Karma – saatus (tegude saadus)

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1436 kommentaari.

EA, 2004-12-08 23:32:28

Kand > kanna-tu > kanna-tu-s

kand - aluspõhi, maa, millele tugineda, kant, känd
kannatu - aluspõhjata, toeta, püsimatu
kannatus - kanna puudumise tagajärg - valu

Vastseliina, 2004-12-08 23:40:19

Tulin veel korraks kaema ja kannatuse koha pealt sooviksin teile kõigile pilvitust mõtetes :))))

pilvitus < pilvitama = pilved on
pilvitus < pilvitu = pilvi pole

:))))

Hääd ööd!

Njah, UR lugeja 08:45, 2004-12-08 23:45:48

"Hea heaks ja halva halvaks hindamine inimlikult tasandilt on suhtelisusega varjutatud - me ei pruugi mõista, milleks miski hea tegelikult oli."

Tegelik tegude/nähtuste/misiganes headuse/halbduse hindamise põhiline raskus on selles, et ühtjasama saab hinnata mustmiljonist erinevast aspektist lähtudes erinevalt ja lõpuks taandub selle “õigeima” aspekti valik sellele, kelle “mätas” see kõige autoriteetsem olema juhtub. Aga see pole enam eetika, vaid hoopiski võimu küsimus...

Hele, 2004-12-08 23:47:12

kus ei ole pead on peatus
tegemata teod on teotus
pole piiri - piiritus
lõpeb luule - luuletus

/autorit kahjuks ei mäleta

PL, V. Toomas, 2004-12-08 23:58:03

Selles mõttes olen keeleusku.

P: Ja see on ilus ja õige usk - mu meelest. “Jäämine” - sõnast “jää” (Mikk Sarve assotsiatsioon).

Njah, Andrus 08:51, 2004-12-09 00:01:02

"Ja võiks isegi öelda et me ujume lõputute kausaalsete ahelate meres. Saatuse mõiste minu meelest kolib tänapäeval ära geenidesse."

Arvestades seda, et geenid ei sisalda sugugi kogu isendi kasvatamiseks vajalikku infot, vaid ülejäänu tuleb koosmõjust kasvamiskeskkonnaga (nii füüsiline, keemiline kui ka kultuuriline), seal aga “ujuvad” ringi lugematud kausaalahelad, siis ei saa nõustuda “saatuse kolimisega geenidesse”.

Puud tuntakse ta viljast.

Et siis kuuse väärtus peitub käbides? Oki, saan aru, kust ja miks see loosung pärit on, aga siiski...

sk, 2004-12-09 00:10:14

EA

Kuid tegelikult pole sõna päritolu ega kõla üldse olulised - oluline on tähendus.

Sellega olen ikka nõus :)

kuigi saatus kujuneb siseste ja väliste tegurite koosmõjul, saame seda muuta ainult meie ise.

Aga see vaba tahe, mille abiga saatust muuta saaks, kuis siis sellega on?
Mingid oleksid ju elus ei toimi, tuleb see, mis tuleb. Olnut olematuks ei tee.

Ainult püüdes ette aimata teatud tegude tagajärgi ja muutes teadlikult oma mõtteid, tehes teadlikult tegusid, mida muidu poleks teinud (võibolla), võime arvata, et oleme saatust ‘muutnud’.
Aga kas see siis oligi üldse saatus, kui seda ei tulnud???

Nii et mu meelest saatuse muutmisest pole päris õige kõnelda. Saatuse kujundamisest küll.

/kas nüüd õnnestus sõna tähenduse kallal norida? :)

Njah, UR lugeja 11:37, 2004-12-09 00:35:16

"Too karma lahkamine on pigem takistus"

Pigem on see karmaõpetus budismis maailma selgitava iseloomuga. Lisaks ka piitsana hoiatus: “Kõik, mis teed, tuleb otse Sulle tagasi!”

siinkohal pole huvituseta märkida, et ega ka Jeesus oma õpetustega meid sinna alateavusesse kutsu... Tema paljud väljaütlemised inimese südamest käivad rohkem inimese teadvusliku meelestatuse ja hoiakute kohta kui viitavad meie alateadvusele.

Südametunnistus on küll selline nähtus, mis on otseselt alateadvusse kasvatusega sisse dresseeritud...

