Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

unetu, Harri, 2004-12-22 23:45:22

*
Ütle, kas sa t õ s i m e e l i usud, et oled juba õndsuses?

Sa pole ju veel niii vana? Äkki homme juhtub midagi, mis lööb su maailmapildi täiesti uppi? Või on see välistatud?

/Tõsiselt hämmingus..

Harri Kingo, 2004-12-23 00:05:17

Ma kirjutasin päris selgelt:

“Mida teha õnnega sellel, kes on õndsust maitsnud?”

Seda ma ütlesin. Ja ei rohkemat. Kuid ka mitte vähemat.

Kui sa oled leidnud maasikavälu ja söönud seal südasuviseid metsamaasikaid... kuidas saab maailma uppiminek seda olematuks teha? Või kustutada sinust maasikamaitse kogemuse? Või mälust tee sinna välule?

Kui maailma uppiminek seda suudaks, siis oleksin mina tõsises hämmingus...

unetu, Harri, 2004-12-23 00:45:37

*
Ilus.
Vastus, ma mõtlen..

kõik on miskiks kõlbulik
mina üksi toores metsik
mina üksi erinev

Üksi erinev?!

Ja maasikad, mida nautisid olid küpsed-küpsed?
Seal maasikavälul..

PL, 2004-12-23 01:27:39

Mida teha õnnega sellel, kes on õndsust maitsnud? Milleks talle sõklad, kui tal on terad?

Kuidagi kähku käis kõik

Alles langesid hingetuna Kiriku käte vahele

ja juba säravmeelsena taevas

Lilleke, 2004-12-23 02:46:05

I believe
this is heaven to no one else but me
and I’ll defend it as long as
I can be left here to linger in silence
if I choose to....

Harri Kingo, 2004-12-23 04:31:11

Mõistet ‘õnn’ (ja selle teisendvorme) võiks kasutada inimese hetke sisemise meele- ehk teadvusseisundi, tema Mina (Ego) psüühilise oleku iseloomustamiseks. Ka mõiste rõõm peaks loogiliselt inimese meele juurde kuuluma. Öelgem siis, et õnn on inimese sisemine meeleseisund, rõõm on selle väljendumine. Õnnelik inimene on väliselt rõõmus, rõõmu sisemiseks katteks on tema õnnelikkus.

Eesti keeles saab kenasti öelda, et õnn on inimese meele olukord, meele olu - meeleolu. Rõõm on selle väljendumine või väljendamine, avaldumine. Need kaks - õnn ja rõõm - on midagi, mis tulevad ja lähevad vastavalt isiku välis- või siseilmas toimuvale ja mida siis elatakse eneses läbi meelelise õnnetundena ja elatakse enesest välja mingi rõõmuavalduse või -avaldumisena.

Kuid meel, meie Mina (Ego) pole veel kogu inimene, pole kaugelt kõik, mis inimeses on. Maisele meelele lisaks on inimeses ka jumalik Vaim kui jumalik kohalolu. Ja oma vaimset seisundit kui selle kohalolu äratundmist ja omaksvõttu võikski iseloomustada sõnadega ‘õndsus’ ja ‘pühadus’.

Võime öelda, et inimene oma vaimsel tasandil on sisemiselt õnnis, see avaldub väliselt isiku pühadusena.

Kui õnn ja rõõm on tulevad ja lähevad, siis õndsus ja pühadus on jäävad, kasvavad ja arenevad. Õndsus on isiksuse arenev sisemine terviklikkus, kooskõlalisus, tasakaal, harmoonia, korrastatus ja selge teadlikkus oma arengust ja seostest maailma, inimese ja jumalikuga. Õndsus on saavutatud või omaksvõetud osadusseisund jumalikuga ning selle kogemine on selle kogemuse läbi omandatu ja eneseks võetu. Pühadus on sellise jumalikkuse avaldumine.

Õnnelik ja rõõmus tegutseb meelest lähtuvate tunnete ja emotsioonide mõjul. Õnnis ja püha tegutseb armastusest - hoolivusest ja usaldatavusest lähtuvalt - hoolides ja usaldades - avatuna andmiseks ja vastuvõtmiseks.

Tavaliselt jäävad sellise vaimselt kõrgel tasemel oleva isiku motiivid ja eesmärgid inimestele paljus mõistmatuks. Lääne kultuuris peetakse seepärast õndsat ja püha isikut sageli lollikeseks. Sellest ka ebaadekvaatsed hinnangud talle ja tema tegudele. Idas peetakse sellist seevastu sügavaks targaks. Ida kultuuris on respekt õndsate ja pühade vastu märksa suurem ja ka tavalisem kui siinmail.

