Identiteedikriisist veelkord

Detail valimisplakatistTerminit „identiteedikriis“ on tänases Eesti ühiskonnas tihtipeale kasutatud väga erinevates kontekstides – selle all on mõeldud nii ideoloogilist, kultuurilist kui laiemat tsivilisatsiooni kriisi. Termini selline kasutus tuleneb identiteeti mitmetasandilisest iseloomust. Sootsium võib omada üheaegselt mitut identiteeti: etnilist, poliitilist, kultuurilist, religioosset jne. (Taylor, Spencer 2004) Kriis aga tekib siis, kui mõni väljakujunenud identiteetidest enam uudses olukorras ei tööta või on erinevad identiteeditasandid omavahelises vastuolus. Selliste kriiside altid on selgelt ühiskonnad, mis peavad läbi tegema kiireid muutusi ehk sotsiaalteaduste mõistes – siirdeühiskonnad.

Eesti ühiskond pidi 20. sajandi lõpul tegema läbi suure hüppe. Ligi 50 aastat kindlates raamides toiminud ühiskond pidi seni totalitaarse režiimi suhteliselt külmutatud vormist liikuma liberaaldemokraatliku riigikorralduse ja ühiskonna juurde. Selge, et senine „meie-nemad“ nägemus ning enese positsioneerimine maailmas vajas ümbermõtestamist. Tänaseks on Eesti võetud vastu nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmeks, lisades sellega väljakutseid, mida ei saa jätta vastu võtmata. Küsimus ei seisne aga selles, kas „eestlased on kuulunud alati Euroopasse“ või kas demokraatia on meie ühiskonnale vastuvõetav. Senised rahvuslikud müüdid ja narratiivid vajavad ümbermõtlemist, vajame midagi reaalselt rakendatavat. Demokraatia sisseseadmiseks ja selle tugevnemiseks ei piisa puhtalt institutsionaalse struktuuri paigaldamisest ja turumajanduslike printsiipide rakendamisest. Vaba turumajandus vajab efektiivseks toimimiseks sama, mida demokraatlik riigikorralduski – suuremat usaldust, tolerantsi, osalust (see eeldab ka kompromissivalmidust ning usku konflikti legitiimsusse), ideede pluralismi (majanduse jaoks paratamatu eeldus innovaatilisuseks) ning samas ka oskust osaleda („civic skills“). Siinkohal põrkub siirdeühiskond väärtuskriisile, see tähendab, et kuigi hoiakud võib muuta kiiresti (institutsioonide sisseseadmine ja üldine toimimine), siis väärtuste juurdumine võtab aega. Ronald Ingelharti sõnul võib selleks kuluda koguni terve põlvkond. Seepärast keskenduksin käesolevas essees Eesti poliitilisele kultuurile kui nn “poliitilise identiteedikriisi” lahendamiseks vajalike muutuste peamisele mootorile.
Tavatähenduses seostatakse Eestis „poliitilist kultuuri“ enamasti poliitikute käitumisega. Too mõiste aga omab laiemat ulatust. Poliitilist kultuuri võib nimetada laiema indiviidide hulga ühiseks poliitiliste orientatsioonide mustriks. (Danziger 1996) Nagu ka kultuur laiemalt, nii kujuneb ka poliitiline kultuur pika ajaloolise arengu jooksul, on omane ulatuslikule sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, tervele rahvale), mitte üksikutele indiviididele, on jäik(vastuvõtmatu) poliitiliste muutuste suhtes ja suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral. Ronald Inglehart on rõhutanud, et rahvas võib kalduda demokraatiat toetama hoopis teistel põhjustel kui seda oleks väärtushinnangud tolle režiimi toetuseks – vabaduste ja osaluse rõhutamine, avalik eneseväljendus, sallivus mitmekesisuse vastu, umbisikuline usaldus ning rahuolu eluga (eneseväljenduslikud väärtused) (Inglehart, Weltzel 2002). Sel viisil võib pigem olla tegemist pealiskaudse toetusega, mis põhineb majanduslikel huvidel.

Seega esimene küsimus, millega teema põrkub on, kas, millal ja kuidas elanikkond kohaneb uue režiimiga, mis eeldab neilt eelmisest radikaalselt erinevat käitumist. William’i ja Rose’i poolt läbiviidud uurimus post-kommunistlikest riikidest toetab Eastoni mudelit, milles poliitiline toetus on sõltuvuses tagasisidest. Samas on saadav tagasiside sõltuvuses asjaolust, millist sooritust hinnatakse, mis elanikkond on uue režiimi kohta õppinud ning minevikupärand, mis samuti omab mainitud suurt mõju. (William, Rose 2002) Uurimus järeldab üldjoones, et poliitilise soorituse mõju on suurem majanduslikust mõjust, ehk algne sotsialiseerumine on ebaoluline võrreldes režiimi konsolideerumisperioodiga. Siin võib ka näha toetust institutsiooniteooriale, kuivõrd oluline osa poliitilises soorituses on sellel, kui tõhusalt saadakse tööle uued institutsioonid, mis omakorda peaks levitama uue režiimi väärtusi.

