Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 21:00:12

Muidugi võib veel ühe lõpu välja mõelda - samuti küllalt uskumatu.
Tuli tegelane tuppa, nägi. et talmon peos teemant ja oli õnnelik, et leidis teemandi... kuigi jah. Üks teine lugu, küll natuke utreeritud, aga elust endast.

Tuli tegelane kasiinosse, taskus sada krooni. Pani need mängu ja sai tuhat krooni, pani need mängu ja sai kümme tuhat, pani need mängu ja sai... kakssada krooni.
Pistis need tasku ja läks nuttes välja, sest ta oli kaotanud kümme tuhat.

PL, 2004-12-22 21:03:37

Võid ju igale asjale ligikaudse sarnasuse alusel sildi külge riputada, välistades sellega nähtuse tegeliku sisu mõistmise.

Kas väidad, et sinu kui nähtuse (ja kõige selle juurde kuuluva) tegelik sisu ei mahu üldinimlike arhetüüpide ("skeemide") raamesse

PL, 2004-12-22 21:10:11

Mul meenus ka üks lugu:

Mehel läks maja põlema. Vaatas siis üdantlõhestavalt külarhvaga pealt, kuna päästa pold enam miskit.

Seal jooksis kohal noorem poeg ja ütles: “Isa, mis sa muretsed, ostja ju jõudis maja ära osta - see pole enam sinu maja.”

Isa pilk selgines sealsamas - nüüd oli temagi huvitatud pealtvaataja.

Seal jooksis kohale vanem poeg ja, kuulnud lugu, selgitas, et paberid olid tõepoolest vormistatud, kuid mitte veel ostja poolt alla kirjutatud.

Jälle tundis isa, kuidas süda lõhkeb.

jne

Vaatleja küsimus.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 21:29:42

PL, 2004-12-22 21:10:11
Vaatleja küsimus.

Kas ikka on? Su jutus oli mees kahjukannataja, siis vaatleja, siis jälle kahjukannataja...

Aga need teised lood olid natuke teistsugused. Mitte keegi kangelastest ei kandnud kahju. Jõe kaldal kõndija võinuks kotikesest üle astuda ja seda mitte leida, Po luuletuse tüüp saada valerahategemise eest jalapakud ja kasiinomängija kaotada oma raha eisimese korraga ja arvatavasti olnuks ta siis vähem kurb, sest kaotas ainult sada krooni, kuigi ta kaotas need tegelikult...

PL, 2004-12-22 21:32:36

Hodža

lõhud oma talupojamõistusega kõik mu skeemid ära, väites, et lootos ja muda, roos ja sõnnikuhunnik on samaväärsed

paigutan sind sestap relativistlike pluralistide ohutusse lahtrisse

ole nüüd karistuseks seal (õnnelik) veidi aega, ütle, mis ütled

(muidu on kaos ja hullumajja minek)

PL, 2004-12-22 21:36:57

Ja kui ei mahu, siis keha?

Kas see ikka mahub geneetilise diktatuuri raamesse?

Või oled nagu too alkeemiline paradoksaalne olend, kes ärkab kui vaim mateerias, kuhu ta oli vangistatud

Transsubstantatsioon on kah alkeemia.

Kristlus upub kolbi ära.

Hele, 2004-12-22 21:37:29

sk, Hodža, 2004-12-22 20:51:29

A kes seda lõppu usub...

Imetella võib just uskumattut.

Hele, 2004-12-22 21:43:11

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 21:29:42

Aga need teised lood olid natuke teistsugused. Mitte keegi kangelastest ei kandnud kahju.

