Kõrgeimal tasemel sallimatus

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1196 kommentaari.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 15:11:00

Mind muide väga häirib, kui Sa koguaeg „karjud”. See ei ole hea netitava.

Ma ei tea netitavadest mitte midagi...minule on oluline KUJUNDLIKKUS ja selle abil väljenduv mõte.:))

P.S.
Sest audiokommentaarid pole paraku veel VÕIMALIKUD.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 15:30:50

Tema artikkel on ilmselgelt vastus, kusjuures hea vastus Ansipi avaldusele ja mingi varasemate asjade andestamine või mitteandestamine ei puutu siin küll mu meelest asjasse.

Elol polnud üldse vaja sõna võtta.

Polnuks üldse vaja end mingi “sabakeerutajast” ministri “üllitistest” häirida lasta.

Olev

P.S Mu kommentaarid õnneks teemakohased ja pealkirjast lähtuvad. :)

33338, 2005-11-19 16:16:57

mujde, nende vasstukirjutistega on mejje “vabas” ajakirjanduses kehvad lood. nejjd avaldatakse vägagi valivalt. ka minu skiso saj kéeldumise Postimehest ja Päävalehest.

jälgija, 2005-11-19 16:26:15

Elol polnud üldse vaja sõna võtta.

Polnuks üldse vaja end mingi “sabakeerutajast” ministri “üllitistest” häirida lasta.

Kui inimesed end peaministri sellistest avaldustest häirida ei lase, on asjad päris hullusti.

Arvan, et niiditõmbajad vaikselt loodavadki, et inimestel on mingil hetkel ükspuha ja siis saab musta risti müügimehed algklasside kallale lahti päästa.

Ega muidu üht ja sama laulu usundiõpetusest ja eetikast jorutata.

Laupäev, jälgija, 2005-11-19 16:27:08

jälgija, 2005-11-19 10:52:27

Kuule, ole viisakam, ah?

Käitun iga inimesega nii nagu ta väärt on.

Sa oled seni näidanud, et tegelikult sa seda nii ei tee. Sa ei käitu vastavalt inimeste väärtustele.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 16:36:46

Kui inimesed end peaministri sellistest avaldustest häirida ei lase, on asjad päris hullusti.

Ära muretse- inimesed tegutsevad omatahtsi... jättes peaministri lürpima seda, mida ta ise oma molli kallanud on.

jälgija, 2005-11-19 16:44:00

Sa oled seni näidanud, et tegelikult sa seda nii ei tee. Sa ei käitu vastavalt inimeste väärtustele.

See ei ole sinu otsustada, päeviline.

33338, 2005-11-19 16:47:23

níipalju kujj olen jällgind Ansipi avalikke tegemisi, sis arukad onn olld vajd 2: valldade vaba ühinemise póoldamine ja kéeldumine Antàrktika raharajsskamis jaamast. ülejäänd on tema vasstu, se viimane luul káasa°arvatud.

mujdugi on se minu innnang.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 16:57:10

Ja ometi... kust kuradi kohast tuleb see..."kõrgeimal tasemel sallimatus"???

On see tegelikult sallimatus paariate vastu?
On see sallimatus kaasinimese, kui ISIKU vastu?
On see sallimatus TEISITIMÕTLEMISE vastu?

See ON MIDAGI, mis inimsoole OMANE...ON JU???

VALGUST TEILE !

Olev:)))

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 17:10:25

Loomulikult. :))

ahvgepards, 2005-11-19 17:28:43

Kui siin kusagil räägiti neutraalsusest, siis kõik humanitaarained on subjektiivsed. Ei saa olla absoluutset tõde ajaloos, kirjanduses ega ka mitte usundiloos. Missuguste kriteeriumide järgi on Pjotr Esimene parem tsaar kui Pjotr Kolmas või miks tuleb Shakespeare'i hinnata paremaks kirjanikuks kui kasvõi Kati Murutari. Hindamiskriteeriumid on vägagi subjektiivsed. Nagu siin on juba räägitud, on kaks erinevat asja - usuõpetus ja usundilugu. Ja on suur vahe, kas tutvustatakse ühte ja ainsat või erinevaid usundeid, sh ateismi. Selge, et mingid kultuurilised eelistused või traditsioonid on igal rahval, seepärast pole mõtet Eestis õpetada woodoo-religiooni poliitkorrektselt samas mahus nagu kristlust, aga ka Haiiti või Ahvrika ajalugu samas mahus Eesti või Euroopa ajalooga, Burundi või Tshiili kirjandust samas mahus vene või saksa kirjandusega.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 18:03:23

ahvgepards, 2005-11-19 17:28:43

:)))

33338, 2005-11-19 18:09:28

kujj ajaloos käsitletakse txjkkadeaseml innangulist tegevust (tavaliselt öhepóolselt käsitleja vaattekohast), kirjanduses pallja méeldivuseasemel minngejd innangulisi pxhjusejd ja suhhtejd, sis on tegemist puhhta ajuloputusega. ja loomulikult ej kavanda Valgu Pille minngit erapooletut ülevaadet petiste ajaloosst.

