Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

PL, 2004-12-28 13:45:26

Hea-halb on duaalse maailmanägemise “objektiivsus”. Kui inimese meel on meelestatud sellele lainele, siis tõenäoliselt on see vastuolu tema elus praktiline ja määrav. See on tema ego-filter, ükskõik millises heas-halvas kuskil ka kokku pole lepitud.

Nojah, meestel peaks vist olema rohkem “õige-vale”...

Harri, kas Saatan on olemas?

Hele, 2004-12-28 13:46:42

Po, 2004-12-28 10:32:07

Yunus Emre>
Sa võõrast aiast roosi ära murra,
vaid armununa oma aeda astu!

Misasja? Mine oma koduaeda, armastus südames võõra Roosi vastu?

Ma vist saan valesti aru:-(

Mitte “võõra Roosi vastu”, vaid lihtsalt “armastus südames”.
armununa...
see tähendab (imho) - avatuna lillelõhnale ja linnulaulule, tundlikuna, vastu võttes ja kaasa minnes, kõiges imet nägevana...

See salm tähendas minu jaoks
...ära looda leida oma Tõde võõrastest õpetustest,
ära oota oma eluõnne kui kingitust kelleltki teiselt,
tee oma Tõde elavaks iseeneses,
ela oma eluõnnes ja ava ennast sellele.

Armastades roose kasvata neid oma koduaias,
otsides ÄraTundmist looda OtseÜhenduselle.
Teised võivad küll aidata teed leida,
kuid keegi ei saa käia seda teed teise eest.

Harri Kingo, Märkus iseenda kohta, 2004-12-28 13:52:58

Peeter, kui vaatled materialismi õpikuid, siis märkad, et nii ongi - nende esimene pool, õigemini aga ca 90% raamatu mahust on hõlmatud olemise problemaatikada, kategooriate lahtiseletamise, seostamise jms.-ga.

Alles raamatu lõpul leiad sa mingid peatükid ja sellest, kes, õigemini aga MIS on inimene, teadvus, inimlikud väärtused ja ideaalid.

Vastandina sellele on idealismi (kui jääme selle filosoofia põhiküsimusele antud vastusest tingitud jaotuse juurde) positsioonilt lähtuv, ka religioosne filosoofia - algseks keskpunktiks on neis käsitlustes alati subjekt - kas kui inimene või kui absoluutse tasandi olemine, ja kõik käsitlused mateeriast on leitavad raamatu lõpuosast.

Harri Kingo, Märkus iseenda kohta, 2004-12-28 13:55:34

vewidi kobestatuna ja vaheltharituna:

Vastandina sellele on idealismi (kui jääme selle filosoofia põhiküsimusele antud vastusest tingitud jaotuse juurde) positsioonilt lähtuv, ka religioosse filosoofia algseks keskpunktiks neis käsitlustes alati subjekt - kas kui inimene või kui absoluutse tasandi olemine, ja kõik käsitlused mateeriast on leitavad raamatu lõpuosast.

PL, 2004-12-28 14:00:01

Materialism, idealism - mõlemad dualistid. Dualismi vastand - monism? (absolutism?)

Dualism (relativism?) sündis ilmselt manifestatsioonilise elutunnetuse alla käies ja kreatsioonilisega asendudes(Raivo mudelis). Alles sellest allakäigust sündisid religioonid kui dualismi toestajad ja silla ehitajad subjekti-objekti vahele.

Algne, religioosne dualism sündis lõhest Jumala transtsendetsuse ja Tema immanentsuse vahel. Kristlus püüdis seda mitmeti lepitada, kuid lõhe inimese-Jumala vahel jäigi ületamata - kristlane jäeti “siia kaldale”, kusjuures võimalus minna sinnapoole jäi vaid läbi “Vaimu alla mineku”, läbi religioosse psühhoosi (???)

Ap. Palus endiselt diskuteerimata.

unetu, Harri Kingo, 2004-12-28 14:18:07

*
Relativismil on üldjuhul se kapitaalne häda, et tema jaoks pole absoluutset tõde olemas ja see asetab iga relativisti äärmiselt lolli olukorda: väites oma põhiväidet - “Kõik on suhteline!” - osutub ka see põhiväide ise suhteliseks... ja seeläbi iseennast eitavaks,ja relativisti selline aluslause tähendab tegelikult, et ta jaatab absoluudi olemasolu!

Absoluutse, objektiivse tõe tunnistamine või eitamine on usu küsimus- samuti nagu see, kas jumal on olemas. Kumbagi neist ei saa tõestada.

