Via.ee

Uuk, 2005-09-16 20:46:45

Ants

Ega sa äkki üks ilus liha ja vereta idealist ole, eeterlik romantik mimoosikimbuga?

Andrus, 2005-09-16 20:47:26

habeliku mimoosiga

Andrus, 2005-09-16 20:47:44

äääääää

Andrus, 2005-09-16 20:48:06

määääääää

lambad ahju

Andrus, 2005-09-16 20:48:25

leivad ahju
ja pirukadki

Andrus, 2005-09-16 20:49:39

pust vsegdaaaa buudu jaaa

mina ahju

Andrus, 2005-09-16 20:51:49

puud ahju

puud puid ahju

Andrus, 2005-09-16 20:52:23

ok ma hakkan nyyd ise häbelikuks mimoosiks

Uuk, 2005-09-16 20:53:25

ahi lõhki?

Andrus, 2005-09-16 21:00:46

religiooni on voetud nii nagu AHT ja EOUNAPUU et see on kimp eelarvamusi ja ei muud

aga religioon katkeb tavaliselt ka konservatiivset ideoloogiat sealhulgas elutarkust jms

nii et ei maksa nii absolutistlikult nagu modernismivaimustuses literaadid

aga tosi seegi et regiliooni on jarsku totaalselt valesti moistetud

igal juhul ei tohiks taga vagivalda seadustada

vaid relgiooni sisuks on positiivne armastuse mimeesis

Jeesuse enda naitel

33338, 2005-09-16 21:08:03

juhhtusin koperdama Staalini nimele karttvelis ja üllatuste üllatus - tema éesnimi polttki Jossihv, vajd |ioseb|. USU veel rú.sse.

Uuk, 2005-09-16 21:11:57

Numbrimees

Joosep oli muuseas ju kiriku suhtes palju armulisem kui Nikita.

33338, 2005-09-16 21:16:34

kuj see oli arrm, et nad rutem pxrrgusaadeti.

Uuk, 2005-09-16 21:22:31

Ma ei tea, Numbrimees. Vähemalt venemaa usklikud ise nii arvavad.

Sirp, 2005-09-16 21:40:41

Meie märgiline ruum: avalik ja mõtteline

Andres Herkel

Ilmunud: reede, 16 september 2005

Sümboolikasse puutuv kraabib hinge rohkemgi kui vaja. Sellega peavad arvestama linnaplaneerijad, poliitikud, reklaamiloojad ja kõik teised, kel on avalikkusega asja. Tõnismäel seisev pronkssõdur on kütnud inimeste emotsioone vaat et rohkem kui ükski teine pealinna probleem.

Näen alatasa, kuidas turistide hordid Nevski katedraali pildistavad. Pikk Hermann selja taga ei lähe neile korda, Toompea lossist kõnelemata. Slaavilik eksootika, ehkki mitte väga vana ega originaalne, kaalub üles lossi, mille sarnaseid leidub Euroopas rohkem kui küll. Pole midagi teha, aga normaalselt arenenud rahvusliku identiteeditundega eestlast see riivab. Ometi tuleb paratamatusega leppida. Samas on meie ümber asju, millega ei või leppida.

Vaba rahvas täidab avaliku ruumi enesestmõistetavalt oma märkidega. Mälestustahvlid ajaloolistel või tähtsate ajaloosündmustega seotud hoonetel ei peaks olema ainult kohalikus keeles, ka külalistel on õigus Eesti kohta täpsemat teavet saada. Riigikogu on hukka mõistnud kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod ja isegi George Bush tuli kevadel Riias meile ajaloo ülekohtu teadvustamisel appi. Ja ometi on Tallinna linnaruum endiselt allutatud Moskva-meelsele ajalootõlgendusele. Kõlab jõhkralt, kuid Tallinna ruumimärkidest võib välja lugeda sama, mida Vene riigiduuma avaldusest: 1944. aastal oli siin vabastamine, mitte okupatsioon. “Vabastaja” on ju Tõnismäel alles, aga kommunismi kuritegudele osutab üksnes Memento paigaldatud tahvlike Pagari tänava kurikuulsal hoonel. Ometi on praegu aastanumber 2005, mitte 1991.

