Karma – saatus (tegude saadus)

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1436 kommentaari.

PL, HK, 2004-12-12 23:31:04

Ka süvameditatsioon ja Buddhade kujustamine on vaieldamatu pälvimus, mis vabastab karmaahelaist ja sansaarast

PL: Mitte kujustamine kui selline iseenesest poole pälvimus (nagu pole seda ka heda teod), vaid samastumine kujustatu ja tema tunnetusega (nagu ka rõõmu ja armastuse avastamine läbi heategevuse).

Hoi Polloi, 2004-12-12 23:48:40

Olev:
Kas siis karma on nagu paberirull mille tulehakatuseks ahju pistad ja põletad???"

Harri:
Kaunis ja õige võrdlus, Olev!

Mina:
Kaunis küll ja väga lootusrikas, kuid mis õpetuses?
Kas see tähendab vabanemist budismist ja siirdumist kristlusse.
Seega ei suutnud karmast vabaneda, läksin andestust paluma teise usku?
Kuid sealgi on “mida külvad, seda lõikad”.
Kes külvab tuult, see lõikab tormi.

Harri Kingo, Hoi Polloi, 2004-12-13 00:45:01

Chan'is ja zenis kohtaksid sa märksa ilmekamaid ja ka vastuolulisemaid ütlemisi, kui see Olevi oma, ja kellelgi ei tuleks pähe küsida, millisesse õpetusse selline lause kulub...

Paradoksid on sageli see, millest chan elab. Kuid see pole mitte killupanek või miski niisama absurdikas. Need on teatava vaimse äratamise eesmärgiga öeldud laused teatavas konkreetses olukoras olevale konkreetsele isikule. Kõrvalt neid mõista ja nende toimet tabada on raske, kuna tavaliselt ei olda ju see, kellele lause öeldi või kelle suhtes mingi tegu tehti.

Lause ise võib olla ka täieslik mõttetus, kuid tema toime on olnud kunagi kellelegi vabastav ja seepärast on lause ka traditsioonis säilitatud kui eeskuju. Ja kes teab... ehk sama lause läbi variseb näivus veel kellegi meelest?

Harri Kingo, 2004-12-13 00:48:07

Sellised väliselt ja kõrvalt hinnates absurdid või paradoksid - koanid - on hea illustratsioon selle kohta, kuivõrd praktika on budismis eespool igasugust teoreetilist targutamist ja teoreetiline targutuski praktilisele vabanemisele allutatud.

Harri Kingo, 2004-12-13 01:31:39

Jääb vaid lisada, et sellisena tuleks ka võtta seda Absoluudi mõistet ja olemist või mitteolemist budismis. N.ö. ortodoksses budistlikus ja budismi käsitlevas kirjanduses ei ole budismis mingit isikulist või ebaisikulist Absoluuti olemas, kuid reaalse praktilise vahendina vabanemiseks - ja KÕIK ongi budismise sellele eesmärgile allutatud - võib ka Absoluut olemas olla, seejuures üldse mitte erinev näiteks kristlikust vastavast mõistest...

Budism on väga paindlik ja mitmepalgeline. Sellest võib leida vist kõike, alates absurdist, paradoksidest ja vasturääkivustest kuini kõige selgema ja puhtama eetikani ning väga loogilise kõrgfilosoofiani (Nagarjuna)... Kui selle “praktilise filosoofia” seesmine mõte ära tabada - et Virgumine on ülim ja kõik on vahendi rollis selle suhtes - siis on ka võimalik hakata mõistma esmapilgul täiesti vastuolulisi budistlike väiteid, tekste, traktaate ja suurtaid, budismi üldiselt.

Kuid märkuse ja mõttena: kas ka mitte kristluses pole kõik vaadeldav praktilise vahendina oma eesmärgi savutamiseks - olemiseks täiuslik, nagu on täiuslik taevane Isa...?

Ja vastus võiks olla jaatav, mis väljendus ka Jeesuse õpetatus, et Jumala seadmine kõige keskmeks on kogu õpetuse sisu, millest tuleneb ka paratamatu armastus oma vena-õe vastu:

“Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”

Ja ongi öö...

Lilleke, 2004-12-13 02:12:21

...päeva lõpetuseks:
All our philosophy is dry as dust if it is not immediately translated into some act of living service. (Mahatma Mohandas K. Gandhi)

Hääd ööd Harri!

