Kunst olla õnnelik

Nõnda kõlab dalai-laama üpris kaasaegne raamatupealkiri. Sest kes meist ei tahaks olla õnnelik – kuid kui paljud on seda tõeliselt? Samas meenub teinegi raamat pooleldi sarnase pealkirjaga: Erich Frommi „Armastuse kunst“. Jälle – kunst!? Võibolla selles ongi asi, miks nii vähesed jõuavad sügava õnne ja armastuseni. Ei teata, et tegu on kunstiga, veel vähem siis osatakse seda õppida.

Kuid kas kunst kui selline on üldse õpitav? Või määrab kõike anne? Geenius = 1% annet + 99% tööd – kõlas Voldemar Panso vaistlik tõdemus. Ent miks peaksime täna enam vaistma-aimama-oletama, kui juba on olemas täiesti kaasaegne „teadus õnnest“ – isiksuse arengupsühholoogiad? Kui eeldada, et on võimalik areng mitte ainult lapse- ja noorukieas, vaid ka täiskasvanud inimese puhul – aga just seda need teadused kinnitavad -, siis oleks ju loogiline arvata, et kui mingil astmel „kunsti olla õnnelik“ ei vallatagi, siis mõnel „kõrgemal astmel“ peaks see ju ometigi võimalikuks saama.

Mida kostavad selle kohta „arenguteadlased“? Integraalse filosoofia rajajaid Ken Wilber Ameerikast, uurides inimarengu kümmet astet, tuvastas seaduspära: „hüpe“ järgmisele arengutasandile pole õpitav, vaid mingil suvalisel hetkel, kui eelmine tasand ammendatud, see „lihtsalt juhtub“. Buddhaks ei õpita, vaid ärgatakse. Inimesele otsekui „meenub“ tema järgmine, sammu võrra sügavam olemus. Wilber väidab, et need olemused otsekui ootavad oma järjekorda meie sisimas (mida ta nimetab „alus-teadvustamatuks“) otsekui mingi algusest peale ette antud arengumaatriks, arhetüüpika. Muidugi võib mis tahes astmele ka „kinni kiiluda“ (toimub „fiksatsioon“) ja sinna kui tahes pikaks ajaks toppama jääda (ja just seda enamusega meist juhtubki). Hoitakse kramplikult kinni antud tasandi rahuldustest, harjumuspärasest turvalisusest, julgemata „end kaotada“ järgmiseks „teadvuse kvanthüppeks“. Sest iga uue, avarama, õnnelikuma „mina“ esilekerkimisel peab vana „surema“. 

Kui aga hüpe järgmisele tasandile on juhtunud, algab õppimise aeg – põhilist taibanud, saame seda nüüd üksikasjalikumalt tundma õppida. Näiteks inimene, kes avastab endas tervendavad võimed, õpib nüüd mitmesuguseid tehnikaid selle rakendamiseks; inimene, avastanud endas iseseisva mõtlemisvõime, sukeldub januselt-avastuslikult filosoofiasse jne. Vastavastatud süvastruktuuri kohale kerkivad isikupärased „pindstruktuurid“. Umbes sama pajatab Carl Gustav Jung arhetüüpidest kui „tühjadest anumatest“, mille igaüks täidab oma isikliku elukogemisega.

Ent mitmendal „astmel“ siis jõutakse tõelise õnneni – ja mis imeloom see säherdune üldse on? XX sajandi suuri müstikuid OSHO (Bhagwan Shree Rajneesh) poetiseerib nelja astet:

1. „Õnnelikkus“ kehavajaduste rahuldamisest (seks, söök jt)
2. Õnn psüühiliste vajaduste rahuldamisest

Esimesed kaks sõltuvad välistingimustest, vaheldudes seega rahuldamatuse ja sellega kaasuva kannatusega

3. Rõõm, mis hakkab esile purskuma seestpoolt otsekui „selge allikas“
4. Õndsus kui püsiv, tohutu rõõm eksistentsist, mis voolab kui magus nektari katkematu salajõgi.

Viimased kaks kuuluvad tingimatusse olemisse, mistap tõeline õnn, armastus jms algavadki alles rõõmust.

Wilberi Teadvuse Spektris algab tõeline õnn isiksusliku arengu tipust, mida ta nimetab Kentauriks – kelles on harmooniliselt ühendatud keha ja meel, looduslik ja kultuuriline, „süda ja mõistus“ jne. Lääne klassikalised koolkonnad, alustades psühhoanalüüsist ja lõpetades nt eksistentsiaalse psühhoteraapiaga, ei jõuagi kaugemale autentsest, ennast teostavast (Maslow), „iseennast valivast“ (Sartre) indiviidist. Samal ajal kui müstikute „multikulturaalne vennaskond“ – kristlusest sufismini, vedantast ja joogast budismini, kabalast taoismini ja nüüd siis ka Läänes kujunenud transpersonaalse psühholoogiani – on alati liikunud transpersonaalsetesse sügavustesse – kuni peadpööritava Lõpuni välja. Aga sellest me täna ei räägi – milleks rikkuda inimeste und. Alustagem vähemast. Kõigepealt tuleb jõuda totaalse eneseteadvuseni – küpse egoni ja sealtkaudu veel avarama tervikliku mina, isiksuseni (Kentaurini) -, alles siis saab liikuda edasi üliteadvusse, kus Kentaurile järgneb veel kolm suurt arenguastet – subtiilne, kausaalne ja „viimne“.

Selle linnulennuliselt pealispindse loo lõpetuseks täpsustagem vähemalt sedagi, kuidas siis ikkagi kiirendada selle muinasjutulise hetke lähenemist, mil „meenub“ kunst olla õnnelik? Klassikaline hinduism nt eristab kolme peamist teed:

  1. Tegude tee ehk eneseteostus oma andes, kutsumuses (karma marga, ka karma jooga)
  2. Teadmise tee ehk teadasaamine „seesmiste“ asjade objektiivsest olemusest, nt arengu kümnest astmest (dzhnaana). Kui inimene isegi ei tea, milline tohutu arengupotentsiaal temas varjub (kui kultuur varjab seda tema eest), võibki ta jääda omamoodi unenäoorjusse.
  3. Armastuse ehk Jumalale andumise tee (nt kristlus, krishnaism, Puhta Maa koolkond jt), kus pühenduva samastumise kaudu kõrgemate arhetüüpidega sisenetakse lõpuks neile omasesse tunnetusse.

Need kolm teed on ka täna valla, et õnn saaks tulla meie õuele. Ja ärgem unustagem, et kõike, mida taotleme, me juba ka oleme. Küsimus on vaid märkamises. 

Peeter Liiv, 2004-12-22

Artiklile on 1427 kommentaari. Loe kommentaare »

***