Minevikuvarjud on hakanud avalduma naljakas nõukogude aja nostalgias. Tegemist on otsekui mõistuse pimepunktiga, kui ühtäkki leitakse, et kommunistliku sümboolikaga kõlbab igapäevaselt edvistada või nalja visata. Samas ei tule kellelgi niisama süüdimatult pähe eputada natsliku Saksamaa sümbolitega. Teatakse, et nii pole sünnis. Kellegi arvates võib üks või teine sümbol ju naljakas ollagi, aga küpses ühiskonnas peaks leiduma austust nende vastu, kellele punaviisnurk, lipuke või särgirinnale kirjutatud “CCCP” meenutavad läbielatud kannatusi. Tõsielu ja ajalooaineline karneval ei tohi omavahel sassi minna.

Mõttelise või vaimse ruumi täitmine “oma märkidega” on palju keerulisem kui avaliku ruumi kujundamine või moedisain. Kui me seda ei suuda, siis jätab see võimaluse segaduseks inimeste peas ning kogu ühiskonnas. Rahvuslikud väärtused ja traditsioonid arenevad aastakümnete jooksul ja mõnel vabal rahval on nende kujundamiseks aega olnud isegi sajandeid. Meil annab poolesajandiline vägivaldne väljalõige end siiamaani tunda. Iga rahvas vajab positiivset mütoloogiat, oma kangelaslugu. Eeskätt on seda loonud inimesed oma tegudega, aga seda peab ka teadlikult kultiveerima, näiteks hariduse ja ajakirjanduse kaudu.

Muidugi mõista on tark inimene demokraat, mitte ajupesija. Kõige hullem viga vaba ühiskonna ülesehitamisel on peegeldada vana, mittevaba ühiskonna toimejooni. Olen vanemaealistelt, tõsistelt ja tublidelt inimestelt tihti kuulnud küsimust: miks meil ei ole riiklikku propagandatalitust? Küsijate arvates võiks see olla võluvits, mis korrastab vaimse ruumi ning paneb rahvusliku kasvatuse õigetele rööbastele. Püüan siis seletada, et nii need asjad tänapäeval enam ei käi, et võim ei saa inimeste eest otsustada, mis on õige ja mis vale arvamus. Ometi saan ma küsijatest aru. Rohkem kui miski muu annab küsimuseks põhjust meie eliidi mannetus, kes ei suuda elementaarsemateski põhiväärtustes kokku leppida. Kui näiteks diskussioon vabaduse märkide, monumentide ja kellade üle kisub naeruväärseks, siis on see traagiline.

Stiilipuhtalt võttes on vaimse ruumi täitmine mingi totaalne akt, mis saab viia vaid totalitaarse ideoloogiani. Lähtume ju eeldusest, et meil on mingi ettekujutatav ruum, mis koosneb üldarusaadavatest mõistetest ja kujunditest, aga võib-olla ka klišeedest või käibetõdedest, ja me tahame seda kõike võimalikult oma käe ja näo järgi kujundada ja, mis peatähtis – inimeseni viia. See on tormijooks inimese teadvusele. Proovitakse pähe tampida kindla sisuga “kollektiivset alateadvust” (Jung), “kollektiivseid kujutelmi” (Durkheim) või koguni “sotsiaalset mälu” (Lotman). Neid mõisteid kasutanud klassikud poleks seda kindlasti mõistlikuks pidanud, kuid totalitaarne süsteem võtab säärase rünnaku kõhkluseta ette. Alati lõpeb see ebaõnnestumisega, kuid alati teeb see ka tohutut kahju.

Niisiis ei tohi vaimse ruumi täitmine olla totaalne. Kui tahame silmas pidada vaba rahva eesmärke, siis peab see käima eeskätt delikaatselt, ehkki sihikindlalt. Inimest ja ühiskonda on lihtne lõhkuda, kuid palju raskem on pakkuda terviklikku maailmapilti, mis suudaks olla loovalt elujõuline.

Kõige vingem märgisüsteem on loomulik keel. Sõna on märkide märk. Sõna kui mõiste on ka verbaalse mõtlemise algüksus. Siit tekib küsimus, kui kaua peab vastu eesti keel, eestikeelne kirjasõna? Pikas vaates on see meie avaliku ja mõttelise ruumiga vägagi seotud. Eesti keel kuulub mõnekümne keele hulka maailmas, millel on kaasaja kultuurkeele tunnused. Samas kõnelevad ennustused, et üleilmastumise tagajärjeks võib olla vähese kõnelejaskonnaga kultuurkeelte väljasuremine. Eestikeelse tarkvara kasutamine ning mõne kitsa teadusharu kohta eestikeelsete artiklite avaldamine kitsa lugejaskonna jaoks pole snobism, vaid tõsine katse meie keeleruumi kaitsta.

