Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2004-12-22 16:49:05

Pead nõrgemast lugu
jalgealla ei trambi.
Ta sulle samaga vastab
ja meeles kõike peab.

TUISKU JA TORMI !!!

Mis jõulud need ilma lumeta!!

Olev:)))

Lilleke, PL, 2004-12-22 17:03:05

''“Loogiline” järeldus: areng vajalik vaid õnnetutele.''

Ka meie eluringkäiku pole siis areng sissekirjutatud nagu sünd või surm?

Lilleke, elfitaat, 2004-12-22 17:13:14

''Inimene võib olla õnnelik ka raskustega maadeldes, valu kannatades ja ennast ohverdades.''

Väga nõus sinuga:)
Ainult seal valu, kannatuste jne. vahel peaks olema üks lüli, läbi mille me tunneme, näeme end õnnelikena või õnnetutena.
Kui saaks kuidagi teada saladuse, mis paneks vihmasest ilmast rõõmu tundma ja annaks huumorimeele (näoli porilompi) kukkujale?

Padre Alfonso, 2004-12-22 17:36:57

Ainult seal valu, kannatuste jne. vahel peaks olema üks lüli, läbi mille me tunneme, näeme end õnnelikena või õnnetutena.

See lüli on olemas.
Igas olukorras on midagi head, midagi halba.
Kummale poolele me oma tähelepanu koondame, sellest tuleneb meie õnne- või õnnetuse tunne.

Teine tähtis punkt on, millega me olukorda võrdleme.

Kui me tahame randa minna ja vihma sajab, siis oleme õnnetud.

Kui aga võtame vihma kui mõnusat vaheldust palavusele või kosutust taimedele, siis on see hoopis rõõmus sündmus.

Kui omandada mõtteviis, et igas asjas on ALATI midagi head, siis võime ükskõik milliseid ebameeldivusi rahulikult ja rõõmsalt üle elada.

Mis kõige parem- nii mõeldes on ebameeldivusi järjest vähem.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-22 17:39:55

OSHO (Bhagwan Shree Rajneesh) poetiseerib nelja astet:
1. „Õnnelikkus“ kehavajaduste rahuldamisest (seks, söök jt)
2. Õnn psüühiliste vajaduste rahuldamisest

Esimesed kaks sõltuvad välistingimustest, vaheldudes seega rahuldamatuse ja sellega kaasuva kannatusega
3. Rõõm, mis hakkab esile purskuma seestpoolt otsekui „selge allikas“
4. Õndsus kui püsiv, tohutu rõõm eksistentsist, mis voolab kui magus nektari katkematu salajõgi.

Viimased kaks kuuluvad tingimatusse olemisse, mistap tõeline õnn, armastus jms algavadki alles rõõmust.

Ma enam ei imesta, et meie kohalikud gurud panevad oma juttude illustreerimisega puusse kui juba OSHO ise... :o)

Minnes mööda treppi üles, astun ma esimesle astmele, siis teisele, siis kolmandale...
Esimesel astmel pean ma seisma ainult senikaua, kuni olen astunud teisele ja juba teiselt astun kolmandale. Ma ei astu esimesele tagasi, et sealt kolmandale minna (ükskord proovisin, pärast tuli pükste jalgevahet parandada)...

Kuid see OSHO trepp on üks kuradi imelik trepp, sest seda mööda üles minnes peab üks jalg jääma esimesele astmele, teine teisele, kolmas... neljas...
Kuna meie gurudele tuleb asju puust ja punaselt ette teha, eriti siis kui sa kritiseerid nende autoriteete, siis:
Süüa tahavad saada kõik, nii peetrid kui ka paatrid ja seda iga päev, mõned koguni kolm korda päevas. Kui ei saa, siis viskab tegelane lusika ühtmoodi nurka - olgu ta õnnelik või õnnik.
Teiseks: Õnn, õnnelikkus on iga inimese privaattunne, millest keegi teine tuhkagi ei tea, olgu need oshod või tema kõige lähedasemad isikud. Kõrvalt võib vaadata, et inimene lihtsalt peab olema õnnelik, aga tema muudkui nutab(loe: “Ka rikkad nutavad”) või võib vaadata ka teistpidi, et tal lihtsalt pole võimalik õnnelik olla, aga tema ikkagi naerab (loe: “Õnneliku inimese särk”)...