Kui sa usud end olevat absoluutse tõe teenistuses, siis on su maailm ideekeskne. Selles võib küll kesksel kohal olla jumal, kuid mitte inimene oma maise kehaga.
Ja kui idee on olulisem kui inimene, siis võib oma tõe nimel inimese ohvriks tuua, lootes, et ka peale viimase inimese kadumist jääb alles Idee, Õiglus, Tõde. Eesmärk pühitseb abinõu..

Minu poolt boldi pandud sinu tsitaadiosa näitab samuti, et sulle on oluline näidata, kellel on õigus ja kes eksib. Et eitajate eitamine on tegelikult (sinu teooria järgi) jaatamine.

Tegelikult pole see üldse tähtis. Nn. eitajad (relativistid) võivad hoopis eelistada eitamist, sest see on otstarbekam .

Otstarbekam on eitada absoluutse, objektiivse tõe olemasolu, sest ei saa kindlustada selle pooldajate sallivust teisitimõtlejate suhtes.
Otstarbekam on eelistada inimkonna- jah, võib-olla ka eksliku- kestmist absoluutse tõe võidule, mille heaks tuleks inimesed ohverdada.

Harri Kingo, 2004-12-28 14:25:32

Budism ei asu ei idealistlikul, ei materialistlikul seisukohal. Kaasaja teadusfilosoofia arusaamade kohaselt ei sea budistlik filosoofia primaarseks ei vaadeldavat, ei vaatlejat, vaid nende kahe kooseksisteerimist protsessina - vaatlusena. Väga heisenberglik lähenemine... Ja budisti jaoks pole kunagi eriti tähtis, kumb siis ikkagi primaarne on - vaadeldav või vaatleja - need on üks tervik - psüühilis-füüsiline dharmade mäng ja toimumine...

Budisti jaoks on see vaatlusena ja vaatluses kui protsessis dünaamiline olemine vaja ületada, sest see illusiooni dünaamiline kestmine pole muud kui sansaara - ahistatuse suletud ring, millest tuleb vabaneda, et olla Tõde... nimetamatu, kirjeldamatu, edasiantamatu... kuid ainus Tõeline Reaalsus, mida kogetakse nirvaanana.

Läänelikus terminoloogias on budism dialektiline ja praktiline filosoofia - relativism (Toomase termin) budismis ületub inimese reaalse kogemusena absolutismis (Toomase termin) ja absoluutsel eksistentsiaalsel olemistasandil.

Budist on relativist, kes ei lahuta relatiivsust ja absoluutsust, vaid näeb selget dialektilist kahe “vastandi” ühtsust ja üleminekut relatiivsusest absoluutsusesse.

Sama võib öelda lääne idealistliku, eriti religioosse filosoofia kohta - suhtelisus pole absoluutne, vaid on ise relatiivne, mis tähendabki absoluudi jaatust objektiivse idealismi poolt, samas ka dialektilist vastandite ühtsust ning dünaamilist seotust.

Kristlik filosoofia, erinevalt budismist, aga ei näe suhet relatiivsuse ja absoluutsuse vahel vaid “ühesuunalisena” - relatiivsusest vaid absoluutsusesse liikumisena. Kõik loomislood, mis algavad absoluudi olemasolu nimetamisega, on sisuliselt kirjeldused teest absoluutsusest relatiivsusesse. Pääse sellest relatiivsusest ongi lääne teoloogia kohaselt tagasitee algse juurde. Ja vaatamata teatavale relativismile, mida inimteadvuse relatiivsus paratamatult postuleerib, on relativism päädiv puhtakujulise absolutismiga - ja seda ma eelpool juba käsitlesin. Kui ei oleks, oleksid relatiivsus ja absoluutsus nii mõistelis-loogilisel intellektuaalsel käsitlustasandil kui ka reaalsuses teineteisest lahutatud ja relatiivne “ei tunneks” absoluutsust, “absoluutne “ei tunneks” relatiivsust, ja nii naljakas, kui see ka pole, me ei saaks juba puht-keeleliselt, ilmselt ka puhtloogiliselt konstrueerida sellist arutluskäiku:

“Kui väide “Kõik on suhteline” on tõene, siis on see väide ise suhteline, järelikult on tõene väide: “Kõik ei ole suhteline”, ja see tähendab, et absoluutsus on olemasolev ja reaalne.”

Kui poleks suhet absoluutse ja relatiivse vahel ja poleks üleminekuid nende vahel, siis oleks olukord suisa meile kirjeldamatu - me näiteks ei saaks sellist lauset öelda ja sellist loogilist järeldust siis oma teadvuses põhimõtteliselt teha... Meie teadvus oleks totaalselt teistest objektiivsetest relatiivsetest seadustest lähtuv ja nende seaduste kohaselt toimiv! Milline oleks meie maailm ja selle reeglistik siis... Ehk midagi Alice’i Imedemaa sarnast...?

