Karma – saatus (tegude saadus)

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1436 kommentaari.

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-09 19:33:50

ka jumalikul tasandil on tegemist kausaalsusega ja me mõistame seda kui jumalikku absoluutset õiglust.

Kuid vabadus seisneb siin selles, et Jumala kui absoluutse õigluse kehastaja ja kohaldaja (juudi arusaam) üle troonib alati Jumal kui Isa - armu ja halastust jagav isiksus (kristlik arusaam).

See arm ja halastus on Jumala kui suverääni vabaduse meile äratuntavad atribuudid. Kui neid poleks - ja arm ja halastus pole kunagi omased elutule! - siis trooniks Universumis absoluutne ja vääramatu jumalik õiglus... kui äärmuslik kalk, külm ja mehhaaniline julmus!

V. Toomas, EA, 2004-12-09 19:38:33

Kuid tegelikult pole sõna päritolu ega kõla üldse olulised - oluline on tähendus.

Sõna on tervik.

Sõna on ütlemine.

Sõnas käivad kokku Nimi ja hääl.

Sõna Nimega tulevad kaasa teised sõnad.

Sõna tähendus on sõna Nimi ja hääl üheskoos.

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-09 19:40:19

Ja sellises mehhanilises, külmas ja julmas õigluse juhitud maailmas ei saaks patul ja eksimusel olla andestust. Armastus kaotaks mõtte ja usk transformeeruks orjuseks, vabadus aga mehhaaniliseks paratamatuse järgimiseks (Marxi meenutades).

V. Toomas, Harri Kingo, 2004-12-09 19:40:22

Toomas - budismi kohaselt on dharmad - olemise psühhofüüsilised elementaarsed teadvusstruktuurid - oma olemuselt tühjad - dharmadest koosneb me maailm, kuid sel pole olemust, nagu pole olemust ka dharmadel. Seega, ka Seadmus (Dharma juba suure tähega) on vaid illusoorne, seest tühi, sest olemuselt on seegi olemuseta, kuna ta reguleerib olemusetust...

Kas võiks siis öelda, et dharmad väikse tähega on vormid?

V. Toomas, EA, 2004-12-09 19:45:54

Kand > kanna-tu > kanna-tu-s

kand - aluspõhi, maa, millele tugineda, kant, känd
kannatu - aluspõhjata, toeta, püsimatu
kannatus - kanna puudumise tagajärg - valu

(i) budism
See oleks see “pilvitus” kui pilvitu pilvede puudumine.

(ii) kristlus
“Pilvitus” kui pilvitavate pilvede olemasolu
oleks

kandma > kannatama ‘kandma panema’ >
kannatus ‘kandmapanemine’

NB! Pane tähele, et kannatus on eesti keeles pigem positiivne kui negatiivne sõna, s.t. kristlikum kui budistlikum sõna,

vrd. "Tal jäksas õnneks kannatust see asi välja kannatada."

V. Toomas, Njah, 2004-12-09 19:52:26

Njah, VT 21:19, 2004-12-09 01:37:42

“Milleks uusi sõnu juurde teha?”

SUM-SUM-SUMISEMINE...

Jah. Tuleb möönda, et licet Bovi, licet jovi (suurtähtede kasutus sihilik) :)))))))))

V. Toomas, SUM-SUM-SUMISEMISE eritähendusest eestlastele, 2004-12-09 19:58:20

Mardi Valgemäe ettekanne 13. novembri 2004 Kultuurfondi õhtul New Yorgi Eesti Majas:

Eestlased võivad olla Eestimaa põliselanikud, aga kuna meie ajalugu on olnud erakordselt karm, on märkimisväärne osa meie kultuurist laenatud võõrastelt. Laulupeod näiteks jäljendavad sakslaste 19. sajandi traditsioone, ja rahvuslikuks toiduks tituleeritud verivorst on tegelikult inglaste black pudding.

Lõvid meie riigivapil on Taani kuninga kingitus. Kadrioru lossi lasi püstitada vene tsaar, ent Tõnismäele paigutet sõjamehe eest tuleb ilmselt tänada tsaari tapnud bolševikke. Lihula ausamba ümber tekkinud poleemika põhjustas samuti võõras vormiriietus. Arusaamatuste vältimiseks tuleks vaenlaste vastu võitlejaid mälestada mingi ürgrahvusliku süvasümboliga. Seepärast teengi siin ettepaneku, et maa tuleb täita pronksi valatud mesilastega ja mesilaste lastega.

