Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

tase, Vastseliina Toomas, 2004-12-30 08:46:06

_Sa jätad mulje klähvivast shaakalist Suure Looma ümber._

Ma ei saa sinu antipaatia kohta minu suhtes midagi teha, see on sinu vabadus.

Padre Alfonso, 2004-12-30 08:48:28

Peale viimast paari päeva olen üpris veendunud, et Kingo puhul on tegemist meditsiinilise probleemiga.

Sedapuhku ilma naljata.

Lilleke, Njah, 2004-12-30 08:49:03

/Ja kui lahknevus on suur, siis võib tekkida isegi ‘aia ja augu’ möödarääkimise probleem. Selle vältimiseks ongi vajalik terminite tähendusi täpsustada, et suhtlejad neist ühtviisi aru saaks./

Täiesti nõus, ainult, et....
Siis luuakse omakorda teatud terminite ümber vaidlus, mille käigus tuleb omakorda termineid täpsustada ja siis algab see salm lapsepõlvest:
Tingo pika sabaga
läks metsast hiiri püüdema
ta leidis ühe raamatu
kus oli kirjutatud,et
Tingo pika sabaga
läks....
Ning lõpuks on raske meenutada, millest käib jutt....mis on asja point

Vastseliina Toomas, Harri Kingo, 2004-12-30 08:49:23

Paraku pean ütlema, kui küsimuse nii kategooriliselt püstitad:

jah!

Harri Kingo, Toomas ja teised, 2004-12-30 08:51:12

Jumalaga, VIA.

Vastseliina Toomas, tase, 2004-12-30 08:52:29

Ma ei saa sinu antipaatia kohta minu suhtes midagi teha, see on sinu vabadus.

Mul ei ole Sinu suhtes antipaatiat.
Vastupidi: mind huvitaks väga Su maailmavaade ja sellest tulenevad mõtted, kui Sa neid ainult veidi süstemaatilisemalt esitaksid, nii et neid saaks lugeda veidigi pikemate tekstide kui ühelauseliste repliikide kujul.

tase, Vastseliina Toomas, 2004-12-30 08:54:19

_nii et neid saaks lugeda veidigi pikemate tekstide kui ühelauseliste repliikide kujul._

Kahjuks pole mul üldiselt aega pikema jutu kirjutamiseks. Võibolla annab ka neist repliikidest midagi välja noppida.

Vastseliina Toomas, tase, 2004-12-30 08:54:57

Annab muidugi.

Lilleke, Njah, 2004-12-30 08:56:30

/Oot-oot! Kuidas see rosina kasvatamine käib? :)))/

:))
See käib nii:
Kui piparkoogipoiss/tüdruk veel toores on istutatakse tema ilusasse peakesse vajalik rosin...
Ja kui ta kunagi küpseks saab istub see rosin kindlalt õiges kohas.....mida ei saa sealt muidu kätte kui pead rosina sööma koos piparkoogipoisi(tüdrukuga)(teda ei saa vastavalt vajadusele ära võtta ja tagasi panna)

tase, Lilleke, 2004-12-30 08:58:21

_Kui piparkoogipoiss/tüdruk veel toores on istutatakse tema ilusasse peakesse vajalik rosin..._

Vot see tuleb järgmise aastani meeles pidada.

Lilleke, tase, 2004-12-30 09:00:19

/Vot see tuleb järgmise aastani meeles pidada./

Ega sa ometigi rosinateta piparkooke söö?

tase, Lilleke, 2004-12-30 09:02:00

_Ega sa ometigi rosinateta piparkooke söö?_

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi rosinatega piparkooke näinud.

elfitaat, 2004-12-30 09:02:18

/"Üliteadvusele - alateadvus ilmneb siis kõrvalnähtena. Alateadvus on alla surutud osa, mis on juba teadvuses old, üliteadvus - mis pole veel teadvusse tuld."

Mille põhimõttelise poolest see üliteadvus alateadvusest erineb?/

Minu jaoks on alateadvus, üliteadvus muutunud teadvuse seisundid, milles on võimalik külastada erinevaid reaalsuse tasandeid oma teadvuses ja oma tajudega.