Kaasaegne kultuuriteooria näeb keelte ja kirjanduste paljususes elustavat väeallikat, mitte tüütut lahendamata probleemi. Ado Grenzsteini arusaam, et väike rahvas on “hariduse võeraslaps”, kes saab kosuda üksnes suure kultuuri ehk “võerasema” rinnal, oli anakronistlik juba ülemöödunud sajandil. Täna võib säärase seisukoha leida Žirinovski partei programmist ning putinliku rahvuspoliitika praktikast.

Meist otse idas laiub hiigelsuur ala, kus linna- või asulakeskuse võib tänaseni ära tunda Lenini väljaku ja monumendi järgi, kus kümnete ja kümnete väikerahvaste jaoks on emakeel haridustee jätkamiseks kõlbmatu ning kus ajupestav eeter, mis läbi sinise ekraani igaühele koju kätte tuleb, on vihkamise taimelava. Läänes omakorda on hirm end kaotada ning lahustuda – seda enam, et meie kultuurilise ja demokraatliku arengu mudelid on enamasti just sealt pärit.

Me vajame koospüsimiseks avaliku ruumi isamaalisust ja mõttelise ruumi emakeelsust. Kolm vaala, millel me rahvana püsime, on meie ruumiline, ajalooline ja keeleline identiteet. Seal peal seisab kogu eesti kultuuri n-ö elav kaadervärk. Aga ükski neist vaaladest pole nii tugev, et ei peaks muretsema. Meil on palju ära teha eeskätt hariduse, ajakirjanduse ja avaliku poliitika kaudu.

Vasar, 2005-09-16 21:47:23

Piinlikult matslik

Mööduva suve üheks kahetsusväärsemaks küündimatu meediakriitika näiteks kujunes 17. juuni Sirbis ilmunud Andrus Noraku meediakommentaar: “Urmas Ott kui paradigmaatiline Jõmm”. Just siin paljastub kõige näitlikumalt autori võhiklikkus ainese suhtes, mida kasutades on konstrueeritud meelevaldne sõnum. Noraku artikkel, mis üleforsseeritud hämast kantuna üritab vedada paralleele telemaastikul peaaegu ainsana intervjuud žanrina valdava küsitleja isikuomaduste ja mingi segase jõmliku mentaliteedi vahel, on piinlikult matslik. Autor kaitseb oma “jõmmistuva vaimueliidi” teesi demagoogiliste ja kategoorilisusest koormatud põhjendustega. Urmas Oti paigutamine sellisesse konteksti mõjub ülimalt kohatuna.

Urmas Ott ise kirjutab seesuguste kriitikute kohta Voldemar Lindströmi Toomas Ubast kokku pandud mälestustekogus: “On ülimalt kahetsusväärne, et meil pole jätkunud mehisust kaitsta andekaid andetute eest. Pole ju midagi lihtsamat, sõimates staare, andekaid, äravalitud ja erilisi. Inimesel on õrn organism, keegi meist ei tea, kui haavatav on elutahe /—-/”. Need sõnad käivad küll Uba aadressil tehtud kriitika kohta, kuid sobivad hästi ilmestama ka kõnealuse artikli väiklast vaimu ja selle võimalikke mõjusid.

Urmas Oti intervjuud on televisioonis praegu ainsad, kus avalduvad selle žanri peenemadki nüansid, jäävad, ehk mõni erand välja arvatud, ülejäänud sama ala viljelevale seltskonnale püüdmatuks, isegi adumatuks. Ott suudab oma partneritega luua vestlusele tonaalsuse ja atmosfääri, mille tekitamine nõuab sisemist taktitunnet ja võimet lülitada ennast partneri maailmapilti tajudes õigesse emotsionaalsesse sfääri. Nii pääseb esile otseintervjuu tõeline võlu – on hetki, mil intervjueeritav võib avastada ennast kõnelemas nõnda, nagu ta seda endast isegi ei usuks. Sellistel hetkedel ei ole intervjuu enam pelgalt küsimus ja vastus, vaid meeltega tajutav “miski” kahe inimese vahel. Energia, mis on alati ainukordne ja kaduv, kuid jälgejätvalt mäletamisväärne. Oskus valitseda tehnikat, mis tõstab intervjuu kõrgemale igapäevasest ajakirjanduslikust rutiinist, väärib imetlust ja austust.

Kõige selle taustal on masendavalt kurb, kui meist väljapaistvamate ja andekamate najal hakatakse välja elama oma kitsarinnalisust ja väiklast ego. See on lubamatu.

Joonas Hellerma 26.08.2005

andrus norak kirjutas nii:
Lisamise aeg: 2005-09-04 14:20:15
————————————————————————————————————————
Vastulauseks,

Vabandan et olen ilmselt teie sooje tundeid Urmas Oti suhtes riivanud.

