Kunst olla õnnelik

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1427 kommentaari.

PL, HK, 2004-12-26 03:39:46

Ma arvan, et me ei tea vaistlikult mitte midagi ja need “vaistud” on taas üks levinud pettekujund ja –arvamus.

PL: Kogu mõistuse-eelne tunnetus tugineb vaistule, mis on samasugune “südamehääl” nagu pärast mõistust ilmnev intuitsioon. Ainult mõistus kõlgub juurtetuna nende kahe vahel.

Ja sellest “aru raudpuurist” pääsemiseks on nüüd kaks teed, nagu tabavalt pajatab ka Armen Tõugu - regressioon tagasi vaistude, “kehatarkuse” ilma või progressioon edasi intuitsiooni, “hingetarkuse” ilma. Mõlemad teevad täna ajalugu - nii maffiad kui ka “indigolapsed”. Mõistus vaid kordab end ennastimetlevalt,
vaadates ent jõuetult pealt, kuis maailm kärutab kas Põrgu või Taeva.

Vaistud on meile kaasa antud algne tarkus. Nad kuidagi külgnevad tingimatu refleksi ehk tungiga - mida Jung on pidanud niisama “pärituks” kui arhetüüpe.

HK: Kui seda oma “vaistu” kuulame, siis võime ühes olla kindlad – see pole ei Jumal ega Jumala hääl, mida kuuleme. Need on vaid needsamad meie väga inimlikud vaistud. Need võivad olla õiged... aga ka meid väga eksi viivad.

PL: Väliselt on vaistu- ja intuitsiooniinimene väga sarnased. Vahepeal on ehk paar miljonit aastat evolutsiooni.

“Kas analüüsivate tekstide häda ei seisne selles, et põhiline aur kulub terminite ühtlustamiseks?”

HK: Millised siis peavad need analüüsivad tekstid olema kui mitte terminoloogiliselt selged ja täpsed? Mõistete ühtlustamine on siin lausa hädavajalik. Sage on, et alles pärast pikki arutelusid selgub, et räägitud on väga lähedastest positsioonidest lähtuvalt, kuid erinevaid termineid kasutades.

PL: Mida “pikemad arutelud”, seda “pikemad juhtmed” - taipajad taipavad ilma täpsustamatagi.

PL, HK, 2004-12-26 03:47:10

Kui surm nii talitab, kas ateisti pähe ei tule siis mõtet, et temagi võib nii teha - on ju temagi vaid pime tomp mateeriat, ja sama on tema maine kaaslane – pime tomp mateeriat. Ja selle tombu suhtes on kõik lubatud - pole ju maailmas ei õiglust, ei teo ja tagajärje paratamatust, ei väärtusi, ei midagi Surnud mateerias need kvaliteedid puuduvad ja nende arvestamine on lapsikus - jah, materialistid?

Esitage oma positiivne arusaam inimesest, elust ja ideaalist ning selle saavutamise teedest, muud ma ei ootagi kõik need aastad.

Ateistid on vastu Pauluse “mitte mina, vaid Kristus minus” psühhootilisele, mitte individuatsioonilisele tõlgendusele.

Lilleke, PL, 2004-12-26 05:41:16

'' Kogu mõistuse-eelne tunnetus tugineb vaistule, mis on samasugune “südamehääl” nagu pärast mõistust ilmnev intuitsioon.''

Nujah, nüüd on härrad saanud oma ülitarka EGO Lillekese arvelt poputada..
Ma arvasin, et vaist on aimdus , intuitsioon on aimdus.....ei teinud erilist vahet neil kahel mõistel, sest...''mõistuse-eelsele tunnetusle'' tuginedes tänapäeval vaevalt meist keegi elatud saaks.

‘'Ja sellest “aru raudpuurist” pääsemiseks on nüüd kaks teed, nagu tabavalt pajatab ka Armen Tõugu - regressioon tagasi vaistude, “kehatarkuse” ilma või progressioon edasi intuitsiooni, “hingetarkuse” ilma.'’

Kui hellitavalt kõlab see ‘'aru raudpuur'’:o)
Eriliselt arukas võiks ju võtta “kehatarkusest” vajaliku ja “hingetarkusest” vajaliku?

‘' taipajad taipavad ilma täpsustamatagi.'’

Harri taipab vähemalt nii palju, et kui ta pole öelduga nõus ja tekib kiusatus torgata...jätab ta vastuse võlgu, mitte ei narri sind läbi kolmanda kommentaari....
:o(

Harri Kingo, PL, 2004-12-26 08:05:29

PL, ma ei asetaks siiski kolme – vaist, südametarkus ja jumaliku Vaimu kohalolu inimeses – ühele pulgale. Kui kasutada aega, et neid kolme eristada, siis - esimene on meie minevikust – meie kaasavara loomariigist. Teine on meie kaasavara oma sotsiaalsest keskkonnast kaasajas. Kolmas aga hääl meie tulevikust – sealt, kus on meie ideaal, mis-kes on veel saavutamata. Me jätame esimesed kaks sedavõrd, kuidas võtame vastu kolmanda. Ja see on elupikk, üle-elupikk protsess – meie vaimne tee.

