Kõrgeimal tasemel sallimatus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1196 kommentaari.

Elfitaat, Martinile, 2005-11-30 09:20:48

Vat see on huvitav küss...no mida sa sealt torust tahaks näha ideaalis?

33338, 2005-11-30 10:08:31

eks ta minngit mittmesajamilljonilise aasstanihhkega supernoovat otsi.

tsukts, 2005-11-30 12:17:44

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-28 20:43:34

Kui soovitakse 1923.aasta rahvahääletuse tulemusi tühistada, siis aitab ainult UUS rahvahääletus.

Ma loen sinu juttu ja ei saa ausalt öejdes aru, mis seisukohal sa oled. Kas sa isegi seda mõistad? Pooldad nagu seda kohustusliku usuõpetuse sisseviimise kava, aga samas muudkui seletad tollest rahvahääletusest, millel otsustati, et usuõpetusest osasaamine on lastel vabatahtlik.

tsukts, 2005-11-30 12:23:22

see allkirjade kogumise maania on mõneti kurb, aga mõneti jälle naljakas

et kui oled kuskile alla kirjutand, et siis oled nagu midagi teind ja süda rahul ...

Mnjah? Kas sa hääletamisi kaa naljakaks ja kurvaks asjaks pead? Lähed, paned sedeli kasti ja süda rahul, et midagi teinud oled?

Aga hädas paistad sa küll olevat... pole ammu sellist demagoogiat lugenud, et kui ei saa kõike, mida tahad, siis pole midagi vaja.
See on tavaliselt hüsteerikutele omane.

jahutaja, 2005-11-30 15:11:19

Veel Õpetajate Lehest 25.03.03

Tühi anum

Margus Levo,
lapsevanem

Kui lugeda arvukaid seisukohti religiooniõpetusest, tekib tunne, et katekismusega pahuksis oleva koolipoisi moel on põigeldud kõrvale kõige esmasest küsimusest: “Mis see on?” Vaadates Eesti Evangeelse Luteri kiriku kodulehel pakutud ainekava projekti, märkame, et isegi luterlased on osanud sellest mööda hiilida.

