Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

Hele, 2004-12-27 16:16:20

Kes on õnnelik, see ei tunne tarvidust seletada teistele, kui õnnetud nemad on.
Küll võib õnnetu inime leida veidi lohutust mõtetest, et ta pole ainuke õnnetu, pole kõige õnnetum jne.

Kunst olla õnnelik on kunst hoida tasakaalu,
hoolida inimeste valust ohverdamatta oma õnne,
tantsida ilma teiste varvastelle astumatta.

Kunst olla õnnetu on kunst muuta oma valu arendavaks jõuks, mitte jääda sellesse kinni ega hakata õnnelikumaid maha kiskuma.

muusa, Dia Teo, 2004-12-27 16:16:30

Midagi ei tule välja, sest ei andrus ega Andrus räägi minuga. Ma ei tea, kuidas neid nimesid kokku viia või lahku arvata.:(

DiaTheo, 2004-12-27 16:21:21

Lumehelbeke, kas sa tead, et lumekristall on veekogule sama, mis sõrmejälg inimesele?

Tõsiselt räägin. Veetilgad reedavad üheselt oma päritolu, kui neil klaasil õhukeses kihis külmuda lasta.

Huvitav, kas nohune nina sama üheselt on identifitseeritav:-))

DiaTheo, 2004-12-27 16:24:03

Kamakaks, Muusa! Mulle igastahes see andruse vastus Jaanus Betlemile meeldis - avardas kõvasti arusaamist Andrusest ... kui ikka avardas:-))

Harri Kingo, Hele, 2004-12-27 16:30:35

Buddha oli kaheldamatult sinu mõistes õnnelik. Oma õnnelikuks saamise päevast järgneva 40 aasta kestel alustas ta oma õpetusi inimestele, kes polnud õnnelikud, nagu tema seda oli, sõnadega: “Kõik on kannatus...”

Ma arvan aga seejuures, et su poeesi on kena lugeda küll.

Harri Kingo, Hele, 2004-12-27 16:32:57

Ja paralleel kaasajast - eks arst - “tervuse esindaja” - lausa peab haigele teadvustama, et ta on haige - mis ravist me saaksime muidu rääkida!?

Siin:

Tervus - õnnelikkus
Haigus - õnneta olemine

lumehelbeke, DiaTheo, 2004-12-27 16:34:33

Aga kas sina teadsid, et kui destilleeritud vesi jääkuubikute restil külmikusse panna, siis kasvavad nõelad? Mina ei teadnud, kohe täna asun katsetama.

Lilleke, Harri.Kingo, 2004-12-27 16:45:18

''Kui ühine huvi on siinne puhtus, kes veel peale toimetuse ja konkreetse toimetaja saaks seda ühist huvi teostada?''

Kommenteeriad ikka......kes siis veel....

Harri Kingo, Lilleke, 2004-12-27 16:47:31

Ja millest ma oma kommentaarid siis kirjutasin, kui mitte esmaselt just sellest?

Loed ka mu kirjutatut? Ei loe?

muusa, Hele, 2004-12-27 16:49:41

Alustaks algusest, lihtsalt ei hakka kõike kopima.
Olen üsna sageli kogenud, et õnnetut ei tohi lohutada sellega, et peale tema on ka teisi õnnetuid. Sest õnnetu olemise hetkel on inimese jaoks oluline vaid tema õnnetus, tema äng.
Näiteid on lõputult.

Hoolida valust ohverdamata oma õnne...
Kastes teisi, saad ise kastetud. Oled kogenud?

Tantsida teiste varvastel...
Vahel suures rõõmus võib tõesti juhtuda, et tegid kellelegi haiget ja ei märkagi seda.:(

Kunst olla õnnetu...
See võib olla tõesti destrueeriv. Kui inimene on kestvalt õnnetu, siis tuleb selgusele jõuda, kas ta on tegelikult õnnetu või valinud endale õnnetushunniku rolli.

Padre Alfonso, 2004-12-27 16:52:23

Ja millest ma oma kommentaarid siis kirjutasin, kui mitte esmaselt just sellest?

Oleneb, millist kommentaari vaadata. Need ju sisult vastukäivad.

Loed ka mu kirjutatut? Ei loe?

Variant nr. 2 oleks selgelt mõistlikum.

Lilleke, Harri.Kingo, 2004-12-27 16:58:21

''Loed ka mu kirjutatut? Ei loe?''

Eks ma ikka loen:)
Jäi mulje, et tähtsustad kontrolli osa üle
Olen arvamusel, et üldine suhtumine on määrav...

