Kristlus ja vägivald

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1537 kommentaari.

PL, 2005-01-06 01:04:54

Mis tahes religioon on egregoriaalne nähtus. Et mõista, mis juhtub usklikuga, tuleks mõista egregori. Järgnevas lõike ühest raamatust.

Valitseja Moria:
Sattudes teatud egregori sisse, kasutab inimene tolle energiat kui vahepeatus oma liikumisel Jumala poole. Paljud satuvad ühe egregori mõjusfäärist teise omasse, kuni pole saavutanud täielikku vabadust mis tahes egregoridest ega väljunud avatud, otseteele Jumala juurde. Jah, iga egregor püüab hoida kinni neid, kes teda toidavad. Ta toetab inimese vibratsioone, laskmata tal langeda madalamale ega tõusta kõrgemale, so aidates tal püsida egregori võnkesageduses. Religiooniüleste õpetuste egregoridest veel kõrgemal asuvad kunstnike, poeetide jms egregorid.
Me tuleme Maa peale, et lahendada omaenda ülesandeid ja igas inimeses on olemas kõik, mis on selleks vajalik. Ent kui inimene mitmesugustel põhjustel ei kasuta oma võimalusi ja hakkab paluma abi, ilmubki erinevaid abilisi õpetaja, kasvataja, riigi, religiooni näol. Võib öelda, et enamus egregore elab inimese ebakõlade korvamiseks. Siit ka igaühe põhiülesanne: maksimaalselt avada oma võimalused, et olla eneseküllane ja vaba. Harmoonilist ja õnnelikku inimest pole vaja eraldada teistest, pole vaja kaitsta armeega – ta on kõikjal kui kallis külaline ja tunneb end suurepäraselt. Ennast teostanud ja eneseküllasele inimesele pole vaja religioone, kes annavad andeks patte ja kergendavad kannatusi – ta ei tee pattu ega kannata, aga kui teebki vigu, siis parandab need ise. Looja omab õigust eksida – see kuulub otsingu juurde. Õnnelikuks eluks on vaja arenenud mõistust, avatud südant ja aktiivset elujõudu (Erose energiat). Inimese eesmärk pole mitte ainult kosmilise teadvuse saavutamine, vaid ka selle teadvuse täitmine armastusega. Mõistus, täidetud armastusega, muutub elutargaks. Aru ülimuslikkus südame suhtes – see ongi pattulangemine. Läbi mõtete ja tunnete puhtuse, läbi üha suurema kooskõla sünnitamise Südame, Mõistuse ja Erose vahel tuleks püüda lakkamatu orgasmi seisundi poole, milles inimene ise ja kõik ümbritsev täitub armastuse, tarkuse ja loomingu ülima kooskõlaga. Seda imelist õndsuse seisundit tuleks levitada kogu oma elule.

Anatoli Nekrassovi raamatust “Egregorid” lühendatult.

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2005-01-06 01:07:02

kiropraktik, 2005-01-06 00:48:21
Mina näen lihtsalt seal praktiku sõnades kaljukindlat veendumust-usku.

Sul on õigus, kiropraktik. Kuidas ma küll nii rumal olin ja ei taibanud, et vihkajad on ainult mittekristlased. IRW

PL, 2005-01-06 01:07:42

EGREGOR

Aastatuhandete kestel on inimesed kujundanud erinevaid võimusüsteeme, millest paljud on hakanud elama oma elu, mõned aga haaranud oma võimusse lausa inimese enda. Temast on saanud süsteemi, tohutu hulga struktuuride osa. Need struktuurid aitavad luua inimsuhteid, kuid pahatihti hoopiski takistavad seda, eraldades inimesi erinevatesse lahtritesse; nad kaitsevad paljude probleemide eest, kuid tihti on ise suurimaks ohuks; nad annavad inimesele võimaluse töötada ja tasuvad töö eest, kuid hoopis sagedamini ekspluateerivad ja tõkestavad eneseteostust. Kas need struktuurid ongi üldse hädavajalikud? Sageli on nad niivõrd kunstlikud, et segavad elamist. Enamik neist on kargud, mis asendavad inimese loomulikke võimeid, mõnikord aga on lausa takistuseks teel. Kas oleks võimalik üles ehitada oma elu ilma nendeta? Millised on vabanemise teed?