Mesilased esinevad juba Eesti rahvaluules healoomuliste olenditena, kes toovad inimestele süüa, ootavad neid koju ja (nagu loeme Muhust pärit salmist) ravivad nende haavu:

“Mesilane, linnukene

õrilane, tõine lindu

tullid metsast mauratessa,

rohtu kaudu roomatessa.

Tõid metta mõnesugusta

neiu haige haava peale,

pakatand prao vahele”.

“Kalevipoja” 16. loos esineb hästituntud mõistatus mesilinnust, kes “kõnnib kõrta mööda”, ning 20. loos kohtame Vahemereäärset mütoloogiat riivavat rida: “Vereke, vereke, elulla mesi”, kus mesi haakub eluverega, nagu antiigis seostus see jumalate toidu ja verega.

Kunstluule arenedes kirjutasid mesilindudest näiteks Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson ja Friedrich Kuhlbars, ent alles siis, kui Juhan Liiv võrdles

isamaad igatsevaid eestlasi taru suunas tõttavate mesilastega luuletuses “Ta lendab mesipuu poole”, sai kiletiivalisest putukast rahvuslik metafoor. Lapsena kogesin minagi selle sümboli maagiat, kui pärast Teise maailmasõja lõppu viidi meid sakslaste keskelt Geislingeni eesti sõjapõgenike laagrisse. Olles harjunud tänaval kuulma vaid kohalikku keelt, toimus Geislingenis ameeriklaste veoauto kastist maha hüpates otsekohe midagi seletamatut, ent sügavat, millest sain aru alles mõni aasta hiljem, kui lugesin Pedro Krusteni romaani “Ihaldatud silmapilk”. Reisides kaaslasega ühest põgenikelaagrist teise, satub romaani peategelane paika, mis meenutab talle kodumaad: “…nad jõudsid majade vahele, mille lahtistest akendest kostis nende emakeelt. Kõikjal näis olevat teorõõmsaid inimesi. Nagu mesipuud sumisesid suured majad elust, eesti elust”.

Mesila isamaa metafoorina on jäänud püsima eestlaste ühisalateadvusse. Vaid seitse aastat pärast Juhan Liivi värsside ilmumist nimetas luuletaja Jaan Lõo mesilast “pühaks putukaks”. Ning kui Teise maailmasõja ajal võõrsile paisatud kirjanikud hakkasid uuesti looma, oli näiteks Marie Underil, Bernard Kangrol, Kalju Lepikul ja teistelgi (nagu “Kalevipoja” 20. loos) rahvuslik mesi veres. Loomulikult ei läinud kõik pagulased liiviliku mesila liimile. Ilmar Laaban ei nutnud taga “kivistund mesilasi”, ja Urve Karuks, kes väitis oma esimeses luulekogus, et “…minu mustil hetkil / on su müüdid mesilastest / aidand”, kirjutas järgmises:

“Oh Koidula oh Liiv oh Suits

ei aidand lillesidemed, jutt mesipuust

ei laulust…”.

Vaatamata selliseile kõrvalepõikeile ning Arno Vihalemma robustsetele ridadele luuletajast kui mesilasest, kes korjab “sitalt mett”, oli isamaalik metafoor muutunud niivõrd arvestamisväärseks, et Gustav Suits võis avaldada Rootsis kodumaad igatseva luuletuse “Mälestussumine uim”, mis saavutab liiviliku efekti ilma mesilasi nimetamata.

Suitsul tarvitses vaid asetada mesilindude sumin nii luuletuse pealkirja kui ka viimasesse stroofi, ja eesti pagulane, nagu Pavlovi koer, reageeris automaatselt ning õigesti.