Kuid ärgem unustagem - kõik inimesed on tegelikult sisemiselt õndsad ja ka väliselt pühad. Igaüks erineval määral, sest kõigis on kohal jumalik Vaim. Ilmakaared ei oma siin tähtsust. Küll aga kultuuriharjumused ja taipamisvõime seda õndsuse ja pühaduse allikat - Vaimu - eneses ära tunda ning omaks võtta ja ka teises inimeses õndsat ja püha näha ja väärtustada.

Kui selliselt mõisted lahti mõelda, neile tähendused omistada ning need omavahel seostada, peaks pilt nende kohati segaste ja paljutähenduslike (kaootiliselt kasutuses olevate) mõistete osas korrastuma.

Meeleseisunditel on omad vastandid ja meie meelemaailm ja meeleline olemine nii meis sees (õnn) kui enesest väljapoole (rõõm) on teisenevad - õnn teiseneb mingis vormis negatiivsena väärtustatavaks olemiseks oma lugematutes variatsioonides, rõõm teiseneb oma vastandiks selle paljudes eri variantides. See on meie tavaline +/- maailm, milles me kas üksikutena või ka hulgakesi üritame jõuda oma meelemaailma positiivsele poolele, meeleheitlikult unustades ja olematuks mõeldes kõik negatiivse, mis paratamatult on sellise meie duaalse meelemaailma lahutamatu teine poolus ja kaasneb nagu vari valgusega.

Õndsus ja pühadus aga näivad mitte omavat konkreetseid vastandeid - oma “negatiivset aspekti”. Inimene lihtsalt kas on õnnis, kas on püha… või ei ole. Kui inimene pole ei õnnis ega püha, siis oleks vist tema kohta õigem öelda, et ta on… normaalne - maine, tavaline, inimlik.

Seevastu õndsa ja püha inimese kohta pole vale öelda, et ta on ‘normaalsuse’ piire eirav. Vastavad on ka tema teod siin ‘inimeste normaalses maailmas’ - kui õnnelik ja rõõmus teeb küll ehk häid, aga siiski normaalseid, maiseid, tähenduslikke ja harjumuslikke tegusid, siis õndsa ja püha elu ja olemine on seevastu tavaraamidesse sageli mittemahtuv. See on taevalik - äraarvamatu, seletamatu, müstiline, hämar… ja jumalik. Osakem seda otsida, leida ja näha igas inimeses.

Hele, 2004-12-23 08:34:36

Metsmaasikatest...
lapsena sain neid Peipsi-äärsetes metsades. Neid oli seal kaugelt rohkem kui lapse sisse mahtus.
Jah see lõhn ja maitse ei unune, aga täna tundub see unenäona,
niisamuti nagu see ... mis tundus elust ärkamisena
ja ma ei tea enam, mis on päris ja kes on kelle unenägu.
Ehk on päris kõik see kokku, koos viimasegi mõtlemata mõtte ja unustatud unenäoga,
siiski armastan Üht just ÄraTuntavana.

Padre Alfonso, 2004-12-23 09:11:27

Õndsus on saavutatud või omaksvõetud osadusseisund jumalikuga ning selle kogemine on selle kogemuse läbi omandatu ja eneseks võetu.

See lause selgitab nii mõndagi.

“ma deklareerin et olen õnnis, seega olegi”.

Kuri maailm lihtsalt ei oska kraaklevas ja ebaeetilises tegelases Õndsat ja Kõrgel Inimeste Kohal Leviteerijat ära tunda.

Ja tõesti, tõesti, ma ütlen teile, väljamõeldist ei saa isegi maailma kokkukukkumine ära võtta, sest ka surm ei võta sealt, kus pole.

nipitiri, 2004-12-23 09:46:12

paigutan sind sestap relativistlike pluralistide ohutusse lahtrisse

no on mõnel mehel ikka lahtreid... :)

nipitiri, 2004-12-23 09:50:01

metsmaasikatest...

suvel otsisin tükk aega...
ja küsisin siit ja sealt..
kas kellelgi pole kõrrele korjatud metsmaasikate pilti...

endal jäid ka pildistamata...
need sellesuvised...
lõhna/maitset muidugi pildiga kaasa ei saa...
aga... :)

>>>>—-@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@——-

Harri Kingo, 2004-12-23 10:21:50

Midagi asjalikumat kah kui vestlused Tolaga, ja teemast:

