on saanud pidurdajaks inimkonna arengu teel. Kes edasi tahab minna, see vajab vabanemist igasugusest dogmatismist ehk jäigastunud arusaamadest.

5) Arvamine on oletus, mida uskuda tahetakse. Elu tõde on see, et kõigel on kaks otsa. Ei ole halba ilma heata, ei ole head ilma halvata. Kes ainult ühte külge näeb, see eksib ja kannatab. Pimesi uskumine ei ole enam tänapäeva inimese arengutasandile piisav. On saabunud aeg uskuda vastavalt aruka inimese vajadustele. Ilma oma tõelisi vajadusi tunnetama ja mõistma õppimiseta ning ise neid enda jaoks realiseerimata õnnelikuks ei saa.
Niikaua, kuni inimene ei õpi tervikut nägema, vajab ta õnnetust, et õnne hinnata ehk ta vajab halba, et head väärtustada.
6) Kõik algab mõttest. Heale mõttele järgneb hea tagajärg, halvale mõttele halb tagajärg. Kes halba tagajärge ei heasta, see on tekitanud endale karmavõla, mille heastamine toimub rumala inimese kombel kannatuste läbi. Toimub see selles elus ise kannatades või järeltulevaid põlvi kannatama pannes või enda järgmistes eludes, sõltub sellest, millal inimene oma võla lunastab. Probleem on selles, et tänapäeva inimene ei tea, mis on hea ja mis on halb.

Hea ja halb on suhtelised mõisted. Mis ühele hea, see teisele halb ja vastupidi. Kes halba mõistma on hakanud, selle jaoks on halb heaks saanud ehk teisiti öeldes – ta on õppetunni ära õppinud. Seepärast ei tohi enda elu teiste omadega samastada ja teiste meelevalla all end vangis tunda. Tunne muutub kui stress vabaneb. Tunde muutmine tähendab suhtumise muutumist.

7) Inimese elu on halva heaks tegemise õppimine nii kaua, kuni see saab kindlalt ära õpitud, jätkugu see kasvõi järgmistes eludes. Kõik, mida hing vajab, seda keha teeb ja selle läbi saab vaim targemaks. Siiani on hea ja halva mõistmine toimunud tagantjärele tark olemisega. Kes üks kord rumal oli ja kannatas ning siis järele mõtles, see sama viga ei korda. Aga kellel on harjumus enne joosta ja siis mõelda, see võib rumalaks jäädagi.

8) Õppida võib enda vigadest, aga tark õpib ka teiste vigadest. Elu seadus on, et sarnane tõmbab sarnast ehk kõik, mida teistes näed, see oled sa ise. Kui endas seda ei oleks, siis teises seda ei märkaks. Teises näeme vaid iseennast. Kes ainult teistes oma hädade algpõhjust otsib, see on eluga pidevalt pahuksis. Kes enda vigu julgeb näha, see on potentsiaalne oma vigade parandaja.

9) Kõik, mida inimene teeb, see on igavene vaatamata sellele, et sellest teost kohe nähtavat tagajärge ei ilmne. Teole järgneb alati tagajärg, isegi kui meile endale oma tegu märkamatuks jäi. Meile nähtamatus kosmilises mälus, nagu Jumala kartoteegis, on talletunud ka meie nähtamatud varjatud mõtted. Igaühe iseenda jaoks nii kui õpitud või õppimata õppetunnid. Kosmiline mälu ei hinda meid heaks või halvaks nagu meil kombeks on. Ta teab, et viga on õpetaja ja inimene on õpilane.
Kes oma vea parandab ehk halva heastab, see puhastab enda tehtud pleki kosmilisest mälust. Teaduslikumalt võiks seda nimetada kosmilise informatsiooni muutumiseks. Uus info toimib nii inimesele kui ka inimkonnale paremini.

10) Tehtuga oleme nähtamatute energiasidemetega ühendatud. Neid sidemeid saab vabastada ainult südamest tulev siiras andestus, mida nimetatakse ka kahetsuseks. Andestamine ja andeks palumine toimib siis, kui inimene mõistab oma vigu. Kergema karistuse saamiseks suusoojaks andeks palumine on nagu tavapärane pettus, millega inimesed igapäevaselt tegelevad. Karmavõlga sellega lunastada ei saa.