Harri Kingo, Lilleke, 2004-12-13 06:20:24

See mõte, Lilleke, on õige. Kuid sa tead, et siin, vaid kirjutatud sõnadega ekraanil, saame vaid ühtviisi head teostada ja kaasinimest teenida - kirjutades asjalikke, häid ja siuskaid kommentaare.

Kuidas sina kujutled seda hea teostamist - ‘living service’ - ette siinseis piiratud tingimusis, mida justkui minult ootad?

Muuseas, et Gandhi oli lääne haridusega, sai kõrghariduse Inglismaal ja teadis küll ida õpetusi, kuid mitte nende põhjalikumaks tundmiseks hädavajalikku sanskriti keelt, siis oli ta ka tugevalt mõjutatud kristusest. See tema ‘elav teenimine’ on ilmselgelt pärit Jeesuse õpetustest, sest see on Jeesuse religiooni peamine tuum.

Ta on lihtsalt elav näide sellest, kuidas ühes inimeses võivad kooslõla leida ida ja lääs.

PL, HK, 2004-12-13 06:43:51

Nende ridade tõlgendusi on palju, vaevalt, et siin täpset ja õiget teame. Kuid kolmesusest alles algab kõiksus - musttuhanded. Põhimõtteliselt on ka Kolmainsus loomise läte.

PL: Klassikaline Jumalik Kolmsus on teadupärast muu: Taeva Isa, Maa Ema ja sellest liidust sündiv Jumalik Laps - ka Päikese ja Kevade sümbol igaveses loodustsüklis - surev ja “kolmandamal päeval päeval” surnuits üles tõusev (Päike on jõulude ajal kolm päeva “pesas”, päevad on ühepikkused.

Miks kristlus naise (vaimo - soome k.) “ära kaotas”, on mõistetav (nagu ta üksvahe “kaotas ära” ka paar miljonit nõida, enamuses naised).

Aga kuidas Jumal “maailma lõi”, soovitan täpsemalt vaadata Drunvalo Melchizedeki “Elulille Saladuse I osast” (lk 152 - 156): alul sai Üks, siis Ühest - enese “kopeerimise” teel Kaks, ja siis kahest Kuus (Kolm ei oma seal mäletamisi erilist tähtsus). Jumal lõi maialma “kuue päevaga” - millega oligi loodus teadvus ehk informatsiooniväli - piisav alus kogu järgnevale evolutsioonile (iga uus Vaimu liigutus sünnitab “tohutul hulgal uut informatsiooni”). Kusjuures “valgus” tekib esimese “enesekopeerimise” tulemusel (kus Ühest saab Kaks).

Ka brahmanismis oli Kolmsus põhjendatud: Looja (Brahma), Säilitaja (Vishnu) ja Hävitaja (Shiva). Samuti budismis; Nirmana-Kaya - materiaalne, maa ilm; Sambhoga-Kaya - energeetiline, “peenmateriaalne” ilm (Õndsuse Keha) ja Dharma-Kaya - Puhta Teadvuse ilm

Kuid milline “jumalik loogika” on Isa, Poja ja Püha Vaimu taga? Mu meelest on tegu poliitilise moonutusega.

PL, HK, 2004-12-13 06:50:53

Paradoksid on sageli see, millest chan elab. Kuid see pole mitte killupanek või miski niisama absurdikas. Need on teatava vaimse äratamise eesmärgiga öeldud laused teatavas konkreetses olukoras olevale konkreetsele isikule. Kõrvalt neid mõista ja nende toimet tabada on raske, kuna tavaliselt ei olda ju see, kellele lause öeldi või kelle suhtes mingi tegu tehti.

PL: Nõustun nendega, kes nimetavad zen`i inimkonna religioossuse õieks põhjusel, et see on vabastanud end nii “taoismi filosoofilisusest” kui ka “budismi kihust ehitada süsteeme”, osutudes nö puhtaks ja otseseks teadvusepraktikaks ilma “jumalate” jms projektsioonideta.

Vastseliina Toomas, 2004-12-13 07:26:30

Tere hommikust!

