Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

Padre Alfonso, 2004-12-22 13:36:06

Seega - et “mõtlemist ületada”, peab tundma, mis tähendab mõelda vaid puhtratsionaalselt; mõnikord kestab see aastaid ja rohkemgi. Ent kui on toimunud “hüpe”, märkame, et ratio pole kuskile kadunud, vaid asetunud avaramasse konteksti, kus ta pole enam kõikmäärav.

Antud teema puhul peaks tunnustavalt mainima, et teoreetikute mõttelend ületab praktikute metsikuimadki fantaasiad ;-)

PL, 2004-12-22 13:36:17

Valgustuses pärit välise arengu idee, seesmine pärit nt kõrbeisadelt. Manifestatsiooniline.

PL, 2004-12-22 13:44:53

Wilber... on
Jung... on
OSHO... on
arhetüüp... on
peapööritus... on

mida inimesel veel õnneks vaja?
:-)

Ilmselt sinusugust tõkatitilka meepotti. Kohe tunned, kuidas “arened”.

elfitaat, 2004-12-22 13:48:08

Need kolm teed on ka täna valla, et õnn saaks tulla meie õuele. Ja ärgem unustagem, et kõike, mida taotleme, me juba ka oleme. Küsimus on vaid m/ärkamises./

Ma olengi õnnelik...lihtsalt niisama.

PL, 2004-12-22 13:48:52

Antud teema puhul peaks tunnustavalt mainima, et teoreetikute mõttelend ületab praktikute metsikuimadki fantaasiad ;-)

PL: Pole sa esimene ega viimane “praktik”, kes imestab, kuidas kollektiivme kumuleerunud kogemus tema piskust “tarkusest” küll nii palju suurem on.

Aga noh, see vähemalt su enda tarkus, mis siis, et see või teine jalgratas ammu leiutatud.

Padre Alfonso, 2004-12-22 13:53:26

Ilmselt sinusugust tõkatitilka meepotti. Kohe tunned, kuidas “arened”.

Jaa, suur on inimese hirm selle ees, mis väljaspool tema mugavuse piirkonda... mõnusam on käepärase portsu terminite ja nimedega zongleerides “arengut” mängida ;-)

PL, 2004-12-22 13:53:59

elfitaat, 2004-12-22 13:48:08

Ma olengi õnnelik...lihtsalt niisama.

PL: Mis ime - juba kolmas inime märkab, et ongi juba õnnelik - siis milleks areng?

“Loogiline” järeldus: areng vajalik vaid õnnetutele.

elfitaat, 2004-12-22 13:59:01

Inimene võib olla õnnelik ka raskustega maadeldes, valu kannatades ja ennast ohverdades.

PL, 2004-12-22 14:00:51

Jaa, suur on inimese hirm selle ees, mis väljaspool tema mugavuse piirkonda...

Kohe omast käest tead või?

mõnusam on käepärase portsu terminite ja nimedega zongleerides “arengut” mängida ;-)

Areng ongi mängululine. Manifestatsiooniliselt: Looja mängibki meis arengut.

Me õnnelik olemus mängibki õnnetut

Me armastus mängibki vihkamist

Me täius mängibki puudulikkust

Seepärast tundubki arengust rääkimine nii pentsik ja kahtlane

Mäng on selle ainud õigustus

PL, 2004-12-22 14:07:12

Maslow vajaduste hierarhiat on vaadeldud ka ealiselt. Hiliseim vajadus - pärast “eneseteostust” - enesetranstsendeerimise vajadus: liikumine Kentaurilt transpersonaalsesse ("Koge ligimest kui iseennast.")

Padre Alfonso, 2004-12-22 14:09:39

Kohe omast käest tead või?

Eks ikka, jah.

Areng ongi mängululine. Manifestatsiooniliselt: Looja mängibki meis arengut.

See on veidi teine asi.

Kuid vahe mõistmiseks on vaja, nagu öeldakse, ennast kokku panna.

kõhkleja, 2004-12-22 14:11:27

õnn
mõned kohe oskavad seda õnnelik olemise kunsti
ja mõned ei oska ega saagi oskama

aga õnne otsimine
ja õnnelikuks arenemine
meeste jutud

naine on õnnelik
kui ta on noor
ja armunud
ja laps on sündinud
ja kõik on hästi
ja kõik on terved
ja unistused ei ole veel kustunud

kuhu sealt veel areneda?

õnn muidugi
on osata olla õnnelik
ka kogu ülejäänud elu

PL, 2004-12-22 14:13:33

"Teooria" ja “praktika” vahekorrast kõrvaltriidis (Barkalaya):

Teise lüürilise kõrvalepõikena mainin matkimise ja kriitilise analüüsi täiendamise vajadust refleksiivse sünteesiga. Õppimine, aga eriti õpetamine eeldavad lisaks matkimisele ja kriitilisele analüüsile ka refleksiivset sünteesi. Viimast võib mõista kui võimet ühildada isiklikule kogemusele tuginevat eneseteadvust kultuuriliste identiteetide kaanonitega. Sellisel juhul toimub antud kaanonite raames sootsiumi vaimne rikastamine ning “värskendamine”. Ebaõnnestumine refleksiivse sünteesi tasandil võib pärssida kultuurilise järjepidevuse efektiivset edasikandumist õpetamisele pretendeeriva isiku kaudu.

PL, 2004-12-22 14:15:30

Kuid vahe mõistmiseks on vaja, nagu öeldakse, ennast kokku panna.

Sul skeem paistab läbi. Aga Sul ei sobi vist viidata.

PL, 2004-12-22 14:26:01

Kumb on “õigem”, kas esitada skeeme, neile teadlikult viitamata (mis on sisuliselt plagieerimine) või taasesitada neid teadmatult, tundmata kultuuri?