Alustatakse õpetuse vajaduse tõestamisest ja lastakse vastu taevast lubadus, et tegu on millegi üldise ja konfessioonivälisega. Teatmeteoste põhjal on religiooni defineeritud kui inimese suhtumist temast absoluutselt üle olevasse ja tema olemist määravasse tegurisse, mida tunnetatakse kas umbisikulise väe või isikulise Jumalana. Teisisõnu – olemise alus; veendumus või kahtlus selliste määravate vägede eksistentsis, aga samuti mitteeksistentsis. Religiooniõpetus oleks siis ülevaade nendest üldistest veendumustest ja tõekspidamistest läbi aegade. Kahjuks mõistetakse religiooni tänapäeval (vähemalt Eestis) kitsamalt – kui usku meist absoluutselt üle olevasse mõtestatud (isikustatud) tegevusse, mis määrab meie olemasolu.
Laiema lähenemise korral saab käsitada religioonina ka teatud ateistlikke suundi. Ateismi ja religiooni vahele on võimatu joont tõmmata. Budism on siin ilmekas näide. EELK ainekava projektist jääks budism igatahes välja, kuna religioone tutvustavas gümnaasiumiosas soovitatakse “valida 1 loodususund, 2 monoteistlikku, 2 polüteistlikku usundit”. Kipub tekkima tunne, et vastukaaluks materialistlikule nihilismile keeratakse tüür järsult vastassuunda – kurss võetakse kristlusele kui võimalikule lõpplahendile ning kõiki teisi religioone vaadeldakse kui sellele eelnevaid või pooleliolevaid etappe.
Alguses oli Sõna
Üks lähtekoht on uuele ainele nime panemine, iseseisva kuju andmine ja eesmärkide loomine. Nimepanek tähendab kaosest korrastatuse teket (religioonides näiteks unest ärkamist või maailmade loomist, aga ka teadusavastuse formuleerimist). Tihti tähendab see aga osa lahtikiskumist tervikust, kitsa valdkonna eraldamist. Tänapäeva inimene saab tihtipeale aru ainult väga üksikasjalikult lahti seletatud protsessist, millel on kindel algus, lõpp ning kulgemise reeglid. Oleme harjunud kõike kuidagi nimetama, alles siis veendume tema olemasolus.
Religiooniõpetuses ei pääse mööda Jumala nime kasutamisest. Nime andmine tähendab isikustamist. Isikustamine viib tihti misjonini, mis põhineb veendumusel oma õpetuse eelises teiste ees. Siit ka ühte või teise kultuuriruumi kuulumise rõhutamine. Olen kuulnud ütlejate arvates sallivaid ja üldse mitte radikaalseid väiteid: “Jumal on üks, ainult kõik näevad teda erinevalt” või “Hoolimata sellest, et kuulume kristlikku kultuuriruumi, peaks ka teistele olema tee, aga kas see peab ikka sama lai olema?” või “Usundid peavad eksisteerima, sest nõrkadele ja kaotajatele peab jääma mingigi võimalus” või “Kõik muhameedlased ei ole terroristid”. Need väited meenutavad lauset H. Beecher-Stowe’i “Onu Tomi onnikesest”: “Kindlasti on ka neegrite hulgas korralikke inimesi”. Kuidas kõlaks lause: “Aegade jooksul on eksisteerinud kristlasi, kes ei ole olnud seotud inkvisitsioonikohtuga” või “Oma puht tehnilisest haridusest hoolimata ei olnud ta rumal”?
Nimetu nimi on püsiv nimi
Paljudel uskumustel, religioonidel, maailmavaadetel, ükskõik, kuidas neid nimetada, puudub misjon, kuna neil pole ka loovate jõudude isikustamist. Sellepärast on just ristiusul ja islamil nii suur ulatus ja mõju; samuti on nende harud selgemalt üksteisest eraldatavad. Võib öelda, et see on nende ärateenimata edumaa, valestart, mis põhineb loovate jõudude isikustamisel, õpetuse pideval sunnil ja selle mõjul inimkonnale. Teatud vaatenurgast lähtudes on neile rohkem või vähem iseloomulik maailmavallutuse püüd, hoolimata lihtsatest ja vägagi humaansetest algtõdedest. Tähtsad pole aga ainult tõekspidamised, vaid ka nende peegeldus inimestes. Ka kommunismi (samuti põhjalikult kirjeldatud ja ajalooliselt vaadeldav eesmärgistatud religioon) idees “kõigile nende vajaduste järgi” pole ju midagi inimvaenulikku, teooria elluviimisel kasutati aga vägivallal põhinevat misjonit. Sama lugu on kristlusega. Sellega on kaasnenud kahestumine: sallivuse, arendamise või kaitsmise näo all hävitatakse ja süüakse välja teistsuguseid. Kui kunagi tehti seda mõõga ja tulega, siis tänapäeval sisseimbumise ja ruumivõitmisega.