Peetrit lugedes jääb siiski üks ja oluline küsimus veidi selgusetuks. Kust nimelt seda algset ja kõikehõlmavat õnneseisundit (õndsust, valgustatust, nõndasust (tathataaa...)) inimene otsima peaks? Kuhu oma tähelepanu tuleks keskendada? Kas oma alateadvusele – üha sügavamatele ja sügavamatele “arhetüüpsetele vormidele”, lõpuks sellele “viimasele arhetüübile” ja “selle tagusele olemisele”, nagu Peeter ja Jung seda kirjeldavad? Või oma ületeadvusele – sellele, mida kristluses on nimetatud jumalikuks Vaimuks inimeses? Või pole neil kahel vahet? Või on see midagi muud?

andrus, 2004-12-23 10:22:12

Õnn on sisemine dispositsioon mida võib omandada mitmeti. Jeesus pakkus fokuseeritud elu teed. Nüüd mil teda enam maal ei ole sel moel siis on see probleemsem kui enne ja ikka kipub see väljenduma moraalrezhiimis enam kui miskis isikujärgimises.Minu meelest on Jeesuse õpetuses üks tahk mis veetleb enim ja see on hetkes elamine.

Inimesed pole enamjaolt õnnelikud kuna nad ei suuda hetkes elada. Kunagi kirjutan ma eneseabi manuaali selle kohta.

Harri Kingo, 2004-12-23 10:23:32

Oh, too “vestlused Tolaga” oli teises teemas... Sellest see mu küsitu alguslause - kuid see ei tühista mu siinset küsimust Peetrile.

andrus, 2004-12-23 10:26:39

Minu jaoks on Peeter lihtsalt romantiline õnne ja armstuseihaldaja. Mitte et ta sest nüüd enam teaks aga ta usub ja loodab ja otsib.

Harri Kingo, 2004-12-23 10:27:37

Padre Alfonso, 2004-12-23 09:11:27
“... maailm lihtsalt ei oska kraaklevas ja ebaeetilises tegelases Õndsat ja Kõrgel Inimeste Kohal Leviteerijat ära tunda.”

Jättes isikliku Padre kommentaaris kõrvale, tuleb öelda, et tal on üldjoontes õigus. Enensest kõrgemale ei olda suutelised vaatama. Tavaelustki teada: inimene võib mõista enesest rumalama rumalust, kuid ta pole võimeline mõistma enesest targema tarkust.

andrus, 2004-12-23 10:30:46

õnnisolu on ikka maise ädaoru vastandiks ja tasuks old. Nüüd on uus õpetus satifaction quaranteed or money back.

;-)

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-23 10:33:02

Andrus, minu meelest on aga nii, et Peeter arvab, et “Kui olen lugenud - siis olen see, millest olen lugenud”. St. teadmine “miskist” ja olemine see “miski” on tema jaoks samased. Jah, seda võib ihalemiseks nimetada.

Siinsamas või kõrvalteemas oli eile veidi juttu sellest, et need teadmised sellest “miskist” on vaid vahend, et olla see “miski”. Sest kui töö tehtud, paneb meister oma vahendid kõrvale - milleks neid veel vaja!?

Padre Alfonso, 2004-12-23 10:34:19

Tavaelustki teada: inimene võib mõista enesest rumalama rumalust, kuid ta pole võimeline mõistma enesest targema tarkust.

Eksid, Kingo.

Esiteks, jutt polnud mitte mõistmisest, vaid ära tundmisest.

Teiseks, tõeliselt tark inimene oskab oma tarkust nii esitada, et iga loll midagi aru saab.

Pisutvähemtark inime, kes tarka mängib, suudab aga sellise segapudru esitada, et keegi ei saa aru, mis ta öelda tahab.

Padre Alfonso, 2004-12-23 10:36:05

Andrus, minu meelest on aga nii, et Peeter arvab, et “Kui olen lugenud - siis olen see, millest olen lugenud”.

Ähmaselt meenub lugu paja ja katlaga... ei teagi kohe, miks.

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-23 10:40:18

Kellegi võimetus mingist ilmavaatest aru saada pole siiski kinnitus selle vaate esitaja rumalusele. Jeesusest ja Buddhast ei saa mõni ka tuhandeid aastaid hiljem mõhkugi aru - ega need kaks seepärast veel rumalad olnud.

Kui rumal mõistaks vaevata targema tarkust, eks ta oleks siis ju sama tark, kui tark on? Maailmas polekski siis rumalaid, või mis?

***