Joak, kurrat - jalad põhjas!

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1636 kommentaari.

Olev Vallimaa, olev15@solo.delfi.ee, 2005-07-21 20:07:41

Kui sind enam pole, kas siis kaob ka kogu reaalsus?

Jah, minu subjektiivne reaalsus kaob...nagu teistegi oma kui nad surevad.

Aga tegelikkus???

Selles ongi peidus kogu ELU mõte.

Olev:)))

andrus, 2005-07-21 20:12:45

lintshimisest

Lintšimine, nagu me teame, oli USA lõunaosariikide valgete meeste vabaajaharrastus. Mitmed korralikud poepidajad, ametnikud jt. tõmbasid pimeduse saabudes üll valge kapuutsi ning asusid jultunud neegritele universumi “loomulikku korda” õpetama. Teisisõnu tähendas lintšimine omakohut. Omakohus viitab sellele, et seadused ja osade inimeste õiglustunne mingis osas väga vastakuti käivad. Viitab sellele, et kõrvuti ja paralleelselt eksisteerivad nii kogukondlik kui ka seaduslik õigusemõistmine ning viimane ei ole veel võitnud. Kas seaduslikkus võidab või mitte, oleneb riigi haldussuutlikkusest ja järjekindlusest.

Klassikaline lintšimine tähendas tõrvas ja sulgedes veeretamist ning sellele järgnenud põletamist, poomist ja tapmist. KKK-laste puhul varjas kapuuts lintšija tegelikku identiteeti, mida teadsid vaid suletud salaseltsi liikmed. Enamikes muudes inimkooslustes on tapmine avalik ja tapja üks meie seast, see pisut julgem ja hakkajam, see kes teeb lihtsalt selle ära mida kõik või vähemasti suur osa, õigeks peavad. Nii nagu seatapja sea ära tapab. Tihti on selleks seesama julge poiss, kes lapsena esimesena külma vette hüppas või peoõhtul esimese tüdruku tantsule kutsus. Mõni hetk hiljem oli vesi juba lapsi täis ja tantsupõrand valssikeerutajaid, ometi oli selle vallandumiseks vaja üht, julget ja esimest.

Meie koduklassikas oli sääraseks isehakanud kogukonna nimismeheks Joosep Toots. Tema rabas Teele tantsule ja püüdis igas muuski asjas esimene olla. Tema balansseeris pidevalt sellel ahtal piiril, mis läheb kellegi teise ohverdamise ja ise ohverdatud saamise vahelt. Nii nagu tänased avaliku elu tegelased. Ka kogukonna esindajana konflikti vallandamine eeldab soovi silma paista. Selle peale, et konflikt tapmisega võib päädida, ei pruugi alguses keegi mõelda. Kui seesama julge ja hakkaja tunnetab kogukonna vaikivat toetust, ei jäta ta õiguse nimel tegutsemata.

Sellele, kes on üle astunud ja reegleid rikkunud, tuleb õppetund anda.

See on sama loomulik nagu kodulooma tapmine talumajapidamises. Küllap väideti kunagi loomatapu puhulgi, et jumalail on verd vaja, niisama nagu hiljem väideti, et inimestel on süüa vaja. Tegu ise aga eriti ei erine.

Religiooni meenutavad loomatapmise puhul täpsed rituaalsed õpetused nii juutidel kui muhameedlastel ning meiegi osades vabakirikutes praktiseeritav veresöömise keeld. Kõigi nende keeldude ühiseks eesmärgiks oli garanteerida, et jumalad oma osa: vere, (ehk hinge) kätte saaks. See korraldatud, võis inimene oma vatsa täis puukida.

Midagi lintšimise taolist leiab aset ikka ja jälle, meenutagem siinkohal või L.A. üheksakümnendate algul aset leidnud rassirahutusi. Seal tiris hullunud rahvahulk autost välja juhuslikult sellesse linnaossa sattunud hispaanlasest veoautojuhi ning peksis teda, üksteist üle trumbates seni kuni keegi “julge ja hakkaja” kivilahmakaga ta pea purustas. Peksmine jätkus seejärel veel pikalt. Midagi võrreldavat leidis aset ka meil, Keilas, mõrva puhul, mille pani toime purjus väikelinna noorukitekamp. Kõigepealt provtseeriti peale rasket tööpäeva linna peale lõbutsema tulnud naaberriigi tsirkuseartiste. Kui nad endi kaitsta püüdsid, oli see omakorda küllaldaseks põhjuseks neid jätkuvalt rünnata. Kui verine Läti tsirkuseartist korraks teeäärsesse baari põikas, lubas baarmän Oleg Sõlg tal ennast pesta, saatis ta seejärel aga hullunud noortekambale tapmiseks õue tagasi. Keegi ei teinud midagi juba käivitunud vägivallatsükli peatamiseks, hoolimata sellest et baaris käisid just samal ajal politseinikud kui tulevane ohver end pesi. Arvata, et baaritöötajadki ei soovinud segi ajada kõigi poolt alateadlikult tajutavaid omade ja võõraste vahelisi piire, mida seekord nõndaviisi jõustati. Küllap ei soovitud ka oma püsiklientidest ilma jääda.