Njah, EA 11:49, 2004-12-09 00:40:18

"üks laps on ümbritsetud hoole ja armastusega, hiljem õpetatakse ja antakse tarkust - saab tubli inimene"

Teine laps on ka ümbritsetud hoole ja armastusega, hiljem õpetatakse ja antakse tarkust, aga välja kukkus ikka isekas looder. See on hulga tõenäosem variant...

UR lugeja, 2004-12-09 00:52:58

Njah, mida ütlesin, on see, et sündmuste ahel tervikuna ei ole siiski budismi ja budisti jaoks mingi mõttetu ja sihitu lõputute teisenemiste igavene jätkuvus eikusagilt eikuhugi, vaid omab inimese jaoks kindlat sihti. Selline põhjuslikuse ahela suuna omamine väljendub kasvõi sellises budistlikus tõdemuses, et sansaara on alguseta, kuid lõpuga, nirvaana aga algusega, kuid lõputa. Ning olendid liiguvad sansaarast nirvaanasse, hetk nende vahel on üleminek teisele teadvustasandile.

See tähistab teisiti öelduna olemise mõtestatust ja suunatust – olendite liikumust ja püüdlemist sansaarast nirvaana suunas. Kristluses on selline olemise eesmärgistatus olija enese jaoks väga selgelt välja joonistunud inimese jumaliku ideaalina. E.A käsitlustest aga järeldub ekslikult, nagu poleks sellise ideaali omamine budistile või budismile tervikuna omane. See aga pole nii.

Nirvaanasse jõudmine on iga budisti soov ja taotlus... kuni ta seal veel pole. Nii võiks seda soovide puudumist, ka nirvaanasse jõudmise soovi puudumist, ehk lihtsamalt mõista.

Nirvaana pole siiski elu eitamine, vaid olemine ja elu hoopis teisel, kvalitatiivselt kõrgemal olemistasandil, mida sõnul ja keeles kirjeldada on budisti jaoks lootusetu. Ometi, nirvaana pole eitust sisaldav või neutraalne null-mõiste, vaid alati positiivsena mõistetav – kuigi seda nirvaana positiivsena “kirjeldamist” kohtab õige harva, vähe ja vihjamisi. Ometi – ei saa eitada tõde, et nirvaana on kõikide nende siht, kes seal veel pole, ja see on nirvaanat positiivsena väärtustav budistlik arusaam.

UR lugeja, 2004-12-09 00:57:00

"hmm, 2004-12-08 23:00:02
UR lugeja
“budistlike õpetuste (zen ja vajrajaana eeskätt) kohaselt on kivi, puu, taim, kala, loom ja inimenegi kogu aeg nirvaanas”

No see on ikka täiega jama. Et kivi ja puu on nirvaanas :)
Maailm on samsaara - kivi, puu, kala, inimene jne. Kõik tajutavad objektid."
————————————————————
Nimetatud õpetuste kohaselt pole olemuslikku vahet sansaaral ja nirvaanal. On vaid üks tõelus, mis meie vastandeid otsivale ja eristavale meelele-teadvusele on raskelt sõnastatav.

Kogemus ületab siin igasuguse sõnalise kirjelduse katsed.

UR lugeja, 2004-12-09 00:59:47

"Njah, UR lugeja 08:45, 2004-12-08 23:45:48

“Hea heaks ja halva halvaks hindamine inimlikult tasandilt on suhtelisusega varjutatud - me ei pruugi mõista, milleks miski hea tegelikult oli.”

Tegelik tegude/nähtuste/misiganes headuse/halbduse hindamise põhiline raskus on selles, et ühtjasama saab hinnata mustmiljonist erinevast aspektist lähtudes erinevalt ja lõpuks taandub selle “õigeima” aspekti valik sellele, kelle “mätas” see kõige autoriteetsem olema juhtub. Aga see pole enam eetika, vaid hoopiski võimu küsimus..."

—————————————————

See on küsimus Jumalast - vaimsest ideaalist. Mitte mättast.

Njah, PL 14:29, 2004-12-09 01:02:09

"Budaliku ja ugriliku mõtlemise sarnasus ja karma mõiste väljendub ühe lausega: kuigi saatus kujuneb siseste ja väliste tegurite koosmõjul, saame seda muuta ainult meie ise."

Selline väide välistab Sinuvälise subjektsuse. Kuidagi liiga solipsistlik...

UR lugeja, 2004-12-09 01:08:07

Njah, UR lugeja 11:37, 2004-12-09 00:35:16

“Too karma lahkamine on pigem takistus”

Pigem on see karmaõpetus budismis maailma selgitava iseloomuga. Lisaks ka piitsana hoiatus: “Kõik, mis teed, tuleb otse Sulle tagasi!”

