Kui vahetusüliõpilane koju tagasi jõudis, oli eesti rahvas juba välja surnud

"Ma soovin sulle kõige põnevamat ja täisväärtuslikumat elu: täis kirge ja seiklusi, võite ja õnnestumisi, tarkust ja tasakaalu. Aga selle välisreisi asemel võiksid ikkagi tulla koos minuga suvilasse peenraid rohima. Pealegi, oleme seda teinud ju igal suvel..," ütleb ema tütrele, keda ta väga armastab ja kellele kõike paremat soovib.

Ema teab, et kogemused on elu värvid, talle ei ole vaja selgitada uute väljakutsete mõtet ega isiklike läbielamiste väärtusi. Sest ema teab samuti, et täiskasvanuks saamine kulgeb aeg-ajalt kummalise tõmblemisena, et tahetakse muu maailmaga võimalikult kiiresti ühise vankri peale hüpata. Vahel lidutakse vankri järel sellise kiirusega, et endal silme eest must ja nii ei teatagi enam päris täpselt, kuhu üldse hüppamas ollakse.

Selline täiskasvanuks saamine, koos eesootavate hirmude ja valudega, võitude ja avastustega iseloomustab ka tänast väikest Eestit. "Täis kasvamine" tähendab siin küll pigem uute tingimustega tutvumist, tundma õppimist, nendega kohanemist. Sest vaatamata oma "uustulnuka" positsioonile Euroopa Liidu riikide hulgas, on meil olemas juured, omad kogemused ja väärtused, traditsioonid, mis jutustavad meie ajalugu ja peidavad endas tunnet eesti rahva sügavamast olemusest. Millised on siis eestluse väljavaated ja šansid jääda tulevikusuutlikuks ajal, mil silmapiiril terendab maailmatuultele avatud multikultuurne ühiskond koos kõigi oma ahvatluste ja illusioonidega, piiride kadumise ja väärtuste lahustumisega, ühiskond, kus rahvusriigist rääkiminegi tundub juba praegu paljudele lootusetult vanamoeline? Kas teeme enestele karuteene, lubades oma lapsed laia maailma kogemusi otsima ja silmaringi avardama? Kes jääb meie enda peenramaa hoolt kandma?

Ajaloo keerdkäikude kiuste on eestlane suutnud väärtustada oma päritolu, traditsioone ja ütleb laulusalmiski – "Eestlane olla on uhke ja hää!". Meie saatus rahvana on pandud proovile mitmel korral, oleme vaikselt kannatanud, vastu hakanud, kompromissidele läinud. Võib-olla just see sisemine tarkus, mis süveneb raskustega jõudu katsumisel, on siiani taganud meie säilimise suuremate rahvaste kõrval. "Eesti väärikus seisneb tema väiksuses," arvab Daniel Vaarik (Vaarik, 2004). "Olles küll väikesed, peame samas laiendama oma mõttelist maailma igas suunas vähemalt 2000 kilomeetri võrra või rohkemgi, sest enesekesksuseks pole meil jõudu."

Niisiis peame me teadma, mida teeme, kuid lisaks sisemisele tarkusele ja alalhoidlikkusele, on eduks vaja veel ühte tähtsat omadust - julgust tegutseda. Eesti rahvas on piisavalt suur ja kaalukas, et võtta vastutus iseenda eest ning osaleda maailmale tähtsate küsimuste otsustamises. Valinud Euroopa Liitu kuulumise, tuleb eestlasel hakata mõtlema varasemast pisut teisiti. Peame adekvaatselt määratlema oma positsiooni ja rahvuslikud huvid: Eestist peab saama "Euroopa-suurune" väikeriik, kelle isiklikuks huviks on nüüdsest ka Euroopa hea käekäik. Vaid niiviisi kaasa töötades ja reaalseid tegusid tehes, anname võimaluse EL algse eesmärgi täitumiseks – siinsete rahvuste kultuurilise eripära säilitamiseks globaalse universaalkultuuri vastu.