Tee sinna viib läbi meie sisemise nägemise, meditatiivses seisundis. See on värav füüsilise mailma telgitagusesse, põhjuste ja tagajärgede maailma.

Alateadvus haarab rohkem konkreetse isiksusega seotud energeetikat( armastuse, hirmu vahekorda), suhteid lähedastega jne.

Üliteadvust on uuritud vähem, kuid sealt saadud info seob inimese oma tervikolemusega, oma kõikide sadade, tuhandete eludega, oma kehastusgrupi kaaslastega ja hingejuhtidega. See on kehastunud eludevahelise elu olukord. Ka seda tasandit on võimalik uurida meditatsioonis. On vastavad tehnikad.

tase, Lilleke, 2004-12-30 09:03:45

_On vastavad tehnikad._

Millised?

Lilleke, tase, 2004-12-30 09:07:04

/Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi rosinatega piparkooke näinud./

Kas ka lapsepõlves mitte???
Kui saaks siis ma pakuks sulle läbi ekraani...

elfitaat, 2004-12-30 09:11:32

Küss oli ilmselt mulle?

Kui ma ütlen, et meditatiivses seisundis saab midagi uurida, siis tähendab see, et peab olema nägija ja peab olema juhendaja.

Ise kodus seda järgi teha ei tohiks.

andrus, 2004-12-30 09:23:37

Milline draama?

h.k., 2004-12-30 09:40:47

Ei! vaimsetele revolutsioonidele

Harri Kingo
27. juuni 2004 23:39
prindi uudissaada sõbrale emailiga
loe kommentaare(40099)

Kaasaja sekulaarse inimese arusaamades religioonist (‘religare’ — taasühendus) on äraspidisusi, mis vajavad õigemaks õgvendamist.

Ajastu kombe kohaselt püütakse sageli religioone ja nende sisu mõista ratsionaalselt, loogiliselt, lausa teaduslikult. See pole laiduväärt. Paraku — selline kaasaja “teaduslik” ratsionalist eksib, arvates, et inimese isiklik religioon ise on ratsionalismi enese kombel algselt ja esmaselt mingi mõistuslik arusaam, teooria, kontseptsioon, skeem vms. ja alles siis, teisesena, religioonis esitatud väärtus.
Asjad on täpselt vastupidi. Esmaselt on religioon väärtuste poole pürgimine. Teiseselt alles moodustub väärtuste kogemisest ja omaksvõtust mõistuse tõlgendavate arusaamade süsteem — see, mida nimetame kas filosoofiaks või teoloogiaks ja mida üksikisiku tasandil on paslik nimetada inimese isiklikuks elufilosoofiaks, maailmavaateks.

Religioon on selle järgijale alati esmaselt praktika — kristluses usupraktika, teistes religioonides ehk teise rõhuasetusega praktika — ja alles teiseselt teooria, mõistuse loome filosoofia ja teoloogiana, isiklikul tasandil inimese individuaalse elufilosoofiana. Seda mõtet väljendas üks iidne taoismi õpetajatest, kui ütles: “Tao — see on tavaline, igapäevane elamine”. Sama on kristlus, judaism, islam, budism, hinduism — mistahes religioon.

Kaasajal troonib intellekt ja selle teooriad. On tavaline, et isiklikul vaimsel teel püütakse oma asju toime saada vastupidiselt nende loomulikule käigule. Talitades kaasaja äraspidiste arusaamade kohaselt aetakse lootusetult segi esmane ja teisene religioonis. Esmalt loetakse end silmini täis kõikvõimalikke müstikaid, mis on sisuline vaimne “vikat” — jalustniitev kokteili. Siis aga arvatakse oma ennastimetlevas joobes, et midagi esoteerilist teades ja teatust lõputult rääkides miski ‘See’ ja kuskil ‘Seal’ juba ise ollaksegi.

