Karma – saatus (tegude saadus)

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1436 kommentaari.

Andrus, 2004-12-10 09:11:06

Usaldustegu, veendetegu, andumus,

nujah andumus on vast parim siiski.

Toomas, Andrus, 2004-12-10 09:14:10

Kuidas sa aga igapäevapraktikas muudkui andud. Ikkagi jõuan ma sinna välja et usk ei ole usuelule küllaldaseks aluseks. Usk ja tegu ühes ehk nagu katoliikluses. Veene ja riitus.
_—-_

Kuna Sa hetkel tänu kristliku Kiriku lõhestatusele Pühale Missale tulla ei saa (õigupoolest saaksid küll, aga minu poolt selle ettepaneku tegemine oleks mõnes mõttes alatu), tuli selline mõte:

kas Sa ei saa näiteks võtta oma loenguid või siia via-sse kirjutamist kui Riitust?

Harri Kingo, Njah, 2004-12-10 09:15:58

"Ma rääkisin siiski pisut teisest asjast: teole antav hinnang positsioneerub hea/halb-skaalal lähtuvalt järgnevatest tagajärgedest ning nende suhtestumisest hinnangu andja maailmavaatega. Kuna iga maailmavaade lähtub oma “mättast” ja neid on terve maailm täis, siis tuleb ka kõigi “mättaelanike” hinnangute spekter “seinast-seina” väga kirju."
———————————————————

Ma usun, sa oled nõus - hea on see, mis on õige ja halb on see, mis on väär. Seeläbi väärtustuvad hea ja halb subjekti ideaali või eesmärgi - vaheetapi läbi teel ideaalini.

Kui oled teel poodi, siis on sinu jaoks hea, kui poeni jõuad - sa oled käinud õiget teed. Kui oled teel poodi, aga jõuad hoopis vaksalisse, siis on see sinu jaoks halb, sest oled käinud väärat teed.

Heast või halvast võib rääkida kui absoluutsetest kategooriatest, et on miski Hea ja kõik, mis pole see Üks Hea, on halb... Ja sageli religioonid ka nii asju käsitlevad: “Eui ole kedagi teist head kui vaid Isa taevas” - Jeesus. Budismis on selleks Heaks nirvaana jne. See lõplik hea oleks tegelikult ideaal, mida taotletakse.

Kuid targem oleks hea ja halb seostada eesmärgi ja ideaaliga ning liikumisega nende poole või neist ära - luua enesele nende mõistmiseks dünaamiline mudel ja selle läbi need mõisted avada. Sel juhul ei saa inimene läbi ilma eesmärkide ja ideaalideta - lõpliku sihtmärgita, millele tema tegevus ja elu on suunatud. Hea ja halb osutuvad sellises käsitluses eesmärkide ja ideaali valgel vaatatuina siis suht kergesti mõistetavaks. Ning on otseselt seotud mõistetega õige ja väär. Nii pole hea ja halb pelgalt subjektiivsed hinnangud, vaid omandavad objektiivse tausta ja katte ning me ei saa enam rääkida “igamehe oma mättast” kui tema isiklikust absoluutsest tõest selle kohta, mis on hea. Selline subjektivistlik arusaam heast ja halvast sind kahjuks iseloomustab, kuid see on totaalne relativism ja ei aita sind palju just edasi.

Pole ju keeruline mõista: õige tee viib ideaalini ja see on hea, väär tee ei vii ideaalini ja see on halb.

Selline vaade sunnib aga tegelema selle ideali enesele lahtimõtestamisega, sest pseudoideaal võib küll kea paista, kuid osutuda tolleks raudteevaksaliks, kuhu meil tegelikult vaja polnud jõuda... ja ainult.

Harri Kingo, Njah, 2004-12-10 09:21:02

Njah: “Ja just siinkohal tulebki mängu võimuküsimus: kelle antud hinnangu konkreetne spektrijoon peaks jääma esindama kogu seda spektrit.”

Religioonid pole küsimus võimus vaiud autoriteedis.

Analoogia: ka matemaatika tunnis matemaatikaülesannet lahendades pole tegemist võimu küsimusega, kui asutakse analüüsima, millise õpilase lahendusteed ja vastused on lõpuks õiged, kelle omad aga viisid valedele tulemustele. Mis võim? Hea õpetaja ei võimutse õpilasega, kui talle õiget lahendusteed õpetab. Hea isa ei võimutse ka perekonnas, kui oma lapsele eluks vajalikke õpetusi annab.