Välisriikide kasvav huvi Eesti vastu ja õppemaksu vähenemine euroliidu riikides meelitab järjest enam eesti noori välismaale õppima. Samas saadavad välisriigid üha meelsamini oma tudengeid ka Eestisse. Näiteks Saksamaa tegi programmi “Go East”, julgustamaks saksa tudengeid endistesse idabloki riikidesse minema. Kas suhtuda sellesse alalhoiuinstinktidest lähtuvalt või "julge hundi" printsiipi arvestades, on valiku küsimus. Isiklikult usun, et need kaks ei pea olema üksteist välistavad. Siin võib tegemist olla eeldussuhtega: julgust minna tuleb targasti kasutada ja see tööle panna rahvuse säilimise huvides.

Kui Eesti riik leiaks endas piisavalt sisemist jõudu, et kainelt määratleda "eestlaseks olemine meie muutuval ajastul", siis ei hoiaks ta oma lapsi kinni jõumeetodil, mis nagunii ei õnnestu, vaid investeeriks "soojusesse südames", mis need lapsed hiljem magnetina koju tagasi tõmbab. Ilus jutt, aga pisut naiivne? Minu väite aluseks on sotsioloogiaklassik Ferdinand Tönniese väljaütlemine, et "ratsionaalsus ei saa pakkuda inimesele kõike." Kuigi ühiskond on läbi ajaloo pidevalt liikumas kollektiivselt individualistliku eluviisi poole (Gemeinschaft und Gesellschaft, 1926), ei pruugi see alati olla väga range. Ta prognoosis, et ka ühiskondlikus eluviisis tekkivad nähtused, mis meenutavad pigem kogukonda. Asja tuum peitub kuskil sügaval inimese olemuses, tema enesemääratlemise vajaduses.

Üks infoühiskonna gurusid, Manuel Castells, tõdeb, et identiteedi ebastabiilsus virtuaalses reaalsuses paneb inimesi hülgama liiga vastuolulist globaalset kultuuri ja otsima tuge nende endi kultuurist ja rahvusest.

"Sotsiaalteadustes on tuntud tõde, et rahvuslus tekib just võõrandumistundest lähtuvalt. Kui maailm kasvab inimeste jaoks liiga suureks, püüavad nad seda tagasi tõmmata ja endale sobivaks vormida. 20. sajandi lõpu üha homogeensemas ja kõrgtehnoloogilises maailmas levib vajadus väljendada oma identiteeti ja saada sellele tunnustust. " (Indrek Ibrus, 1999). Inimese üks põhivajadustest on kuulumisvajadus ja eneste määratlemine rahvana, keda austame ja armastame, paneb meid käituma selle suhtes alalhoidlike ja hoolivatena.

Usun, et sügavamate väärtuste kujundamine eeldab avatust, katsetusi ja õppimist, mille tulemusena tekib kogemus ja tarkus. Ajaloolistel põhjustel on eestlaste areng kujunenud muu Euroopaga võrreldes erinevaks. Pikk "eemal olemine" on vorminud nii meie mõtlemise kui tegutsemise viise, ka tulemused ühiskondliku heaolu saavutamisel on teised.

See ei ole enesehaletsus ega kaeblemine, vaid alus, millele toetudes peaksime oma järgmised sammud planeerima. Usun, et meie suhteline mahajäämus on võimalik teadlikult ka enda kasuks pöörata: oleme harjunud otsima lahendusi olukordades, mida normaalses keskkonnas elav lääne inimene lootusetuks peaks. Mart Laar on ühes oma ettekandes piltlikult kirjeldanud: "Rootslased ei suuda avada isegi õllepudelit ilma avajata, meile tegi karm nõukogude elukool selle ja paljud teised asjad selgeks. Eesti ülesandeks on muuta oma subjektiivsed miinused objektiivseteks plussideks, kasutada mahajäämust arenguhüppe teostamiseks." (Laar, M, 2000 )