————————————

Oh ei. Maailma selgitamine pole küll budistile oluline tegevus ja sellele oma aega ei raisata.

Ka pole budismis kuigi selgelt väljendatud see Õhtumaadele nii omane süü ja karistuse arusaam. See rohkem omane juuda hõimu arusaamadele ja sealtkaudu ka kristlusse jõudnud. Kuid kristluses leidnud leevendamist jumaliku halastuse ja armu läbi.

Jumal on kristluses halastava ja armuliku Isana alati kõrgem kui Jumal õiglase ja vääramatu kohtunikuna. Arm ja halastus on jumalikku õiglust leevendavad. Otsene analoogia budismis puudub, kui siin mitte märkida budade ja bodhisattvate lõpmatut kaastunet inimesele ja kõigile olendeile - teatav analoogia kristliku armu ja halastuse arusaamadele.

Njah, VT 21:19, 2004-12-09 01:37:42

"Milleks uusi sõnu juurde teha?"

SUM-SUM-SUMISEMINE...

Njah, next day 22:19, 2004-12-09 01:48:22

"headust ja kurjust jagatakse tinglikult nelja liiki:

rumal ja hea
rumal ja kuri
tark ja hea
tark ja kuri

Kuri tarkus, on neist halvim"

Lisa juurde veel näiteks paar kogemata/meelega ja saad juba octolemma ning loomulikult üks neist kaheksast on Sulle kõige vastikum, aga kõik see ei anna midagi olulist juurde heaks/kurjaks jaotuse mõttes...

Njah, UR lugeja 00:52, 2004-12-09 02:59:34

"Nirvaanasse jõudmine on iga budisti soov ja taotlus... kuni ta seal veel pole. Nii võiks seda soovide puudumist, ka nirvaanasse jõudmise soovi puudumist, ehk lihtsamalt mõista."

Taotlus on enamvähem sama, mis soov ja ilma soovidest loobumiseta ju nirvaanasse ei saadavat. V loodab keegi eufemismide abiga nirvaanat lollitada? Et hunt ei saavat aru kui temast võsavillemina räägitakse.

Nirvaana pole siiski elu eitamine, vaid olemine ja elu hoopis teisel, kvalitatiivselt kõrgemal olemistasandil, mida sõnul ja keeles kirjeldada on budisti jaoks lootusetu. Ometi, nirvaana pole eitust sisaldav või neutraalne null-mõiste, vaid alati positiivsena mõistetav – kuigi seda nirvaana positiivsena “kirjeldamist” kohtab õige harva, vähe ja vihjamisi.

Aga millest Sa seda nii surmkindlalt tead, et seal vilgas elu olevat? Igastahes viimane samm enne nirvaanassejõudmist tähendab viimsegi eluavalduse kadumist.

Mis positiivsusse puutub, siis on inimegole niii imearmas endale kõike head tahta.

Isegi siis, kui mõlemad pooled on põhimõtteliselt võrdväärsed, armastab inimene ikka ühte poolt heaks/positiivseks ja teist halvaks/negatiivseks pidada.

Nimetatud õpetuste kohaselt pole olemuslikku vahet sansaaral ja nirvaanal. On vaid üks tõelus, mis meie vastandeid otsivale ja eristavale meelele-teadvusele on raskelt sõnastatav.

Kogemus ületab siin igasuguse sõnalise kirjelduse katsed.

Kui sansaaral ja nirvaanal mingit olemuslikku vahet pole, siis kuidas on võimalik isikliku kogemuse alusel neid eristada? Et täna tunnen end eilsest pisut erinevalt ja olengi juba nirvaanas? Aga homme tuleb eilne tunne tagasi ja polegi enam?

See on küsimus Jumalast - vaimsest ideaalist. Mitte mättast.

Ka arvamus Jumala (vaimse ideaalina) olemasolust on üks “mätas” paljudest. Loomulikult sedasiarvaja jaoks tema oma “lemmikmätas”, aga küsimus jääb ikka selleks, et millisel “mättal” istuja suudab teisi vähemtähtsaks kuulutada. Nii et ikkagi võimu küsimus...

Andrus, 2004-12-09 09:08:54

ESSEE Tarbijalik evangelism on meie aja religioonivorm

Iga kord, kui kuulen kurtmist, et meil on eetikakriis, tuleb meelde lugu, kuidas kaks meest hakkasid sööma.