33338, 2005-11-19 18:13:00

inimese aju tööttab alles siis kuj ta ISE järäldab aluste pxhjal midagi, ettesöödetu vajjeldamatul állanéelamisel minngit loovat tööd aju ej tee.
kogesin seda ise kuj paljusid ebaméeldivajd ma.ta txesstusi lihhtsalt pähätuuppisin. alles iljem avastasin ise omast uvist ma.tavasstu kujdas misski tegelikult txesstus. mxni mejje klassist saj selle mxtte sellgeks juba siis kuj ta txesstuse käjgu lahhtimxtestas, mina alles mitukümmend aasstat iljem.

tsukts, 2005-11-19 18:18:05

Kapitulatsioon
Ajalugu ei ole halupinu, milles iga puuhalg kujutab endast mingit ajajärku, lõplikku iseenese suhtes. Pigem on ajalugu elus puu, mis kasvatab oksi ja võrseid – ükski neist ei saa eitada oma päritolu tüvest ja juurtest, oma minevikku. Ühest etapist on võimalik järgmisse astuda ja kui kord uus aeg on käes, siis tundub, nagu oleksid eelmisega arved õiendatud. Paraku saavad vastandused olla vaid retoorilised konstruktsioonid. Ajalugu on pidevus, möödunu ning oleva vahel ei saa ust sulgeda.
Eesti keeles on järjepanu ilmunud kaks asjalikku teost, milles käsitletakse Rooma impeeriumi lõpuaega, täpsemalt, tolleaegset vaimuelu. Need raamatud ei käsitle poliitiliste ja majanduslike sündmuste käiku, mille tundmist lugejalt eeldatakse. Autoreid huvitavad nihked ajastu mentaliteedis, muutused inimeste mõtte- ja tundeilmas, nende vahekorras üleloomulike jõududega ja hoiak teispoolsuse suhtes.
Peter Brown kirjeldab oma 1981. aastal kirjutatud raamatus “Pühakute kultus kristluses” (Kunst, 2002), kuidas Rooma paganlikus ühiskonnas kehtinud “horisontaalne” maailmamudel asendus kristluse levikul “vertikaalse” maailmamudeliga. Tema käsitluses ei ole pühade veretunnistajate austamine Kristuse kaaslastena lihtrahva vaimupimeduse väljendus, mida vaimulik eliit oli lihtsalt sunnitud taluma, vaid üpris oluline tervikut integreeriv tegur. Browni veenvalt esitatud arutlusi lugedes võib aduda, kuidas inimühiskond kui homöostaatiline süsteem loob oma stabiilsuseks vajalikud uued struktuurid.
Hoopis teisi seiku käsitleb Eric R. Dodds oma paarkümmend aastat varem (1965) ilmunud raamatus “Paganad ja kristlased ängistuse ajastul” (Varrak, 2003). Dodds ei polemiseeri teiste uurijatega, vaid esitab oma nägemuse, mis erineb teistest eelkõige selle poolest, et ta tunneb kirikuloolastest põhjalikumalt paganlikke allikaid. Muidugi võib öelda, et esimene peatükk, mis käsitleb gnostitsismi teket ja rolli, on spetsialisti jaoks aegunud (vahepeal on avaldatud kõik Nag Hammadist leitud tekstid) või pidada Hans Jonase “Gnostizismus und spätantike Geist” analüüsi paremaks. Mind eri autorite kirjelduste diversiteet küll ei häiri põrmugi. Ajalugu ei ole Ding an sich, vaid vastus käsitleja küsimustele. Igal omad juhtlõngad.
Paeluv on jälgida, kuidas miski ei seisa paigal. Kristluse sünni ajal ei moodustanud ei paganlik ega kristlik mõte suletud ega ühtset süsteemi. Kristus ei jätnud oma jüngritele valmis katedraali. Seetõttu olid võimalikud ja ka õigustatud väga erinevad kristlused. Omal kombel on paradoksaalne, kuidas järgmistel sajanditel Rooma riigis mentaalsuses kohad vahetusid. Sellest positsioonide vahetamisest sai kasu kristlus. Origenes ja teised kirikuisad muutsid teoloogia üha filosoofilisemaks ja omandasid kogu kasutatava mõttevara. Platon ja mõned sajandid hiljem Aristoteles sobisid oivaliselt kristliku teoloogia instrumentaariumiks. Ka kreeka filosoofia liikus kobamisi sünteesi poole, mille saavutas Plotinos. Ent – et kristlusega võistelda, pidi uusplatonism muutuma üha enam religiooniks…
Kõik see on jäänud kusagile kaugele, kaugele. Aga just kaugetele aegadele ja asjadele mõtlemine võib olla kaasaja suundumuste hoomamiseks õpetlik. Illustreerin seda siin konkreetse näitega.
Kümmekond aastat tagasi uuriti Euroopa riikides, milline on sajandilõpu seis usu alal. Küsimusele: “Kas olete üles kasvanud religioosselt?” vastas eitavalt vaid 2% poolakatest, 6% iirlastest ja 7% itaallastest. Nemad on katoliiklased. Protestantlikes Põhjamaades oli pilt täiesti teistsugune: 54% norralastest, 57% taanlastest ja 69% rootslastest vastas eitavalt, kuigi nad on saanud koolis usundiõpetust. Nad ei lugenud seda enda religioosseks kasvatamiseks. Ja õigusega. Vahe endiste sotsialismimaadega on tühine: 71% lätlastest, 80% valgevenelastest ja 85% eestlastest kinnitas, et neid ei ole religioosselt kasvatatud.