Eestlastele julgustuseks tahan tuua ühe päris isikliku näite möödunud aastal Saksamaal asetleidnud kaasaegse tantsu festivalilt. Endisesse võimsasse tööstuslinna Essenisse kogunesid tantsueriala üliõpilased kaheksast erinevast Euroopa ülikoolist (Saksamaalt, Belgiast, Inglismaalt, Hollandist ja Eestist), et tutvustada oma loomingut, ülikoole ja tegevust, saada ja jagada kogemusi. Graafik oli tihe ja nii jõudsime kümne päevaga kogeda palju – koole tutvustavaid etendusi, ühiseid workshoppe ja klasse, diskussioone ja debatte. Tudengid olid aktiivsed ja andekate inimeste kontsentratsioon tekitas omamoodi ergastatud õhkkonna. Väikese Eesti Tallinna Ülikooli tudengina oskasin näha ja hinnata erilist olukorda, tajusin vajadust olla tähelepanelik ja võtta, võtta, võtta.. Osalesin kõigis võimalikes tundides, tutvusin inimestega, küsisin tudengitelt ja õppejõududelt treeningmeetodite, koolisüsteemi ja maa kultuuri kohta. Pean tunnistama, et kontrast eesti ja välisülikoolide süsteemide vahel oli suur. Mitte, et õpilased oleksid niivõrd erinevad olnud, vaid just keskkond, milles nad tegutsesid. Selline tõdemus ei tekitanud kibedust, pigem tänulikkust, et nüüd on võimalik midagi "kõrva taha" panna.

Festivali lõpp pakkus aga veelgi üllatusi. Eestlaste etenduse õhtul, peale oma soolo esitamist tuli minu juurde Rotterdami Tantsuakadeemia direktor ja tegi ettepaneku asuda õppima sealsesse ülikooli. Arvestades selle kooli väga kõrget sisseastumise taset üle maailma ja head mainet kaasaegse tantsu maastikul, palusin põhjendust sellisele ootamatule võimalusele. "Teie, eestlaste, töötamises ja mõtlemises oli midagi teistsugust, rohkem intellektuaalsust, mis paistis välja nii treeningsaalis kui laval. Ei oska kirjeldada, aga te mõjusite kuidagi värskelt."

Maailm on täidetud huvitavate riikidega, millel on oma kultuuriline mitmekesisus. Usun, et meil on rohkelt õppida ja samas olen näinud, et on ka omalt poolt vastu anda. Eestlastena omame ju nii palju ilusat, mida hoida, kaitsta ja jagada – emakeel, tantsu- ja laulukultuur, loodus oma mitmekesisuses, traditsioonid, kombed, ühine ajalugu, mis on voolinud meid inimestena tagasihoidlikeks kuid töökateks. Meil on omapärane huumor ja terav taju. Seda kõike ei ole üldsegi vähe. Kas oleks ühel eesti noorel siis piisavalt motivatsiooni avastada maailma, uurida ja katsetada, kui sellel puuduks kaugem eesmärk: kogutud teadmised koju tagasi tuua?

Võib-olla ei ole praegune ajastu eesti rahva püsimajäämise seisukohalt kergem, kui eelmine sajand, mil võitlesime oma eksistentsi eest relvadega. Samas on ajalugu tõestanud, et eestlased on sitke rahvas, keda keerulised olukorrad tugevamaks teevad. Uue väljakutsena ootab meid ees järgmist ajastut iseloomustav "avatud rahvuslus", mis ei arene teiste allasurumise, vaid neilt õppimise kaudu, säilitades samal ajal oma omapära.

KASUTATUD KIRJANDUS:
Vaarik, Daniel, Globaalse tule kõrvetus. - Postimees 24.01.2004
Ibrus, Indrek, Rahvad infoühiskonna vastu. - Eesti Ekspress 29.04.1999
Laar, Mart, Kuidas Eesti saab õnnelikuks riigiks?- Isamaaliidu veebileht 15.10.2000

Essee autor on Kodanikuhariduse Sihtasutuse stipendiaat

 

Külli Roosna, 2005-08-08

Artiklile on 843 kommentaari. Loe kommentaare »

***