Niiet pole sel õnnel sugugi ühesugust retsepti ega mingit treppi, mida mööda kõik tunglema peaksid...

Aga minu nägemus õnnest on selline.

Täis kõht ja kuivad mähkmed või lootus nendele, kurgu all nohisev rahuldunud naine või lootus sellele. Ka lootus, kuid igal juhul... lootus.

elfitaat, 2004-12-22 17:42:53

Mind aitab teadmine, et just neid kogemusi me olemegi siia ilma saama tulnud. Mujalt neid ei saa.

Raskes olukorras võtan aja maha ja mõtisklen, kas selles olukorras tasub olla mitte õnnelik. Alati tasub olla õnnelik edasi.

Vahel on seda raske teha, siis teen seda tagant järele.

Ma olen õnnelik, tähendagu see mida tahes.

PL, 2004-12-22 17:53:03

Üks tudeng Merle romaanist (Klaasi taga) ütleb umbes sedasi:

Õnn on see, kui sa saad oma tüdrukuga hommikul alasti kohvi juua

Sulnis küll

Selle nimel tasuks taastulla, aiuüksi

PL, 2004-12-22 17:56:56

Kahju kurvastada, PL, kuid ma ei opereeri skeemidega. Kui Sulle miski tuttav ette tuli, siis ei pruugi see olla mingi skeemi kasutamisest, vaid sellest, et isegi skeemid omavad tegelikkusega teatud puutepunkte

Vahet pole põhimõttelist, kas jõuan skeemini kogemuse kaudu või kogemuseni skeemi kaudu. “Refleksiivne süntees” mõlemad.

Esimese oht on piiratus, teise oma - formaalsus.

Ohtlikud mõlemad.

Lilleke, Padre Alfonso, 2004-12-22 17:59:11

Thanks Padre:)
Osa saladusest on meil nüüd siis avalikustatud:)

PL, 2004-12-22 17:59:26

Kui omandada mõtteviis, et igas asjas on ALATI midagi head, siis võime ükskõik milliseid ebameeldivusi rahulikult ja rõõmsalt üle elada.

Positive thinking - nii lihtne see ongi

Mõnele piisab sellestki.

Lilleke, elfitaat, 2004-12-22 18:05:48

''Raskes olukorras võtan aja maha ja mõtisklen, ‘'

Sama siin...
Olen püüdnud ülesse leida seda õppimata õppetükki, tänu millele olukord tekkinud on..
Imelik, et pole osanud kunagi enese käest küsida(pole isegi sellele mõelnud, et kas ma olen / ei ole õnnelik) ‘’kas selles olukorras tasub olla mitte õnnelik. ‘’
:o)
Muidugi saab sel küsimusel olla vaid üks vastus:
'’ Alati tasub olla õnnelik edasi.''

Lilleke, PL, 2004-12-22 18:07:54

''Mõnele piisab sellestki.''

?????

Kas on PL'i jaoks liiga lihtne?

Padre Alfonso, 2004-12-22 18:22:06

Positive thinking - nii lihtne see ongi
Mõnele piisab sellestki.

Oh ei, PL, loosung positiivsest mõtlemisest on midagi muud.

Siin ongi vahe sinu skeemidega mängimise ja päris elu vahel.

Võid ju igale asjale ligikaudse sarnasuse alusel sildi külge riputada, välistades sellega nähtuse tegeliku sisu mõistmise.

puhas rõõm, 2004-12-22 18:28:36

http://kliinfann.artun.ee/fotodnaitused/puhas.html

PL, 2004-12-22 18:41:04

Minnes mööda treppi üles, astun ma esimesele astmele, siis teisele, siis kolmandale...

PL: Küsimus pole mõistagi astmete ärajätmises, vaid põhjas, millele toetutakse.

Kas söön selleks, et elada (mille nimel, milleks?) või elan selleks, et süüa (ehkki mul pole miskit selle naudingu vastu - sest milleks meile muidu kehad?) jne.

Mis on need teemantid, mis ilmuvad - ja kivid, mis seejärel märkamatult pudenevad käest.