PL: Mida “pikemad arutelud”, seda “pikemad juhtmed” - taipajad taipavad ilma täpsustamatagi.

Kas oli seda vaja vastuseks ikka kirjutada? Ehk pole tark kogu siinse rahva kirjatööd sel kombel ühe lausega ära nullida?

Lillekesel on siin õigus: “Harri taipab vähemalt nii palju, et kui ta pole öelduga nõus ja tekib kiusatus torgata...jätab ta vastuse võlgu, mitte ei narri sind läbi kolmanda kommentaari....”

kaak, Andrus, 2004-12-26 08:17:06

Omaette küsimus kus ja mis see patt on. On see kromosoomes või on see sotsiaalne instinkt mis teatud tingimustes vallandub. Ja ega ta saakski vallanduda kui teda inimese sees ei oleks. Kas paigutame patu kultuuri või geneetikaase?

“Patt” on seotud moraali ja eetikaga, mis ei ole aga midagi muud, kui kui kokkulepe inimeste...inimeste rühma vahel.

Selles vast ongi tänase psühholoogia nõdrus et ta inimest vaid kui indiviidi lahkab ja mitte kui karilooma.

Selles suhtes sa eksid, asi on sisuliselt just vastupidi.
Ka siin makstakse lõivu teatud kultuuritraditsioonidele...proovitakse olla kas multikultuursed...või isegi parteilised.

Seepärast ei ajagi enam naerma kunagi ülikoolis kuuldud lause, et ka meditsiin on parteiline distsipliin.

kaak, 2004-12-26 08:33:25

Kunagi Kingo väitis telfis tuliselt, et skisofreenikud ei või olla usklikud(rääkides tegelikult endale vastu, mis on talle nii iseloomulik).
Aga OK...jäägu see tema südametunnistusele.

Samas ei ole näiteks Asperger sündroomiga inimesed hoopiski mitte skisofreenikud, isegi enam...nad ei kuulu isegi ravile.
Neid võime kohata igal pool vabalt ringikõndivatena...ka kõrgetel ametikohtadel.

Nendel inimestel lihtsalt puudub empaatiavõime...võime end seada teise inimese olukorda.
Enamikul juhtudel puuduvad tunded täiesti.

Kui seesugune inimene tapab teise mingil “ratsionaalsel” põhjusel...kas saame üldse tema üle kohut mõista...teda patuseks tituleerida?
Tema ühiskonnaohtlikkust võib redutseerida vaid hea haridusetase...kultuurilisus.
Ja sedagi vaid mingil määral.

Harri Kingo, 2004-12-26 09:08:28

kaak: Kunagi Kingo väitis telfis tuliselt, et skisofreenikud ei või olla usklikud(rääkides tegelikult endale vastu, mis on talle nii iseloomulik).
Aga OK...jäägu see tema südametunnistusele.

Ma pole midagi sellist otseselt väitnud. Kuid tõsi on, et olen vist kunagi öelnud, et kui meelehaigus on jõudnud teatavale sügavusele ja inimese teadvus on tõsiselt kahjustunud, siis on see ka tema vaimset elu ja olemist mõjutav olukord. ja mitte paremuse poole...

Patu kohta aga seda, et ilmaliku maailmavaate kohaselt pattu kui sellist polegi olemas. Sest pattu saab mõista vaid seoses inimese suhtega Jumalaga. Jumal aga on ilmaliku jaoks olematus, fantaasia, eksitus, lausa meelehaigus...

Patt pole lahutatus Jumalast. Me pole täiuslikud, see tähendab, me oleme Jumalast lahus seisvad, kuigi Tema on meis ja meie temas. See on meie olukord sündides siia maailma - lahutatus täiuslikkusest. Kuid see pole veel patt.

Patt on teadlik ja tahtlik vastandumine Jumalale mõtte, sõna või teoga. Nii mõistes on tõsi, et lapsed on patuta - neist pole veel vastandujat ei mõtte, sõna või teoga.

Sünnipärast lahutatust Jumalast nimetatakse sõnaga "pärispatt". Pärispatuks pole vaja ei mõtet, sõna või tegu - lahutatuna Jumalast me sünnime. Kuigi “patt” ja “pärispatt” on esmapilgul väga lähedased mõisted kasvõi oma kõlalise sarnasuse tõttu, pole nad samased.

Nn. pärispatu me pärime geneetiliselt, kuid see lahutatus Jumalast on vaid nagu tühi vorm - sisuga täitub see vorm alles sotsiaalses keskkonnas.