Kõrvaltvaatajale, lehelugejale, jääb aga mulje omavahelisest arveteklaarimisest, kus süüdi on mõlemad pooled.

Kogukondlik tapmine toimub emotsionaalses seisundis, mida Durkheim nimetas “collective effervesence” ehk kollektiivseks pulbitsuseks. Rene

Girard nimetab arvata, et sarnast seisundit mimeetiliseks ehk jäljenduslikuks rivaliteediks. Rivaliteediks, milles mingist hetkest alates unub konflikti algpõhjus ning antagonistidele piisab konflikti võimendamiseks ja üksteise vastastikuseks ületrumpamiseks täiesti teineteisest. Loobumine säärases emotsionaalses seisundis mingist hetkest alates enam reeglina kõne alla ei tule. Kui üks osapool alistub või loobub või põgeneda püüab, siis seda halvem talle.

Need kaks on mimeetilised ehk jäljenduslikud kaksikud, täiesti võrreldavad Siiami kaksikutega. Ka nende puhul ei või kindel olla, kas üks neist teise eemaldamise korral ellu jääb või hukkuvad mõlemad. Üks

jääb ellu siis, kui kogukond annab konflikti võitjale oma heakskiidu, kui mitte, siis peab temagi minema.

Enamikes inimkooslustes eksisteerivad rituaalsed viisid ja piirangud selle kohta, kuidas ja millal tappa. Näiteks kividega surnuksviskamine vanas Iisraelis. See oli üleni ja üdini kogukondlik tapmisviis, mis eeldas kõigi meesliikmete osavõttu. Oluline oli sealjuures see, kes viskab esimese kivi, kes vallandab laviini. Kui keegi on esimese kivi visanud, siis püütakse teda üle trumbata, visata suurem kivi ning tabada täpsemalt. Sellises emotsionaalses seisundis ei oma erilist tähtsust hetk, mil ohver sureb, kive loobitakse tema pihta veel kaua pärast.

Visatakse seni, kuni kerkib kivikangur, mis jääb mälestama kogukonna moraalsest tõest üleastuja hukupaika kui piirikupits, mida pedagoogilistel eesmärkidel veel põlvkondi hiljemgi ära kasutada. Kui esimest kivi ei visata, jäävad viskamata ka järgnevad.

Näiteks lugu Johannese evangeeliumis, kus Jeesus ütleb abielurikkumiselt tabatud naist tapma asuvaile variseridele: „kes teist on patuta, see visaku esimene kivi!"

Rene Girardi hüpoteesi järgi ei ole püramiididki, midagi muud, kui kunagiste kividega surnuksviskamiste stiliseeritud ja ebapropotsionaalselt suureks kasvanud meenutajad. Selle meenutajad, et iga inimkoosluse ajaloos peitub see, mida Freud nimetas algmõrvaks, avastus, et kellegi pagendamine või hukkamine taastab sotsiaalse rahu ning peatab imekombel kogu inimkooslust ähvardanud konflikti. Ohvri säärane mõju muudab ta tagantjärgi kui mitte kangelaseks, siis sageli vähemalt süütuks ja pühaks. Muudab jumaluseks, keda teenitakse. Kui ohverdamismehhanism keskenes kollektiivi süü ohvrile delegeerimisele, siis hilisem ohvrit ümbritsev rituaal keskeneb ohvri lunastuslikule väele. Toimub omalaadne vahetus, kus süü vahetakse süütu ohvri poolt produtseeritud ülemäärase õiguse vastu. Toimub lunastus. Ohvrireligiooni tekkeks tuleb kord siiralt süüdimõeldud ja mõistetud ohver hiljem õigeks mõista. See “vaimne arvestus” või teoloogilises keeles imputatsioon (osaksarvamine) kordab ka individuaaltasandil sama efekti, mis kunagi tegelikkuses aset leidis, kui kõikide sõda kõikide vastu asendus kõigepealt kõikide sõjaga ühe vastu ning peale selle ühe hukkamist ei olnud enam ei sõda ega süüdlast, vaid valitses rahu.

