Ihust ja Verest

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1169 kommentaari.

Uuk, 2005-10-30 13:25:35

Ilusat pühapäeva!

Ja seda ka :

http://www.mistercoo.com/

33338, 2005-10-30 13:58:12

uukk,
el señor Helio ha programado un buen juego. Creo que solamente durante un media hora.

Uuk, 2005-10-30 14:52:36

Numbrimees

Ta võib siukse vidina küll poole tunniga käima panna, a valmis joonistamine vajab vähe teistsugust “taipu”.

33338, 2005-10-30 14:56:27

kardan sama. vaatta kuj palju oli nxúkogudeajal máalritädikesi, isegi käräda külmaga vxxppasid plaani täjjs ja üle, vintsisid ej tulld öhestki.

toomas, kaak, 2005-10-30 15:04:44

Mina ei ole samuti väga pikka aega kokkutulekutel käinud, aga minu arust peaks see samuti ikka jaanuaris toimuma. Äkki saaks järmisel aastal kokku, hmM?

33338, 2005-10-30 16:37:22

vxjkks netipagulaste kokkutulekukorraldada. éesisstujaks saakks see kess on kxjge rohhkematest kohhtadest minemapekkstud.

33338, 2005-10-30 16:38:55

enndakohhta tuleb méelde et nejjd lehhti on 5. ajnult. éesisstujaks nii kasina tulemusega loomulikult ej saa.

Olev Vallimaa, kork15@hot.ee, 2005-10-30 19:12:30

Mul “kadeduse okas” torgib südames,
sest pole veel tulemust saavutand. :)))

Margus, 2006-01-29 18:50:48

Religioon tuleb ületada! Pikka põhjendust ei ole kokku kirjutanud, küll aga mõned uuemad mõtted. Samuti ei käi see siin otseselt ihu leivaks saamise või vastupidise protsessi kohta aga annab võimaluse ise edasi mõelda:

Tavaliselt on religioonil mingisugune üleloomulik tähendus või õpetab see maailmaga ennast teisiti suhestuma ja ennast muutma, et vabaneda kannatustest. Ma esitaks hoopis teise lähenemisnurga. Sellele saadi mingil määral pihta ida kiriku müstikas, kus Kristus tuli inimest armastusega muutma seestpoolt. Kataliiklikus müstikas jäi sama kaugemaks, sest armastus oli midagi välist, mille poole tuli püüelda, imetlusobjekt, jäljendusobjekt ja kunagi ei olnud inimese endaga vahetult seotud. Ma tahaks aga seda müstilist kogemust veelgi avardada ja väidan, et pole olemas midagi religioosset või usulist, sellel on reaalne tähendus, mis haakub maailmaga ja meie endiga. Aga ma ei ole kindel, kas ma suudan seda piisavalt selgitada, sest mida pole kogenud, sellest on raske aru saada.

Ühesõnaga abiks on mõttekujund. Olgu meil teatud seltskond, vanuses 60 ja üle, kes on elanud oma elu tunde ja mõttega. Elu, milles on olnud kõike nii palju. Kus ei ole küsimust selles, mis on moraal, vaid kus teatavaid asju lihtsalt ei tehtud, sest ei olnud vajadust, ei tahetud ja see ei läinud kokku inimeste endi ilumeelega või võimega tunda ja kaasa tunda. Kui Kristus räägib, et ta on tulnud andma “elu ja kõike ülirohkesti”, siis on see sama, mida teine, mitteusklik, võis juba elada. Tal võis see juba olemas olla.

Johannese evangeeliumi alguses räägib Jeesus Nikodeemisele: “Teil tuleb uuesti sündida”. Fraasile on viidanud mitmed fundamentaalsemad ja vanemad usuliikumised ja tõlgendanud mitmeti. Annaksin selle tõlgenduse - uuesti sündima tähendab olla võimeline uuesti tundma ja kaasa tundma, armastama ja kannatama, märkama mingit ilu enda ümber, mis motiveerib sind elama mitte oma instinktide ja põhivajaduste järgi, vaid tundma lisaks midagi enamat. Belinskii ütleb, et lõputu kaugus on tunde ja kire inimese vahel, kuid veelgi suurem kaugus eristab vahetu tunde juurde jäänud inimest sellest, kelles, olgugi et õilsaid eesmärke teeniv orjalik instinkt on valgustunud mõttega. Tõeline elu on temal seal, kus tunne ja mõte juhivad koos inimese tahet.

“Tunne, mis on valgustatud mõtega” taandub kergesti kujundile, mida kasutas Paulus ja mida tsiteeritakse kui kristluse üht keskset teemat ehk liha vs. vaim või instiktid(kirg) vs. vaim. Kuna tegemist on ajalooliselt ikkagi katoliikliku kultuuriga, siis sama vaim on midagi abstraktset ja välist, mille poole inimene püüdleb ja teisest küljest midagi, mis dogmade ja moraali abil surub maha inimese põhivajadused. Aga selline tõlgendus on tappev tõlgendus, sest Tarkosvkit tsiteerides on see vägivald inimese hingemaailma üle. Seletus, kus mõttega valgustatud tunne juhib inimese tahet, on palju enam. Sest on midagi inimeses, mida abstraktne ja dogmaatiline või hiljem selle vastu mässama hakanud protestantlus ei mõista lõpuni. Ei saa aru päris hästi ka müstikud, mis kogemustega neil mõnikord tegemist on. Müstilisi kogemusi on muidugi palju enam, aga osa neist viitavad samale - tundele, võimele ja igatsusele tegutseda nii nagu tunned, et on ilus või armastusväärne või kuidas keegi seda selgitab.

Kui võtame tähendamissõna kadunud pojast, siis niiviisi tõlgendades on kadunud poeg vaid see, kes loobus külluslikumast elust ja valis sellise, kus kus piltlikult öeldes sai mujal siga ka paremini süüa kui seal inimene. Kadunud poja tagasipöördumine ja sellele järgenud kriitika isakodus töötava poja poolt taandub kergesti uskmatu ja uskliku vahelisele sõnelusele. Ei saada aru, et kui elas teiste kulul, polnud tal kellestki sooja ega külma, siis miks teda nüüd nii armastusväärselt tema usuliikumises koheldakse, kui samal ajal see, kelle sisemine eetika ei luba kõiki sigatsusi korda saata. Miks siis ateist kehvamal kohal on. Tähendamissõna selgitus ütleb, et vastupidi, oma elu väärtuslikult elanud ateist ei peaks nüüd süüdistada seda, kes alles viimasel eluminutil tahab elust midagi muud ja otsib seda usust. Sest ateist ei ole universumis kuhugi nö. kadunud, aga usus elu püsiväärtused leidnud tegelane oli küll.

Samale suhtumisele võib leida viiteid tähendamissõnades sulastest, kellele peremees maksab ühtemoodi hästi, olgu ta teinud 12 tundi tööd või 6 või 2. “Miks ikkagi usklikud saavad sama mõõdupuuga, kui mina, kes ma olen terve elu rüganud ja ausat elu elanud”. Usklikele on vaja midagi, mida mitte kõigile pole vaja. Ja hea on, kui nad oma usus selle lõpuks leiavad, mis teistel oli olnud kogu aeg olemas.

Vot teile evangeeliumit!

***