Padre Alfonso:
Üks küsimus on mul Toomasele: nimelt, kuidas suhtuda keeleteadusse piiblilugude kontekstis?
Seal on huvitav lugu Paabeli tornist, mille ehitajaid karistati eri keelte sisseviimisega, et teha neil üksteise mõistmine võimalikult raskeks.

Kas keeleteadlasi kui keelte erinevuse süvendajaid peaks vaatama kui karistuse täideviimisele kaasaaitajad, või peaks kristlikud keeleteadlased hoopis võitlema eri keelte nivelleerimise nimel.

See, et maailmas räägitakse praegusel ajal 6000 emakeelt, on tõsiasi, mille teadvustamine küll keelte erinevusi ei süvenda, vaid aitab maailmast adekvaatselt aru saada.

Aga mis puutub küsimusse endasse:
Usk on minu jaoks küsimus terviklike inimeste kogudusest ja suhetest inimeste vahel selles, keeleteadus on küsimus maailma intellektuaalsest mõistmisest. Need on üsna erinevad valdkonnad.
Nii et:

Või polegi sel tähtsust?

Jah. Usk ja keeleteadus eriti minu arusaamises omavahel ei haaku.

Vastseliina Toomas, Meelis, 2004-12-13 07:35:03

Kõik inimesed ju ei järgi filosoofia üht kaunimat pärli..."Kahtle kõiges".

See on küll kuri pärl, sest loogilise lõpuni viiduna nõuab see kahtlemist oma eksistentsis ja selle proovilepanemist enesetapus.

Filosoofia on kuri, usk on hea.

PL, 2004-12-13 07:59:41

Paraku pühendub zen esmapilgul vaid nö parema ajupookera elluäratamisele, kirjatarkade ("professorite") peedistamisele.

Kas selleks piisab “religiooniks”?

Tõsi, kuna meie ego on meie vasaku poolkera väljamõeldis, siis on see samas ka löök ego pihta. Huvitav on võrrelda siin Wilberi ja Jungi ego-käsitlust. Osundan ühe oma dialoogikaaslase selgitust:

“Ta (Wilber) defineerib egot nagu tema seda mõistab – mina mõistena ehk koguminana, kuhu kuuluvad ka fantaasiad, samastumised, mälestused, alaisiksused, motivatsioonid, ideed ning muu info. Wilberi jaoks ego sisaldab nii varju kui personat. Need mõlemad kokku ongi tema jaoks ego.

Jungi jaoks on ego aga eelkõige inimese teadlik mina, tema teadvusvälja keskpunkt, identsustunne ja järjepidevus. Ego vastandub varjule ja teda ümbritseb persona.

Tegemist on terminoloogia erineva hierarhiasse panemisega – Wilberil ego sisaldab varju ja persoonat (siit ka minu algne mõte, et see võib ju olla midagi selfiga seotut) kuid Jungil on ego palju väiksem – ta vastandub varjule ja on kaitstud personaga. Terminid ei kattu omavahel hierarhiliselt . Vari on küll mõlemil defineeritud sarnaselt või kui veelgi täpsem olla, siis on Wilber varju mõiste Jungilt üle võtnud ja tunnistab seda ka ise.

Ilmselt sisaldab Wilberi ego nii alateadvuse (varju) kui ka teadvuse elemente. Jungil aga on ego varjust eraldatud ja alles individuatsiooniprotsessis hakatakse varju teadvusse tooma. Alateadvusse kuuluvaid sisusid egos ei ole. Wilberi jaoks on egos ka elemendid, mida inimene ise ei tea, aga Jungil ainult see millest ta on teadlik.”

Zen tegeleks siis otsekui, esiteks persoona (see, keda mängime, kellena tahame näida) ja varju (see, mida endas ei tunnista) integreerimisega, kuid veel enam - niimoodi saavutatud tervikliku ego (mis on alati rohkem või vähem mõistuslik) ja “kehatarkuse” ühendamisega, sihiks nö totaalne, intuitiivne organism, mis/kes on suuteline reageerima olukordadele omaenese keskmest kui tervik (mis ei ole enam lagunenud paljudeks omavahel vastandlikekski allisiksusteks, rollideks, maskideks.)