Et saavutada selles elus soovitut, on vaja väljuda väikese, tavalise inimese piiridest, teadvustada oma individuaalsus ja lõpmatu võimalusterikkus – teostada need oma elus. Sest ka täna püüavad paljud struktuurid inimest orjastada, tõkestada tema individuaalsuse avaldumist, muuta karjaolendiks. Rõhutud inimesel on aga ka allasurutud intuitsioon, mistõttu tal on üha raskem üles ehitada oma olemist kooskõlas Kõiksusega, ilma et ta seda ise märkakski. Õnneks on üha rohkem inimesi hakanud taipama oma tähendust ja asunud seda teostama. Kuid karjavaim istub meil endiselt sügavalt teadvuses, eriti alateadvuses.

Kreeka keeles tähendab “egregor” “kaitseinglit”. Anatoli Nekrassov oma samanimelises raamatus (2002) toetub Danil Andrejevi määratlusele. Püüan tõlkida: “Egregor on peenmateriaalne moodustis, sündinud inimkonna teatud psüühilistest väljutamistest (eritustest) suurte kollektiivide nagu hõimude, riikide, mõnede parteide ja religioossete kogukondade üle. Nad ise pole monaadid, kuid omavad kontsentreeritud tahtelaengut ja teadvuse ekvivalenti.”

Niisiis peab filosoof silmas energo-informatsioonilisi moodustisi, alates suurtest kollektiividest. Enamus autoreid arvab, et egregor on ka perekonnal. See võib olla ka võimsal üksikisikul.

Egregorid pole mitte ainult orjastavad, osa neist on ka edasiminekut abistavad - ehkki ükski neist ei suuda väljendada inimese kui terviku parimaid vajadusi ja püüdlusi. Isegi religioossed egregorid mitte, kuigi nad selle poole püüdlevad. Elu ise on alati palju rikkam. Egregor - see on energiasammas, mille allotsas on inimeste PÜÜDLUS ja ülaotsas IDEE. Need kaks, kohtudes poolel teel, loovad kütkestava keerise, mis tõmbab ligi astraalmaailma peenaine, seega - Väe. Inimmass, tõmmatuna sellesse keerisesse, aitab oma tegevusega egregoril tugevneda, purustada teisi egregore ja allutada endale lahingukorda rivistunud inimesi. Niimoodi, egregoriga tugevalt seotuina, ei allu inimesed enam mitte oma tahtele ega saa vabal soovil end sellest lahti rebida - egregor hoiab oma toitjaid enda küljes kõikvõimalikel viisidel: hukka mõistes „uskmatuid“ ja needes „reetureid“ , viies läbi füüsilisi rituaale (ümberlõikamine, ristimine jt).

IDEE võib olla kaunis, kuid egregor ainult peegeldab seda, sisaldades ka püüdlejate madalamaid osiseid (pettumust, loomalikke programme jms), sellega seda paratamatult moonutades. Olles kollektiivne, teatud määral nivelleeriv, ei saa ta olla kõrgvaimne.
Egregor alati sõltub teda toitvate inimeste energiast. Sünnitatud inimestest, on igal egregoril oma iseloom ja isegi sugu. Iga egregor püüab tõmmata endasse ja endas hoida võimalikult rohkem hingi, mistõttu vabaneda tema mõju alt pole kerge. Selle põhjal saab hinnata egregori lähedust Tõele: mida kergem on sellesse siseneda ja sellest väljuda, seda tõepärasem ta on. Kui egregor võttis inimese vastu, andis talle teadmised, kogemuse, aitas ennast avastada, seejärel aga laskis lahti, võimaldades tal edasi kasvada - selline egregor kannab Tõde.