Patu ja pärispatu vahest ehk hiljem...

On pühapäev ja on püha päev - ja kuhu läheb sellisel hommikul kristlane?

kaak, Kingo, 2004-12-26 11:17:13

On pühapäev ja on püha päev - ja kuhu läheb sellisel hommikul kristlane?

Arvan, et kirikusse.

Kuhu aga sina lähed?

v.l., 2004-12-26 12:54:34

Õnn on ajahetk kahe ebaõnne (või mure või valu või ... ) ajahetke vahel

Hele, 2004-12-26 13:18:37

Õnnetu hetk on hetk, mil me õnne ära ei tunne.

Kui õnn tundub kaugena, siis tundub ta keeruline.
Kui õnn on käes, on ta nii lihtne,
et polegi midagi tarka ütelda tema kohta.

Harri Kingo, kaak, 2004-12-26 13:35:01

Miks kohe nii isiklik, kaak? (11:17:13)

nj, 2004-12-26 14:05:29

HK: PL, ma ei asetaks siiski kolme – vaist, südametarkus ja jumaliku Vaimu kohalolu inimeses – ühele pulgale. Kui kasutada aega, et neid kolme eristada, siis - esimene on meie minevikust – meie kaasavara loomariigist. Teine on meie kaasavara oma sotsiaalsest keskkonnast kaasajas. Kolmas aga hääl meie tulevikust – sealt, kus on meie ideaal, mis-kes on veel saavutamata. Me jätame esimesed kaks sedavõrd, kuidas võtame vastu kolmanda. Ja see on elupikk, üle-elupikk protsess – meie vaimne tee.

Kui kasutada aega...

Ehk meie probleemid ongi alguse saanud sellest, et eraldame end esimesest-meie kaasavarast loomariigist. Meelelis-aistilist maailma tunnetamist pole vaja ei karta ega seda enam- eirata. Teadupärast loomad tunnetavad ette looduses toimuvaid protsesse-maavärinaid, orkaane jne. Kuis nad seda suudavad? Arvatavasti seepärast, et ei eralda end, ei ehita maailma/universumi/kõiksuse ja enda vahele “müüre”. Meelelis-aistiline maailmatunnetus töötab põhimõttel: kui mina olen jänes ja ma olen metsas, siis olen ma ka mets; mina olen maa ja maa on mina, kui ma olen maa, siis ma tunnetan, et tuleb maavärin.
Meie, inimesed, oleme kaotanud suures osas võime tunnetada maailma protsesse, oleme kaotanud meele, mis seob meid kõiksusega, ja ...veel enam, upsakalt peame end kõrgemal olevaks, mis, muide....on komistuskiviks vaimse arengu teel.

Ehk on mõistuse-eelse tunnetamise hääbumisel olnud mingi eesmärk...põhjus... või on see hoopis.... tagajärg, et areneks välja abstraktne-loogiline e. teaduslik maailma tunnetamise viis ja see on nüüd meie kaasavara oma sotsiaalsest keskkonnast kaasajas , mis mitte ei saa olla südametarkus, aga võib sinna kuuluda küll.

PL: Kogu mõistuse-eelne tunnetus tugineb vaistule, mis on samasugune “südamehääl” nagu pärast mõistust ilmnev intuitsioon. Ainult mõistus kõlgub juurtetuna nende kahe vahel.

Nõus esimese lausega, aga teisega kohe mitte. Mõistus on lahutamatu inimeseksolemisest. Et liikuda HK:ideaali poole, peame kõik inimeses seadma siiski ühele pulgale.

Ja ärge unustage olemast õnnelikud praegu, just käesoleval momendil, siis oskate seda olla ka tulevikus.

Next day, õnnest ja murest, 2004-12-26 15:10:26

Raamatust: Khalil Gibran: “Prohvet_”
Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse,
Seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati.

Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärineb teie kurbus.

Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.

Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem

Aga mina ütlen teile , et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine samal ajal on uinumas teie voodis.

Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.

Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.

tase, 2004-12-26 15:16:51

_Sest kui omistama neile maistele “asjadele” suvaliselt jumalikke või müstilisi tähendusi ja väärtusi – et meie ‘südamehääle’ läbi räägib meiega näiteks Jumal vms. – siis on just see väga libe tee ja kurikaval võimalus hakata ennast Jumala esindajaks pidama_

Nojah, kuid mis saab siis, kui mingit jumala häält endas leidma hakatakse...

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2004-12-26 16:18:20

nj, 2004-12-26 14:05:29

Ammu unustatud vana...teisisõnu.

Olev:)))

Harri Kingo, nj, 2004-12-26 17:36:43

Nj, ega ma vastanda neid kolme – vaistu, südametunnistust ja vaimu.