Kui väliseesti kirjanikud unistasid kaugest suminast ning, olenedes temperamendist, ihkasid või vihkasid seda, pidid kodu-eestlased taruvaredele kainelt

silma vaatama. Artur Alliksaarel näiteks “läks meelest olla mesilane”. “Tolmu ja värvide” Jaan Kaplinski nägi mesilaseestlasi uinumas “tumedate müüride taga”. Mati Unt laseb romaani “Mõrv hotellis” vanemasse generatsiooni kuuluval tegelasel öelda, et mesilased on “ainus pide kaasaja elumöllus”. Sama autori “Sügisballis” arvab keegi, et kuigi eesti rahvas unistab mesipuudest, ei ole ajalooratast võimalik tagasi pöörata, ning mesipuid “ei saa me enam”. Mats Traadi “Mehitsed puhastavad taru. / Enne kui tuleb tuisk ja maru”. Hando Runnel, kes väidab, et mesilastel “ei tasu / otsast lüüa…pead”, sest “nad on head”, luuletab Stalini-vuntsidega suurest vene karust, kes limpsab aiataguse mesipuu järele keelt. Mesilasallegooria esineb liigutavalt veel Runneli “Pereheitmises”

ning Paul-Eerik Rummo kolmes klassikaks kujunenud isamaaluuletuses: “Jälle jälle jälle jälle jälle”, “Ma seisan mesilastaruna” ja eriti “ Me hoiame nõnda ühte”.

Viivi Luik peidab oma liiviliku allegooria romaani “Seitsmes rahukevad” näiliselt realistlikku detailistikku. Kommunistlikult häälestet maalapse jutustus sisaldab episoodi, milles minategelane ihaldab rangelt normeeritud ja vanaema poolt mesilastele hoitud suhkrut: “Oli tarvis ainult mesipuusse natuke külma lasta, et pesaruum maha jahtuks…. mesilased võtab aga külm ära ja kõik vanaema suhkur jääb alles!”

Mõni lehekülg hiljem samastab ta pealt nihutatud katusega mesipuud Eestimaaga, kasutades jällegi sõna “pesaruum”: “Sel hetkel jõudsime metsast välja ja põrkasime vastu otsatuid sätendava lumega kaetud välju. Pesaruum oli pealt täiesti lahti ja suured tähed suunasid oma armutuid taskulambikiiri otse ilmapõhja”.

Kuigi minategelane leiab mesipuust “Saksa täägi”, süüdistab Viivi Luik siin kommuniste, kes murdsid meie kodumaa selgroo ning saatsid paljud pesakonna liikmed Siberisse külma kätte surema.

Arvestades mesilassümboli laia levikut meie kirjanduses, julgen niisiis loota mitte ainult, et hakkaksime peatselt püstitama ausambaid mesilindudele, vaid et pikapeale asendaksime ka vabariigi vapi võõrapärased, kunagist okupatsiooni märgistavad ja pealegi veel nälginud kutsikad kolme usina, priske ja isamaaliku mesilasega.

Polügrafist, 2004-12-09 20:43:17

pikapeale asendaksime ka vabariigi vapi võõrapärased, kunagist okupatsiooni märgistavad ja pealegi veel nälginud kutsikad kolme usina, priske ja isamaaliku mesilasega.

Ja vaadates mesilast meenutaksime Napoleoni.

Harri Kingo, Andrus, 2004-12-09 21:50:28

Jah, võib öelda, et dharmad on vormid, kuid olemusliku sisuta vormid. Pigem siiski struktuursed terviküksused.

Samas, ka budistlik filosoofia on midagi sellist, mis ei pea sulle mitte selgitama, “kuidas on tegelikult”, vaid ikka sind ennast reaalselt vabastama. Ka budistlik maailmamudel oma kuue maailmaga on pigem praktiline vabanemisvahend kui mingi teooria, “kuidas on tegelikult”. Nagu mandaladki - kuigi need sümboliseerivad olemist kui tervikut pole nendega meie õhtumaises teaduslikus mõttes üldse midagi peale hakata. Ka mantra “Om Mani Padme Hum” pole mitte tõde vaid vahend vabanemiseks. Jne.

Toomas, Harri, 2004-12-09 22:18:32

"Samas, ka budistlik filosoofia on midagi sellist, mis ei pea sulle mitte selgitama, “kuidas on tegelikult”, vaid ikka sind ennast reaalselt vabastama"

—-

Sama võib öelda ju ka “kristliku filosoofia” kohta, eks seegi ole reaalselt Inimese vabastamiseks.

Mnjah. Nii öelda tundub jabur.