Suuremas plaanis on need lood õnne suhtelisusest ikkagi sarnased. Kõik varandus, nii maja kui kalliskivikott on kunagi saadud ja kunagi tuleb sellest lahkuda. Alasti tuleme me siia ilma ja minnes maist vara kaasa ei võta.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 21:43:38

PL, 2004-12-22 21:32:36
lõhud oma talupojamõistusega kõik mu skeemid ära, väites, et lootos ja muda, roos ja sõnnikuhunnik on samaväärsed

:o))))))))))))))

Olgu siis pealegi, las lõhub minu asemel Vivekananda :o)

_Noor sannajaasi läks metsa. Mõtlus, jumalapalvus ja jooga oli tema töö pikki aastaid. Ühel päeval
istus ta puu all. Kuivi lehti langes talle pähe. Ta vaatas üles ja nägi, et puu otsas võitlevad vares ja kurg. Sannajaasi sai kurjaks ja ütles: “Kuidas te julgete mulle lehti pähe ajada.” Ta vaatas vihaselt linde. Tema joogivõime oli nii vägev, et pilgu tuleleek söestas linnud. Mees oli väga uhke selle üle, et suutis oma treeningu tulemusel kogutud pilgujõuga põletada linnud. Mõne aja möödudes pidi ta minema linnast toitu kerjama. Ta avas ühe ukse ja ütles: “Ema, anna mulle süüa.” Majast kostis vastuseks: “Pojake, ole kena ja oota veidi.” Noormees mõtles: “Missugune tobe naine, et söandad muloodata lasta. Sa ei tunne veel mu väge!” Aga majast jätkas sama hääl: “Pojake, ära hinda end üle! Siin ei ole ei varest ega kurge.” Sannajaasi oli väga jahmunud ja jäi ootama. Kui naine lõpuks tuli, põlvitas noormees tema jalgade ette ja küsis: “Emake, kuidas sa teadsid sellest loost?!” Naine vastas: “Pojake, ma ei tunne sinu joogat ega su treeningut. Olen tavaline naine. Käskisin sul oodata sellepärast, et mu mees on väga haige ja pidin parajasti tema eest hoolitsema. Kogu oma elu olen püüdnud ikka oma kohust täita. Kuni olin vallaline, täitsin oma kohust vanemate vastu. Nüüd, kui olen abielus, on mu kohus mehe eest hoolitseda. See on minu jooga. Kohusetäitmine on teinud mu valgustatuks.
Sellepärast suutsin sinu mõtteid lugeda ja teadsin, mida sa metsas tegid. Aga kui tahad targemaks
saada, siis mine linna. Turult leiad ühe vaišja seisusest mehe (vaišja on kõige madalam seisus Indias, kuhu kuuluvad jahimehed ja lihunikud). Ta võib õpetada sulle seda, mis sind huvitab.” Sannajaasi mõtles: “Miks pean minema vaišja juurde?”. Aga tutvumine selle naisega oli pisut avardanud ta meelt ja ta otsustas minna. Ta jõudis linna ja leidis turuplatsi. Juba eemalt nägi ta suurt ja prisket lihunikku suure noaga liha lõikamas, kauplemas ning jutlemas. Noormees mõtles endamisi: “Issand hoidku! Kas sellelt mehelt pean mina midagi õppima? Ta näeb välja nagu saatana kehastus.” Sel hetkel tõstis lihunik pilgu lihaletilt ja lausus: “Oo, Swami, kas see naine saatis teid. Olge nii kena ja istuge seniks, kuni siin valmis saan.” Sannajaasi mõtles: “Mis küll minuga siin toimub?” Kui mees lõpetas kauplemise, võttis ta oma raha ja ütles sannajaasile: “Lähme minu poole.” Kui nad jõudsid vaišja koju, palus mees sannajaasil istuda ja oodata. Ise läks ta teise tuppa, pesi ja toitis oma vana isa ja ema ja hoolitses igati nende eest. Pärast seda tuli ta tagasi sannajaasi juurde ja ütles: “Miks tulite minu juurde? Millega võin teid teenida?” Sannajaasi esitas mõned küsimused hinge ja Jumala kohta. Vaišja rääkis neist asjust pikalt. See jutt on tuntud osana Mahbhratast, mida nimetatakse Vydha-Gitks. Seda loetakse
üheks vedaanta-filosoofia pärliks. Kui vaišja lõpetas oma jutluse, küsis sannajaasi täis suurt imestust:
“Miks sa oled selles kehas? Kuidas on võimalik, et sinusuguste teadmistega hing kehastus vaišjaks ja
teeb nii madalat ja räpast tööd?” – “Mu poeg,” vastas vaišja, “ükski kohustus ei ole madal ega must ega räpane. Sündisin nendesse oludesse ja lapsena õppisin selle ameti. Ma ei mõtle oma tööle, vaid püüan hästi täita oma kohust. Olen pereisa ja teen kõik, et mu ema ja isa tunneksid end õnnelikena.
Ma ei tunne sinu joogat, ma pole kunagi tahtnud saada sannajaasiks ega elanud erakuelu metsas. Kõike, mida ma tean, olen õppinud täites täies meelerahus oma seisusest tulenevat kohust.