Inglehart moodustas poliitilise kultuuri mõõtmiseks maatriksi, mille ühele teljele asetas ta väärtused kontiinumil sekulaarne/ratsionaalne vs traditsiooniline ning teisel eneseväljenduslikud vs ellujäämisväärtused. Esimene telg ripub konservatiivsete, absoluutseid standardeid, religiooni ja traditsioonilisi perekondlikku korraldust rõhutavate ja abielulahutust, aborti eutanaasiat, enesetappu taunivate väärtuste ning liberaalse vastandi vahel. (Inglehart 2002) Teine telg tugineb selgelt Maslow vajaduste hierarhial, kus esmased vajadused vastanduvad abstraktsematega. Viimane seostub taas kord majanduse ning indiviidi heaoluga kui demokraatia eeldusega.

Kommunistlik kultuuripärand tekitab probleeme just viimasel eneseväljenduslike vs ellujäämisväärtuste teljel. Nimelt selgub Taagepera ja Sandholtzi poolt läbi viidud uurimusest (Sandholtz, Taagepera 2004) tõsisasi, et kõrge ellujäämisväärtuste tase panustab korruptsiooni topelt võrreldes traditsiooniliste väärtustega. Kaks peamist kommunistlikust režiimist pärinevat tegurit, mis soodustavad korruptsiooni post-kommunistlikes riikides on nimetatud ellujäämisväärtused ning nende tõttu juba eelmise režiimi ajal juurdunud „korruptsioonikultuur“. Samuti on Vihalemm, Lauristin ja Tallo väitnud, et 1970-1980-ndatel domineeris pragmaatiline ning küüniline kasutus ametlike struktuuride ja ideoloogia suhtes. Ehk tsiteerides Taagepera: „üleminek demokraatlikele institutsioonidele ja turumajandusele eemaldas seni korruptsiooni piiravad regulatiivsed jõud“. Pole ka üllatav, et pragmaatilis-küünilised väärtused omavad negatiivset mõju usaldusele demokraatlike institutsioonide ning haldusorganisatsioonide vastu ja mängivad tõenäoliselt suurt rolli üldises usalduse puudumises ühiskonnas laiemalt.

Samas on Eesti poliitilise kultuurile omanud suurt mõju suhtlemine Soome ja Rootsiga. Sealt on üle võetud palju ärikultuuri elemente, samas kui näiteks Läti on omandanud rohkem Venemaa äriringkondadega suheldes (Maciejewski 2002:96) Näiteks kui võrrelda Transparency International’i korruptsiooni tajumise indeksi näite, siis võib seal Eesti ja Läti vahel leida „suured käärid“. Kui vaadata ajaperioodi 1998-2004, siis kasutades Taagepera väljendusviisi, võib Lätis täheldada püsivalt 2-3 ühiku võrra rohkem korruptsiooni kui Eestis. Erinevalt Eestist on Läti olukord nähtavalt paranenud, vaatamata sellele on aga ka viimasel aastal näha kahe pügala suurust vahet kahe riigi korruptsiooniindeksite vahel. Samas, tuues võrdluseks stabiilsete demokraatlike institutsioonide ja väljakujunenud vastava poliitilise kultuuriga Soome, siis näeme stabiilselt kõrget näitu. (Joonis 1)1

Ingelharti järgi võib mainitud näitu käsitleda ka kui „eliidi ausaameelsust“ (Elite Integrity). See on oluline komponent leidmaks seda, mida sama autor „efektiivse demokraatia indeksiks“ nimetab. Teine oluline komponent on Freedom House indeks, mis näitab indiviidi õiguste ja vabaduste formaalset raamistiku. Efektiivse demokraatia indeks näitab kahe indeksi kombinatsioonist tulenevat tervikut – õiguste ja vabaduste formaalse raamistiku ning eliidi ausameelsuse (kui palju eliit respekteerib nimetatud formaalseid raame) suhet. Selleks asetab Inglehart mõlemad näidud tagurpidi (Freedom House maksimus 7 muutub parimaks tulemuseks jne.) Seega saame Freedom House indeksi uuteks näitudeks vastavalt aastatele 2002 ja 2004 joonisel 2 näha olevad tulemused ning samas nende keskmised viiduna 100% skaalale. Samuti tuleb eliidi ausameelsuse näidu maksimaalseks suuruseks muuta 1, tehes sellest seega kaaluv faktor.

