Teesid ettekandele "Jumal - kas tema või see?"

  1. Esseistlik, religiooniväline arutlus. Eesmärgiks käsitleda jumala olemust: on’s tegemist absoluutse olendi või printsiibilise absoluudiga?
  2. Sõna “jumal” kasutamine eesti keeles; omadusilt selgelt olendina mõistetav. Kristlik dominant eestlaste jumalakäsitluses.
  3. Jumala käsitlemine üldiselt Ülima Täiuslikkusena. Siit tulenev piirang omistada sellele mõistele inimkvaliteete, kuna Absoluut per se välistab endale inimmõistuse poolt peale pandavad omadused.
  4. Jumal vanadel heebrealastel: mitmetimõistetavus VT tekstides; Jahve, Elohim ja Adonai. Hilisemate tõlkeversioonide lohakused jumala nime transkribeerimisel.
  5. Jumal ristiusu traditsioonis: selgete inimlike palgejoontega isane olend. Jumala piibellik terminoloogia.
  6. Ajaloolis-filosoofiline ülevaade jumala mõiste arengust: Antiiksest Kreekast läbi keskaegse filosoofia kuni tänaseni.
  7. Jumala käsitluse panteistlikud, deistlikud ja teistlikud mudelid. Jumala postuleeritud asetamine väljaspool aegruumi ja kausaalsusseoseid ning siit tulenev agnostiline kimbatus. (Kozma Prutkov: ei saa hõlmata hõlmamatut).
  8. Traditsioonilise jumalakäsitluse piiratus: tahtmatus käsitleda seda mõistet mitteisikulisena. Raskused maailma loomise osas: kas jumal lõi maailma teadlikult ja kavatsetult, või tegi ta seda enesele teadvustamata, nö segimõistuslikult. Kumbki variant ei sobi usulistele, sest esimesel juhul oleksime sunnitud möönma jumala ebatäiuslikkust, kuivõrd intentsioon eeldab millegi vajakaolemist, mis on aga jumala perfektseima olendi staatusega vastukäiv. Täiuslikul ja ennastrahuldaval jumalal ei saa olla soovi millegi olematu (pro: maailma) loomiseks. Teisel juhul oleks jutt nõrgamõistuslikust olendist, kes ei anna endale aru, mida teeb ja toimetab.
  9. Isikulise jumala “head ja vead”. Raskused selle mudeli rakendamisel. Palvete ja pöördumiste silmakirjalikkus ja jumalat alandav olemus. Sooline kummastus – miks meessoost?
  10. Kristliku maailma ja India-Hiina õpetuste erinevus elu teleoloogiast: paradoksaalne seisukoht kristluses – inimesenäolise jumalaga samastumise võimalikkuse absurdsus – ning üsnagi võimalik eesmärgistatus – kokkusulamine Kõiksusega, lahustumine Universumis jne – India ja Hiina õpetusis.
  11. Printsiibiline ülim täius ning teed ja meetodid selle saavutamiseks: samadhi, moksha, nirvana, taiji, satori; tao, tathagata, li jmt tunnetus ning saavutamismeetodid. Petlik analoogia Läänemaailma jumalapüüdlustega (“jumal minus eneses” ning sellasus).
  12. Sõnademäng ehk semantiliselt. Kogu arutlusobjekt muutuks arusaadavamaks, kui me ei klammerduks niivõrd jäigalt sõnade tähenduste külge, adumata seejuures seda, et sõnad on pelgalt märgid, vahendid millegi nendevälise edasiandmiseks, peegeldamiseks.
  13. Kokkuvõtteks: isikulise jumalakontseptsiooni suutmatus ja sobimatus anda soovitavat. Selle tulenemine religiooni tekke peamisest juurest – inimese nõrkusest ja abitusest teda ümbritsevate loodus- ja sotsiaalsete jõudude ees. Maailma kõverdunud peegeldus inimteadvuses ning sellest johtuvalt psühholoogiline kihk kompenseerida vajakajäämised Taevase Isa mõistega, temale meeldida-püüdmisega ja muu sarnase ebasündsaga. Tugev inimene ei vajaks illusoorset kompensatsiooni. Tugev inimene ei hakkaks kummardama loodusseadusi ja ehitama neile pühakodasid ega juurutama preesterkonda näiteks Ohmi seaduste või Püthagorase teoreemi ülistamiseks. Objektiivne maailm elab ja toimetab oma seaduspärasuste järgi ka ilma inimese nõdra sõnamulinata, mis liiatigi torkab silma labase omakasupüüdlikkusega Sestap ka minupoolne vagurmalbe soovitus: loobuda pikkamööda jumala isiksusena käsitlusest ja säilitada niiviisi respekti selle termini suhtes, kasutades selle asemel – kui vajalik – mõiste mittehingestatud versioone.
  14. Lõpetuseks meeldetuletus filosoofia ajaloo radadelt. Teaduse metodoloogia alal on inimkonnale jätnud suurepärase manitsuse 14. sajandi inglise frantsiskaanlane William of Occam (1300-1350). Tema teesist entia non sunt multiplicanda praeter necessitatem (olemusi ei tule ilma vajaduseta paljundada) järeldub väga tõsine metodoloogiline soovitus: kui fenomenide või protsesside kirjeldamisel on palju variante, siis tuleks eelistada lihtsamat ja vähesõnalisemat keerukaile ja paljusõnalistele. Nii ka meie praeguses kontekstis: sobilikum oleks jumalat mitte nimetada isikuks ega omistada talle inimisikulisi atribuute, vaid selle asemel kasutada mõnd tavasõna, ilma tarbetu, enesepettusele viiva silmakirjalikkuseta. Ilus sõna on juba Kristjan-Jaagul kakssada aastat tagasi kasutusele võetud: ema-asi. Selle pruukimine (kui me hirmsasti januneksime selle järele) ei koorma meid jumalale sobimatute ja seda solvavate, selle mõiste väärikust allakiskuvate ütelusiga. Samuti vabastaks mitteisikulise jumala kontseptsioon meid kasvõi sellest häbiväärsest taagast, mille asetas ristimaailmale peale 2. sajandi õigusteadlane ja isehakanud usumõtleja Quintus Septimus Florus Tertullianus ((ca 150- ca 222): credo, quia absurdum (“usun, sest see /on/ mõttetu”).
  15. Sobilikud on ka eelpool nimetatud orientaalse mõttemaailma absoluudile lähenevad või sellega samastuvad kujundid, mis samuti kõlbaksid kasutusele võtmiseks ka Oksidentaalses maailmas. Kuid tunnistagem seejuures ka, et sõnad on konventsionaalsuse sõdurid ja sellastena me võiksime neid ka kohelda. Ei enamatena.
     

  

Tegemist on lühiteesidega suulisele ettekandele, mis toimus pealkirja all "Jumal - kas absoluutne olend või printsiibiline absoluut?".

Priit Kelder, 2005-11-24

Artiklile on 1147 kommentaari. Loe kommentaare »

***