PL, 2004-12-22 21:55:34

Siinsed dekonstruktivistid väidavad, et kõik on taandatav “on nagu on`ile”, “mina olen, kes ma olen`ile”.

Kuid mis jääb siis järgi maailmast, sansaarast, sinust, minust...

Looja, konstrueerinud end olemiseks, ei pruugi soovida nii kiiret dekonstruktsiooni. Ta võib isegi vihaseks saada ja saata meile takistuseks kaela deemonite ja inglite parved.

Kujutan ette, kuidas nende eest kabuhirmus põgeneme, ka need, keda on kõige vähem olemas, kes on peaaegu laitmatult läbipaistvad.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 21:56:25

Hele, 2004-12-22 21:43:11
Alasti tuleme me siia ilma ja minnes maist vara kaasa ei võta.

Sedand küll, kuid mina pole sugugi veendunud, et võtame kaasa oma teadmised ja kogemused, et me pärast surma oleme õnnelikud või õnnetud.

Jutt on ikka maisest elust ja kunstist olla siin õnnelik.

Üks anekdoot punakashallist vene ajast:

Sõidab grusiin oma žigulliga mööda mägiteed ja põrutab otsa teele varisenud kaljule.
Oigab oma autovraki juures, et vai-vai, pool astat kogusin raha ja näe siin see nüüd on.
Natukese aja pärast põrutab samale rahnule otsa armeenlne oma volgaga ja hakkab samuti oigama, et kogus raha terve aasta.
Mõne aja pärast põrutab sellesama kaljurahnu otsa venelane oma sapikaga ja oigab, et tervelt kakskümmend aastat kogus raha ja siin hunnikus ta nüüd on.
Grusiin ja armeenlane kuulavad teda ja kuulavad ja siis küsivad: “Kuule, dorogoi, miks sa nii kalli auto ostsid?”

See lugu on selle kohta, et on väga tähtus ka see, kuidas see asi saadud on ja kas sa oled ta kaotuse korral võimeline enam saama midagi samaväärset.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 22:01:46

PL, 2004-12-22 21:55:34
Looja, konstrueerinud end olemiseks, ei pruugi soovida nii kiiret dekonstruktsiooni. Ta võib isegi vihaseks saada ja saata meile takistuseks kaela deemonite ja inglite parved.

Ma olen koos igasuguste tegelinskitega viina võtnud ja nad on mulle viinapitsi taga mitmesuguseid jutte rääkinud.
Aga vot koos Loojaga pole siiamaani olnud juhust viina visata ja ma seepärast ei tea, mida ta tahab ja mis teda vihastada võib :o)

PL, 2004-12-22 22:02:49

Hämmastav, Harrid vaikivad kui sukk just nüüd, kus oleks vaja oma õlg maailmaehitusele alla panna, toestada, talastada musta maagia mõjus amorfiumiks valguvat kolossi.

Me peame mobiliseerima kogu kangelasliku meessoo olemasolu selgelt struktureeritud kaitsele.

Kui yin tungis peale, korraldas patriarhlik kirik ettenägelikult kohemaid vähemalt kahemiljonilise nõiajahi - ja kuppel jäi püsti veel mitmeks sajandiks.

PL, 2004-12-22 22:06:20

Vajadusel me ründame ohtlikku hinge vaimselt, metatasandilt.

PL, 2004-12-22 22:12:33

Ma olen koos igasuguste tegelinskitega viina võtnud ja nad on mulle viinapitsi taga mitmesuguseid jutte rääkinud.
Aga vot koos Loojaga pole siiamaani olnud juhust viina visata ja ma seepärast ei tea, mida ta tahab ja mis teda vihastada võib :o)

See on kujutlusvõime küsimus - kui kõrgele suudad oma kujutluse kergitada.