Mulle meenub Toomase mõte, et kui Jumalat poleks olemas, me ei saaks temast mõelda.

OK, seda niisama, öö kokkuvõtteks, ei enamaks. Ma kaon nüüd siit eemale... nagu too Kass Alice’i Imedemaal, kellest jäi viimasena nähtavaks tema naeratus...

priit kelder, 2004-12-28 14:27:52

Harri Kingo - “kristlik filosoofia” on ju läbumõiste. Mida sa paaritad tanki ja jänest?

Vastseliina Toomas, DiaTheo, 2004-12-28 14:28:24

Nii on.

Harri Kingo, unetu, 2004-12-28 14:30:12

unetu - vaat selle su lausega olen ma päri lausa 1000 protsenti:

"Tegelikult pole see üldse tähtis."

Ma olen oma isiklikus elufilosoofias nimelt väga praktiline.

Padre Alfonso, 2004-12-28 14:33:55

Loodusvaatlused näitavad, et üks kommentaator, kelle nimi ei ole veel mitte filosoofiline kategooria, kuid jõudsalt teel selle poole, produtseerib peale suuremasse ämbrisse astumist umbes kaks ööpäeva eriti pikki ja pealtnäha tarku tekste.

On’s tegu relatiivse revanshismiga? Gigantomaanilise peitladestusega? Ega ometi automaatikirjutamisega, mis paiskab inimkonnale tuhandeid lehekülgi enneolematut tarkust, mis kaalub üles isegi UR kustumatud Tõed? Visuaalideoloogilise Ideaalduaalverbaalvulkaani purskega, mis matab kõik olnu tulise, tulvava, igikorduva Mõtte voo alla?

Jaa... on, mille üle mõelda, härrased ja prouased, on!

Harri Kingo, Priit Kelder, 2004-12-28 14:37:12

Priit - tänu sullegi su märkimisväärse panuse eest meie filosoofilisse diskussiooni.

Pean silmas su mõtet, et tanki ja jänest ei saa paaritada.

Ka minule on selline zenilik lähenemine armas, sest see on praktiline - valgustav.

Harri Kingo, Padre Alfonso, 2004-12-28 14:39:17

Padre - first things first - mis on see Jumala hääl sinus, kui Jumalat pole olemas?

Padre Alfonso, 2004-12-28 14:40:52

Ma olen oma isiklikus elufilosoofias nimelt väga praktiline.

Tõepoolest- näiteks, kui inimesel tuleb isu natuke napsi võtta või pisut kasiinos õnne katsuda, siis pole ei budistlikul ega materialistlikul filosoofial mingit tähtsust, isegi kui sellega väljanäitusel kuldaurahasid võidetud.

Filosoofia on üks asi ja elu teine, eks seda tea igaüks, kes asjaga tegelend.

Harri Kingo, 2004-12-28 14:40:58

Nüüd aga jälgige, kuidas siinsamas hajub olematusesse Kassi naeratus Alice'i Imedemaal...

Padre Alfonso, 2004-12-28 14:42:23

Padre - first things first - mis on see Jumala hääl sinus, kui Jumalat pole olemas?

Kuidas pole olemas?
Aga kuhu jääb siis pojasus, kui Isa pole olemas?

Padre Alfonso, 2004-12-28 14:44:06

Nüüd aga jälgige, kuidas siinsamas hajub olematusesse Kassi naeratus Alice'i Imedemaal...

Nojah, eks see võta tõsiseks muidugi.

Harri Kingo, 2004-12-28 14:44:12

Oioioi. Jätsin vastamata omaenese küsimusele kultuurivalllast öös - et kes on see ülimalt populaarne kirjanduskangelane, kes alati laulis:

“Tram. Taram. Tram-taram-taraa!”

See on loomulikult Karupoeg Puhh - Väga Väikese Aruha Karu.

Ma vist tasele vastasin lõpuks tema küsimuste-kaoesele selle Puhhi surematu tarkusega... sest muud ma enam ei osanud vastata.

Harri Kingo, Padre Alfonso, 2004-12-28 14:46:34

Padrele:

“Tram. Taram. Tram-taram-taraa!”

Padre Alfonso, 2004-12-28 14:48:44

Ma vist tasele vastasin lõpuks tema küsimuste-kaoesele selle Puhhi surematu tarkusega... sest muud ma enam ei osanud vastata.

Kena lugeda, et tasega lõpuks üksmeelele jõudsite.
Ka tema pakkus ju välja, et sa ei osanud ta küsimustele vastata, Kingo.

***