Tuleb vist öelda: niihästi budism kui ka kristlus on täpselt ühtemoodi olemas Inimese vabastamise eesmärgil.

Harri Kingo, Toomas, 2004-12-09 22:27:23

Siiski-siiski - õhtumaine filosoofia, sh. kristlik filosoofia pole sugugi nii pragmaatiline, Toomas!

Kristluses ei vabasta inimest mitte filosoofia vaid usk.

Harri Kingo, 2004-12-09 22:49:38

Muuseas, seesama usk-usaldus on täiesti olemas ka budismis.

Vastseliina Toomas, Harri Kingo, 2004-12-09 22:52:02

Olgugi lihtsalt usk, kristlik ja budistlik usk Inimese vabanemise võimalusse.

Ja filosoofia?... /naerap/ See pole omasõna ja mingu vias kohe otsemaid siit ära avarubriiki “Filosoofia”, kus arutatakse keeruliste võõrsõnade vahendusel keerulisi asju :))))

Toomas, Harri, 2004-12-09 22:56:27

Usaldamine. (Muide, ära ütle “usaldumine”, see aaviklik “u”, see rikub vana oma eesti keeleloogikat! liigse indoeuroopalikkuse suunas!)

Sa räägid ideaali usaldamisest.

Mulle meeldib lihtsamalt öelda - usk (ilma et ma täpsemalt määratleksin ideaali).

Harri Kingo, 2004-12-09 23:07:40

Pole sel ‘usaldumisel’ suurt häda midagi. ‘Andumine’ selle analoog ja kui seda u-d seal poleks, kuidas andumuse sisu edasi anda? Sama siis ka ‘usaldamise’ ja ‘usaldumise’ kohta.

Kuid ma ei tahaks siin keeleekskursse ette võtta - keelemängud - mängud keelega - võivad olla küll avastuslikud, kuid pole tõe selgitamiseks just parimad, kui neid sel eesmärgil ja teadlikult ei mängitagi. Ja tõelised keelemängud on sellised, mis keelest enam suurt midagi üldse järele ei jäta ja vabastavad inimese tema keelelistest kiindumustest ja raamidest.

(Kas ‘kiindumus’ on kah ebasoovitav sõnavorm? Mida pakud ilma u-ta selle vasteks?)

Kuid ära võta mu keeleküsimusi siin nüüd liiga tõsiselt.

Harri Kingo, 2004-12-09 23:09:47

Ma ei arva, et filosoofia mingiks eeltingimuseks oleks omasõnalisus. Ja Kaplinskist arvan ma üldse üpris vähe. VÄHE - see pole sama, mis halvasti.

Vastseliina Toomas, Harri Kingo, 2004-12-09 23:29:31

Vaat selliseid lõpuni vabastavaid keelemänge ma ette võtta soovingi. Selles mõttes olen ma budist!

EA, 2004-12-09 23:31:24

Toomas
Aitäh palvete eest!

Teisel teemal: kui jumal sulle saatuse saadab, kas sa siis oled sellega rahul nii nagu see on, ilma püüdmata seda ise muuta, ennast arendada või vältida kannatusi? Kui jumal, kõigekõrgem, sulle saatuse annab, siis on see ju täiuslik, ega vaja muutmist! Niisiis on täiesti ükskõik, kuidas sa elad, kas teed häid või halbu tegusid, niikuinii on kõik täpselt sinu jumala poolt antud saatusega ära määratud. Sellist mõtlemist saab täielikuks monoteistlikuks fatalismiks nimetada. Inimese enda püüdlused on siis täiesti kasutud. Inimene on nukk, robot, keda juhib kosmose direktor.

Budalus õpetab inimese enda püüdluste vajalikkust, ilma enese vaimse arendamiseta ei jõua inimene kunagi tõeni.

V. Toomas, EA, 2004-12-10 00:21:24

Jah, Jumal saadab saatuse ja see võib olla väga kole (isiklik kogemus).

See ei vabasta kohustusest selle saatuse tähendus täpselt ära tunda ja see välja kanda (kannatada).

Küll Jumal selleks ka vahendid annab:

"Paluge ja koputage, siis teile avatakse."

V. Toomas, 2004-12-10 00:23:10

(Isikliku kogemusena käin muidugi välja Pirita 60 Loo!)

***