Sellest ka zen-meistrite tuntud “spontaansus” reageerida, otsekui oleks selle taga “terve mägi”, ei - “terve maailm”; ei - “terve universum”. Meister reageerib otsekui Jumal, mitte kui kirjatark, kes laob välja oma teadmisi ja viitab veel paksudele raamatutele, mida ta kuskil ja kunagi on kirjutanud. Meister elab siin ja praegu, tuues hetkesse elu hõngu, mis elavdab mõtlemist, tundmist, meelelist taju, intuitsiooni. Mina olen eluvesi ja eluleib - ütleb ta.

Padre Alfonso, 2004-12-13 09:14:06

on hea illustratsioon selle kohta, kuivõrd praktika on budismis eespool igasugust teoreetilist targutamist

Nagu näha, teab Kingo palju tarku lauseid.

Ainuke häda on, et ta kas ei saa aru, mida ta teab või ignoreerib oma teadmiste sisu teadlikult.

Ka papagoi võib mõned targad laused ära õppida, kuid kas see teda Õpetajaks muudab, on juba iseküsimus...

Kohalesaabunu, 2004-12-13 09:15:51

Filosoofia on kuri, usk on hea.

“Filosoofia - see on valed vastused valedele küsimustele.”

Kes on filosoof?

Keegi, kes on “vaevatud” oma mõtteilmast ja püüab seda “raudse loogikaga” korrastada. Ta on mälu-akrobaat. Selmet luua luuletust, õpib ta selle pähe. Ta on deklamaator, käsitööline - mitte meister. Kui temalt võtta tema mõtteilm - mis jääb järele? Paaniline hirm, endakaotus. Ta kukub kuristikku.

Kristlus on väga egoistlik, kuna surub alla kehalisust (sh eeskätt seksuaalsust). Ta on väga mõistuslik, kuna surub alla ja alandab naist. Ta ei kannata Naist kui oma Õpetajat. Ta kardab naist kui oma Tumedat poolt.

Inimene, kes on samastunud Isa ja Pojaga (kui oma eeskujudega), käitub kord kui Isa, pater, kõiketeadja, kes armulikult jagab õpetust; kord kui Poeg, kelles lööb välja ootamatu alandlikkus. Kord on ta türann, kord Nõrguke, Ohver. Kuid kuna nad ei moodusta tervikut, vaid on lihtsalt kaks maski või rolli, mida vastavalt oludele vahetada, siis on mõlemad valed, vale-minad. Selline autoritaarne suhe sünnitab skisofreeniat - inimene “unustab”, kes ta just hetk tagasi “oli”, ja imestab, miks suheldakse temaga tunasest, nitte tänasest rollist lähtudes. Seda peab ta “kurjuseks”-

Selle lõhe unustamiseks vajab ta “armu” - Jumal on talle tema lõhestumuse säilitamise vahend.

Kristlus on egoistlik ka sellepärast, et ta projitseerib oma Varju Saatanale - suutmata-tahtmata näha seda iseendas. Ta tunneb enese kurjuse ära vaid väljas, Teisena. Targem osa kristlusest küll teab, et Saatan on “Jumala vasema käe teod”, kuid temagi ei vabane projektsiooni nõidusest.

Meister ongi Saatan, kes käigult purustab maske: “Meister - see on surm, ja õpilane - see, kes peab surema.”

“Professor” reeglina ei pälvi õpilase staatust, sest kogu oma elu on ta pühendunud kindluse püstitamisele. Kuidas saaks ta loobuda sellest, millele on nii palju aega ja raha raisanud - ja millel püsib kogu ta eneseaustus, enesetunnustus (vastava sotsiaalse staatuse puhul ka tunnustus teiste poolt). Kuidas saaks ta surra sellele mõttetusele?

Aga ta on see, kelle meister kutsub kord kohvile. Seda kardsab ta kui surma.

Aga see surm tuleb paratamatult, sest muidu ei ärkaks ta ellu. Meister on see, kes ükskord äratab ta surnuist - nagu tedagi kord äratati.

Padre Alfonso, 2004-12-13 09:24:45

Meister reageerib otsekui Jumal, mitte kui kirjatark, kes laob välja oma teadmisi ja viitab veel paksudele raamatutele, mida ta kuskil ja kunagi on kirjutanud.

Nagu näha, teab PL-gi tarku lauseid.

