Joak, kurrat - jalad põhjas!

Kes ei teaks toda vist Juhan Liivi lugu külameestest, kes jää- või tormihätta jäänd ja siis Jumalale-Kirikulle ei tea mida luband. Kui aga jalad uuesti põhja ulatund, old lubadusedki meelest läind.

Eks sama ole usuasjagagi: kui vesi ahjus, on Jumal äkki kaugel-kõrgel kõigevägevam, kelle poole oma palvet pöörata; kui aga kõik laabub, jääb rahulolevat-rõõmsat inimlast kaedes mulje, otsekui poleks temal ja ta Jumalal enam miskit vahet. Ei ole Teda nüüd vaja kuskilt kõrgelt kutsuda, vaid istuks teine otsekui helgemeelse keskmes.

Kas sellest peame järeldama, et püsiusklikud ühed nõnda valusasti vigastatud tiivaga linnupojad on, et nad mitte kunagi Loojaga ühte ei lange, vaid Teda ikka teistpoolt Kuristikku peavad kutsuma? Sest eks tavalik inimegi lange mõnikord põlvili põrmu, püherda suurest piinast tuhas, tunnistades end usside ussikeseks Vägeva Isa ees. Aga kui ta jälle terve, tule tal seda enam meeldegi, kustap kõik voolab jälle loomuldasa oma sulnist sängi pidi. Ja see võib kesta aastaid ja aastakümneidki järjepanu, katkematult – kus jalad koduselt põhjakaljule toetuvad.

Aga usklikud kulutavad niisama järjepanu kirikupinki, otsekui põgeneks Jumal neist aina kaugusisse, värendades kuskil silmapiiril justkui loojanguvalgus, mille järele üha tormata, et mitte päris pimedusse jääda.

Kas võib siis öelda, et kui uskja ükskord tolle eha imekombel kätte saab ja silmad hoopiski ao poole pöörab, et otse Päikesesse endasse minna, saab temast lihtne, tavaline, pea märkamatu oma eneslikus õnnes oles, kes mitte kunagi enam ei pea õhkama ehatähe suunas või vaatama igatsevalt järele rongidele ja rändlindudele, kui need Egiptimaale sõuavad.

„Kas silm, millega ma vaatan Jumalat, on sama, millega Jumala vaatab mind?“ küsib või nendib kuskil Meister Eckhart. Sest siis pole inise ja Looja vahel enam vahet. Dualiteet on kadunud, subjekt-objekt otsekui ühte sulanud – kus on siis Isand ja kus Ta sulane? Öösel pusklesid kaks härga aasal, aga hommikuks valitses kõikjal kiirgav vaikus.

Me vist ei mõika mõnikord, mida märgib sõna „religioon“. Me oletame, et ta on ainult side Uskliku ja Selle, Keda Ustakse vahel. Jah, selline on tõesti ju usundi alem aste – kus usklik – näiteks Püha Theresa – kogeb ekstaasis Jumalat, nt teda välguga otsekui pühas ühtes läbistavat Jeesust. Theresa koges kosmilist orgasmi. Võibolla oli see Madu, mis end temas korraga Juurelt lahti, üles sähmatas, puhastades tee külalisele Taevast, kes oma linga nüüd otsekui subtiilsesse, energeetilisse tuppe põhjani surus.

Kuid see oli ikkagi veel duaalsus. Selles kogemises polnud Kristuse püha pruut veel müstik selle sõna viimses võtmes. Sest müstika tähendab lõppude-lõpuks samasust. Isegi mitte ühtsust – mille puhul saame ikka veel küsida: aga mille ühtsus? Kui „mina saan üheks Jumalaga“, siis on selles lauses nii „Jumal“ kui ka „mina“ ehk Kaks, mistap saame rääkida „vaid“ duaalsest müstikast, mida ka jumalikuks müstikaks nimetet.

Hulkade kristlus kuulub jumaliku müstika valda ses mõttes, et ta pole mitte ainult dualistlik, vaid lisaks ka vormi kütkes. Jumalast on tehtud inimnäoline Pilt ja Kuju. Usklik on alles kinni vormis nagu laps ema seelikusabas, ümberringi klähvimas agnostikute-ateistide hoopis teadmatumad karjad. Ja jumalik müstika tipneb pühakus.

Muidugi, on olemas veelgi arhailisem müstikavorm, mida viljeleb nt šamanism – loodusmüstika. Loodusmüstik „kogeb ühtsust“ rohmaka, jämeda meeltemaailma tajudega – Loodusega kogu selle hunnitus ilus.