Andestamise oskus on iseenda vabanemise tarkus.

11) Ei eksisteeri midagi väljaspool Jumalat ehk ei ole olemas kurjuse jõudu iseenesest. Kui armastusenergia liigub, siis on ta ARMASTUS ehk Jumal, aga kui ta seisma jääb, siis saab temast VIHA ainuüksi seisma jäämise tõttu. Tema liikumise seiskajaks on HIRM. Seega ei ole olemas kuradit ehk kurjust. Meie ise loome endale põrgu iseenda südames, kus peaks elama Armastus.
Kõige tähtsam on ARMASTADA. Armastada iseennast, abikaasat, lapsi, vanemaid, inimesi, loomi, taimi, tööd - teades, et kõik see on Jumalast. Kui inimene paneb Jumala tähtsamaks inimesest ja kõigist teistest eluavaldustest, siis see tähendab, et ta tõstab endale mõistetamatu Jumala inimesest, seega iseendast, kõrgemale ja hakkab ainult Jumalat ehk ideaali armastama, aga Jumala loomingut ei armasta. Elu kui tervik on nii vägivaldselt vaimseks ja füüsiliseks pooleks eraldatud. Paratamatult järgneb sellele füüsilise poole, kui halva, vihkamine. Nii ongi tekkinud religioosne arusaam elust, mis sunnib Jumalat armastama ja inimest igavesti patuseks pidama. Patuseks, kellele peabki haiget tegema.

Religiooni selline saatuseteed tugevdav ja mürgitav asfalt sai kunagi oma aja äraelanuks ja temast murdsid läbi protestivad ateismitaimed tõestamaks, et elu ei saa olla religioosselt dogmaatiline sile asfalttee. Pimedusse murdis sisse päikesekiir. Aga ateism, kui elu arengu järgmine aste, muutus samuti dogmaatiliseks ja hakkas haiget tegema. Nii me aina tormame oma kannatuste raja ühest äärest teise ja otsime niikaua, kuni leiame selle, mis hingerahu pakub. Inimkonna eestormajad on ateismitasandist läbi, taganttulejad pole veel religiooni pidurdavast kütkest vabanenud.

Hingerahu on tasakaalukus. See on seisund, kus hea ja halb mõistetavaks muutuvad ja teineteisele eluõiguse annavad. Mõistma hakkamise probleem sõltub mõtlemisest.

Häid mõtteid nimetatakse positiivseteks stressideks. Halbu mõtteid nimetatakse negatiivseteks stressideks.

Kirjutan, et õpetada inimesi end ise aitama ja üldjuhul räägin negatiivsetest stressidest lihtsalt kui stressidest, sest argielus oleme nii harjunud. Pidage see, palun, meeles, sest vastasel juhul protestite lugedes pidevalt ehk tekitate raamatut lugedes endale stresse.

Nii negatiivsed kui ka positiivsed stressid tekivad meil elu mittemõistmisest ehk elu ühekülgsest nägemisest ehk hirmust, et mind ei armastata. Mida suurem see hirm kellelgi on, seda suurem on ta vaimupimedus. See tähendab, et ta ei näe oma vaimsust ehk ta on oma vaimsuse (vaimu ja hinge) iseenda eest hirmuga kinni pannud ja peab tõeseks ainult materiaalset maailma.
Vastuolu tekitab fakt, et vahel on negatiivsus kohutavalt suur, aga haigust ei teki. Teine kord ei saa olukorda eriliselt halvaks nimetada, aga haigus on suur. Miks? Nagu öeldud, tekivad stressid elu mittemõistmisest ja seetõttu elunähtuste valest hindamisest:

A. Kui asi on väliselt väga halb ja Te hindate ta väga halvaks, siis olete teda õigesti mõistnud ja haigust ei teki.

B. Kui asi ei ole väga halb, aga Te hindate ta väga halvaks, siis olete oma liialdamisega oma negatiivsust vastavalt suurendanud ja haigus tekib.