Tänased liturgiad kordavad sarnast skeemi, millel on religioosses ühiskonnas alles ka vägivallavastane vaktsineeriv mõju. Sekulaarses kogukonnas see mõju puudub ning kunagi asetleidnu rituaalne läbimängimine jääb subkultuuri siseasjaks. Sekulaarses ja protestantlikus keskkonnas kaugenetakse religioossest ohvrist järjest ning eelistakse selle asemel rõhutada religiooni teist vägivalda piiravat ehk eetilist külge. Ühiskondliku kriisi ajul sellest aga ilmselgelt ei piisa.

Miks sellest kirjutada? Kas ei ole tsentripetaalsed ehk tõmbavad ja siduvad jõud ühiskonnas palju määravamad kui tsentrifugaalsed? Arvan, et armastuse ja empaatiakooslused tekivad siiski pigem vastukaaluks ja seespool noid identiteedipiire, mida tähistavad inimeste maailmas ohvrid, need, kes on marginaliseeritud, asotsialiseeritud, ostrakeeritud ja lintšitud. Seda niisama kindlalt nagu ekskremendid tähistavad loomade reviiripiire.

Hmmm?, 2005-07-21 20:23:34

Kas kedagi hakatakse lintshima, või on juba lintshitud?

andrus, 2005-07-21 20:30:18

on juba ja hakatakse ka veel

elfitaat, Hele, 2005-07-21 20:32:04

Misasi omaks võtta, kas valgustumine?
No kust ja kuidas ma teda võtan, kui ma ei teagi õieti, misasi see on?

////Mine meditatsiooni ja siis sinna valgusesse, kus sa viimati käisid. Püüa meeles hoida oma küsimused ja sealt ammutada vastuseid. Küsi neid kasvõi valjusti. Ütle enesele, ma olen valgustunud, ma olen armastus, ma olen kõik, mis on ja püüa tunnetada siis seda olukorda.

Proovi seda....:-) Kõik vastused on sinus eneses olemas. Sinus eriti, sest oled nägija.

krprktk, 2005-07-21 20:33:27

Aitäh Andrus, hea selge ja põhjendatud käsitlus.
Seletab ära ka massirahutuste ja -vägivalla tekke ja toimimismehanismi. Olukorra, kus tavaelus nn normaalsed inimesed võivad karjainstinktide ajel korda saata kangelas- või ka uskumatult võikaid tegusid.

Maila, krprktk, 2005-07-21 20:41:26

adminn on jumal oma loodud Via-universumis:-)
Nii lihtsalt on.

Et looja on jumal oma loodud universumis, peaks ju kristlase fundamentaalaksiomaatika kohaselt iseenesestmõistetav olema. Sulle peaks ju siis ilmselt sobima? Minu fundamentaalaksiomaatika ei ole nii kristlik.

Neile pole isegi vaja põhjendada oma arvamusi

Netieetika välistab võimaluse, et adminn hakkaks arutama, miks ta arvab, kes on kes. Küll lubab netieetika adminnil teha märkuse anonüümsele salvajale. Samuti lubab astuda välja läbustumise (antud juhul delfistumise) vastu. Ma kavatsen jõudumööda püüda takistada Via delfistumist ja ma arvan, et kui näiteks kiropraktik tahab tingimata seostada delfi ja via aliasi, siis oleks korrektne alustada iseendast.

krprktk, 2005-07-21 20:45:53

mütsik, Olev, 2005-07-21 18:42:23

Sa ikka mõtled, enne kui kirjutad?

Hea mürsik, kas sa ikka mõtled, enne kui esitad meie Olevile taolise “küsimuse”?

Olevile, kelle kaubamärgiks on “VALGUST IEILE ja MÕTELGE VEEL”.

(Susiseb vihaselt nagu siiami kass)
PS
Olev ei identifitseeri ennast kristlasena, kuid mul ei ole raskusi tema mõistmisel.

Mõistan Olevi käsitlust kui kellegi Kohmi oma, et “sureb üks inimene, sureb üks universum”.

Maila, andrus, 2005-07-21 20:53:33

Hea artikkel ja seostub hästi meie vaidlusteemaga.

