Ihust ja Verest

Ilmselt ei ole keegi kunagi inimkonna ajaloos suutnud luua oma sõnadega suuremat hermeneutilist probleemi kui Jeesus öeldes, ”Võtke sööge, see (on) minu ihu”………. ja “võtke jooge, see (on) minu veri”. Ometi on see vaid üks näide Jeesuse leksikast. Korduvalt, võiks öelda, et lausa järjekindlalt kuulutas ta asju millekski muuks kui nende kokkulepitud keeleline tähendus. Eriti ilmne on see Johannese Evangeeliumi nn. „ego eimi“ ehk „mina olen" ütlustes. Mina olen tee, tõde ja elu. Mina olen eluleib, elav vesi, maailma valgus, hea karjane ja tõeline viinapuu. Millest see räägib? Kas suurest, lausa inkarnatsioonilisest empaatiavõimest?

Samuti oli Jeesusele omane paigutada end mitmetesse eluolukordadesse, kus ta ilmselt tegelikkuses kunagi ei olnud viibinud. Nii väidab ta Matteuse evangeeliumis, et oli võõras, alasti, haige, vangis ja näljas ning janus.

Me võime kokku leppida, et nimetame rohelise roosaks ja roosa lillaks ja sellest ei muutu midagi. Värvsõnades ei sisaldu midagi olemuslikku, mis üht või teist sõna meeleaistinguga seoks. Üldse ja ülepea ei eksisteeri olemuslikku seost sõnade ja nähete vahel, mida nad tähistavad. Hieroglüüfidega on vist asi pisut teisiti, aga sellest ei ole ma pädev rääkima.

Üks postmodernseid põhiteese väidab, et sõnad saavad oma tähenduse mitte sellest, mida nad tähistavad, vaid pigem omavahelistest erinevustest.

Üldiselt on väide, et miski tähendab hoopis midagi muud kui seni kokku lepitud ning harjutud, kas siis absurdne või erakordsele meelevallale viitav. Sarnaseid avaldusi kohtame me siin seal ikka. On meelde jäänud mingi luulerühmituse loosung “eetika – see olen mina”. Ikka juhtub, et mõni inimene end teistele standardiks ja mõõduks välja pakub. Eks ole jalad ja vaksad ning muudki mõõtühikud kunagi just sel viisil sündinud.

Ka võib poeet väita, et ta armastatu või siis ehk kellegi teise silmad on kui taevatähed, kuid keegi ei hakka selliseid väiteid iialgi tõsiselt ja literaalselt võtma ning arutlema selle üle, kuidas saavad naisterahva silmad olla ühtaegu silmad ja samal ajal ka taevatähed.

Kristlik teoloogia on otse vastupidi sajandite jooksul välja töötanud lugematul hulgal seletusi selle kohta, kuidas Jeesuse ihu ja veri saavad samaaegselt olla leib ja vein. Või õigemini küll vastupidi. Kuidas saavad leib ja vein muutuda ihuks ja vereks? Üheks võimaluseks olekski leib ja vein lihtsalt ihuks ja vereks ümber nimetada. Mida teha sel juhul sõnadega ihu ja veri? Kas nimetada need omakorda ümber leivaks ja veiniks? Sel juhul tuleks näiteks öelda, et minu leivas on mitte vere- vaid veiniringe.

Seda Jeesuse poolt loodud hermeneutilist pähklit ei ole veel keegi kunagi rahuldavalt lahti suutnud hammustada.

Transsubstantsiatsiooniõpetus (katoliku kiriku õpetus elementide muutumisest Missal) ongi sellele rajatud, et ehkki leib ja vein väliselt ehk oma aktsidentsidelt leivaks ja veiniks jäävad, muutuvad nad oma sisemiselt olemuselt ehk substantsilt ometi ihuks ja vereks. Nii ei hääbu Kristuse ohver möödanikku, vaid tekib siin maa peal iga kord igal Missal uuesti. Kristus laskub ehk inkarneerub mitte üksnes Jõuluööl vaid igas Missas oma taevasest olemisest alla maa peale - hostiasse. Kristus hostias on ühtaegu nii preester kui ohver.

Pean isiklikult Kristuse ohvri aktualiseerumist ehk olulisemakski kui transsubstantsiatsiooniõpetust, ehkki nood kaks on omavahel dogmaatilises süsteemis olemuslikult seotud. Martin Luther asendas transsubstantsiatsiooni konsubstantsiatsiooniga ehk arusaamaga, et leiva ja veini substantsile lisandub armulauas uus, Kristuse substants. Sealt edasi on juba kukesamm armulaua puhtspirituaalsete vabakiriklike tõlgenduste juurde, kus Kristus enam elementides mingilgi kombel kohal ei ole. Nii on semiootiline ring täis saanud ja me oleme tagasi platonistlikus dualismis, kus sõnad lisaks nende literaalsele tähendusele viitavad veel ka vaimuilmale ning kus Jumalal peale harvade dessantide enam mateeriaga suurt muud pistmist ei ole.

Kui Kristuse ohver ajateljel üha kaugemale minevikku jääb, siis pole midagi imestada, kui ohvrimõju väsib ning seda ühekordset ja erilist ohvrit hakkab praktikas asendama miski muu, näiteks või Holokaust. Nii pakuvad juudid meile täna Kristuse ohvriga täiesti konkurentsivõimelist ohvrit - nii ühekordset kogu maailma lunastavat individuaalohvrit kui ka kollektiivset rahvuslikku põletusohvrit – holokausti. Seda parem see pakkumine on, mida vähem ta selgesti eristatavasse religioonisfääri kuulub. Pigem kuulub holokaust sotsiaalsfääri ning meie kõikide mõttemaailma.

Need kummalised sõnad veini ja leiva kohta on üheks ristiusu nurgakividest. Kui me neid sõnu ei usu, siis on meie jaoks usu keskmeks ehk moraal või mingisugused printsiibid, igal juhul mitte enam sage ja elav muutumise ime. Transsubstantsiatsiooni seos ruumipühadusega on nii selge, et seda ei ole tarvis tõestadagi.

Nende kahe inimtegevuse produkti, leiva ja veini, isekasvanud ihuks ja vereks ehk millekski bioloogiliseks kuulutamine on Kristuse ülima meelevalla märk. Neis kirikuis, kus neid sõnu tõsisemalt võetakse, on ehk Kristuse autoriteetki kõrgemalt aktsepteeritud. See oleks aga juba hüpoteesiks, mida keegi veel empiiriliselt tõestanud ega ka ümber lükanud ei ole.

Kui omaaegses dualistlikus elukäsitluses oli ihu midagi niivõrd alamat, et sellest ehk ei saanudki otsesõnu rääkida, siis täna see enam nii ei ole. Kas ei oleks nüüd siis ehk käes ka aeg hakata rääkima lihast kui lihast, verest kui verest, leivast kui leivast ja veinist kui veinist, ilma neid omavahel segamata ning erinevaid asju tähendama panemata? Vahest meie aeg lihtsalt ei vaja enam, et sinist kutsutaks roosaks ja roosat siniseks?

Andrus Norak, 2005-10-17

Artiklile on 1169 kommentaari. Loe kommentaare »

***