C. Kui asi ei ole üldse halb, aga Te peate teda halvaks, siis olete väga palju liialdanud ja saate raske haiguse.

Nii tekivad füüsilised haigused.

Inimese kõige suurem abistaja elu mõistma hakkamisel on tema keha. Hing hoiatab keha abil erinevate tunnetega, aistingutega, aimamistega, nn. südame ütlemisega jm. tunnusmärkidega pidevalt õnnetust ette. Kui tema märguandeid ei märgata või ei panda millekski, siis halbade mõtete pisikesed sümboolselt mustad nähtamatud energiaosakesed tõmbavad pidevalt uusi samalaadseid halbu mõtteid ligi niikaua, kuni teatud kannatuste karikas saab täis ja tekib esimene haiguslik sümptom.

Nähtamatus saab niimoodi nähtavaks. Mittemateriaalseks sõnatu saab materiaalseks nagu tõestades uskumatutele mittemateriaalsuse materiaalsust.

Iga väike varbalöömisvalu on eelhoiatus enne suure valu teket. Suurele traumale eelneb alati väike trauma. Iga möödaminev külmetushaigus on eelhoiatus vastava energia kogunemisest, et inimene märkaks ja suurt haigust ei tekiks. Kui inimene ei mõista seda hoiatust, siis tuleb raske haigus. Ja kui sellestki ei õpi, siis ta läheb selle haigusega looja karja ja tuleb järgmises elus samalaadset, aga veel raskemat õppetundi õppima.

Asja ainult heaks nimetamine on ka ühekülgne ekslik hinnang.

A. Kui asi on väliselt väga hea ja kui hindame ta väga heaks, siis hõljume hingeliselt pilvedes. Keha jääb märkamata ja järele aitamata.

B. Kui asi on hea, aga me hindame ta väga heaks, siis kõnnime vastumeelselt mööda maad, hing rabelemas taevasse. Vastumeelsus takistava keha vastu teeb hingele haiget.

C. Kui asi on halb, aga me hindame ta väga heaks, siis võib hing katki minna, kui ta keha kõrvale maapinnale potsatab, ilma et tark inimene oma lihtsameelsust mõistaks. Näilisest ülevusest tegelikkuse madalusse laskumine võib osutuda üle mõistuse käivaks talumatuks katsumuseks. Sellel hingel on väga halb olla ja veel halvem saab olema, kui ta oma vaimupimedust ei mõista.

Ainult hea tahtmisega ja tema otsimisega ja ainult hea nägemisega unustatakse füüsilisus ja klammerdutakse vaimsusesse. Klammerdumine sellesse heasse, milleta ei suudeta elada ja mille nimel seepärast elatakse, tähendab sellest heast ilmajäämist, tema kaotamist. Kes mõistab, et vaimsus kui hea ideaal ja materiaalsus kui halb paratamatus kuuluvad kokku, selle vaim ei põgene keha juurest ära. Vastandite ühtsus tagab tasakaaluka ja täiusliku terviku ehk tervise.

Ühekülgsus ehk hingeline soov ainult head saada peletab vaimu minema.

Lühidalt öeldes: liigne hea tekitab vaimuhaigusi, liigne halb tekitab füüsilisi haigusi.

Kus on stressi kasvu piir, millest edasi on haigus? Iga haiguse jaoks on piir erinev. Iga stressi kogunemine on varjatud ehk potentsiaalne konkreetne haigus. Selle stressi väike kogunemine on varjatud kerge haigestumise võimalus, suur kogunemine võimaldaks raske haiguse tekke.

Millal varjatud võimalus haigestuda haigusena avaldub? Siis kui inimene oma stressi väljendama ehk välja elama hakkab. Elu on suhtumine. Kui inimene mõne konkreetse ühese seisukoha võtab ja enda arvamust õigeks peab, siis ta ongi oma suhtumise kujundanud.