Hele, 2004-12-27 17:02:01

Ma ei tea Buddha õnne
aga ma ei vahetaks oma õnne Buddha õnne vastu
minu mõistes õnn ei ole kannatus
olemasolemine on hea

Harri Kingo, Hele, 2004-12-27 17:03:05

Kunst oma õnnetusest teha õnn, aga enam veel - õndsus - see on suurim kunst taeva all.

Kes on õnnelik, see ei tunne tarvidust seletada teistele, kui õnnetud nemad on.

Parastada kellegi õnnetuse üle pole tõesti vaja.

Kuid kuidas tuua õnnetu tema õnnetust olemisest välja, seletamata talle tema õnnetuse põhjuseid ja teket, ning näitamata talle teed sealt välja?

Ja eks alga see kõik sellest, et sellele õnneta isikule tuleb tema õnneta olemine selgeks teha?

Kõik õpetused, nii religioossed kui mittereligioossed, just seda teevad.

Meditsiin on mittereligioosne õpetus terve olemisest. Eks alga seegi inimesele tema olukorra teadvustamisest, et ta reaalselt vaatleks ja hindaks oma tervist, teadvustaks enesele oma haigused või nende potentsiaalid ja asuks reaalsele tervenemise teele.

Kuidas muidu, Hele?

Harri Kingo, Lilleke, 2004-12-27 17:05:53

Lilleke, Harri.Kingo, 2004-12-27 16:58:21
Jäi mulje, et tähtsustad kontrolli osa üle

Isiklik kogemus mõne kirjutaja osas.

Reeglid on vajalikud seni, kuni vabadusega ei kaasne ka vabatahtlik kohustatus ja vastutus.

Lilleke, 2004-12-27 17:07:37

''Ja eks alga see kõik sellest, et sellele õnneta isikule tuleb tema õnneta olemine selgeks teha?''

Kui ta ise ei tea, et ta õnnetu on siis kelle / milliste kriteeriumite järgi ta seda on???

andrus, 2004-12-27 17:07:45

Tööl oli sevrer maas ja ei saanud ligi.
Nüüd siis saaks aga aega napib praegu ja ega ma tea ka pooli asjugi.

Girardi skeem ei pretendeeri enamale kui ühele religiooni tekke selgitusele. Ma arvan et me võime samaaegselt uskuda religiooni antust ja sarnseid selgitusi.

Niisiis - 2 tahavad ühte. Toimub konflikti eskalatsioon mis ähvardab kogukonda hävitada.....kuni leitakse ohver kelle süüsse siiralt ustakse ja kes kas tapetakse või pagendatakse.

Seesama ohver hiljem jumalikustatakse ning kunagi tegelikult aset leidnud algmõrva (Kain Ja Aabel) hakatakse uuesti läbi mängima. Girardi sõnul piirab religioon vägivalda ühiskonnas kahel moel - läbi keeldude käskude ja läbi kunagise algmõrva religioosse/rituaalse taasläbimängimise.

Nii on Piibli tegelikuks jumalikuks liiniks Abeli, Joosepi, Hiiobi ja Jeesuse - Jumala liin. Teine liin, ehk ohverdajate oma aga mitte.

Jeesuses ei ole Jumala enam nii siin kui seal vaid tervenisti oma pojas, ohvris. Nii paljastab Jumal selle mehhanismi. Mis edasi, need kes on sellest aru saanud, kel silmad näha kõrvad kuulda ei tee enam nii. Asuvad ühes Jeesusega ohvrite poolele ikka ja jälle. Siin läheb asi kirjuks. Kes on ohvrid? Tänases maailmas?

On võimalik et see sotsiaalne mehhanism töötab ikka edasi, et neid kes seda ära tabavad on alati imevähe.

Kes aga mitte ei näe need teevad kõike samamoodi edasi. See on tõsi et miski ei tööta automaatselt. Tänaseid ohvrimehhanisme asendab suuresti vahendusväärtus - raha. Vägivalda ohjatakse ka läbi muude mehhanismide. Teatud oludes vallandub aga see kollektiivne hullus nagu kord alguses taas.

Kui traditsioonilised vägivalla pärssimise mehhanismid ei tööta tulevad uued ja hullemad. Viktimiseeritakse terveid ühiskonnakihte.

Ma ei oska siin jumala ja inimese teed ja viisi lahutada. Miks ei võiks nad kattuda? Kas peab kristlust nägema platonistliku dualismi võtmes üksi ja ainult?