Üks krabas endale kohe suurema muna. Teine pahandas: “Nii ei ole eetiline! Miks sa kõigepealt mulle ei pakkunud?” – Esimene: “Aga millise sina siis oleksid valinud?” Teine vastu: “Muidugi väiksema.” Esimene: “Aga sa ju said selle! Mida sa veel tahad?”

See habemega anekdoot ütleb ilusasti ära probleemi olemuse. Näitab, kuidas sihiks on omakasu, kuid seda tuleb taotleda konventsionaalsete reeglite kohaselt. Kiiduväärne tee saada suurem muna endale, kui krahmamise asemel teha esimesena pakkumine – viisaka inimesena peab teine siis väiksema võtma. Soovitud tulemuse saamiseks tuleb alasti ahnitsemise asemel kasutada vangerdust.

Loomadel on lihtne ja loomulik. Arvatavasti olete söötnud linde, näiteks tuvisid või varblasi. Eks ole, nad sööstavad ennastunustavalt neile visatud saiapala poole. Ellu jäävad ja kosuvad vaid need, kes jõuavad teistest ette.

Suuremeelsust oodatakse inimmaailmas küll suhteliselt ohututel aladel. On viisakas avada uks ja lasta daamil enne siseneda. Aga kui ikka on tegemist eluliselt oluliste hetkedega, käib samasugune võidujooks nagu tsiviliseerimata loomade maailmas. Kui kaua kokutad, pistab näljane naaber nahka ka väiksema muna. Katsu seista järjekorras hulludel päevadel! Või töö hankimisel.

Loomulik ja kunstlik

Moraalireeglid võivad olla väga isesugused ja need paneb paika ühiskond. Evolutsioonilises psühholoogias käsitletakse inimloomust mehhanismide kogumina, mis on loomuliku valiku teel edasi kandunud seetõttu, et need süsteemid on lahendanud kohastumisel tekkinud probleeme. Neid mehhanisme aktiveerivad keskkonna stiimulid, tulemuseks on teatav käitumine. Siia kuulub ka kultuur, mida määratletakse kui evolutsiooniliselt kohastumuslikuks osutunud käitumis- ja psühholoogiliste mehhanismide kogumit, mida indiviidid annavad edasi ühelt põlvkonnalt teisele.

Kultuurimustrid on sügavale sisse dresseeritud ja pealiskaudsel silmitsemisel ei saa vahet, mis on kaasa sündinud ja loomulik (ehk looduslik), mis kultuurist tingitud ja kunstlik. Võtame näiteks perekonnaelu. Monogaamiat esineb loomariigis siis, kui see on osutunud kasulikuks lõimetishooles. See, kas vanemad kohtuvad ainult paaritamiseks või on isasel ka järglaste eest hoolitsemisel roll, on ju liigiti erinev.

Daly ja Wilsoni ülevaateuuringus on analüüsitud andmeid 849 kultuuri kohta ja leitud, et ainult 137 kultuuris kehtis range monogaamsus. Enamik kultuure lubas polügaamset suhet. See kinnitab postulaati, et evolutsiooniliselt on inimese kõige kohastumuslikum käitumine polügaamia. Just see kindlustab parimate järglaste saamise ja eduka kasvatamise. Abielurikkumise keeld ei ole põhjendatav bioloogiliselt, vaid ainult kultuurinormiga. Richard Wrangham väidab, et inimsugu oleks võinud areneda vähem vägivaldseks ja agressiivseks, kui ta praegu on.

Riik kui isa

Mulluses Saar Polli küsitluses Eesti elanike moraali ja väärtushinnangute kohta selgus, et Eesti inimene seab – veel! – oma elus esikohale perekonna. 76% luges seda väga tähtsaks ja 21% tähtsaks. Selgus ka, et perekonna tähtsus on seotud majandusliku olukorraga: kitsikuses elavatele oli pere olulisem. Niisiis ei ole perekonna püsimises peamine armastus, vaid suhtelise vaesuse puhul ökonoomsus majanduslikus mõttes.