Kui sõltuv või sõltumatu on mu õnn?

PL, 2004-12-22 18:47:52

Kas on PL'i jaoks liiga lihtne?

Jah - liiga.

Tahaks keerulisemat õnne, mis ei toetuks vaid mõnele “rusikareeglile”. Mu puhul see parematel päevadel ei tööta (mis üldse ei välista teiste võimalusi).

Muidugi, raskes olukorras löön magi palveraamatu lahti ja kordan lihtsaid ristiinimese mantraid - mis on kui nõiaring deemonite vastu.

Lilleke, PL, 2004-12-22 19:59:27

''Tahaks keerulisemat õnne''

Nagu liblikapüüdja:)

Olen arvanud, et õnn tegelikult ongi lihtne....
et, teed selle avastamiseni on olnud keerulised...
et, õnn ei toetu mingitele reeglitele...
et, õnne aluseks on rahu tegemine iseendaga...
et, õnn on nagu peegeldus sinust übritsevasse ja sealt tagasi endasse....

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), PL, 2004-12-22 20:03:48

Küsimus pole mõistagi astmete ärajätmises, vaid põhjas, millele toetutakse.

Põhjas? Baasis? Kas tegelt pole kõik need astmed omavahel võrdväärsed ja ühel tasapinnal, olenemata sellest, et igasugused oshod neid kõrgemaks peavad?

Kas söön selleks, et elada... või elan selleks, et süüa

Milline mõttetu loosung. Kas sa ei ela siis, kui sa sööd, kui süüa valmistad, poest toidukraami ostad või selle ostmiseks raha teenid?
Aga muidugi, kui juba Vivekananda ütles, et süüa tuleb selleks, et elada, siis mis tähtsust on ühel Hodža jutul :o)

Mis on need teemantid, mis ilmuvad - ja kivid, mis seejärel märkamatult pudenevad käest.

Teemantid... Hmm :o)

On üks jutuke.
Kõndis kord üks tegelane pimedas mööda jõekallast ja äkki jäi talle jala alla üks kotike. Kuna oli pime (pane käed silmade ette), siis ta ei näinud, mis seal kotikeses oli ja tegi ainult kompimise abil kindlaks, et need mingid kivikesed olid.
Võttis ta selle kotikese kaasa ja hakkas neid kivikesi vette loopima ja tundis nende sulpsatustest rõõmu...

Nüüd sulle kaks lõpuvarianti:
1. Just enne kojujõudmist, viskas tegelane minema viimase kivikese ja koju jõudes heitis magama, olles õnnelik kena jalutuskäigu üle.

2. Enne kojujõudmist ei visanud ta viimast kivikest minema ja avastas, et see oli tegelikult teemant ning tema rõõm muutus sügavaks kurbuseks.

Millise lõpu sina jutukesele paneksid?

Po, Hodža, 2004-12-22 20:32:49

Millise lõpu sina jutukesele paneksid?

Mulle tuli üks luuletus meelde. Lugesin seda väääga ammu, ei mäleta kelle oma see oli, ei mäleta kust lugesin, ei mäleta ilmselt sõna-sõnalt. Aga umbes nii see käis:

Mul oli üks kallis ja kuldne raha,
ma tundsin end püstirikka.
Vist hooletult hoidsin,
peost pillasin maha,
käest kadus mul rohtu ta pikka.
Maas põlvili, nuttes ma otsisin teda,
mu sõber mind päästis leinast:
“Ta oli sul võltsitud,
tead sa seda?”
Ma jahmunult tõusin heinast -
mu möödunud rikkus
siis oli ka vale....
Sai kümnekordseks mu kaotus.

sk, Hodža, 2004-12-22 20:51:29

Veel üks variant

Kui kotikesse oli jäänud vaid üksainus kivi, ilmus pilvevarjust särav kuu ja heitis valgust kivikesele, mis lõi imeliselt helkima. Tegelane imetles seda viivu ja heitis siis õnnelikult õhates sädeleva teemanti teistele järele. Kuupaistes sätendas virvendav vesi. Tegelane hakkas kerge sammuga kodu poole minema.

A kes seda lõppu usub...

***