See on alustamine valest otsast — pikk, vastuoluline ning tavaliselt eksi viiv tee ja katse. Kiita võib selliste otsijate head tahet ja indu, kuid tavaliselt ollakse selles omaloodud skeemis pimesi kinni ja sellesse armunud, nagu ollakse armunud oma lapsesse. Laitma peab seda äraspidist viisi, kuidas need leiutajad-kokteilisegajad oma sisemiste vaimsete sihtideni jõuda üritavad. Ometi, pole seegi lootusetu ettevõtmine. Tee ja uks on alati otsijale avatud ja kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele avatakse.

Hüva nende “teoreetikutega”. Eri inimestel on alati kergem jõuda samasele mõistmisele väärtustes — sihtides, eesmärkides ja ideaalides, kui mõistuse teooriates, loogika skeemides, filosoofiate arusaamades ja tõlgendustes. Hea on inimesele lihtsalt hea ning seda hoolimata sellest, millised on teooriad selle hea kohta. Seda on lihtne näha ja kerge mõista füüsilises maailmas — teatavad füüsilised olemistingimused on inimesele head, teised aga ebasoodsad. Pole raske sama mõista ka intellekti kohta, selgus ja korrastatus on seal alati loovam ja parem kui lüngad ja kaos.

Sama inimese vaimse olemise kohta — kui inimeses on olemas jumalakogemus, siis on see religioosne kogemus teda alati korrastav ja väljendub nii elufilosoofia järjepidevusena kui elukondliku, moraalsetele väärtustele toetuva eetilise praktilise eluna, mis tagab vastuoludeta toimetulemise sotsiaalsetes suhetes.

Eeltoodud tõsiasi — väärtuste primaarsus võrreldes tõlgenduste teisesusega — seletab ka, kuidas eri religioonid ja paljud suundumused eri religioonide raames saavad samaselt religioosseid vaimseid väärtusi ära tunda. Neis eri religioonide poolt maailmale esitatud väärtustes ja ideaalides ollakse üha enam üksmeelel. On tavaline, et eri konfessioonidesse, isegi religioonidesse kuuluvad isikud saavad väärtuste tasandil teineteist suurepäraselt mõista.

Eelneva alusel pole raske mõista, kuidas inimene võib oma usukogemust alal hoida, loobudes samas usu suhtes välistest arusaamadest või neid muutes. Siiralt usklik võib muuta oma religioosset kuuluvust ilma, et see muutus välises ja teiseses puudutaks või mõjutaks tema usku. Indiviidi tasandil võimaldab väärtuste esmasus jääda oma usus ustavaks läbi kogu inimelu, mille kestel inimese jaoks muutub palju nii tema ümber kui tema arusaamades.

Isiklik sisemine religioon püsib vaatamata isegi revolutsioonilistele muutustele religioossetes arusaamades. See on ikka ja jälle nii olnud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. See tõsiasi on võimaldanud lääne religioonil üle elada ajastute muutustega kaasnevad ühiskondlikud ümberkorraldused. Sama kehtib ida religioonide kohta.

Võib öelda — isiklikus sisemises religioonis pole revolutsioone — seal on ilmutus. Revolutsioonid toimuvad tõlgendamiste tasandil. Nii oleks adekvaatne käsitleda ka kristluse paljude suundade teket.

Nüüd aga joon alla ja kokkuvõtvalt: mitte teoloogia ei tekita religiooni. Religioonist — suhtest Jumalaga — tekib teoloogiline filosoofia, mis eri inimestel loob erinevaid arusaamu. Pilt sarnaneb elava puuga, millel on loendamatud oksad ja hargnemised, kuid mis toitub samast mullast ja tüvest.