PL, 2005-01-06 01:08:24

E. O. Monishens nimetab egregori võimupüraniidi „kupliks“ või „mütsiks“. Ta kirjutab: „Tavainimese tee – see on ekslemine ühe või mitme kupli pimeduses. Iga kuppel katsub püüda oma lõksu, süsteemi lõksu võimalikult rohkem inimesi ja muuta neid pimedateks ja kuulekateks järgijateks-orjadeks. Iga selline kuppel sisendab oma orjadele, et ta on ainus. Iga kuppel kas eitab teisi kupleid kui mitteolemasolevaid või siis hävitab nad ja nende järgijad – neid, kes kujutavad ohtu talle enesele /.../ Iga sellise kupli tipus on olend, kes on lõpetanud oma arengu ja teatanud, et temast kõrgemat pole. Niimoodi luuakse jumalad. Jumal – see on arengu viimne piir, unistuste piir ja teda teeniva orja maailma piir /.../ Aga selleks, et näha maailma enda ümber, tuleb selle kupli alt pinnale tõusta ja vaadata seda maailma kõrvalt, vaba maailma poolt. Siin-seal selles vabas maailmas on laiali pillutud Jumalate kuplid, mille all viibivad vabatahtlikus orjuses lõksu püütud inimesed. Neid püütakse kinni kupli alla ja neile sisendatakse, et parim viis oma elu mööda saata on just siin, ja võttes inimeselt kõik – tema hinge, mõistuse, arenguvõimaluse -, annavad asemele lubadusi, lootuse, usu ja armastuse ning igavese õndsuse teispoolsuses.“
Tõepoolest, ka selline vaade egregoridele on olemas. Religioossed egregorid, eriti keskajal, ilmutasid oma ebainimlikku loomust. Ja ka täna on küllaga egregore, nii religioosseid kui ilmalikke, mis toimivad sellisel viisil. Kuid see ei tähenda, et neid tuleks ignoreerida, eitada või et nendega tuleks võidelda. Nad on – osake meie elust ja sageli ühendavad nad suuri inimhulki, lahutamatut osa inimkonnast. Ei saa eraldada osa tervikust – siis kaoks ka tervik. Vajalik on tark suhtlemine nendega, mis viiks evolutsiooni ja inimese õnnelikku elu takistava egregori ümberkujunemisele.
Ma arvan, et pole vaja vaadelda egrogore vaid negatiivsest küljest – tal on ka positiivseid omadusi. Ta kannab endas ühendavat alget. Inimkonna areng kogukonnast tänaste ühiskonnavormideni – see on näide paljude egregoride sünnist ja arengust. Ei saa lahendada mõnd ühist ülesannet, loomata kollektiivi. Inimene on sotsiaalne olend ja Looduses on egregoridel tähtis osa – täita inimliigi arengu programmi.

Egregori eituslikud jooned hakkavadki ilmnema siis, kui ta hakkab nivelleerima, alla suruma inimeste individuaalsust, suruma neid teatud ideede, üheainsa maailmavaate raamesse. Teiseks negatiivseks omaduseks on kannatamatus ja agressiivsus teiste egregoride suhtes. Kasvav egregor hakkab välja tõrjuma oma naabreid, püüdes hõlvata võimalikult laiemat eluruumi. Kõiki sõdasid võib tegelikult vaadelda kui egregoride võitlust võimu pärast inimeste üle, täiendavate energiate ligitõmbamise eest. Võitnud sellest aga on ennekõike „võitluse egregor“. Dmirti Vereshtshagin nimetab egregori „energoinformatsiooniliseks parasiidiks“ . Tõepoolest, valdav enamik egregore elab inimese, tema andumise, pühendumise, hirmu, tänu jne energia arvelt. Suurim maiuspala sellisele monstrumile on inimesest välja paiskuv negatiivne energia. Sestap püüabki ta luua ka vastavaid olukordi, näiteks vallandada sõdu. Ja ehkki enamus egregore on sünnitatud disharmooniast, aru võimust inimese üle jne, tuleb neist leida ka hea seemneid ning kasvatada neist kasulikke taimi. Halb egregor sünnib seal, kus osa inimesi püüab lahendada oma asju teiste arvelt, kus on vägivald, rõhumine, hirm, ohverdamine, raskendatud sisenemine-väljumine, dogmad, mis segavad inimese loomingulist arengut, valiv suhtumine inimestesse ja teistesse egregoridesse, nende jagamine „õigeteks“ ja „valedeks“.
Sageli egregorid petavad inimesi. Näiteks paljud riigi eesmärgid põhimõtteliselt ei lange kokku inimeste vajadustega – riigi egregor aga varjab seda. Kus on varjamine, salatsemine – seal on ka pettus. Seegi on halva egregori tunnus. Tähtis on mõista, et pole olemas üdini halbu egregore – ka kõige kurjemas on tilgake head. Daniil Andrejev kirjutas: „Kui inimene suudab hakata armastama isegi Saatanat, siis viimane kaob Maa pealt.“
Aja jooksul võivad energo-informatsioonilised moodustised kasvada, areneda ja omandada iseseisva teadvuse. Nad võivad muutuda üha targemaks, kusjuures nende mõistus kujundatakse jällegi neisse kuuluvate inimeste mõistuste poolt. Pärast surma satub inimese hing just sellesse egregori, millega ta eluajal kõige rohkem seotud oli. Paljud egregorid on selle tagamiseks välja töötanud keerukad matuseriitused. Nõnda teenivad hinged oma egregori edasi ka peenmaailmades peale surma. Sõltuvalt oma võimetest ja truudusest võib inimene omandada hierarhias erinevaid positsioone – kuni nende juhini välja (seda ka peenilmas).