Ingleharti valem: 
    Efektiivse demokraatia indeks = Freedom House näit * Eliidi ausameelsuse näit.

Saadud tulemused illustreerivad hästi kääre formaalsete vabaduste ja õiguste ning antud poliitilise kultuuri reaalse toimimise vahel.(Joonis 2) Kuigi juriidiliselt on õigused tagatud ja vabadused lubatud, on sisulist arenguruumi Eesti ühiskonnas veel küllaga. Samuti jääb jätkuvalt probleemiks nn. „korruptsioonikultuuri“ mõju, mis tõenäolisel jääb veel kauaks kestma ning end taastootma. Viimane pärsib aga ka demokraatlike institutsioonide sisulist arengut, mis omakorda peaks levitama edasi demokraatia arenemiseks vastavaid väärtusi. Seega jääb identiteedikriisi tont meie ühiskonda kummitama nii mõnekski ajaks, kuni on jõutud lähemale seatud demokraatlikele ning turumajanduslikele eesmärkidele. Kuid samas ei maksa unustada, et tegemist on institutsioonidega, mis on nagu Tallinna linn – ei saa kunagi valmis. Ehk nagu Tocqueville on öelnud, siis demokraatiaga on iga põlvkond täiesti uus.

Lisad

Joonis 1
  

Joonis 2

1Joonisele on näitlikustamiseks lisatud ka suhteliselt eliidikeskne Prantsusmaa ning tugeva tsiviilkultuuri traditsiooniga (civic culture) USA

Viited

Gary Taylor, Steve Spencer
2004 „Social identities. Multidisciplinary approaches“, Routledge, London

Gabriel Almond,
1989 “The Intellectual History of the Political Culture Concept” raamatust Gabriel Almond, Sidney Verba (toim),“The Civic Culture Revisited“, lk 1-35.

Danziger, James N.
1996 „Understanding the political world : a comparative introduction to political science“, Longman, New York lk 31-33

Hagopian, Mark N.
1993 „Režiimid, liikumised, ideoloogiad : võrdlev sissejuhatus poliitikateadusse“, Olion, Tallinn

Ronald Inglehart, Chris Weltzel
2002 „Political Culture and Democracy: Analyzing Cross-Level Linkages“, World Value Survey publication.
http://www.worldvaluessurvey.org/Upload/5_Ecolfal3.pdf

Harry Eckstein
1989 „Stabiilse demokraatia teooria“, Valgus, Tallinn

Peter Ester and Henk Vinken,
2003 "Debating Civil Society On the Fear for Civic Decline and Hope for the Internet Alternative", International Sociology, December 2003, Vol 18(4), lk 659–680

Juan J.Linz, Alfred Stepan (Linz, Stepan 1996: 401 – 433)
1996 “Problems of democratic transition and consolidation: Southern Europe, South America and Post-Communist Europe”, The Johns Hopkins University, Baltimore & London

Ronald Ingelhart
2002 „Kultuur ja demokraatia“ raamatust Harrison, Lawrence ja Samuel Huntington (toim.), „Kultuur on tähtis: kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut“ Pegasus, Tallinn lk78-95,

William Mishler, Richard Rose
2002 „Learning and re-learning regime support: The dynamics of post-communist regimes“, European Journal of Political Research nr.41, lk 5-36

Freedom House http://www.freedomhouse.org

Tranparency International http://www.transparency.org/

Wayne Sandholtz, Rein Taagepera,
2004 Corruption, Culture, and Communism, World Value Survey publication. Forthcoming in the International Review of Sociology (January, 2005).http://www.worldvaluessurvey.org/Upload/_Corruption.doc

Witold Maciejewski (toim.)
2002 „The Baltic Sea Region. Cultures, Politics, Societies.“, The Baltic University Press, Uppsala

Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Ivar Tallo
1997 „Development of political culture in Estonia“ raamatust Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Karl Erik Rosengren, Lennart Weibull (toim.) „Return to the western world. Cultural an political perspectives on the Estonian post-communist transition“, Tõravere Trükikoda Ltd. Tartu, lk 197-210

  

Essee autor on Kodanikuhariduse Sihtasutuse stipendiaat

Tanel Mae, 2005-09-10

Artiklile on 586 kommentaari. Loe kommentaare »

***