Padre Alfonso, 2004-12-30 09:56:36

Harri Kingo, Toomas ja teised, 2004-12-30 08:51:12

Jumalaga, VIA.

h.k., 2004-12-30 09:40:47

Ei! vaimsetele revolutsioonidele

Siit näeme, et Jumalaga pikkus on
49 minutit ja 35 sekundit
ja et keegi
vajab tõesti ravi.

h.k., 2004-12-30 09:58:39

KÜLLI-RIIN TIGASSON: Religiooni come-back (79)

USULINE ÜKSKÕIKSUS on maailmas pigem erand kui reegel

Kas käisite jõulude ajal kirikus? Sellele Päevalehe netiküsimusele vastas jaatavalt vaid 27% vastanuist. Ehkki seda tulemust – olgugi et vastanuid oli üle 3200 – ei saa sotsioloogiliselt esinduslikuks pidada, viitab see tõsiasjale: eestlased on religioonikauge rahvas.

Sama kinnitavad ka varasemad uuringud: mullune kirikute nõukogu küsitlus näitas, et religioon mängib väga tähtsat rolli vaid 5% ning tähtsat rolli 17% eestimaalaste silmis.

Religioon oli alla surutud nõukogude ajal, Eesti taasiseseisvumisega kaasnes hetkeline huvi tõus – millele järgnes taas langus. Ning paljud meist näivad uskuvat, et religioon on hääbuv nähtus. Veel enam: peaaegu nagu puue, teadmatusest tulenev väärnähtus, mida saab “ravida” korraliku koolihariduse ja tõhusa selgitustööga.

Veendumusele, et usu roll üha väheneb, andis Eestis tuge ka tõsiasi, et pärast Teist maailmasõda vähenes religiooni osatähtsus pidevalt ka Lääne-Euroopas. Sealsed sotsioloogid kuulutasid “vanade kollektiivsete uskumuste ja ideoloogiate surma” – millest andis tunnistust kasvav individualiseerumine, partei- ja ametiühinguliikmete osakaalu vähenemine. Tõsi – ka kiriku rolli nõrgenemine.

Ent viimased aastad on toonud suuri muutusi. 11. septembri terrorirünnakud lükkasid religiooni taas esiplaanile –nii et hakati rääkima kristliku ja islamimaailma konfliktist.

Keelatud jõulud

Kas olete kuulnud liikumisest Save Merry Christmas? Selline ühendus loodi Ameerikas, et boikoteerida kaubandusketti, kus müüjatel oli kästud soovida ostjatele “häid pühi”, mitte “häid jõule”. Ning kui mõned linnad ei ehtinud enam enne pühi jõulupuud – “et mitte riivata teistsuguste usuliste veendumustega kodanike tundeid”.

Ehkki jõulusümboolikast loobumist võiks esmapilgul tõlgendada kui religioonist taandumist, on lugu pigem vastupidine: tegu on miniatuurse usulise konfliktiga, mis annab tunnistust religiooni kasvavast tähtsusest.
Näiteks Saksamaal – kus erinevalt Eestist refereerivad ajalehed tähtsamate pühade järel hoolikalt kirikuõpetajate jutlusi, otsides sealt poliitilisi sõnumeid, olgu selleks siis biotehnoloogia ja inimese kloonimine või terrorismioht – ei kahane enam koguduste liikmeskond kiiremini, kui väheneb rahvaarv. “Juba 80-ndate lõpus toimus muutus: sakslased pöörduvad “enam mitte uskuda tahtmise” juurest tagasi “taas uskuda soovimise juurde”,” kirjutas Bernd Ulrich ajalehes Die Zeit.

Kõige veenvamalt kinnitab usu tõusvat tähtsust maailma demograafiline areng: sellal kui ilmalikes riikides rahvaarv kahaneb, kasvab see plahvatuslikult religioossetes Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika maades. Usklikke on maailmas üha rohkem ja nad on järjest nooremad. Ning pärast Türgi liitumist muutub ka EL-i rahvastik religioossemaks.

Praegused lapsed puutuvad oma elus paratamatult kokku palju erinevamate religioonide esindajatega kui nende vanemad seni. Kuid kas meie kooliprogramm ikka annab neile piisavalt teadmisi ja tolerantsust, et tulevikus toime tulla maailmas, kus usuline ükskõiksus on pigem erand kui reegel?

***