PL, 2005-01-06 01:09:03

On olemas harmoonilisemad ja vähem harmooonilised egregorid. Iga egregor saab pakkuda vaid oma taseme maksimumi. Minu meelest mingil harmoonia astmel mõiste „egregor“ kaob. Sest egregor kui niisugune ei ole huvitatud inimese kasvust ja lubab tal saavutada ainult neid kõrgusi, mida peab vajalikuks ja mida on saavutanud ise. Inimene ei tohi saada „nagu Jumalad“- nagu Aadam, kes hammustas Hea ja Kurja Tundmise Puust.
On ka teine suhtlemisvorm inimese ja Jumala vahel – partnerlik, seltsimehelik. See on kõrge suhtetasand, mida peaks püüdlema igaüks – sest on ka sellised egregorid. Siin on võimupüramiidi asemel sõprade ring, kus ollakse võrdne võrdsete seas, kogetakse maksimaalset vabadust ja teostub kõrgeim looming. Siin mõiste „egregor“ lahustub. Selle õnnestumiseks on erakordselt tähtis inimese enda roll, põhimõtted, mille alusel ehitab üles suhtlemise. Kui inimene tunneb egregoride ees hirmu, suhestuvadki temaga vastavad struktuurid ja ta läheb sinna, kuhu teda viiakse. Suhtub ta temasse kui Õpetajasse, muutub ta Õpilaseks ja saab oma osa. Tahab ta olla aga väärikas partner – tekib kontakt hoopis teisttüüpi egregoridega. Ilma inimese enda tahteta ei saa temaga mitte midagi juhtuda. Aga kui juhtub, tähendab – inimene ise loobus õigusest enda üle. Seda arvestades saab edaspidi ehitada oma suhteid egregoridega targemalt.
Paljud inimesed rõõmuga sisenevad mis tahes egregori, võtavad vastu selle maailmavaate, sest see vabastab neid hädavajaduses ise mõelda, valida, sihte seada, ülesandeid püstitada, neid täita ning nende lahenduste eest vastutada. Just sellised inimesed on põhiline ehitusmaterjal erinevatele egregoridele. Kuid niimoodi inimesed põgenevad tõeluse ja iseenda eest. Tavaliselt mõistavad inimesed ka Jumala all üht või teist egregori, sõltuvalt oma teadvuseastmest. Ühtede jaoks on see konkreetse sekti, konfessiooni, kiriku Jumal, teistele terve religiooni oma, kolmandatele kõigi religioonide alus – Planetaarne Egregor, neljandad lähevad veel kaugemale. Kuid alati mõistetakse Jumala all egregori. Segaduste vältimiseks kasutan selle sõna asemel sõna „armastus“. Elu on näidanud, et just selline Jumala mõistmine võimaldab pehmelt suhelda mis tahes egregoridega. Armastus avab ukse mis tahes egregrori – see on kõige tugevam ühendav jõud.
Viimasel ajal ühe rohkem eri taseme ja päritoluga egregore on hakanud rääkima armastusest. Tähendab – Armastus kasvab Maa peal! Tähendab – inimesed ilmutavad üha rohke armastust; ja egregorid, täitudes armastusest, kohtuvad, kandes endas üha rohkemat armastust. Üht sellist astet kehastavad näteks Neal Donald Walshi „Jutuajamised Jumalaga“. Walshi Jumal ütleb: „Minu omad on alati Sinu Kõige Kõrgemad Mõtted, Sinu Kõige Selgemad Sõnad, Su kõige Sügavamad Tunded. Kõik, mis sellest vähem – on teisest allikast /.../ Kuid ma annan Sulle ka sellise õpetuse: Kõige Kõrgem mõte on alati see mõte, mis sisaldab rõõmu. Kõige Selgemad Sõnad on need, mis sisaldavad Tõde. Kõige Sügavam Tunne on see, mis sisaldab armastust.“ Suurepärane! Mis saaks olla kellelgi selle vastu. Seejuures see egregor pretendeerib Jumala osale, kes märkamatult, kuid siiski räägib sellest, et Ta asub inimeses endas ja on ta tema üle. Kuid muistne tarkus ütleb: „Kui inimene otsib Jumalat väljaspool ennast, jõuab ta vältimatult Saatanani.“ Kui inimene kaugeneb endast, kaugeneb ta ka Tõest. Walshi „Jutuajamistes“ kõlab väga palju Tõde, paljudele on see tohutu samm teadvuses, kuid ometigi on selgi ülipeeneid niite, mis kõidavas inimese sellelegi astmele. Walshi Jumal nimetab end „vaatlejaks“ – mitte „loojaks“. „Ja Jumal on valmis aitama Sul elada oma elu, kuid mitte sel moel, nagu sa võibolla ootad.“ Tohutu areng alates Moosesest Jumala enesemääratluses!