Keskmine eluiga Eestis oli 1900. aastal 36 aastat. Mehe ja naise kooselu kestis heal juhul kümmekond aastat ja selle pidas ka armastus vastu. See oli aeg, mil lapsi koheldi veel tasuta teenijatena ja pandi otsemaid tööle, kui nad kõndima õppisid. 19. sajandil võisid lapsed anda isegi poole pere sissetulekust. Algul hanekarja, viieaastasena seakarja, siis veiseid karjatama ja muid talutöid tegema, nii et kooligi pääses vaid südatalvel neljal-viiel kuul. Nüüdseks on laste ekspluateerimisel lõpp. Nende osaks on vanemate raha kulutamine, mitte enam selle teenimine. Praegune lapse kasvatamine ja koolitamine on väga kulukas. Siit ka heaolumaade laste arvu kahanemine – lihtsalt jõud ei käi üle mitme läbilöögivõimelise lapse lansseerimisest.

Kuna paarisuhted on nii efemeersed, on rikastes läänemaades riik võtnud endale vajaduse korral isa rolli, varustades üksikema hädavajalike ressurssidega. Seda protsessi on antropoloog Lionel Tiger nimetanud “bürogaamiaks”. Heaoluriik ei likvideeri perekonna lagunemise tagajärgi, vaid võtab need ühiskonna õlgadele.

Meie aja kangelane

Sama sünnib ka teises suunas. Emaarmastus on suuresti instinktiivne. Vanade, kasutuks muutunud isendite eest hoolitsemist tuleb ette vaid inimühiskonnas ning see on vajanud karmi käsku: sina pead oma isa ja ema austama, et su käsi hästi käiks ja sa kaua maa peal elaksid! Praegu kannab eakate eest hoolt riik. 70% prantslastest on seda meelt, et vanematel pole õigus lastelt ohvreid nõuda, 62% kinnitab, et nad ei küsi lastelt mitte midagi. Kaasaegne individualism on pigem peresuhete tähenduse taandumise kaasilming kui põhjus.
Majandusliku baasita ei oleks emantsipatsioon võimalik olnud. Kui baas on aga olemas, ei vajata enam kaela indiviidi vabadust ahistavaid range.

Bioloogiliselt vaadates on indiviidi (või geeni, oleneb ana-lüüsitaseme valikust) eesmärk suurendada enda ellujäämise tõenäosust ja reproduktsiooni võimalikkust. Meie aja kangelane Marc Lewis on uhke, et kuigi ta pole sooritanud ainsatki küpsuseksamit ja on tosin korda töölt vallandatud, oli ta 28. eluaastaks loonud 30 miljoni naelase kompanii Web Marketing. Ta näitab oma menukas eluõpikus “Patt viib võidule. Edukuse seitse surmapattu” (e.k 2003), kuidas kunagi surmapattudeks peetud hoiakuid muuta võidu võtmeks.

Lewis “rebib need lahti aegunud usudogmadest ja kehtestab kui tänapäeva eduka äri manifesti”. Ta leiab, et “meie religioonivorm – tarbijalik evangelism – on arenenud üsna loomulikult kooskõlas Darwini teooria parimate reeglitega”. Uhkus annab eneseusu, kadedus selle, mille poole püüelda, aplus võtab piirid soovidelt, iharus tasub lühiajaliste eesmärkide saavutamise eest, viha annab kirglikkuse seada asjad korda, ahnus hoiab asjad joone peal. Ja laiskus? Kas ilma laiskuseta on pingutamisel üldse mõtet?

Keegi pidi ju selle bravuurselt välja ütlema, mida kõik salamisi teevad.

Andrus, 2004-12-09 09:09:27

see on toomas p artikkel tänasest pl-st

Andrus, 2004-12-09 09:34:02

Sõda pimedusjõudude vastu
Kristuse tulemine, millele mõtleme advendiajal, pole toonud ainult valgust ja rahu, vaid ka mõõka, lahknemisi ja tülisid, sest pimedus ei ole võtnud Teda omaks. Pole juhus, et ajal, mil sõda on peetud inimkonnas loomulikuks ja vältimatuks, on konflikti tõe ja vale vahel lahendatud sageli militaarsel teel.

Enne Esimest maailmasõda kirjutas hispaania filosoof Miguel de Unamuno: «Sõjas on tihti märksa rohkem humaansust kui rahus. Mittevastupanu kurjale toob varjatult kaasa vastupanu heale.» Sõda on talle «vendluse kool ja armuside», mis on viinud rahvad kontakti, pannud neid üksteist tundma ja armastama. «Jumal ilmutas end ennekõike sõjas; alguses oli ta sõjavägede Jumal», Jahve Seebaot.

Ristisõdade aegu leiti, et enim sobib misjoni avataktiks sõjaretk. Briti ajaloolane Eric Christiansen näitab oma raamatus «Põhjala ristisõjad», kuidas vägivaldse ristiusustamise ideed pooldasid toonased arvamusliidrid püha Bernhard, püha Birgitta ja kogu tollal levinud mentaliteet. Miks?