Raske on sel juhul kindlaks teha, kas usutakse, et inimesed on Jumala näo järgi, või tahetakse, et Jumal oleks meienäoline. Suured sõjardid on alati kirglikult uskunud enda valitud tee ja seda õigustava teooria ainuõigsusesse ja paratamatusse. Innocentius III, Pizarro, Loyola, Hitler, Stalin olid kõik eespool toodud definitsiooni põhjal religioossed inimesed.
Äkki polegi nimepanemine nii oluline? Tallinna Tehnikaülikoolist mäletan õppeainet “teaduslik ateism”, mida luges tolleaegne tuntud kultuuritegelane. Nimest hoolimata tekitas aine süvendatud huvi religioonide vastu, imestust ja küsimusi.
Imestuse äratamine võikski olla religiooniõpetuse üks põhialuseid. Varases koolipõlves saab seda tekitada lugudega. Sellise õpetuse osatähtsuse kasv oleks väga tervitatav. Ka EELK ainekava projektis on see ära toodud. Lugude valikul lähtutakse aga nüri järjekindlusega ainult piibliloost. Isegi põhikoolilõpetanu teadmiste kriteeriumis on piiblilugude ja -tegelaste tundmine eraldi ära toodud. Need on kahtlemata sügava sõnumiga ja õpetlikud, aga miks mitte Gilgame?, Popol Vuh või Daodejing? Täiesti käsitlemata on india müüdid, lood Austraaliast ning Aafrikast. “Gilgame?is” on pilte inimese kujunemisest ja lõhenemisest samasuguse selgusega kui Vanas Testamendis. Kalevipoeg võiks olla sama tähtis kui Mooses või Taavet.
Kõik algab imestamisest
Tähtis on tekitada lapses pilte ja tuua need esile lugude kaudu, mitte võtta suund isikustatud ainujumala poole. Kõlbavad eespool nimetatud raamatud, aga ka paljud ilukirjandusteosed, samuti õpetaja fantaasia. Väga head religiooniõpetuse abivahendid võiksid olla A. Kalmuse “Koju enne õhtut” ja “Juudas” või U. Eco “Roosi nimi”. Varasemas koolieas sobivad müüdid ja mõned muinaslood. Mida rohkem laps teab inimese teadvuse arenemise tee verstapostidest ja nende kujunemise ajaloost, seda rohkem tekib tal ka pilte maailmast ning seda hõlmavamad need on. Lõpptulemus on sümbolite ja ümbritseva tunnetus, mitte pime usk või kellegi teise kokkuvõetud haritus.
Veel enne, kui inimesest sai kangelane, võitleja ja alistuja, oli ta imestav karjainimene või uneleja – see võib suures piiblivaimustuses kahe silma vahele jääda. Inimese arengurütmis eelnes kindlasti imestus kirjeldusele, eraldi esile tõstetud tegevuste ja iseloomukülgede kirjeldamine tuli märksa hiljem. Ainujumal (või selle täielik puudumine) on liiga kiiresti soovitav lõplikkus, religioonides eelnes sellele (ja esineb praegugi) maailma tsükliline ringkäik, pidev loomise ja hävimise rütm, absoluutse väe ja tema loomingu kokkusulanud olek, vastandlike jõudude kooskõla. Lõpetatuse kultiveerimine on vangistav ja praktikas sallimatusele viiv idee. Üle kõige valitsev Looja, maailma lõplik häving, igavesti kestev heaoluriik või saavutatud kõrgeim eksistentsivorm tekitavad rohkem vägivalda ja ebakindlust kui kaosega vahelduv korrastatus. Varjatult vägivaldne ja samas abitu inimtüüp on paljude psühholoogide arvates tänapäeval valdav.
Kui midagi lisandub, peab midagi lahkuma
On päevselge, et lastes ja nende vanemates tundide arvu suurenemine mingit rõõmu ei tekita. Religiooniõpetuse võiks integreerida teistesse ainetesse. Paljudes koolides on see kogu aeg nii olnud, tõsi, mitte eriti suurel määral. Lõpmatult uute ja vajalike asjade juurdepookimine ei vii kuhugi, alati jääb midagi välja. Kunagi ei saa kindel olla, kas oluline asi kasvab ikka hilisemaks veendumuseks või jääb see tähtsusetu lisandumisel unustusehõlma. Lõpuks tuleb ette piir, millest enam üle ei saa.
Integreerimisega kaasnevat õpetajate hariduse-harituse küsimust ei maksa üle dramatiseerida. Kui lapsed on võimelised erinevaid aineid haarama, peaksid seda suutma ka õpetajad. Ma ei näe midagi halba selles, kui ajalugu või inimese- ja religiooniõpetus oleksid kooliprogrammis ühe nime all. Õpetajad peaksid esmajärjekorras tulema nende seast, kes koolides juba praegu tööl. Pole ju ühest arvamust, milline võiks olla religiooniõpetuse pedagoog. Ühed näevad religiooniajaloo spetsialisti, teised kristlikku misjonäri, kolmandad eetikaprobleemide tutvustajat. Lõppkokkuvõttes võiks see tähendada lihtsalt laia ampluaaga head filosoofia-, emakeele- või ajalooõpetajat. On võimalik ka vastupidine variant: suurepärane religiooniõpetaja on hea matemaatika- või muusikapedagoog.