Palju tsitaate. Kirjatarga arhetüüp. Dualism. Wilber. Jung. Individuatsiooniprotsess. Drunwaldo. Võõrsõnad vahel õige, vahel vale koha peal. Oma jutuvoolu nautimine. Rumalukesed ahhetavad. Veel kord arhetüüp.

Kohalesaabunu, 2004-12-13 09:38:12

Kui vaatleme oma suhtlemist, siis märkame, et enamus sellest on enesekordus - vaid harva suudame end üllatada.

Mõistus on lõputu korrutaja, takuketraja, kes uinutab end omaenda vokivurinaga. Ta lakkamatult taastoodab enese olemasolu illusiooni, kartes, et kui katkestab patramise, kaob ta olematusse.

Kui mõistus kohtab väljakutset, põgeneb ta selle eest “leplikkusse”, selmet seda vastu võtta. Sest ta teab, et kui püüab edast lähtuvalt võidelda, saab ta alati peksa. Sestap ta “õpib elust” end ajapikku tuimestama, märkamata varsti neidki märke, mis mõne tundlikuma hoobilt ärkvele raputaks. Kristlus pakub siin endapetjatele käepärast “andestamise kunsti”. Selmet öelda: “Sa rästikute sugu!”, pöörab ta ette teise põse ja kuulutab alanduse vooruseks. Lastes ennast alandada, õpib ta vastukaaluks üha peenemalt alandama teisi. Ta ei julge vihastuda, sest ta ei oska seda. Mõistus vaid mõtleb vihastumisest, armastusest jms, kogemata seda vahetult. Ta ei julge tunda tundeid, sest tunded kuuluvad keha juurde, tema aga on “vaimne”. Ta on kui kehatu loom, kellest järel veel vaid pea - “maailm peas”. Tundes seda puudust, püüabki ta kogemust, tundeid asendada jutuvadaga. Kui tunneb, et jutuvada ei kanna, püüab seda muuta “ilusamaks”, “targemaks”, “loogilisemaks”, kindlustada seda rohkemate “faktide” ja “tõestustega”.

Kui selgub, et ka see ei kanna, mida teeb ta siis? Katkub juukseid, karjub oma kõledas üksinduses, lööb mõne maha, uputab end uimastisse? Kui kogu maailma “kurjus” vajub talle peale väljakannatamatult otsekui mägi, kui isegi “Jumala arm” osutub illusiooniks, sest reaalselt saab see teostuda vaid läbi teiste inimeste, mitte “maailmas peas” - kuhu põgeneb ta enda eest siis?

Endatappu - nagu põgenesid sinna eksistentsialistid?

Vastseliina Toomas, 2004-12-13 09:43:36

Kes on filosoof?
Keegi, kes on “vaevatud” oma mõtteilmast ja püüab seda “raudse loogikaga” korrastada. Ta on mälu-akrobaat. Selmet luua luuletust, õpib ta selle pähe. Ta on deklamaator, käsitööline - mitte meister. Kui temalt võtta tema mõtteilm - mis jääb järele? Paaniline hirm, endakaotus. Ta kukub kuristikku.

Kostariika tarakanid. Palju tarku raamatuid. Tekstid, tekstid ja tekstid.

Kristlus on väga egoistlik, kuna surub alla kehalisust (sh eeskätt seksuaalsust).

Abielu on sakrament. Abielu ideaal on totaalne seks sakramendi ülistamiseks.

Ta on väga mõistuslik, kuna surub alla ja alandab naist. Ta ei kannata Naist kui oma Õpetajat. Ta kardab naist kui oma Tumedat poolt.

Neitsi Maarja kui Maa. Jumal kui Maa seemendaja.

Inimene, kes on samastunud Isa ja Pojaga (kui oma eeskujudega), käitub kord kui Isa, pater, kõiketeadja, kes armulikult jagab õpetust; kord kui Poeg, kelles lööb välja ootamatu alandlikkus. Kord on ta türann, kord Nõrguke, Ohver.

Mehe füsioloogia on Pursata ja siis olla pursete vahel abitu. Naisel on teisiti.

Kuid kuna nad ei moodusta tervikut, vaid on lihtsalt kaks maski või rolli, mida vastavalt oludele vahetada, siis on mõlemad valed, vale-minad.

Meheks olemine pole kaks rolli, vaid kaks paratamatust.