Üldiselt ei suuda ma praegu peast seda vast selgesti välja tuua mida ma öelda tahtsin.

Eelmiste kirjatükkide moraaliks oli et tänases maailmas peaks kirik taunima ka iseend kui kunagist vägivalla seadustajat ühiskonnas. Ja keegi peaks Rootsi nõiaprotsesside eest tõesti vabandama. Et Kirik peaks ka end patuste kilda lugema ja mitte üksi igavesti õiete kilda ühes Jumalaga. Siis saab temagi armu.

Ma tahan öelda et see vägivaldsusele jumaliku legitimatsiooni andmine ei ole päriselt kadunud ehkki ühiskond ei vaja seda enam. Ühiskond vajab oma piiridel olevate inimeste rehabilitatsiooni, see on sotsiaalne tellimus kirikule täna.

Ühesõnaga seda mis kunagi tehti ei saa vabandada mitte mingit moodi, ei võrreldes kristlust Islamiga või millegi muuga. Tuleb kotis ja tuhas meelt parandada.

Harri Kingo, Hele, 2004-12-27 17:09:38

Hele, 2004-12-27 17:02:01
Ma ei tea Buddha õnne
aga ma ei vahetaks oma õnne Buddha õnne vastu
minu mõistes õnn ei ole kannatus
olemasolemine on hea

Ka Buddha meelest õnn ei ole kannatus ega kanatus õnn.

Olemasolemine on hea. Buddha aga ütleks, et meie praegune olemasolemine on vaid eeldus meie Tõelisele Olemisele.

Ja see pole enam mitte hea, vaid HEA.