See aine võikski olla rohkem kooli ja kodude valik. Eriti, kui igaüks mõistab sõna “religioon” omamoodi. Õpetajad, küsige endalt, mida te mõistate religiooni all ja kas seda tuleks õpetada. Otsige seost enda õpetatavate põhiainetega ja inimloomusega üldse. Võiksite lähtuda seisukohast, et üks religiooniõpetuse edasiandjatest oleksite teie ise. Kui olete sellega nõus, tuhnige läbi oma raamaturiiulid ja diskuteerige. Vajadusel otsige koolitajaid.
Kui käsitada religiooniõpetust kitsalt eetikakursusena, polegi klassiõpetajal alternatiivi, kuna tema saab lähtuda klassile vajalikust rõhuasetusest. Pedagoogid ei tohi olla nagu sõdurid, kellele võib anda ükskõik millise konkreetse ülesande, aga üldistesse põhimõtetesse tungimine tekitab neis ainult segadust.
Praeguste õppeainete omandamine on üldjuhul hinnatav. Religiooniõpetuse puhul kõlab see kahtlaselt. Kindlasti saab hinnata eelmisel tunnil räägitut või loetut. Suur osa tuleb aga õpilaste fantaasiast või õpetaja arusaamistest. Kui hindamiskriteeriume on raske määrata, võiks aine hoopis hindamata olla. Oleks jutustav lugulaul inimese uskumustest koos mälupiltide treeninguga, kirjasõna ja õpikuta. Nagu india muusika, mida ei saa väljendada tavapärases noodikirjas (veerandtoonid), vaid haarata ainult rütmina. Kes raamatuteta hakkama ei saa, sellel ei tohiks ka kirjandusest puudust tulla. Ühtlasi väldiks see õpikutootjate tormijooksu koolijuhtidele.
Anuma täitmine või tühjendamine
Võimaliku ainekava tutvustamisel on toonitatud vajadust vältida mingi maailmavaate kohustuslikuks tegemist. See on niigi selge, vaevalt oleks see ka reaalselt võimalik. Ilmselt oleks olulisem vältida ühe või teise mõtteviisi tutvustamise domineerimist ja eelistamist. Siin on jäme ots ristiusu käes, hoolimata lubadusest lähtuda religioonide ja kultuuride paljususest. Kristlikku maailmavaadet kultiveerivat informatsiooni võiks sellest lähtudes oluliselt piirata. On ju tänu Paulustele ja Lutheritele see meile lähemas maailmaosas niigi suhteliselt nähtav ja kättesaadav. Isegi religiooniõpetuse õpetaja ettevalmistamisel on EELK pidanud soovitavaks teoloogilist baasi. Kahjuks tähendab teoloogia vähemalt meil Eestis ainult ristiusuteadust, pole veel kuulnud, et keegi oleks näiteks Linnart Mälli teoloogiks nimetanud.
Ühe mõtteviisi domineerimise kohta saab tuua näiteid ka teistest õppeainetest. Näiteks ajaloos on inimestele sellised nimed nagu hetiidid ja olmeegid vist juba ähmased. Hiinast teatakse ainult Hiina müüri. Isegi ristisõdade arv kuivab ajalooõpikus aastatega järjest rohkem kokku. Siit ka oht, et koolis religiooniõpetust saanud inimene teab Vanale ja Uuele Testamendile lisaks ainult Muhamedi ja Gautama Buddha nime ning võib-olla eluaastaid.
Loomulikult on väga raske koostada ainekava nii, et kõik oleksid rahul. Lähtuksin siin sellest, mis võiks kehtida ükskõik millise aine puhul. Lootes, et ainsaks lisanduvaks kvaliteediks ei oleks põlguseks kasvav igavus ja huvipuudus religiooniõpetuse vastu.
Lastes tuleb vältida kahtlust, kas õpetaja räägib siiralt või kõhkleb ja vassib. Liigne teatraalsus ja paatos ei sobi. Tuleb osata näha nii imepärast kui ka igapäevast, uskuda sellesse ja samas mitte võtta midagi liiga tõsiselt. Oluline on oskus märgata Tühja Jumalat, kuhu veendumus saab alati vajadusel sisse tulla. Mitte kujutada ette eetiliselt täiusliku Üliinimese teket, aga samas mitte ka taandada religiooniõpetust pelgale teadmisele, et “muhameedluse ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki”. Peaasi, et ei juhtuks nagu paljude teiste valdkondadega: need, kellele seda eriti vaja oleks, sellest ei huvitu.