Teisalt aga on see lihtsalt egregori kaasaegne enesekinnitus. Inimkond kasvab, tema teadlikkus küpseb, astudes suhetesse üha kõrgemate egregoridega on ka vastasmõjud üha elutargemad. Walsh kirjeldab üleminekut egregori madalamast vormist kõrgemasse või madalamalt egregorilt kõrgemale: „Kuid nagu on juhtunud peaaegu kõigi pühakutega, inimesed ei mõista sind. Ja kui sa püüad edasi anda neile oma seesmise rahu tunnet, oma rõõmu elust, oma sisemist ekstaasi, siis nad kuulavad Su sõnu, aga ei kuule neid. Korrates su sõna, hakkavad nad neile lisama enda omi. Nad imestavad, kuidas saad sa omada seda, mida nemad ei suuda leida. Ja pärast nad hakkavad kadestama.. Peagi muutub kadedus raevuks. Ja oma tigeduses püüavad nad Sind veenda, et Sa ei mõista Jumalat õigesti. Ja kui neil aga ei õnnestugi võtta Sult Su rõõmu, püüavad nad Sulle viga teha – nii sügav on nende raev. Kui aga ütled neile, et see ei oma tähtsust, et isegi surm ei suuda Su rõõmu röövida ega muuta Su Tõde, tapavad nad Su kindla peale. Nähes aga, millise rahuga võtsid vastu surma, nimetavad nad su pühakuks ja armastavad sind jälle.“
Siin on kirjeldatud tavalist teed egregorilt Egregorini. Tõepoolest sageli nii ka juhtub. Kuid on ka teine tee, mis ei seisne mitte armastuses Egregori, vaid inimeste ja iseenda vastu. Sellisel juhul inimene ei eristu ebamaise rõõmu, religioosse ekstaasiga, ei rebi end lasti inimestest, vaid elab õnnelikult ja targalt, aidates sedasama teha ümbritsevatel, minnes koos nendega eluteed. Ja sel juhul on inimese saatus teine – erinev Egregori järgijate omast.
Religioossed egregorid jagavad armastuse inimlikuks ja jumalikuks, väärtustades viimast hoopis kõrgemalt ja omistades seda endale. Ja nii saadavadki sajad miljonid inimesed pidevalt tähelepanuväärset osa oma tunnetest egregoridele – mitte inimeste õnne ülesehitamiseks siin ja praegu. Tegelikult on armastus ühtne nähtus. Oma mina avamise asemel oodatakse uut juhti, jumalikku isiksust. Ja mida hullemad on inimeste elutingimused, seda suurem on selline ootus. Tervetele, rõõmsatele ja õnnelikele pole päästjaid vaja! Läbi kannatuse saab inimest „äratada“ vastu võtma üht või teist juhti või jumalust, juhatada teda Egregori-Päästja kaitse alla. Kuid kannatuse kaudu pole võimalik jõuda harmooniani. Uuel Ajastul peaks olema tee avatud egregoridele, mis arenevad ise kui ka aitavad inimesel avada oma andeid, muudavad harmoonilisemaks, suurendavad elurõõmu ja õnne. Üks sellise egregori näiteid, loodud viimastel aastatel, on Anastasija-liikumise egregor. Palju head, rõõmsat ja tarka on selles, kuid samas ei saa jääda märkamata ka loodava kultuse teatud eksimused. Sellegi egregori pime järgmine võib viia illusioonidesse, tupikusse. Toites seda egregori, loobuvad paljus peamisest – iseenda ümberkujundamisest. Inimkond on täna muutumas ühtseks pereks, kuna tema arvukus on jõudnud kriitilise piirini, kustpeale sünnib ühtne energo-informatsiooniline ruum, mis loob sideme Kõiksuse ja iga üksikisikuga. Seepärast on praegu iseäranis oluline täita planeedi teadvus ja Maa egregor heade, kaunite mõtetega, tunnete ja tegudega – et planetaarne egregor hakkaks kõlama kõrgemalt. Selle juhul saab ta toetust Kõiksuse vastavatelt egregoridelt ja inimkonna evolutsioon saab olema märksa soodsam. Ja see oleneb täna igaühest meist.
Väga tähtis on vabastada inimesed eksitusest, otsekui oleks elu Maa peal vaid ettevalmistus taevaseks olemiseks. See on vesi nende egregoride veskile, kes soovivad, et inimene jääkski lapseks – peenetundeliseks, kuid arutuks – keda oleks kerge valitseda. Õnnelik elu tuleb üles ehitada juba siin, Maa peal.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 01:12:26