andrus, 2004-12-27 17:11:05

Jan Blomstedt, Salamets. Vagabund, 2001. Tõlkinud Joel Sang.
Mets on küla, linna või mõne teise kultuurkeskkonnaga võrreldes salapärane paik. Saati siis salamets. Arvata, et seal on veel enam haldjaid, lapsepõlve muinasjuttude kangelasi ning puberteedieas loetud Loomingu Raamatukogudest pärit tuttavaid leida. Neidsamu, keda ka Blomstedt kohanud, aga teisigi, kes meie siinsele metsatukale armsad ja omased. Igati mõnus lugemine. Hariv ja intrigeeriv. Suurepärane näide soomlaseks jäämisest eurooplaseks saades.
Või peaks ütlema eurooplaseks jäämisest soomlaseks saades, sest eurooplased oleme me tihti juba sedavõrd, et ka oma kodune kultuur (keel välja arvatud), tahab mõistmiseks avastamist ja teadlikku pingutust saada. Salamets on nagu jalutuskäik vanade tuttavatega, kes värskeid aforisme pilluvad. Lugema peaks seda iga kultuuri- ja usundiloolane ning antropoloog, igaüks, kes suudab ja saab. Antropolooge, kes aborigeenide asemel eurooplasi uurivad, pole just palju leida. Lisaks Blomstedtile tuleb kiiruga meelde ka raamatus mainitud René Girard. Ometi tundub see aja nõue olevat. Nii nagu meesuuringuid niikaua vaja ei läinud, kuni mees normatiivseks inimeseks oli, ei suudeta ka Euroopa kultuuri (kultuure) seni objektiivselt ja sügavuti uurida, kuni seda normatiivseks peetakse. Derrida sõnul on Euroopa identiteediks totalitarism. Ehkki Blomstedti sotsiaalne survamine otseselt ei huvita, rakendab ta antropoloogilisi kontseptsioone pärismaalaste asemel Euroopa kultuurile ning selle tuntumaile tegijatele, muutes uurijad ja otsustajad sedapuhku ise uuritavaiks.
Eurooplase ja ameeriklase võrdlemine läbi võime/võimetuse libusse armuda (lk.14) on suurepärane. Seesama naine, kord libu, kord looduse või soomeemana ilmub raamatus korduvalt me ette. Kas pole kultuurgi omamoodi libu, kellesse eurooplased armuma kipuvad ja kelle abil ameeriklased endid rahuldavad. Suuresti tänu armastusele kultuuri vastu püsiti raudse eesriide taga elus, et eesriide langedes avastada: läänes on ta ära libustatud.
Arutlus saakloomast kui toidust ja ohvrist (lk. 34) meenutas mainitud René Girard’i ja ega autor seoseid salgagi, ehkki viited tegemata jätab. Kas seetõttu ei peatu ka vägivallalaviin, et surevat ja lunastavat ohvrit enam ei tunta, küll aga ohvrina elamist. Keegi ei sure kellegi patu pärast ja keegi ei anna enam midagi andeks. Sedajagu paremini tuntakse marginaliseerimist ja ostrakismi. Delegeeritakse vaid süü ühiskonna ääremaadele ja iga elab oma osas edasi.
Esseekogu võtmefiguur, naine, astub seekord üliahvatlevana me ette leheküljel 40. “Kui koorida tegelikkuse seljast kõik teda kaitsvad ja kaunistavad kultuurihõlstid, jääb järele ehk kaks põhiväärtust: enesesäilitamine ja metsik eluihk, mida võib nimetada ka intensiivsuseks”. Sarnase mõtte leidsin ka autori teisest esseest (“Luonto Leopardin silmiin” hhtp://www.netn.fi/295/netn_295_ blom.html lk. 2), kus autor looduse striptiisist ja endapaljastuse suurest näitelavast räägib. Müütilistest katetest vabastatud loodus tundub hülgavat mõistuse ning jätvat himura ja optimistliku kliendi tühjalt seisma. Vaid sellesama enesesäilitamise ja eluihaga keset postmodernset kultuurisimulaakrumit.
Aga just siin petab autor lugeja ära, jättes endast mulje kui kultuuri striptiisi passiivsevõitu ja resigneerunud kaasanautlejast. Ei, Blomstedt ise ongi selle looduseema, müütilise soomeema ja libu kultuurihõlstidest lahtikoorija, see, kes talle uusi euromünte magnetribaga rinnahoidja ja sukatriibu külge kinnitab, nõnda kiiremale enesepaljastamisele õhutades. Tema ongi see, kes oma kahtlemisele punkti ei oska panna ja seeläbi nii võõristust kui himu esile kutsub. Ja heidabki see kaunis ja salapärane naine kutsuvalt puusi hööritades oma viimsedki wonderbrad ja stringpüksid (kultuurihõlstid) vaimustunud intelligentide sekka, sellessamas kogumikus heidab. Alastuse ilu ja häbi, mida võõristada ja ihaldada.
Sama värelev himu ja esteetika segu, vilkuvate virvatulede muutlikus säras, nagu stripibaaris, kogu lugemisnaudingu vältel. Niipalju siis võtmest, milles seda protsessi nautida. Olles kohal, aga samal ajal ära, justnagu Euroopas, aga samal ajal tuttavas ugrihiies, salametsas, kus esiisad uri tegid.
Mujalolemise kunst (lk. 41) tõi meelde Oskar Looritsa suurepärase “Pagulasperede kasvatusmuresid”, sobiva, lausa kohustusliku lugemise kõikidele, nii sise- kui välispagulastele. Müügil oli teist veel hiljuti Teaduste Akadeemia antikvariaadis, hind 15 krooni, lehed lahti lõikamata, kirjaviis rämedavõitu ja ilustamata. Meenus meiegi sisepagulane Kaplinski, kes Tartus mujalolemise kunsti harjutab.
Ainsaks võimaluseks ses tarbimishullus maailmas inimeseks jääda ei ole mitte “kõva keskmine”, vaid pagulus. Ehk jääb vähemasti väärikus alles, kui mitte muud. Mujal polegi aga meie päevil raske olla, vajutad vaid oma vanal Ericssonil “Yes” klahvi ja oledki ära, ehkki füüsiliselt kohal. Ära tuleb aga juba seetõttu olla, et ääremaadel (kus meiegi elame) läheb Camus’ näitel (lk. 47) ohtlikuks. Ääremaad on piiridele, jõustatud identiteedijoontele, kus värske ja ehedana südamaaks saamise ihalus elab, liiga ligi.
Üheks sisepaguluse võimaluseks, mille autor ära toob, on naiivsus. See peab aga tänases maailmas mitte enam teisane (lk. 51), vaid vähemasti kolmandane olema. Kuna säärast naiivsust (Ricoeuri järgi) ei ole, tuleks see välja mõelda.
Kas pole meile oma salametsa just selleks vaja, et kuskil ometi kahtlemisele punkt panna ja salametsa naasta, siis kui kultuur on juba luuni lahti riietatud, nii et tühjast peeglist enam enda nägugi vastu ei vaata.

DiaTheo, 2004-12-27 17:11:33

Ei teadnud, Lumehelbeke!:-))

Anna siis teada ka oma eksperimendi tulemustest!

***