Pühakirjade autorid olid hämmastava kujutlusvõimega inimesed.

Kujutlus loob sellise maailma, millist su keha uneski ei oskaks näha.

Ja loomulikult tõmbab ta lõpuks ka keha kaasa (too unustab, kes ta nüüd oligi).

Siit ka “imetervenemised”.

unetu, 2004-12-22 22:23:03

*
Arutlete igivana küsimuse üle: omada või olla ?

Mõtlesin ka selle Hodža kivikeste jutu peale.
sk tuletatud variant oli tore:

särav kuu ja heitis valgust kivikesele, mis lõi imeliselt helkima. Tegelane imetles seda

See viis mu mõtte kolmandale võimalusele: pilvevarjust ilmus särav kuu ja tegelane nautis enda olemist sellest kuupaistes ja kiviviske sulpsatuste helisid vees..

Inglastel on tabav väljend:" He enjoys himself at Paris."
Etsiis, mitte ‘ta naudib Pariisi’, vaid ‘ta naudib ennast Pariisis’..

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 22:31:25

PL, 2004-12-22 22:12:33
See on kujutlusvõime küsimus - kui kõrgele suudad oma kujutluse kergitada.

Kord läks üks kerjus tšaihanaasse ja sõi seal ära leivatüki, mis tal kaasas oli. Pärast läks ta peremehe juurde ja tänas seda selle eest, et tšaihanaas oli nii hea praetud liha lõhn, niiet süües tundus talle nagu ta ei söökski kuiva leiba vaid šašlõkki ja bišbarmakki.
Peremees sai sellise häbematuse peale vihaseks, haaras kerjusel turjast kinni ja vedas ta kaadi juurde.
Kaadi nõudis kerjuselt peremehele kolme kuldmündi maksmist ja kui see seda järgmise päeva keskpäevaks ei tee, siis raiutakse tal kõrvad ära.

Nuttes läks kerjus välja ja kohtus Hodža Nasreddiniga. See kuulas ta loo ära ja lubas teda aidata.
Järgmisel päeval läksid nad koos kaadi juurde ja lasksid sinna ka teemajapidaja kutsuda. Kui kõik olid kohal, näitas Hodža neile taskust võetud kolme kuldmünti ja laskis nad kõlinal lauale kukkuda, siis pistis ta need tasku tagasi ja ütles, et nüüd on arved klaarid - lihalõhna eest on kullakõlinaga tasutud.

No ei kasva äraraiutud käed ja jalad enam tagasi...

nj, 2004-12-22 22:44:05

No ei kasva äraraiutud käed ja jalad enam tagasi...

Aaga, ehk on viga nägemises?
Mõni kahe käe ja kahe jalaga isend näituseks paistab käsitu ja/või jalutu.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 22:48:47

nj, 2004-12-22 22:44:05
Mõni kahe käe ja kahe jalaga isend näituseks paistab käsitu ja/või jalutu.

Mul oli kunagi kaa aknal sihuke kõverik klaas ees :o)

Harri Kingo, PL, 2004-12-22 23:17:15

PL, 2004-12-22 22:02:49

Hämmastav, Harrid vaikivad kui sukk just nüüd, kus oleks vaja...

Ei mina tea õnnest midagi. Ega tahagi midagi teada. Ega mäletada, ega oodata.

Mida teha õnnega sellel, kes on õndsust maitsnud? Milleks talle sõklad, kui tal on terad?

19

inimesed kõik on rõõmsad
justkui ohverdaksid looma
justkui algaks kevadpidu
mina vaikin oh ei anna märku
nagu laps kes veel ei naera
väsinuna ekslen
pole kohta naasta

kõigil kõike ülekülla
mina üksi milletagi
oi oi olen nõdrameelne
segi üsna segi

tavalised inimesed
helged nõnda helged
mina üksi
tume nõnda tume

tavalised inimesed
agarad nii agarad
mina üksi
muretu nii muretu
liigun merelainena
justkui poleks õiget kohta

kõik on miskiks kõlbulik
mina üksi toores metsik
mina üksi erinev
kuid ma hindan toitvat ema

***