Ilu ja elu

Botticelli - Primavera“Kas pole inimese õnnestavaim ja õilistavaim ülesanne teha maailma üha rikkamaks, ihaldusväärsemaks ja väärtuslikumaks - täita see üha kütkestavama vaimu ja säraga?” küsib esteet.

“Või pole see siiski parim, loomulikum ja jumalikum? Olla lihtsalt hea inimene, võtta teisel käest, neid aidata ja olla kasulik?” küsib eetik vastu.

Taani filosoof, eksistentsialismi isa Sören Kierkegaard eristab inimese elus kolme taset:
1. madalaim on esteetiline,
2. kõrgem eetiline ja
3. kõige kõrgem religioosne.

Kierkegaardi madalaim esteetiline seisund on integreerumata esteetika, mis liitudes eetika ja religioossega võib saavutada lõpuks kõrgeima holistliku esteetilise tasandi.

Madalaima esimese tasandi esteetika tahab ilu ehk alati ainult iseennast. Eetika ei taha kunagi iseennast ja tema eesmärk on alati teine.
Esimese tasandi esteetika ilu on vorm ja ainult vorm. Headus on sisu ja pole midagi muud kui sisu. Ilu pöördub meelte poole, headus hinge poole.

Aga nende lõimumine saab tulla vaid religioosse tasandi armuseisundis.

Väidame, et esteetiline tasand võib olla nii madalaim kui ka kõrgeim – kui ta on ühinenud eetilise ja religioossega. Madalamal on ta
a la comme il fault välise vormi tagaajamine,
• kõrgemal harmoonia ja ilu - mis päästab maailma.

Integreerumata eetiline tasand on samuti väline, jäik, käsueetikal ning moraalikoodeksil rajanev ja ei kätke endas loovust.

Integreerumata religioosse tasandiga on sama lugu – see võib olla väga kitsas, dogmaatiline, käsu all olek, sallimatu teiste suhtes ja kergesti vihastuv. Mida tuleb ette pea sama sageli kui ka mandunud religioosset tasandit, milles vaimses leiguses – kus kõik nakkused levivad kõige paremini - on religioossest saanud vaid väline vorm.

Elu ja ilu

Elu on oma mistahes avaldustes mõttetu, kui ta ei paku rahuldust.
Kuid enamikule inimestest pole elu rahuldus, vaid väljapääsu otsimine.

Eluilu küsimus tundub pealispindne, kuid see on inimese raskeim ja kõrgeim ülesanne. Õnn polegi midagi muud kui pidev esteetilise kalduvuse teostamine, milles realiseerumine inimese kõrgeim potensiaal

Platonil oli ilu ja headus kaksainsus: kalokagathia. Keskaeg üritab määratleda, milles seisneb nende kahe – kalos kai agathos – ehk siis ilu ja vooruse samasus ja kui palju nad erinevad.

Esteetilise programmi teostamiseks on oluline vaimne puhtus. Kui sa raiskad end selleks, et kellestki mõelda halvasti, siis su vaim reostub. Tegelikult külvad sa umbrohtu ja omaenda vaimuaeda ja see jääb sinna kasvama.

Meeleplekkidest tulenev vaimne viga annab end tunda inimese valikul, sest inimene saab ju ühel antud hetkel teha ühe ja ainult ühe valiku, mis sõltub ta teadvuse tasemest sel hetkel (ja puhtusest ja harmooniast). Sageli vaim virvendab nagu kollane tuli valgusfooris ja otsus tuleb kui vene ruletis.

Oma meele ja vaimu puhastamine tähendab teha need täpseks elufunktsioonide täitmisel. Ja kui inimese meeled ja vaim on puhtad, siis pole kurjal kohta kuhu kinnituda. See käib tegelikult ka kõigi psühhosomaatiliste haiguste kohta, mille ravi peaks algama meeleparandusest – metanoiast.

Ilu ja religioon

Keskajal käsitleti ilu kui Jumala atribuuti. Ja ilu mõiste oli laiem ning algas vaimsest ilust, kõlbelisest harmooniast ja metafüüslisest kiirgusest.

Eristati välist ja sisemist ilu. “Kehaline ilu on mööduv nagu kevadine õitsemine, “ ütles Boezius. “Kus on möödunud päevade lumi?” küsib Francois Villon “Ballaadis möödunud aegade daamidest.”

Esteetiline nauding tekib sellest, et vaim tunneb mateerias sama harmooniat kui vaimu enda korrastatuses.

Ilu religioon ei olnud eraldatud religioonist üldse. Alles XVII sajandil tekib “neetud ilu” mõiste. Keskajal ei saanud ilu olla saatanlik.

Loovus ja arm

Religioosne tasand saab esteetiliseks üle minna vaid loovas armuseisundis.

• Loovas armuseisundis on inimene hea. Vaatamata sellele, et Augustinuse järgi on inimese loomus radikaalselt rikutud.

• Loovas armuseisundis on inimene terviklik. Vaatamata sellele, et Pelagiuse järgi on inimloomuse rikutus suhteline.

• Loovas armuseisundis teeb inimene head nagu lill andes oma ilu, lõhna, värvi, nestet.

• Loova armuseisundi juures on ehk olulisim, et inimene ei saa selles säilitada oma endist status quod – ta peab end investeerima kõrgemasse.

Kui inimene kaotab loovuse, siis kaotab ta reeglina ka armuseisundi ja see viib regressini nii
• religioosses
• eetilises
• intellektuaalses kui
• emotsionaalses plaanis.

Ka armuseisundis on pidev metameleia hädavajalik. Kõige sagedasem viga, mis selles seisundis tehakse on, et jäädakse nautima oma reflektsioone ja noolima teiste tunnustust ning see muutub teatud sõltuvuseks, mis viib kõigepealt seisaku ja siis regressioonini.

Tunnustuse õige käsitlus eeldab taipavat ja samas meeletasast vaimu. Sestap on a priori viga näiteks nii tunnustust taotleda ja ka tagasi lükata. Suure osa inimeste jaoks on elu siht heaolu ja selle säilitamine.

Heaolu on aga alles baas, milles inimese potentsiaal tavaliselt saab efektiivselt realiseeruda. Kuigi teatud tasandeiks on vaja ka mõningatest raskustest-katsumustest läbiminekut. Inimene on protsess ja mitte antus.

Loovus on ainus seisund, milles inimene täidab oma kõrgeimat kutsumust – olles loodud Jumala näo ja kuju järgi. Loovuses on inimene Jumala kaastööline.

Raivo J. Raave, 2005-02-17

Artiklile on 269 kommentaari. Loe kommentaare »

***