Eestlaste puhul on protsent ilmselt õige, sest see on jäänud ka postsotsialistlikul perioodil konstantseks. Eesti Päevalehe küsitlusele vastas 14%, et nad pooldavad kohustuslikku usundite tutvustamist koolis (EPL 4. VI). Ausalt öelda, pooldajate arv näib siiski ülepaisutatuna, kui mõelda, et pühapäevakooli saadetakse vaid paar protsenti lastest. Ilmselt on seletuseks tõik, et selle aine koolitundidelt loodavad mõned vanemad oma laste esteetilise tundlikkuse kasvatamist. Väga kaunilt on see sõnastatud Tartu Martade avalduses: “Probleemid kunstiteose adekvaatsest mõistmisest tekivad isegi mõne tänapäeva kunstiteose puhul, rääkimata varasematest. Kui ei saa aru, ei ole kunstiteose sõnum pärale jõudnud, ei ole puudutanud vaataja hinge ja meelt. Pole midagi ohtlikumat kui mõistus tunnete ja südameta. Leiame, et religiooniõpetust tuleks alustada võimalikult vara, muinasjutuvestmise vormis koos joonistamise ja näitemänguga… Religiooniõpetaja peab olema haritud ja delikaatne, natuke enam kui ehk näiteks keemiaõpetaja” (EPL 20. V).
Dodds nimetab, möödaminnes küll, mõningaid psühholoogilisi tingimusi, mis soosisid kristluse levikut ja aitasid kaasa tema võidule. Selleks oli kõigepealt kristluse range välistavus, terav vastandumine ebajumalakummardamisele. Usuline sallivus, kreeka ja rooma tavanorm, oli tekitanud tohutu hulga segadusse ajavaid alternatiive. Liiga palju oli kultusi, liiga palju müsteeriume, liiga palju elufilosoofiat, et valida. Sa võid laduda ühe religioosse garantii teise otsa ja ikka tunda ebakindlust.
Kristlus ei nõustunud olema lihtsalt üks religio licita. Kristlased ei käitunud lojaalsete kodanikena. Nende keeldumine paari viirukiseemne põletamisest keisri sünnipäeval pidi paistma ohtliku ja jultunud arrogantsusena (nagu oleks praegu keeldumine püstitõusmisest, kui mängitakse rahvushümni). Tänapäeva inimesele võib näida, et natukesest heast tahtest oleks siin mõistliku kompromissi saavutamiseks piisanud. Kuid varakristlased näitasid selles asjas kõigutamatut kangekaelsust, mis Pliniusele nende juures kõige solvavamalt mõjus. Kristlaste juhid tajusid, et vähimgi järeleandmine paganlikule kultusele viiks lõpuks selleni, et kristlus neelatakse alla ja seeditakse ära kreeka-rooma paganluse kõikesööjas maos nagu teised religioonid. Gnostikud muganesid üldiselt paremini ja jäid seetõttu tagakiusamisest suhteliselt puutumata. Ent märtrite veri oli ristikoguduse seeme, nagu ütles Cyprianus.
Kristlus võitis. Rooma riigi lagunemise ajal võttis kristlus võimu ja vaimu üle. Nüüdseks on kunagine vägevus jäänud kaugele seljataha. Viimased taganemislahingud on peetud ja positsioonid üksteise järel loovutatud. On sekulaarse riigi asi, kas ta laseb oma kodanikele õpetada teaduslikku ateismi või neutraalset, s.t. positivistlikku religioonilugu. Ent on täielik defetism, kui kristlikud kirikumehed innukalt pooldavad konfessionaalse usuõpetuse asemel kõigi usundite ja jumalate võrdseid õigusi koolitunnis. Tolerantsus paistab suuremeelse ja õilsana. Kuid ikkagi ei leia üldsuse poolt hindamist. Sest sisuliselt on see kapituleerumine. Nooreea surmakartmatuse asendumine raugaliku elunatukese küljes rippumisega. Kui kristlane tahab eluõigust lunastada esimesest käsust loobumise hinnaga, ei võta ta oma usku ja Jumalat tõsiselt. Ja teda ennast ei võeta tõsiselt.
Võib küsida: kas Eesti kirik peaks ikka veel püüdma vastu panna, kui juba Skandinaavia kantsid on käest antud? Küllap individuaalne partisanivõitlus on võimalik. Läti luterlased üritavad kaitsta mõningaid dzosse. Paraku – nad on nagu metsavennad territooriumil, mis “rindejoone õgvendamiseks” on maha jäetud. Varustuseks, heal juhul, käsirelvad.
Kahtlemata jääb ka pärast kaotust ja allaandmist midagi alles ja toimib vaikselt edasi. Eks ole ju Valgustus kristluse vallaslaps, sündinud kristluse seemnest. Lääne hemisfäärist väljaspool teda ei leia. Kui Euroopa Liidu põhikirjas häbenetakse Valgustuse kõrval kristliku mõju mainimist, siis ei ole selles midagi imelikku. Vallaslapsi ei hüüta isanime järgi.
Dodds väidab õigusega, et me hakime mineviku sobiva pikkusega tükkideks ja kutsume neid “perioodideks” või “ajastuteks”. Nii on mugav, kuigi rangelt võttes ei ole olemas mingeid eraldi üksusi, need on üksnes lõigud ajaloolase peas. Tegelik elu ja ajalugu on pidev katkematu aja kulg, päev järgneb päevale. Ja isegi kui tagantjärele silmitsemine laseb meil selle mõnes otsustavas punktis läbi lõigata, kestab miski kauem ja miski lõpeb varem.
Nii on see ka meie postkristlikus maailmas.