- Vaist on pärit meie minevikust ja esindab meie kehalist, bioloogilist olemist, meie instinkte.
- Südametunnistus on meie olevikust, see on meie teadvuse looming – meie sotsiaalne õiglusteadvus.
- Vaim on aga jumalik kohalolu meis.

Need kolm ei vastandu, vaid täiendavad üksteist, olles meie isiksuse kolm alust, kolm aspekti, ja nende üha suurem integreeritus inimeses tagab isiksusliku arengu ja tõusu täiuslikkuse poole.

Pole vaja tavalist eritlemist pidada kohe “müüride ehitamiseks”. On kena Hele moodi öelda, et “Kõik on üks”, kuid see lause omandab tähenduse ja väärtuse ütleja jaoks alles siis, kui tema jaoks on see algne ühesus eritletud paljususeks, ja see paljusus omakorda integreerunud ühesuseks. Ühesuseks juba hoopis teise tähendus- ja väärtustasandil.

Toon selgituseks sellise analoogia:

Kui 1. klassi laps läheb esimest korda 1. septembril kooli, tähendab tema jaoks mõiste “kool” midagi ühtset ja terviklikku. Kõik see kokku, mis tema ees seisab ja teda ootab, on “kool”.

Kui see laps käib selles koolis aasta aasta järel, siis mõistab ta kogu koolielu ja kooliaja ning õppeainete ja teadmiste paljusust, mida mõiste “kool” eneses sisaldab.

Ühel päeval aga, kui tema koolitee on jäänud seljataha, vaatab ta tagasi oma õppeajale koolis ja näeb seda kõike taas ühtse tervikliku episoodina oma elus. Ta lausub taas selle sõna - “kool” - kuid selle sõna tähendus ja väärtus tema jaoks nüüd on sootumaks teine, kui see oli kunagi, tollel 1.-l septembril, kui ta esimest korda oma koolimaja uksest sisenes, või siis, kui ta oli näiteks alles oma koolitee poole peal.

Harri Kingo, next day, 2004-12-26 18:03:10

Vt. mu kommentaari nr. 86 siitsamast - Harri Kingo, 2004-12-23 04:31:11:

http://www.via.ee/content/article/kunst-olla-onnelik/comments/1/nr/5

Olen selles kommentaaris väljendanud enam-vähem sama mõtet, mille sina tõid Khalil Gibrani “Prohvetist”.

Meil on erinevaid meeleseisundeid - on sisemine õnn, on selle väljendumine rõõmuna. On õnne vastandpool - sisemine õnneta olek, on selle väljendumine kurbusena.

Sisemine õnn ja väline rõõm omavad mõlemad oma meile teada ja kogetud, ja me teame ja oleme kogenud ka nende vastandolekuid. Pole siinkohal üldse oluline, kuidas me neid vastandolekuid nimetame. Reaalses elus on iga õnn ja iga rõõm veidi erinevad, nagu on reaalelus erinevad ka nende vastandid – iga meie õnneta olemine ja iga meie kurvastus. Olgu mu valitud sõnad siin vaid märgid, pole vaja neisse jääda.

Kuid on ka midagi kolmandat - ja see kolmas on õndsus.

Kui mõtled selle õndsuse peale, siis näed, et see pole mingi "tasakaalupunkt inimese sisemise oleku - õnne ja õnneta oleku, või nende sisemiste olekute väliste avalduste - rõõmu ja kurbuse vahel. See õndsus pole mingi nullpunkt nende kahe pooluse vahel.

Õndsus on võrreldes selle sisemise “õnn-õnneta” ja väliselt avalduva “rõõm-kurbuse” skaala mitte mingi nullpunkt, vaid hoopis teine dimensioon. Vaimne dimensioon.

Kuid seda lisaks vaid tollele kommentaarile nr. 86 ja veidi ehk seoste näitamiseks su viidatud tsitaadiga Khalil Gibrani “Prohvetist”.

sk, Harri, 2004-12-26 18:13:30

Õndsus on võrreldes selle sisemise “õnn-õnneta” ja väliselt avalduva “rõõm-kurbuse” skaala mitte mingi nullpunkt, vaid hoopis teine dimensioon. Vaimne dimensioon.

Kust sa tead?
Mul lõi küll nüüd pildi eest ära.

sk, Harri, 2004-12-26 18:33:47

Kirjutad seal kommentaaris

Kui õnn ja rõõm on tulevad ja lähevad, siis õndsus ja pühadus on jäävad, kasvavad ja arenevad. Õndsus on isiksuse arenev sisemine terviklikkus, kooskõlalisus, tasakaal, harmoonia, korrastatus ja selge teadlikkus oma arengust ja seostest maailma, inimese ja jumalikuga.

Kas sa siin pole püüdnud just kirjeldada seda tasakaalupunkti, oskust hoiduda pendeldamast tunnete skaalal?

***