Väga palju räägitakse eesootavast sõjast kristliku ja islamimaailma vahel. Tänapäevane sõda, seda enam tulevikusõda võib inimese kui liigi ära hävitada.

Pole vaja sellistesse fantaasiatesse minna- tänapäeva tehnokraatlik ühiskond hävitab inimsoo maamuna pealt sootumaks ära...pole selleks mingit ususõda vajagi.

Olev;))

PL, 2005-01-06 01:12:36

No eks “ateismilgi” ole oma egregor, oma “massipsühhoos”. Või mis tahes teisel ilmalikul ideoloogial, mil jagub järgijaid.

Aga Neal Donalt Walshi suhtes tal õigus.

Sealt ta langeb - Teine Tuvi.

praktik to PL, 2005-01-06 01:14:53

see on päris huvitav jutt nendele kel pole praktilisi väljakujunenud seisukohti.Aga mina olen pragmaatik nagu Andrus ütleb sest toimin millegi saavutamiseks.Aga nüüd tõmbun tagasi mõneks päevax ja ei osale oma pragmaatiliste ideedega.Teile kõigile Jumala õnnistusi soovides praktik!Vot!

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 01:45:34

...köetavaid saunu ehtama...???

Mida teavad nemad õigest saunast??? Neil pole ju lumehange ega jääaukugi kusagilt võtta!!!

Seal oli küll mingi leige LURR sauna asemel!!!

Siin Sa tõesti eksid Hodža!!!

Olev:)))

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2005-01-06 01:53:05

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 01:45:34

Ah mine perse

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 02:13:24

Meie “austet” läbardil ütlesid lõpuks närvid üles. :)

Kui õige Hodža seda praegu loeks...;))

Jõudu ja jaksu soovides

Olev:)))

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2005-01-06 02:19:54

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 02:13:24

Sa ei saa aru, et just minul hakkas sust siiber?

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 02:26:49

Kas tõde on siis nii valus???

Olev:)))

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2005-01-06 02:45:47

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 02:26:49

See, mida sa oma näpust imed, pole mingi tõde.

Hele, Olev, 2005-01-06 03:03:13

Head ööd ja värvilisi unenägusid!
Kes teab, mida kõike unes näha võib...

:)

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 04:06:18

/See, mida sa oma näpust imed, pole mingi tõde./

Baldassare polnud näpust imetud...peamistele küsimustele Sa ei vastanudki. Vastasid hoopis teisejärgulisele e. illustratsioonile.

Selektiivsus oma MINA õigustamiseks???

Palun ikka mõtle, enne kui vastad.

Kõike head Sulle.

Olev

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-01-06 04:25:06

Hele, Olev, 2005-01-06 03:03:13

Ei me tülli lähe, sest mitte selleks pole me siin.

Und aga pole kusagilt võtta...:)

Olev:)))

Hele, Olev, 2005-01-06 04:55:59

Sama siin... igaühel on igasuguseid aegu...
aga kõik läheb mööda,
kõik läheb mööda, läheb, läheb mööda,
vahel natuke pihta ka
aga ka see läheb mööda
onju? Kindel see!

andrus, 2005-01-06 08:54:57

ei ma ei väida et moraal ja saatus - surm oleks otseses korrelatsioonis

üldse mitte

aga ma ei väida ka et nad üldse ei oleks seotud

kui Rudolf Höss murdis varbaluu komistades kivisöehunnikus millega laipu põletati parasjagu

siis on kiusatus küll mõelda et eksisteerib see omistatud põhjuslikkuse koll

andrus, 2005-01-06 08:55:54

antiigis mõeldi vist nii et mida irratsionaalsem seda jumalikum

nüüd vast vustupidi

***