Aga kuskil luuakse ka uusi jalgrattaid.

Kogu küsimus on informeerituses. Ma nt ei leia, et Wilber oleks teab kui originaalne mõtleja - aga ta on informeeritud. Lisagem teatud üldistusvõime ja “integraalne filosoofia” sünnib.

Informeeritus tähendab mh olemasolevate mudelite mõistmist.

Aga kuidas kokku panna igavikulist ja maist endas, kuidas “elada maailmas, otsekui ei elaks siin” (Paulus), on arenguline probleem

Padre Alfonso, 2004-12-22 14:33:40

Sul skeem paistab läbi. Aga Sul ei sobi vist viidata.

Kahju kurvastada, PL, kuid ma ei opereeri skeemidega. Kui Sulle miski tuttav ette tuli, siis ei pruugi see olla mingi skeemi kasutamisest, vaid sellest, et isegi skeemid omavad tegelikkusega teatud puutepunkte

PL, 2004-12-22 14:38:41

Eesmärk pole ju mudelite ülekorrutamine, vaid nende edasiluulendamine.

Eilses ALKEEMIA-saates ütles Paavo Matsin, et tõelise kunstniku teostes märkame “hüppeid”, kus kunstnik üllatab iseennastki - kus transformatsioonilisus, “ilmutuslikkus” on ilmne.

Küllap sama sünergia iseloomustab ka tõelist filosofeerimist.

Padre Alfonso, 2004-12-22 14:53:42

Eesmärk pole ju mudelite ülekorrutamine, vaid nende edasiluulendamine.

Mudel jääb ka edasiluulendatult ;-) mudeliks.

Eilses ALKEEMIA-saates ütles Paavo Matsin, et tõelise kunstniku teostes märkame “hüppeid”, kus kunstnik üllatab iseennastki - kus transformatsioonilisus, “ilmutuslikkus” on ilmne.

Õigem oleks seda nimetada inspiratsiooniks. Inspiratsioon tekib kõige kergemini siis, kui tähelepanu millelegi suunata ja siis minna lasta.

Küllap sama sünergia iseloomustab ka tõelist filosofeerimist.

Kas sõna “sünergia” antud konteksti passib, on maitse küsimus.

Üldiselt pisut kahtlane, kas kooris filosofeerimisel (mis peaks sünergia allikas olema) geniaalseid välgatusi tekib.

Pigem tekib diskussiooni liidritel teatav mõnutunne enda geniaalsuse nautimisest ja tõelised leiud tulevad alles siis, kui filosoofid millegi muuga tegelevad- metsas linnulaulu kuulavad, puid lõhuvad või kempsus ajalehte loevad.

nj, 2004-12-22 16:02:18

Astun kaa õnnelike klubisse, sestet olin kellegi (hei Duude! Hää luule!) õnnehetke põhjustajaks.

kuda keegi lääb e. praktikute kaitseks:
PL: Hirm võib tekkida sellest, et ei teata, mis tuleb edasi, kui sellest lahti lasta; teisalt sellest, et sisemas aimatakse paratamatut “suremist” vanale, millega ollakse oldud nii harjunud.

PL: Pole sa esimene ega viimane “praktik”, kes imestab, kuidas kollektiivme kumuleerunud kogemus tema piskust “tarkusest” küll nii palju suurem on.
Aga noh, see vähemalt su enda tarkus, mis siis, et see või teine jalgratas ammu leiutatud.

Praktikuna tean öelda, et hirmu “suremise” ees ei jõuagi tekkida, sest kogemus käib ees.
Kui veel kogemuse eelsesse aega minna, siis tean öelda, et täiesti edukalt saab praktiseerida teadmata filosoofiast ööd ega mütsi.
Aga tean öelda ka seda, et millist naudingut tunnen (mitte ei imesta), tundes ära (filosoofide)mõtteid nüüd, kui on kogemus, jaah, Informeeritus tähendab mh olemasolevate mudelite mõistmist., aga mis on mõistmisest, kui seda praktiliselt ei kasuta....kuigi jah, midagi saab muidugi õppida ka stressis psühholoogilt.

DiaTheo, 2004-12-22 16:18:26

Üks tudeng Merle romaanist (Klaasi taga) ütleb umbes sedasi:

Õnn on see, kui sa saad oma tüdrukuga hommikul alasti kohvi juua

Kas see tudeng valdas “õnneliku olemise kunsti”? Kas ta üldse vajaski oma õnne saavutamiseks mingit teooriat?

Võimalik, et ta olekski vajanud teooriat, kui ta poleks olnud üks tudengist tegelasi Sorbonne Ülikooli rahutustest. Kui ta poleks pidanud jagama oma flätti teistega. Kui ta poleks pidanud kadestama teisi poisse, kel juba enne teda olid oma tüdrukud.

Hakkasin nüüd mõtlema, et Merle oli siis 60+, kui ta sellise mõtte noormehele omistas. Elukogemust vanaätil ju oli siis. Prantslasena midagi mopassaanlikku noormehele “laenata” poleks talle ju ka raskusi valmistanud. Aga ta leidis nii lihtsa vormeli nii kauni mõtte avaldamiseks! Minu eluvilusoofia on igastahes sellesse vormelisse vist küll peaaegu täielikult kätketud.

Et vanaätid omavahel, Merle ja DiaTheo, hingesugulased? Mitte päris - see mõttekujund jäi mind kummitama juba sest ajast, kui ma toona, ammu-ammu, veel mitte vanaätina seda lugesin. Ehk tänu sellele lihtsale mõttekujundile, ilma oshode-wilberiteta, olengi ma oma õnne alati ära tundnud, vähemalt ma arvan, et ma olen ära tundnud.

***