Tervis väljendab inimese suhtumist ellu. Kes oma ühekülgset halba suhtumist ükskõik kellesse või millesse ükskõik kas mõttes, sõnas või teos endale või teistele väljendama ja välja elama hakkab, see haigestub füüsiliselt. Kes samamoodi oma ainult head suhtumist väljendama ja välja elama hakkab, see saab vaimse haiguse.

Kui lapse kergelt labiilset närvisüsteemi haiguseks nimetataks, siis suhtutaks hingelisse taskaalutusse palju suurema ohutundega ja täiskasvanuks saades ei kasvaks inimese tasakaalutus raskeks psühhiaatriliseks haiguseks. Aga kuna inimkond õpib praegu veel materialismi õppetundi, kus kõike hinnatakse risti vastupidi vajalikule, siis on füüsilised haigused need rasked haigused, aga hingehädad jäetakse kui kergemad tahaplaanile. See on tarkade inimeste suur saatuslik eksitus.

Kehasse tulema ehk sündima kutsub inimest ainult negatiivsus ehk halb, mille heastama tulemist iga inimhing vajab. Hea on äraõpitud halb. Halva heastamise kui tegevuse tulemuseks on igavene elutarkus ehk arukus. Halb, mis heaks nimetatakse, ei ole hea. Halb, mis teadlikult heaks tehakse, on hea isegi kui seda heaks ei nimetata. Tema nimi on tasakaalukus.

Elu on energiate liikumine, milles valitseb täielik korrapära. Selle korrapära üle võimutsema hakkamine ehk sundimine tekitab korrapäratuse ehk haiguse. Energiate paigutus kehas on väga ratsionaalne. Kui ma jälle mõne targa süsteemi jälile olen saanud ja seda endale teadaolevaga võrdlen, imestades lihtsalt keerulisele ülemineku aina üksikasjalisemaks arenevat loogikat, siis ütlen endale: “Nii täiusliku asja loomisega nagu on inimene võib hakkama saada tõesti ainult Jumal. Kui meie tema tegemisest ka lugu peaksime ja seda hoiaksime.”

priit kelder, 2005-01-01 17:40:32

ÜK:

Liiga palju mittetõestatud ja tõestamatuid hüpoteese. Küll sa tasekese käest veel saad selle eest! Kas lihtsamalt ei saaks veidi? Oleksin väga tänulik

rjr, 2005-01-01 18:02:12

Palju uut aastat kõigile
õnne isklikus
ja väggge ühiselus

P.S.
armastust kah
aga seda ei saa soovida
sellele peab end avama

elfitaat, 2005-01-01 18:03:25

ÜK
Mul sel teemal isiklikud kogemused, mis toetavad ja kinnitavad seda Viilma teooriat 100%

eit, ÖÖHHH, 2005-01-01 18:42:20

Taadile head uut:-)))

Tesiti mõeldes tuli mu kehasse meeletu negatiivsus ehk halb, mille peaksin heastama...AHH???

Taks

Hele, 2005-01-01 18:46:18

Kõige selle mitmekesisuse, mida me eluks nimetame, ainukeseks ehituskiviks on imeväike ja seepärast nähtamatu armastusenergia osakene, mille materiaalsuse on tuumafüüsikud käesolevaks hetkeks juba avastanud ja uskumatutele tõestanud. See on elu mõtte ehk olemasolu energia. Lühemalt öeldes mõtteenergia.

see on nn. kvantmüstika
ehk teadusenäoline teadusliku sisuta tekst,
mida pruugitakse selleks, et raasukest teaduse tõsise tööga teenitud aupaistest kerge vaevaga oma õpetuse kohale lohistada
tuumafüüsikud ei tea mingit materiaalset armastusenergia osakest
elusaine “ehituskivideks” on kvargid ja leptonid
ehk siis u- ja d-kvark ja elektron
ja kui inime hämab üht asja
siis ma ka tema teist juttu ei usu enne kui ise näen

elfitaat, 2005-01-01 19:29:25

Kas te teate, miks Einshtein, Tesla ja veel mõned kuulsad teadlased oma uuringute tulemused ühel hetkel hävitasid, salastasid ja ise usku pöörasid?