Selline autoritaarne suhe sünnitab skisofreeniat - inimene “unustab”, kes ta just hetk tagasi “oli”, ja imestab, miks suheldakse temaga tunasest, nitte tänasest rollist lähtudes. Seda peab ta “kurjuseks”-

Võimalik, kui mees unustab, et ideaalis pole ta mees, vaid Inimene.

Selle lõhe unustamiseks vajab ta “armu” - Jumal on talle tema lõhestumuse säilitamise vahend.

Jumal on mehele Inimeseks saamise vahend.

Kristlus on egoistlik ka sellepärast, et ta projitseerib oma Varju Saatanale - suutmata-tahtmata näha seda iseendas. Ta tunneb enese kurjuse ära vaid väljas, Teisena. Targem osa kristlusest küll teab, et Saatan on “Jumala vasema käe teod”, kuid temagi ei vabane projektsiooni nõidusest.

Meister ongi Saatan, kes käigult purustab maske: “Meister - see on surm, ja õpilane - see, kes peab surema.”

“Professor” reeglina ei pälvi õpilase staatust, sest kogu oma elu on ta pühendunud kindluse püstitamisele. Kuidas saaks ta loobuda sellest, millele on nii palju aega ja raha raisanud - ja millel püsib kogu ta eneseaustus, enesetunnustus (vastava sotsiaalse staatuse puhul ka tunnustus teiste poolt). Kuidas saaks ta surra sellele mõttetusele?

Aga ta on see, kelle meister kutsub kord kohvile. Seda kardsab ta kui surma.

Aga see surm tuleb paratamatult, sest muidu ei ärkaks ta ellu. Meister on see, kes ükskord äratab ta surnuist - nagu tedagi kord äratati.

Vastseliina Toomas, 2004-12-13 09:48:02

Kristlus on egoistlik ka sellepärast, et ta projitseerib oma Varju Saatanale - suutmata-tahtmata näha seda iseendas. Ta tunneb enese kurjuse ära vaid väljas, Teisena. Targem osa kristlusest küll teab, et Saatan on “Jumala vasema käe teod”, kuid temagi ei vabane projektsiooni nõidusest.

Ikka vabaneb küll.

Meister ongi Saatan, kes käigult purustab maske: “Meister - see on surm, ja õpilane - see, kes peab surema.”

Faust ja Mefistofeles.

“Professor” reeglina ei pälvi õpilase staatust, sest kogu oma elu on ta pühendunud kindluse püstitamisele. Kuidas saaks ta loobuda sellest, millele on nii palju aega ja raha raisanud - ja millel püsib kogu ta eneseaustus, enesetunnustus (vastava sotsiaalse staatuse puhul ka tunnustus teiste poolt). Kuidas saaks ta surra sellele mõttetusele?

Ristiusk on loomu poolest kiiksuga. Professorid ei saa endale tavaliselt eriti kergesti kiiksu lubada.

Aga ta on see, kelle meister kutsub kord kohvile. Seda kardsab ta kui surma.

Kostariika Tarakanid. Palju, väga palju tarku tekste ja veel rohkem tarku tekste internetis.

Aga see surm tuleb paratamatult, sest muidu ei ärkaks ta ellu. Meister on see, kes ükskord äratab ta surnuist - nagu tedagi kord äratati.

Meister kui Põrguvürst äratab Surma,
Jumal aitab IgavestiElama, IgavestiElada juba nüüd ja siin.

Vastseliina Toomas, 2004-12-13 09:56:52

Kui vaatleme oma suhtlemist, siis märkame, et enamus sellest on enesekordus - vaid harva suudame end üllatada.

Jumala lähedal üllatame ja ületame ennast kogu aeg.

Mõistus on lõputu korrutaja, takuketraja, kes uinutab end omaenda vokivurinaga. Ta lakkamatult taastoodab enese olemasolu illusiooni, kartes, et kui katkestab patramise, kaob ta olematusse.

Kostariika tarakanid.

Kui mõistus kohtab väljakutset, põgeneb ta selle eest “leplikkusse”, selmet seda vastu võtta.

Ei pruugi. Võib hoopis hakata produtseerima traktaati Kostariika tarakanide jalakarvade kohta.