Sinnamaani ma olen selle ohvriskeemiga võibolla isegi päri, et kuidas tekib läbi ohverdamise religioon. Aga sellega ma nüüd küll nõus ei ole:
Tänased liturgiad kordavad sarnast skeemi, millel on religioosses ühiskonnas alles ka vägivallavastane vaktsineeriv mõju.

Kas tahad nagu väita, et kristlik ühiskond on teistest vägivallatum? Aga Sa nüüd tsuktsi ja DiaTheo käest alles saad. ;)

krprkik, 2005-07-21 21:10:04

Ma kavatsen jõudumööda püüda takistada Via delfistumist ja ma arvan, et kui näiteks kiropraktik tahab tingimata seostada delfi ja via aliasi, siis oleks korrektne alustada iseendast.

Edu sulle selles, siiralt.
Ma mitte ei taha seostada delfi ja via aliasi, neid seovadki tegelikud isikud.
Ja kas peaksin oma äratundmisrõõmu talitsema?
Kohates delfi lasteaiakaaslast eluviial?
Natuke elu- ja mängulusti ehk peaks nii müstikuil, agnostikuil, budistidel, ateistidel kui ka kristlastel olema?

Alias kiropraktik on pärit delfist, seega olen ta nüüd avalikustanud:-)
Kuid ma ei soovi mingil juhul, et teised meie jõulu- ja näärivanad vialastele ära näitaks, et hoopis issi või naabri-Volli neid oodatud kinke toob!
Siis kaoks usk, müstika ja muu võlu, mis me hingi soojendab:-)

skeptik, 2005-07-21 21:16:52

Olev ütles:
Kõik see on vaid Sinu mõttemaailma Sinu enda poolt loodud kujutelm, elik ILLUSIOON.
On-on, Olev, muidugi on. Suren maha ja kaob ka maailm. Sured Sina kaome meiegi.

Kui vanaisa matustel käisin, siis lamas ta seal kirstus ja ei liigutanud oimugi. Tunne oli küll selline, et kohe tõstab ta jala üle kirstuserva, ringutab ja küsib imestades, et mis te siin vesiste silmadega vahite. Aga panime kaane ikka kinni, viisime augu juurde, lasime alla ja ajasime mulla peale.

Tema rääkis mulle, mis seal taevas toimub. Et mis järjekorras need planeedid käivad ja kuidas põhjasuunda leida (merel tarvilik teadmine). Rääkis selleski, kui kaua see valgus kaugetelt tähtedelt ja galaktikatelt meieni tuleb, et see täht võib praeguseks juba kustunud olla, aga meie näeme ta valgust ikka veel. Sekka laulis lorilaule “Kuu, Kuu, kõversuu, habemeta lõualuu...”.

See kõik tundus nii põnev (et mitte öelda müstiline), suviti sai siis põllu peal pikali heidetud ja üles vahti, satelliite, langevaid tähti loetud ja mõtiskletud mastaapide üle, mis siin maa peal ja siin kosmoses meid ümbritsevad.

Lapse aruga mõtlesin ka kunagi, et äkki on nii, et maailm algas koos minuga. Enne minu sündi polegi midagi olnud. See, et ema-isa, vanaisad-vanaemad paistav enne mind elanud olevat, ei tundunud kuigi veenev. Läks üle muidugi. Käin ikka vanaisa haual vaatamas, tema isa haual, tema isa haual, muudegi ammu surnud ja ealeski mittenähtud sugulaste haudadel, vaatan ka mittesugulaste haudasid - Loviise ja Artur, Anna ja Voldemar, Vilhelmine ja Arnold...
Vaatan tähti taevas. Lähemate valgus jõuab meieni 4-5 aastaga, Andromeeda galaktika on aga u 3 miljoni valgusaasta kaugusel (kaugeim palja silmaga nähtav objekt, me näeme 3 miljoni aasta kaugusele! Millises evolutsioonijärgus siis inimene oli?). Vaatan kohalikke planeete, astun meie maakeral, vaatan spetsteleskoobiga Päikest. Mõtlen endale hauakivi. Mõtlen isale, kes tänu õigeaegsele sekkumisele elupikendust sai, mõtlen lastele, kes selle maailma ja teadmised endale saavad.