Et aga “tõde püsib ja vale vaob” - seda küll, jajah. Kas see aga on probleem just tõest kui võimust... rohkem nimetamise küsimus. Minu arust siiski mitte.

Toomas, 2004-12-10 09:26:09

Ärge palun rääkige sellest ANDUMISEST ja ANDUMUSEST.

Eesti keelde on see U-REFLEKSIIVI jama tulnud nii hilja, Jorh Adniel Aaviku tegevuse tõttu keelevesipruulina (kirjandustõlkijana mul ta vastu midagi pole), kes hävitas eesti keelele varem väga omaseks olnud ja maailma keeltehulgas väga ebatavalise SÕNASISESE AKTIIVI JA PASSIIVI VASTANDUSE PUUDUMISE.

ANDMA vastand, kui seda eraldi oli vaja öelda, oli keeleuuenduse eelses eesti keeles mitte ühesõnaline ANDUMA, vaid kaks sõna: ENNAST ANDMA.

Nii et mitte modernistlik Corbuzjeelik ANDUMUS, vaid vana maakeelne ENDA ANDMINE.

Lugege Ahrensi 1843. aasta ärauuendamata Eesti keele grammatika näitelauseid! Milline loogika! Milline keel!

(PS. aga sõna KIINDUMA võib loomulikult niisama olemas olla, tähtis ainult, et se U ei oleks aktiivile vastanduv paasiiv/refleksiiv. st. et KIINDUMA kõrval ei oleks sõna KIINDAMA. Ikka Kostariika tarakanide Kahjurlikkus! Maha keerulised sõnad!)

Harri Kingo, Njah, 2004-12-10 09:28:36

Njah: “Pakutava kauba kõlblikkuse kontroll pole saaja kius ega pakkuja alavääristamine. Kui seda arvad, siis oled millestki totaalselt valesti aru saanud...”

Kas juntsu klassis teeb sinu arvates kogu aeg oma õpetajale eksamit... või on see ikka õpetaja, kes juntsut pärast õppetüki edastamist kontrollima peab? Kuidas asjad reaalelus on - kes keda tema edenemiste osas kontrollib - rumalam targemat või targem rumalamat? On’s rumalam üldse pädev targema tarkust hindama? 1. klassi laps panna oma kõrgharidusega õpetaja erialast tarkust hindama??? Nooo.

Vabanda mind siiruse pärast, ara religiooni asjades, eriti budismis, oled sina paraku see õpilane siin ja oleks tark sul mitte end vaadelda kui mingi proffist kauba proovijat turul, et kas on ka väärt kaup või pole mitte?

Religioon pole kaup, pigem on see pidev õppimine ja edenemine vaimsel teel ja õpilane pole see, kes Õpetajale tunnikontrolle korraldab jha oma õpetaja taset on võimeline hindama. Su turumudel ei tööta religiooni puhul, sest on ette väär.

Hele, Andrus, 2004-12-10 09:30:50

Ei ole ju budalus ilma armuta, aint et seda armu ei pea Jumalalt ega tema sõpruskonnalt paluma, igaüks saab päästa iseennast ja aidata ka teistel pääseda. See arm on mõneti veel totaalsem kui kristluses. Igal hetkel sõltumata karma hetkeseisust on inimesel võimalus valida parem tee, leida varjupaik õpetuses ja koguduses. Ei mingit surmapattu ega igavest põrgutuld. Lootusetuid olendeid, igavest hukatust pole üldse olemas.

Toomas, Njah, 2004-12-10 09:31:18

Harril on õigus.

Harri Kingo, Njah, 2004-12-10 09:33:27

_priit kelder, 2004-12-10 07:15:47
Ei ole ka midagi katki, kui me mööname, et karmat pole olemas. Elunäivus kulgeb edasi ja hõlpsam olla...ilma sõnadesse süübimata._

Karma = tegu.
Karma-pala = teo vili.

Kuidas sa Priit need kaks asja äkki olematuteks kuulutad!?

Toomas, 2004-12-10 09:38:18

Karma = tegu.
Karma-pala = teo vili.

——

Jah. Justnimelt. Karmat pole olemas, on tegu!
Palun puhast eesti keelt, härrased!

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-10 09:40:45

"Andrus, 2004-12-10 09:01:13

Egas muidu oleks kausaalsus ja determinism paralleelterminid.

Budalus mängib totaalse kausaalsusega. See on aga minu arust niivõrd totaalne ja ilma armuta et ta hajub ära justnimelt selleks mille vastu ta sõna võtab - fataaluseks."

