Kaugelt vaadates ohutud

Rohelise erakonna suurim viga on eksitav nimi.

Kui mõni Eesti Margaret Mitchell tahaks ette võtta ajalukku kolivale ajastule kirjandusliku monumendi püstitamise, leiaks ta Eesti riigikogust hiilgavaid prototüüpe. Meie parlamendierakondade peategelased ei erine oma mõtteviisilt just palju “tuulest viidud” lõunaosariiklastest. Sest meiegi džentelmenide käsitluses on ju kõik hästi: orjadel, neil suurtel lastel, kelle eluõnn peitub kindlas töös ja korralikus kõhutäies, läheb aina paremini. Statistika kinnitab, et palgad tõusevad ja demokraatlikule turumajandusele rajatud vana ilmakord on inimesed õigesti ära jaotanud. Ja mitte ainult inimesed, vaid ka vara. Selles korras ei saa midagi muuta, sest muutused viivad kogu väärtussüsteemi lagunemiseni ja vääramatult alla, mitte üles.

Elu oleks ilus, kui neid neetud jänkisid poleks. Jänkidel jätkub jultumust koguni ühistegevuseks ja nad kuulutavad aina häälekamalt, et vanale korrale pole enam õigustust. Asja nimi on “rohelise erakonna algatusrühm”, mis möödunud nädalal seadis varasemast selgemalt sihi osalemiseks 2007. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Loe edasi Kaarel Tarandi artiklit kultuurilehest SIRP

, 2005-12-11

Artiklile on 9 kommentaari. Loe kommentaare »

***