Sest ta teab, et kui püüab edast lähtuvalt võidelda, saab ta alati peksa. Sestap ta “õpib elust” end ajapikku tuimestama, märkamata varsti neidki märke, mis mõne tundlikuma hoobilt ärkvele raputaks.

Kostariika tarakanide jalakarvade tundjal on hea eneseõigustus edasi mõtlemiseks ja tekstide produtseerimiseks: Kostariika tarakanide jalakarvade otste sakilisus või sakilisuse puudumine on veel kindlaks tegemata!

Kristlus pakub siin endapetjatele käepärast “andestamise kunsti”. Selmet öelda: “Sa rästikute sugu!”, pöörab ta ette teise põse ja kuulutab alanduse vooruseks.

...ja leiab tee teiste inimesteni, mis muidu on Suhtlematuse Seinaga betoneeritud.

Lastes ennast alandada, õpib ta vastukaaluks üha peenemalt alandama teisi.

Alandama teisigi Suhtlematuse Betoonseina purustama.

Ta ei julge vihastuda, sest ta ei oska seda.

Vihastada on palju lihtsam kui viha pidada - seda viimast ristiusk tõesti ei oska.

Mõistus vaid mõtleb vihastumisest, armastusest jms, kogemata seda vahetult. Ta ei julge tunda tundeid, sest tunded kuuluvad keha juurde, tema aga on “vaimne”. Ta on kui kehatu loom, kellest järel veel vaid pea - “maailm peas”. Tundes seda puudust, püüabki ta kogemust, tundeid asendada jutuvadaga. Kui tunneb, et jutuvada ei kanna, püüab seda muuta “ilusamaks”, “targemaks”, “loogilisemaks”, kindlustada seda rohkemate “faktide” ja “tõestustega”.

Kostariika tarakanid.

Kui selgub, et ka see ei kanna, mida teeb ta siis? Katkub juukseid, karjub oma kõledas üksinduses, lööb mõne maha, uputab end uimastisse? Kui kogu maailma “kurjus” vajub talle peale väljakannatamatult otsekui mägi, kui isegi “Jumala arm” osutub illusiooniks, sest reaalselt saab see teostuda vaid läbi teiste inimeste, mitte “maailmas peas” - kuhu põgeneb ta enda eest siis?

Püha Missale. Meie Issanda Jeesus Kristuse ihu sööma ja verd jooma. Osadusse Jumalaga ja teiste inimestega.

Endatappu - nagu põgenesid sinna eksistentsialistid?

Need, kes ei...

Kohalesaabunu, 2004-12-13 09:58:40

Sest selleks et kogeda “Jumala armu” reaalselt, läbi teiste, peab märkama teisi. Märgata teisi tähendab neilt õppida. Õppida teistelt tähendab neid tunnustada. Teisi tunnustada tähendab neid väärtustada. Väärtustada tähendab kogeda neid kellenagi, kelles on ilu, armastust, tõde. Kogeda ilu, armastust,tõde tähendab kogeda jumalikku - kogeda jumalikku teises tähendab tunda ära iseennast. Tunda ära iseennast tähendab kogeda armu, mis täidab kogu olemist, mis pakitseb tundeist, mõtteist, mida keegi sellisel viisil veel pole tundnud ega mõelnud. Maailm muutub värskeks.

Kogeda armu tähendab tähendab kogeda teisi tundmatu osana endast. Meister õpib “professoriltki”, kuna teab, et tollegi sisimas peitub seesama lahutamatu olemus. Pakkudes tassi teed, pakub ta seda ühtaegu iseendale. See on temagi eksam, katsekivi - kas toimub kontakt.

Meister ei samastu rollidega, ta valib neid (k.a nn negatiivsed). Nõnda kui Looja valib paljususe, luues eimillestki midagi - siis oleks see otsekui olemas. Mõistus aga haarab sellest kinni ja arvab, et leidis päästerõnga, tundes ometigi, kuidas all haigutab sügavik.

Ta pole kindel, kas püsib pinnal, rabeledes seepärast lakkamatult. Mõte ei tohi katkeda, sest inimene - see on gi mõte. Kes siis selle inimesega mõtleb, kui “temaga mõeldakse”? Või mis juhtub, kui ta ühel päeval kaotab mälu ja peab elama vaid hetkekaupa? Kui ei sünni ühtki mõtet? Kas siis ta kogeb “tühjust”?

***