——————————

Väga õige arusaam. Kirjutasin eelnevalt, et Jumal kui absoluutse õigluse kehastaja on alati alam, kui Jumal armastava - armu ja halastust jagav Isa. Arm ja halastus leevendavad õiglust ja seeläbi on võimalik ka andestus ning areng. Ilma armu ja halastuseta oleks me maailm üks ütlemata õiglane, kuid ütlemata julm elupaik... esimene eksitus viiks meid igaveseks meie teelt ja meil poleks võimalust enam ideaalini jõuda - mehhaaniline kausaalsuse paratamatus viiks meid pärast esimest pisieksitust juba totaalselt mujale, kui ideaalini.

priit kelder, 2004-12-10 10:12:19

Harri K.

Ma vast ei kuuluta midagi, isegi mitte karmat või tegusid või nende vilju olematuks, ehkki nad võivad seda ju olla. Minu mõte oli selles, et sõnamuiln karma ümber ei morjenda ei vormi, ei sisu, ega naabrinaist üldsegi. Võib-olla kaldun skeptilisse positivismi.

Harri Kingo, 2004-12-10 11:47:21

Eks budistki nimetaks seda siin teatavaks “sõnamulinaks”, kuid kui üldse tahame suhelda, siis peale sõbnade meil siin teist võimalust ei ole, Priit. Ja budistidki kasutavad sõnu, pole neilgi muud ja paremat õpetuste edasiandmiseks...

On tegelikult ka teine võimalus kui “sõnamulin”: jätta oma mõtted kirja panemata...

Harri Kingo, Priit, 2004-12-10 11:55:57

Neid vaikivaid budasid, kes oma õpetust edasi ei anna, nimetatakse sanskriti terminitega vist “pratyeka-buddha”-deks. Nad ei anna sõnalisi õpetusi, kuid nendega kohtumine võib ola ka sõnatuses väga valgustav, kui on nägija...

Eks Jeesuski õpetas meid, inimesi, mitte vaid oma sõnade, aga kogu oma elu kui tervikuga.

priit kelder, 2004-12-10 12:11:49

Helele:

Aitäh kaunilt sõnastatud arvamuse eest täna hommikul kell 09.30

EA, :), 2004-12-10 12:14:05

Harri Kingo
“... Suur Sõnatus... mis on üleni sind valdav ja ilma ühegi mõtteta... ja milles on samas korraga kõik mõtted olemas - igaüks neist piiritult selge ja seotud Kõiksusega...

Ei püüa aga siin seda “sõnadetagust” kirjeldama hakata.”

Harri, ära palun ole nii tagasihoidlik, kirjelda ikka, kuidas sa valgustusid ja mis tunne sul on praegu seal üleval, kõiksuses?

EA, 2004-12-10 13:22:43

"Selline sõnamäng jätab piisavalt ruumi end lahti mõtelda... kuni äkki, mingil seletamatul hetkel ja põhjusel, tekib Suur Sõnatus... mis on üleni sind valdav ja ilma ühegi mõtteta... ja milles on samas korraga kõik mõtted olemas - igaüks neist piiritult selge ja seotud Kõiksusega..."

See on muidugi väga ilusti ja luuleliselt öeldud. Paraku on need selged hetked väga üürikesed. Siis kaob kõik jälle argimutta...

v.l., 2004-12-10 14:22:40

karma. (a) Activity, action, work, duty. (b) Fate; consequences of acts done in this life and past lives

http://www.sathyasai.org/refs/vahiniglossary/kentries.htm

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-10 15:09:02

Karma - ma nimetaks seda kohustuslikuks elukavaks, mille oleme ise kokku pannud uueks kehastuseks võttes arvesse eelmises elus tehtud vigu.

Tsiteerisin küll elfitaati, aga küsiksin kõigilt karmaloogidelt.

Buddha olevat ümber sündinud 550 korda, teised tondid rohkem või vähem, aga ikka mingi arv, aga mitte lõpmatus korda ja siit küsimus, et kas esimeses elus polnudki kellelgi mingit karmat ja kõik olid puhtad lehed?

Olen kuskilt lugenud, et karma pole mitte eelmiste elude vead, mida sa parandama pead, vaid osa, mis inimesele ja üldse sündinule mängida on antud.
Mängid ära, kummardad publikumi ees ja järgmises lavastuses mängid kedagi teist.

Kas see pole loogilisem(kuigi mis loogikast saab usu puhul rääkida).

Hodža Nasreddin(Rahurikkuja), 2004-12-10 15:43:29

***