Üks usklik oli meil suguvõsas ka. Aga tal suri laps varakult ära ja mehega hästi ei klappinud. Nii tast Jeesuse pruut sai. Ta oli (on) alati kõikide eest hoolitsenud, rääkis kõigile jumalajuttu ka, kutsus Olevistesse, kinkis raamatuid, kus kinnitati, et jumal meid armastab ja Jeesus meid päästab, aga me ei pahandanud ta peale. Armastame teda ikka ja hoolitseme nüüd tema eest ta kõrges eas.

Vanaisale panin ka oma lapsekäega kolm peotäit mulda. Muld kõmises vastu kirstukaant, ise pidasin aru, et kui ta seal kirstus maa sees isegi ärkaks, siis sureks ta kohe kindlasti õhupuudusesse, sest kaas on kinni kruvitud ning rasked kivid ja muld peale pressimas.
Peied olid ikka lõbusad, sest ta oli suur naljamees ja vahvat meenutamist jagus pikalt. Mõni omal ajal räägitud meremehejutt tekitas peale ta surmagi parajat segadust ja vajadust miiniotsijaga üht-teist järgi kontrollida :-))

tsukts, 2005-07-21 21:22:03

Omakohus viitab sellele, et seadused ja osade inimeste õiglustunne mingis osas väga vastakuti käivad.

Mitte alati. Ei mäleta täpselt, kas kirjutas Twain või London sellest, et sageli mõistsid kohtunikud kurjategijatele väga naeruväärseid karistusi, sest kartsid nende kaasosaliste kättemaksu.

Nad teadsid väga hästi, et öösel tulevad vihased lintšijad ja poovad kurjategija. Ja mitte ainult neegri.

See on sama loomulik nagu kodulooma tapmine talumajapidamises. Küllap väideti kunagi loomatapu puhulgi, et jumalail on verd vaja, niisama nagu hiljem väideti, et inimestel on süüa vaja. Tegu ise aga eriti ei erine.

Päris huvitav ajalookäsitlus... selline piibellik. Ronis ahv puu otsast alla ja kõigepealt hakkas usklaseks ning alles siis sööma. Ehk oli siiski vastupidi ja mammuteid ei jahitud mitte ohverdmiseks, vaid ärasöömiseks?

Religiooni meenutavad loomatapmise puhul täpsed rituaalsed õpetused nii juutidel kui muhameedlastel ning meiegi osades vabakirikutes praktiseeritav veresöömise keeld. Kõigi nende keeldude ühiseks eesmärgiks oli garanteerida, et jumalad oma osa: vere, (ehk hinge) kätte saaks. See korraldatud, võis inimene oma vatsa täis puukida.

Kas on miskit imelikku selles kui lapsed on oma vanemate nägu ja vennad sarnanevad üksteisele? Kui kristlus ja muhameedlus on tekkinud judaismist, siis mis selles imelikku kui neil ühesugused õpetused on. Vähemalt osaliselt.

Kõrvaltvaatajale, lehelugejale, jääb aga mulje omavahelisest arveteklaarimisest, kus süüdi on mõlemad pooled.

Kui omal ajal duelle peeti, siis olid kohal sekundandid, kes vajaduse korral tõendasid, et tegu polnud alatu tapmisega nurga tagant, et ka tapetul oli võimalus teine ära tappa või andeks paluda ja duellist loobuda(see on muidugi ulme:o))

Kas nendel lätlastel olid sekundandid, kes kinnitasid, et nad olid süütud ohvrid?

tsukts, 2005-07-21 21:23:09

Maila, andrus, 2005-07-21 20:53:33

A sa klohmi ise teda :o)

Ti, andrus, 2005-07-21 21:25:08

*
Sellele, kes on üle astunud ja reegleid rikkunud, tuleb õppetund anda.

See on sama loomulik nagu kodulooma tapmine talumajapidamises.

Kui on üle astumine, siis peab olema ka piir, eks ole?
Kristluses on hea ja kurja piir üsna jäigalt paigas ning sellest tulenev omade ja võõraste vastandamine kerge tekkima.

See on ideekeskne mõtteviis, kus arvatakse end omavat absoluutset tõde.

Jumal ja kangelaslikkus on sellises tões kohal, aga puudub inimene oma maise kehaga.

Oma tõe nimel võib inimese ohvriks tuua, võib kõik inimesed ohvriks tuua ja pärast viimase inimese lahkumist rahulolevalt ohata: õiglus, mille teenistuses ma olin- võitis!