Ristisõjad kujutasid endast strateegilist võtet võitluses pimeduse jõududega, kes hoidsid vangis uskmatute hingi. Mis mõtet oleks jutlustada saatanale? Ta ei kuula, vaid irvitab ainult. Esmalt tuleb kuradit lüüa füüsiliselt ja vabastada tema orjad. Ilma selleta ei saa paganad tõelisust üldse näha, sest võimsad deemonid hoidsid enda valduses nende mõistuse, tahte ja tunded. Alles seejärel, kui üleinimlikest jõududest on jagu saadud, muutuvad inimesed sõnale vastuvõtlikuks. Alles siis jõuab järjekord jutlustaja kätte, et puudutada paganate südameid.

Sarnaselt oli ka püha Augustinus põhjendanud sunniviisilise kristianiseerimise vajadust: hirmu tõttu lõpetab pagan vaenulikkuse, olles sunnitud tunnetama tõde - kogedes aga tõde, heidab ta kõrvale varasema eksituse ning «võtab vabatahtlikult omaks selle, mida ta enne mõista ei soovinud».

Mida tähendaks sellises kontekstis «usuvabadus»? See tähendaks turvatsooni loomist saatanale. Püha sõja abil püüti anda vanakurjale otsustav hoop. Esmalt tuli sõjaliste löökide kaudu allutada uskmatud ning hävitada kuradi nähtavad käsilased - hiied, ebajumalakujud. Seejärel tuli paganad sunniviisiliselt ristida, keeldumise korral oli karistuseks surm. Surm oli kahtlemata parem nende hingele kui jätkuv patuelu, mis üksnes kasvatanuks süütegude koormat.

Allikad näitavad selgelt, et kuni 18. sajandini võeti võitlust pimedusjõududega tõsiselt: ristimisel toimuv eksortsism pidi kihutama kurivaimu välja patusest paganast. Pühakute elulood annavad arvukalt tunnistust, kuidas kurjad vaimud väljusid ristiusku pöördunute suust väikeste mustade mehikestena, keda nägid vähemalt mõned, kui mitte kõik kõrvalviibijad. Meenub ühe saksa natsi pihtimus: «Olime veendunud, et Euroopa tuleb vabastada mustade jõudude haardest!» Võime küsida ka endilt: kui see oleks tõsi, et saatan ise meie vastas seisab nii otseselt nagu muiste, kas siis oleksime tema vastu sama viisakad nagu praegu, rääkides «ususallivusest» jne?

Sallivus on praegugi tihti kattevarjuks uuele türanniale. Aja möödudes tuli ristisõdijail kriitika mõjul relvad loovutada, kuid need haarasid teised ning sugugi mitte vähem tõhusalt kasutab neid tänapäeval meedia. Võrreldes keskajaga, on sunni füüsilised vormid teisenenud vaimsemaks, usk teispoolsusse on asendunud usuga siinpoolsusse, kuid siht on jäänud samaks: ennast jõuga maksma panna, et ka pimedad veenduks, et meil on õigus ja valgus.

Ka tänapäeval ei taheta kuulda kriitikat, sest moodsa aja deemonid halvavad mõistust, tahet ja tundeid. Endiselt kehtib, et inimesed hakkavad taipama alles siis, kui nad vabanevad «selle maailma vürsti» - kõigi kurjade, isekate, kavalate, rumalate mõtete loodud nn avaliku arvamuse haardest, mis Uku Masingu väitel on kurat ise või tema representant.

Kas aitaks ka praeguste kurjade vaimude vastu mingi hoop või löök? Kindlasti. Tahan loota, et vägivalda enam ei aktsepteeritaks legitiimse vahendina, kuid ainsad kehtivad argumendid on kõikidel aegadel olnud ainult murrangud. Pöörded tulevad ikka üksnes siis, kui meid tabavad vapustused, katastroofid ja kriisid.

Advendiaja sõnumit võikski kokku võtta kreekakeelse sõnaga krisis (= kohus). Meie üle on tulemas Jumala kohus, mis lööb meid - võib-olla füüsiliseltki - põlvili. Ainult see võimaldab uueneda ja otsast alata Kristuse abil, kes on lubanud kohal olla seal, kus kaks või kolm on Tema nimel koos, selle maailma-ajastu otsani.

Arne Hiob, assessor

***