See on arenguastmeke enne masside kristluse juba kujutluslikku, subtiilset unenäopilti – aga mis on pärast? Pärast kaob Pilt, Vorm Jumalast ära, ehkki Kaks jääb. Nüüd ma kogen ühtsust tolle Tausta või Allikaga, millest pildikesed-kujukesed sünnivad. Ja nüüd, mõistes vormitust kui Tühjust, saab minust Tark. Nüüd ma kaen teadvuse algset, puhast olelust otsekui sinitaevast, milles pole enam ühtki mõttepilvesäbarat. Kõik on sulandunud kiirgavasse keskmeta sinasse.

See on vormitu müstika kuningriik, kuid seal on veel mina, kes kogeb ühtsust Taevaga. Seal on veel Jeesus, kes on üks Isaga. See pole veel samasus – Kaks pole veel üksseesama. Seal on veel Silm, mis vaataks otsekui mõlema poolega. Seal on veel isik, isiksus - kokkutõmbumine, jäigastumine, kramp.

Targast järgmine on Siddha. „Siddhi“ tähendab ülivõimet, kuid Siddha on see, kes on ületanud isegi ühtsuse ja avastanud end ükssamana. Kui Teadvus avastab end Teadvusena, siis kes on ta? Kui oleme näinud Jeesust, siis keda oleme näinud? Kui oleme näinud Ennast, siis keda?

See ongi mitteduaalne müstika, klassikaline nirvaana, nirvikalpa samadhi, sat-čit-ananda, Atmani osutumine Brahmaniks. Masside kristluse poolt kaevatud kuristik on ületatud. Sest psüühikal on huvitav omadus: kui subjekt piisavalt kaua on kaenud objektitut, kaldub temagi kaduma. Subjekt püsib vaid objekti najal – maailm on kui kaardimajake: kaob objekt, kukub Looja kogu kuue päeva higi ja vaev kokku.

Niisiis – kui ma kaon, osutun ma Taevaks, mille kuskil äärealal võib ju märgata mõnd pilvekribalat, mida kunagi pidasin endaks. See seisund pidavat olema nii lihtne ja endastmõistetav, nii nina all, et me lihtsalt ei märka ega tunne seda ära. Just see juhtub meiega surmahetkel – me ei tunne end ära Taevana. Ma ei ütle – „Loojana“, sest Looja asub siinpool Taevast. Taevas – Piiritu Teadvuse Väli – on potentsiaal enne loomist. See vilksatab meist mööda ja siis sünnib Ühest meile nii harjumuspärane Kaks. Nüüd on meil võimalik olla Tark ja tunda ära, et meid oma intensiivsusega hirmutavad Rahuarmastavad ja Raevukad Jumalused ongi tegelikult seesama Taevas, ainult et subjektile objektina ilmuval kujul. Ja vaat selle me tunneme ära ja – langeme minestusse. Ärgates avastame end otsimas uuestisündi. Märgades mõnd meile kütkestavat meest või naist mõnest parajasti sugutuvast paarist, kogeme sedasama kasvavat naudingut, plahvatades orgasmis uuesti – minestusse... ja ärgates üsas. Niisiis – vähemalt kaks minestamist kogu „neljakümne üheksa päeva“ kestel vaheolus ja seda tänu meie teadvuse nõrkusele. Sest masside kristlus ei õpeta meile meie metafüüsilist põhiolemast, vaid kühveldab agaralt kuristikku aina põhjatumaks. Ehk too ongi siis too põrguhaud, mis usuullikesi peale surma endasse neelab...?

 

Mida ma tahtsin öelda.

Kaedes hulkade usku müstika möödupuuga, on kõik õige: Jeesus on seesama eile, täna, homme ja igavesti – aamen! Noumen on muutumatu, ajatu, arenematu, iseendas täiuslik. Mina ja Isa oleme üks – kes Mind on näinud, on näinud Isa. Saage pühaks, nagu on püha teie Isa Taevas. Iga sõna klapib. Müstik kirjutab selle kõigele alla kahe käega, usklik aga toimib neile sõnadele suisa vastupidiselt, meenutades kolmeaastast jonnipunni, kes nuttes teatab isale, et tema küll suureks ei kavatse saada. Nõnda ei jõua inime isegi kriitlise mõistuseni mitte - milles jällegi on kui kanad takus kinni kõiksugu a-istid jt tajude orjad.

Müstikut katusel tabavad paberist nooled nii elutoast kui ka keldrist. Ja kui keldrit võrrelda põrguga, siis on usuindlejatel katusele ronimisega veel suuremaid raskusi kui ateistidel, kes oma arengus jo otse põrgu peal.

Fenomenaalselt aga elab müstik enamasti Paradiisis – õndsuses, unustamata hetkekski, mis on kirkus.

Peeter Liiv, 2005-07-12

Artiklile on 1636 kommentaari. Loe kommentaare »

***