TOOMAS PAUL

tsukts, 2005-11-19 18:30:16

Nagu siin on juba räägitud, on kaks erinevat asja - usuõpetus ja usundilugu.

Kas ikka on? Kuidas sa nii kindlalt seda väita saad, kui isegi vaimulikud segaduses on ja vassivad?

Eelmisel aastal esitas Eesti riik tellimuse vaid kahe usuõpetaja koolitamiseks. See tähendab, et ta maksab kinni vaid kahe tulevase religiooniõpetaja õpetamise oma kõrgkoolides.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu

——————-

Kui pole selge, et krda see riik peab koolitama, usu- või religiooniõpetajaid, siis mida te jurate ja üritate hundikihvu lambamaski taha peita.

33338, 2005-11-19 19:00:22

vxjte ka seda lugeda lisaks suksi Tòoma pikale jutukesele:
http://www.nytestamente.org/content/view/12/2/

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 19:03:26

Ja kust põrgust võetakse välja need õpetajad, kes peaksid hakkama ÕPETAMA eesti keeles... vene koolides???

Ja räägite siin usundiõpetusest!

See lihtsalt naerukoht esialgu.

Riigieelarves puudub raha ISEGI eestikeelse õppe korraldamiseks vene koolides, mis peaks juba 2007.a. käivituma.

Millest me praegu räägime?

Tuleb välja, et tuntud Tartu “koerajuhi” Ansipi luulut hoopis.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-11-19 19:12:24

Fraas..."Mida me praegu arutame?" on õige.

ahvgepards, 2005-11-19 19:16:11

Religiooniõpetajate koolitamine?
Eestis on olemas sihuke asi nagu Tartu Ülikooli usuteaduskond, kes ei koolita mitte kirikuõpetajaid, vaid annab teoloogilist akadeemilist haridust. Miks ei võiks ta koolitada religiooniõpetajaid. Kusjuures minul näiteks puudub ka ettekujutus, mis tööperspektiivid sellisel akadeemilisel teoloogil üldse on.

***