Kristlus ja vägivald

Algkristlus oli vägivallatu. Teatavasti lõi Püha Augustinus esimese n.ö. kristliku vägivalla pretsedendi paludes kohalikult võimult appi väesalka montanistidega “tegelema”. Sealtpeale oli kristluse allakäik kiire ning ohvritega samastumise religioon muutus kiiresti vägivalla ning sotsiaalse korra sanktsioneerimise religiooniks. Vägivallatus kolis ordudesse ja sektidesse, elades seal edasi ning oodates oma tundi. Vägivalla võimutsemise seniidiks olid kahtlemata ristisõjad, mille käigus meiegi maa “kristianiseeriti”.

Peale uusaegseid ususõdu andis kristlikule vägivallale uue suure võimaluse romantism, rahvuslik ärkamine, rahvusriikide sünd ning sellega seotud uute rahvakirikute ja nn. rahvusjumalate sünd. Nüüd soovis iga rahvas ühes oma jumalaga “olla kui Iisrael vanast” (Juhan Liiv). Esimese Ilmasõja ajal paluti korraga kõikide vastasleeride kristlikes kirikutes võitu ja õnnistust oma maa sõduritele ning relvadele. Säärasest absurdist edasi ei olnud enam võimalik minna. Sai vaid tagasi vägivallatusse või siis juba sisuliselt paganlikku rahvusreligiooni (natsism).

Kindlasti oli see kirikule löögiks, et ilmalik võim loobus kiriku teenetest vägivalla ja ühiskondliku korra sanktsioneerimisel. Loobus lihtsalt seetõttu, et arenenud tehnoloogia varustas võimu uute ja efektiivsemate vahenditega. Loobus sellepärast, et võim ise sai nüüd oma legitiimsuse rahvalt ja valijatelt, mitte Jumalalt. Siiski esineb kirik veel tänagi rahvusriigi tähtpäevadel oma vanas ja harjumuspärases rollis.

See, et kirik täna suhteliselt nõrk on, ei tähenda, et ta oleks tingimata teistsugune või et midagi oleks olemuslikult ümber hinnatud. Nii nagu vägivallatus kunagi sektidesse varjus nii on ka rahvuslik/religioosne/militaarne mõtteviis täiesti alles ning ootab ajaloolt oma uut võimalust.

Arvan et mitmedki tänased kristluse vaenlased tajuvad intuitiivselt sellesama vägivalla probleemi olemust. Tajuvad seda, et kirikus elab veel tänagi seesama mõtteviis, mis kord nõidu tuleriidale saatis. Elab edasi ülikonservatiivse, patriarhaalse, marurahvusliku ja sallimatu mõtteviisi näol, mis ei kohku tagasi millegi ees selleks, et omi eesmärke kaitsta ja täide viia.

Ajalugu näitab et Kirik ei ole suutnud enamjaolt olla evolutsiooni lõiketeraks (cutting edge - Theilard) selles, mis puudutab vägivallatuid lahendusi ja ohvrite poolt olemist, vaid suisa vastupidi.

Kes peaks vabandama rootsiaegsete nõiaprotsesside eest Eestis? Arvan et Rootsi Luteri Kirik. Igal juhul puhastaks see õhku. See oleks küll ühe ajastu võtmes teise üle otsustamine, aga siiski märgiks, et ka Kirik suudab midagi ümber hinnata. Oleks näiteks selle kohta, et Kirik on aja jooksul tõesti sallivust õppinud, ateistid aga mitte (Arne Hiob).

Kuidas siis kokku viia Piibli kirjakohti, kus kästakse terveid etnosi nii maha tappa, et “seina peale kusijaid järele ei jääks” nende kohtadega Piiblis, kus Jumal esitab end armulise ja halastajana? See kontrast on liiga terav, et sellest lihtsalt üle vaadata. Üheks võimaluseks oleks näha läbi terve Piibli jooksmas kahte liini. Valitsev ja enam esinev Jumal esitab end "püha vägivalla" sanktsioneerija ja käskijana. Siiski on olemas ka teine liin, kus Jumal end piibli algusest peale ohvrite, mitte ohverdajatega samastab. Abeli, Joosepi, Hiiobi ja Jeesuse Jumal. Nii esineb Jumal Piiblis, selles suures inimkonna loos, mõlemat pidi ja mõlemal poolel.

Võime vaadelda Vana Testamenti ka kui progresseeruvat ilmutust, mis päädib Jeesuses, kelles Jumal end ilmselgelt ja lõplikult ohvriga samastab, paljastab ohvrimehhanismi, viib selle lõpuni ja lõpetab ära. Ohvreid ei too mitte Jumal vaid inimesed. Ohverdamine on sotsiaalne instinkt, mis on kätketud igasse inimkooslusesse, mis igal pool paneb nt. kahte kolmanda (ohvri) arvel ära leppima. Jumal samastab end ohvritega ja ei sanktsioneeri erinevalt inimeste soovist ohverdamist ja vägivalda.

Siin tõstatub vana Teodiike küsimuse uuel kujul? Kas Jumala nimel on õigus pühastada vägivalda ohvrite üle? Arvan, et traditsiooniline vägivalda õigustav apologeetika on oma aja lõplikult ära elanud. Me ei saa enam väita, et "oh seda vägivalda polnudki nii palju võrreldes kommunistliku või fašistliku vägivallaga, tegelikult olid nad ise selle ära teeninud" vms.

Ligi 2000 aastat vägivalda sanktsioneerinud apologeetika seljas ei saa enam edasi sõita. Kui kirik ise korraks meeleparandajate ja armuotsijate kilda astub, taastab ta seeläbi ehk ka osa oma kõikuma löönud autoriteedist meie ühiskonnas.

Andrus Norak, 2005-01-03

Artiklile on 1537 kommentaari. Loe kommentaare »

***