See ‘eesmärk pühendab abinõu’ on ohtlikuvõitu mõtteviis mu meelest.
*

Ütled, et tänases sekulaarses ühiskonnas puuduvad liturgiad, millel on vägivallavastane vaktsineeriv mõju.

Aga müüdid, mida pärandatakse põlvest põlve? Mis need muud on, kui inimeste poolt järeleproovitud ja heakskiidetud üldtunnustatud käitumismudelid. Neile toetutakse automaatselt, mõtlemata ja nad toimivad ning aitavad inimesel hakkama saada.

Sekulaarne ja avatud ühiskond võimaldab inimesel viljelda ka oma autentset mõtteviisi, mis juba iseenesest peaks vähendama vägivaldset karjainstinkti. Ta lihtsalt ei jookse karjaga kaasa.

Ning lõpuks- kui juba uskumisest räägime, siis miks mitte uskuda inimesesse, tema eetilisse spontaansusesse? Õigupoolest usaldada inimest ja tema tegu, mis on üldjuhul heatahtlik ja oma ümbrust mittekahjustav ka jumalata.

Maila, krprktk, 2005-07-21 21:29:51

Natuke elu- ja mängulusti ehk peaks nii müstikuil, agnostikuil, budistidel, ateistidel kui ka kristlastel olema?

Ma loodan, et ka adminnidele on lubatud?
;)

PL, Ti, 2005-07-21 21:30:12

müstitsism on mu jaoks - vastupidi - tasakaalustumise, eneseleidmise ja arengu tee.

Huvitav..
Et sa seda müstitsismiks nimetad.

Ma peaksin inimese loomulikeks eluetappideks.

PL: (Elukestev) areng vaimses mõttes on Lääne kultuuris täiskasvanute seas üsna harv nähtus (pakutud eri autorite poolt 1-5%). Arenevad vaid lapsed ja noored. Ja arengu kõrgemad astmed kuuluvad loomuldaselt transpersonaalse, “müstilise” valda (nagu vaatlesin seda ka oma artiklis).

Maila, tsukts, 2005-07-21 21:33:07

A sa klohmi ise teda :o)

Sul tõhusad relvad juba varutud. Ma peaks palja käega klohmima ja muskul ka kangesti treenimata.
;)

PL; muusa, 2005-07-21 21:35:46

Nii, nii! Või et kohe Jumal ise?!
Noh sellisel juhul sa eesmärgile ei jõua.

PL: Mis siis o Sinu ja Absoluudi vahel sellist, mis takistaks Sul Temaga lõpuks samastumast?
/PL

Kui sa ütleksid, et püüdled vabaduse poole, siis ma hakkaks sinuga kaasa mõtlema, aga praegu küll mitte.

PL: On asi siis sõnade taga? Vabadus kuulub Algse juurde.
/PL

Seda enam, et vahel näib, et sa oledki mõnes osas vabam kui mõni teine, siis aga põrmustad vaevaga loodud süsteemi paari lausega.

PL: Kas süsteemid on vabaduse alus?
/PL

Vaba inimene lihtsalt ON vaba.
Ainult, et vabadust tuleb hinnata ja hoida.

PL: Jah, siin filosofeerides olen üpris vaba. Mis ei tähenda, et oleksin seda ka kõikjal mujal.

priit kelder, 2005-07-21 21:36:34

Toomas, kui sa väidad end innustuvat neljast evangeeliumist, siis ütle, palun, miks just neid nii tigeda vaidlusega ja mille põhjal poliitikute poolt välja valiti Nikaias? Kuidas saad sa võtta olemise aluseks nõtrade inimputukite luulusid, sest kogu UT on ju inimeste poolt mitmesaja aasta vältel kirjutatud ja kompileeritud. Inimene aga, tühisuur, nagu ta on, on ropult ekslik ju??

PL, Hele, 2005-07-21 21:40:29

Ja kuidas neid müstikuvõimeid üldse objektiivselt mõõta?
PL checklisti järgi suudan unenäos suht harva unenägemisest teadlikuks saada, süvaunest ei mäleta mitte halligi ja surmajärgset teadvuse säilimist ei julge ma lootagi mitte. Aga see pole ju kontrollitav, inime võib ju oma unemälestuste kohta midaiganes seletada.

PL: Teadvelolu unenägemisest esineb paljudel, ehkki harva ja kui ta ikka on ja lausa tihti või püsivalt, siis ei näe põhjust selles kahelda. Tiibetis omaette unenäo-jooga teadupärast selle teadvelolu harjutamiseks.

***