Ehk keegi teab?

elfitaat, 2005-01-01 19:38:14

Viilma kirjeldatud armastuse osakeseks pretendeeriks hästi URis kirjeldatud ultimaaton.

Ühes elektronis pidi neid olema sada tükki. Kas teadus saaks seda tõestada, ümberlükata?

Teame ju et teadus liigub sinna, kust poolt raha tuleb.

Teadus on juba kord selline konservatiivne asi. Teadlastel on ka hirmud teiste ees lolliks jääda.

Saadaks ühe teadlase hea meelega seda sisereaalsusesse uurima. Kuid ma tean füüsikuid, kes on usu ja müstikaga ära rikutud.

Padre Alfonso, 2005-01-01 20:11:41

Kas te teate, miks Einshtein, Tesla ja veel mõned kuulsad teadlased oma uuringute tulemused ühel hetkel hävitasid, salastasid ja ise usku pöörasid?

See on kahjuks muinasjutt.

Padre Alfonso, 2005-01-01 20:13:01

Viilma kirjeldatud armastuse osakeseks pretendeeriks hästi URis kirjeldatud ultimaaton.

Ka ultimaton on muinasjutt, et mitte öelda jama.

Lilleke, 2005-01-01 20:14:01

Rääkige parem kuidas aastavahetus möödus.

inkognito, 2005-01-01 20:33:05

Ülo Kiple oli kummaline mees.
Kas ta oli prohvet?
Kas Priscilla oli tõeline prohvet?
Kõik meile teada olevad eesti prohvetid või need, keda rahvas on prohvetiks nimetanud, kõik nad on olnud enamuse arvates poolearulised.
Igatahes peaksid nood inimesed meid vähemasti mõtlema panema.
Igaühel on mingi oma sõnum olnud.
Eks nende lahtiseletamine ole veidi sarnane unenägude lahtiseletamisega, kuid üks on unes, teine reaalsuses.
Ma oleksin nende suhtes väga järelemõtlik.

rjr, 2005-01-01 20:35:00

aastavahetus on alati ka vaimne kogemus
üks tsükkel on möödas
loodetavsti on palju ja paremaid ees

tundlad katsuvad ajamärke...
on eshatologilisi aimdusi
ja saatuse lõnga annab natu sättida
seeda tulevad mõned korrektiivid
sisemised otsused
mitte küll sedasorti kui nooruses antud tõeotused
a la uuel aastal hakkan heaks
vaid Suure Kangakuduja plaanist sõltuvad

vaatmata noorusnostalgiale
tundub, et kogu aeg läheb järjest paremaks
et mõistad enam
näed terviklikumalt

võtad lahti mõne raamatu, mida pole ammu vaadanud
ja akki see läheb tõesti lahti
sa näed seoseid,mida varem ei taibanud
mõni teine jälle tundub..
nojah olgu nende teistega kuidas on...:-)))

ja aastaringid on erinevad
täpselt nagu puudelgi...

aastavahetuspidu on rituaal
mille rõõmu eest tuleb muidugi ka maksta..:-)))
kuna pooled noored on väljas
soiis on väiksem seltskond
ja asi kammerlikum

telefonikõnesid nagu rakette

aasta esimene päev on alati niisugune rauge,
mil väsimus on sõber
sest perspektiiv on lahti
“üle silmapiiri sakilise serva...”
ja need teised sõnad...

rjr, 2005-01-01 20:38:51

prohvetid kalduvad jah sagedasti jurodivõid olema
ja sestap tuleb ka sõkaldest tera ostida
või tabada nende vahest kummastavas ja
meelesõgedana tunduvas jutus
sümboleid ja aja märke
või ka prohvetitegusid
jah sümboolseid prohvetiteguisid
mis iseenesest võivad tunduda täiesti sõgedatena...

elfitaat, 2005-01-01 21:05:23

Aga kas te teate, miks Padre Alfonso ja mõned veel, siin universumi valvekoera osa on üle võtnud ja surub iga väljakarganud unistaja karmi reaalsuse haardesse tagasi?

Sel on oma hea põhjendus?

***