Lubage meelde tuletada et ikonograafiaga koos, ka meediaikoonograafiaga, käib alati ka ikonoklastika ehk ikoonilõhkumine.

Mulle Urmas Ott lihtsalt ei meeldi. Möönan et ta on Eesti parim intervjueerija aga need väärtused mida ta inimesena tundub kehastavat on mulle sügavalt ebameeldivad. Pealegi tähendab Eesti kultuuripuuris parim olemine alati ühtlasi ka korgiks- ja tropiks olemist. Nii et pole vaja teil siin targutada midagi meelevaldsusest ja kompetentsist. Ja ei maksa matsi sellepärast veel matsiks nimetada et ta matsi matsiks peab. Kes teisele ütleb see ise on.

Teie noormees, võite küll rahuga jagada neidsamu kadaklikke väärtusi nagu te meediaikoon. Edu teile! Te ei saa aga mult kunagi ega kuidagi ära võtta õigust teid seetõttu ühes teie Otiga ebameeldivaks pidada ja seda ka valju häälega välja öelda.

Härra Ott kehastab minu jaoks väike-, vahest ehk küll juba suurkodanlikku piiratust. Ta on selle piiratuse tõupuhtaim esindaja Eesti meedias, lausa vapiloom. Peale selle oli tema tandemisõit tükkis Monika Mägiga kirjanik Remsu kohtuasjas, isegi kõrvaltvaataja jaoks midagi nii ebameeldivat et seda on raske unustada.

Peale muu on avaliku elu tegelased just selleks olemas et meie “tavalised inimesed” (nagu U.O. armastab rõhutada) nende suhtes seisu- ja muid kohti võtaksime. Neil ei ole õigust sama suurele privaatsusele nagu tavakodanikul. Kui ei usu, siis lugege ajakirjanduseetika koodeksit.

Selle seisukohavõtuga seadsite end küll kenasti ühte ritta U.O.-ga. Oma ikooni vulgaarsustasemeni, kes ütles otsesõnu välja et tema......, ........ ja........... nende peale kes talle ei meeldi (kui täpne olla siis käis see vist küll kirjanik Remsu kohta) on teil aga ilmselt veel arenguruumi.

Head kasvamist!

Uuk, 2005-09-16 21:59:25

Sirp

Kaasaegne kultuuriteooria näeb keelte ja kirjanduste paljususes elustavat väeallikat, mitte tüütut lahendamata probleemi. Ado Grenzsteini arusaam, et väike rahvas on “hariduse võeraslaps”, kes saab kosuda üksnes suure kultuuri ehk “võerasema” rinnal, oli anakronistlik juba ülemöödunud sajandil. Täna võib säärase seisukoha leida Žirinovski partei programmist ning putinliku rahvuspoliitika praktikast.

Isand Kultuuriteooria võib ju “näha” mida tahes. Selget pilku talle!
Paraku on ka kultuurilise paljususe väärtustamine üheks üleilmastumise vahendiks.
Täpselt nagu “inimõigused” moodsa koloniseerimise õigustus.

jpk, 2005-09-16 22:02:37

Ants, 2005-09-16 17:51:20

/muig/

Kornei Tšukovskil on üks lastelulla, “Pusa”. Lühidalt on lugu selline, et laps joonistab vihikusse kole irmsa Pusa, kel sarved peas ja mitu jalga reas ja kes on ise väga-väga kuri.
Lulla lõpeb umbes selliste sõnadega:
“Miks sa nurka viskad vihu, miks sa ise nutta tihud?”
“Kardan Pusa...”

Kui meerikas tornide kukutamise aegu viis Bush väed kõrgendatud valmisolekusse, siis esimest korda pärast WWII, jättis Venemaa sellisele asjaga samaga vastamata ja Bush kommenteeris seda nii, et ta mõistis siis esimest korda, et külm sõda on tõepoolest lõppenud...
Meie Antsud tahavad aga paavstist pühamad olla ja siiamaani endajoonistatud Pusa karta... nu terviseks siis :o)

Ants, 2005-09-16 22:24:32

Põdrakarjus, mina nii optimistlik Venemaa suhtes ei ole. Pean teda endiselt ohtlikuks. Arvan, et ilma lääneliitlaste ja -liitudeta oleks me varsti jälle Vene Impeeriumisse kuulumas.

Ants, 2005-09-16 22:32:46

Laar jättis Oti saates väga sümpaatse mulje, praegusel korruptsiooniajastul.