ahvgepards, 2005-11-30 16:04:00

Aga hädas paistad sa küll olevat... pole ammu sellist demagoogiat lugenud, et kui ei saa kõike, mida tahad, siis pole midagi vaja.
See on tavaliselt hüsteerikutele omane.

Calm down. Hädas oled ju sina. Mind jätab täiesti külmaks, kas õpetatakse või mitte. Mõneti arusaamatuks jääb siin mõnede hüsteeriline reageering, justkui oleks usundiõpetusega maailmalõpp saabumas

tsukts, 2005-11-30 16:17:47

Mind jätab täiesti külmaks, kas õpetatakse või mitte

Kui inimesel põues midagi ei ole, siis on ta põu tühi.
Aga sina lõugad sellest asjast, mis sind külmaks jätvat, iga nurga peal :o))

ahvgepards, tsukts, 2005-11-30 16:20:44

saq oled ikka paduusklik inime,näed juba kollaseid kuradeid või rohelisi mehikesi ... või siis maailmarevolutsiooni, vahet pole

mina räägin ju täitsaviisakalt ... lõugad ju sina, pimeloom

tsukts, 2005-11-30 16:25:06

Täitsaviisakalt?

kuigi kas see usundiõpetuse õpetamine või mitteõpetamine nüüd see kõikse tähtsam probleem maa peal on ... kindluse mõttes võiks ju koolid üldse ära kaotada ja siis jääb inimesele täitsa vaba valik hariduse omandamiseks ... nagu teistel loomadel, et elu õpetab

Vahva viisakus küll :o))

skeptik, 2005-11-30 16:37:22

Kell 16:36 sai tuhat täis!

ahvgepards, 2005-11-30 17:54:59

tsukts, 2005-11-30 16:25:06

mis on siin ebaviisakat? või sa lihtsalt ei tea, mis asi on viisakas? näedsa kuidas hariduse puudujäägid välja tulevad.

tsukts, 2005-11-30 18:29:54

ahvgepards, 2005-11-30 17:54:59

Viisakas inimene ei püüa teisi halvustada, pannes nende pähe iseenda mõtteid.
Niipalju kui mina näinud olen, on vaid paar sinusugust, kes võrdsustavad usuõpetust üldise kooliharidusega ja kõik te ühtmoodi püüate seda serveerida nii, nagu teie oponendid oleksid sellise nõmeduse pooldajad.

Viisakus on laialdasem mõiste kui palumine ja tänamine ja istekoha pakkumine. Viisakus on vaidlustes oma seisukohtade põhjendamine, mitte oponendile kallaletungimine.
Mina ei ole viisakas, aga ma pole ka silmakirjalik ja ei pea ennast viisakaks.

prii, 2005-11-30 19:58:12

Siin ja mujal kommentaare lugedes on selgunud üks põhiline joon, mis eristab tüüpilist kristlast (siiski õnneks mitte kõiki) ja mittekristlast. Nimelt ei soovi mittekristlased(ateistid, maausulised, taarausulised jt.) oma vaateid kristlastele sunniviisiliselt (riigi toel, maksumaksja raha eest) peale suruda, nad soovivad ainult võrdset kohtlemist kristlastega. Kas see on palju soovitud?

Kristlased aga peavad solvavaks, kui räägitakse võrdsest kohtlemisest. Kas siis kristlaste usk ei suuda omale pooldajaid leida ilma sunnita?

Soovitus kristlastele: uskuge oma jumalat vaikselt ja omakeskis, ärge sundige seda kõikvõimalike võtetega teistele peale, siis on võimalik rahus edasi elada.

ahvgepards, 2005-11-30 20:08:17

Minule on küll jäänud hoopis vastupidine mulje, et moes on kõikides ilmahädades süüdistada kristlasi ja kristlust. See on väga mugav küll. Võib-olla tuleks siiski kõigepealt endasse vaadata ja alles siis minna välisvaenlast otsima :)

Hele, 2005-11-30 20:38:47

ahvgepards: Võib-olla tuleks siiski kõigepealt endasse vaadata ja alles siis minna välisvaenlast otsima :)

Justnimelt - kui rahvas ei käi kirikus, siis tuleks kõigepealt kirikus endas midagi paremini teha, mitte püüda uskmata põngerjatelle sunniviisil usuõpetust sisse sööta :)

ahvgepards, 2005-11-30 20:50:10

kui rahvas ei käi kirikus, siis tuleks kõigepealt kirikus endas midagi paremini teha,

Aga loomulikult!

Mart, 2005-11-30 21:00:19

Parim näide usundiõpetuse vajalikkusest oli paari päeva eest telekas olnud naisajakirjaniku vestlus filosoof Raukasega...kes nägi, said aru.Vestluspartnerid ei kuulund samasse kultuuriruumi, ja põhjusel et üks kuulus ilma kultuurita ruumi, muidu niivõrd sümpaatne inimene, aga eestlastel on religiooni mingi eriline Achilleuse kand..

tsukts, 2005-11-30 21:09:45

ahvgepards, 2005-11-30 20:08:17
ahvgepards, 2005-11-30 20:50:10

Mõttetu, selgrootu tegelane :o((

tsukts, 2005-11-30 21:11:59

Mart, 2005-11-30 21:00:19

Loe delfist neid usuõpetuse pooldajaid ja kui sa just pole pimestatud, siis näed kultuuriruumiga kultuuri :o))

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-30 21:30:33

tsukts, 2005-11-30 12:17:44

Tere. Tõsi on see, et pooldan usundiõpetust koolides, aga mitte sellisel kujul, mille pärast “Martin sõtta läks”.:))

Kuna 1923.a. rahvahääletuse tulemused on kohustuslikud ka praegustele valitsustele, siis tuleb korraldada uus rahvahääletus, et teada saada kodanike tahe.

Olev:)))

***