Identiteedikriis Eesti ühiskonnas

Üle viiekümne aasta kestnud okupatsioon andis eestlaste ühisidentiteedile tugeva löögi, millest pole siiani taastutud. Vabadus, julgeolek ja võimalused, mis lääneühiskondadest paistsid, olid paljude eestlaste jaoks inimõigused, mille saavutamiseks näisid kõige sobivamad vahendid olevat Euroopa Liit ja NATO – kaks vahendit eesmärkide saavutamisel, mis moondusid mingil hetkel omaette eesmärkideks, varjutades ajutiselt tärkava identiteedikriisi Eesti ühiskonnas.

Eestlaste identiteeti on alates rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi teisel poolel kujundanud suured eesmärgid: rahvusriigi loomise vajadus, selle taastamine Nõukogude okupatsiooni ajal ja viimati liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Pärast enam kui 100-aastast kollektiivsete eesmärkide püstitamist oleme jõudnud punkti, kus julgeolek ja vabadus on saavutatud ning ühisidentiteet peab taanduma individuaalsema eestluse tõlgenduse ees, mille aluseks on demokraatlik õigusriik, isiklik vastutus ning vaba turumajandus.

Individuaalsema eestluse tõlgenduse juurdumise üheks suurimaks takistuseks on siiani olnud rahvusriigi liigne mütologiseerimine, kus usaldus riigiametite haldussuutlikkuse vastu on põhjendamatult suur ning ühiskondlikele probleemidele nähakse üha rohkem ja rohkem ainsa lahendusena riigi sekkumist. Ainsad otsused, mis sellises ühiskonnas inimestele endile jäävad, on mida ja kui palju tarbida ning kellega ja millal vahekorda astuda.

Riiklik sund kui liberalismi hauakivi

Täna kujutab üha suurenev hulk noori eestlasi enda tulevikku ette kui riigi poolt kureeritud riskivaba ja ettemääratud olemist riiklikus koolisüsteemis, ajateenistuses, avalikõiguslikes ülikoolides, riigiametites – ühiskonnas, kus sinu tervise ja pensioni eest hoolitseb riik. Indviduaalse algatuse ja vastutuse jaoks sellises süsteemis ruumi ei ole.

Haridusosakud, mis võimaldaksid suuremat konkurentsi koolide vahel, terendavad silmapiiril juba aastaid. Vaatamata sellele, et eraettevõtjad võivad lahendada maakoolide probleemi ja tõsta üleüldist hariduse kvaliteeti meie koolides, pakkudes võrdväärseid võimalusi hariduse omandamiseks ka eesti keelt emakeelena mittekõnelevatele noortele, pole haridusosakute süsteem rakendust leidnud.

Taasiseseisvumise esimestel aastatel õigustatud kohustuslikust ajateenistusest on tänaseks saanud kollektiivne enesepettus nii julgeoleku kui maksumuse seisukohalt. Vaatamata NATO-ga liitumisele põhineb Eesti kaitsepoliitika jätkuvalt totaalkaitse kontseptsioonile, mille tõsiseltvõetavus suri eelmise sajandi viimastel aastakümnetel. Reservistidest, keda kohustuslik ajateenistus toodab, on aga isegi endise Balti Kaitsekolledzi ülema, brigaadikindral Michael H. Clemmesen’i arvates reaalselt kasutatavad ainult viimase 5 aasta jooksul teenistuse läbinud noored ja sedagi ulatuslike mööndustega1.

Üks peamisi põhjuseid, miks kohustuslik ajateenistus jätkuvalt toetust leiab, rajaneb väitele, et vabatahtlikest koosnev elukutseline kaitsevägi on Eesti jaoks liiga kallis. Samas ei kajastu riigieelarves kohustuslikku ajateenistust läbivate noormeeste alternatiivkulu, mis on konservatiivsete arvutuste kohaselt igal aastal ligi 160 miljonit krooni2. Riiklik sund tähendab ajateenistusmaksu – sunnitud isamaalisust, võltspatriotismi, millele mingis reaalses konfliktis lootma jääda näib naiivne.

Selleks ajaks kui noored jõuavad ülikooli on valdavas enamuses neist juurdunud passiivsus, millest saab aimu igaüks, kes külastanud mõnes ülikoolis peetud loengut. Diskussiooni ei toimu, küsimusi ei julgeta esitada ning loota mõne seisukoha argumenteerimist on sama mõttekas kui oodata Godot.

Passiivsus, käskude ning korralduste täitmine koos isikliku vastutuse vältimisega näib paljude noorte silmis olevat edukuse alustaladeks.

Sellepärast ei ole näiteks tervishoiusüsteemi ümber käivas diskussioonis veel kordagi julgetud mainida tervisekindlustuse suunamist tsentraliseeritud riiklikust süsteemist erasektorisse, kindlustusseltsidele, kus inimestel tekiks reaalne valik. Probleemidele nagu meditsiintöötajate palgad ja kvalifitseeritud tööjõu puudus leiavad ettevõtjad lahenduse kiiremini kui mistahes riiklik asutus, sest nad on paendlikumad ja innovaatilisemad.

Paljude eestlaste jaoks on tänaseks seosed tervise, tervisekindlustuse ja pakutava teenuse kvaliteedi vahel praktiliselt olematud. Joo, süsti, suitseta palju tahad – küll riiklik tervishoiusüsteem sinu eest hoolitseb. Selle asemel, et üha agressiivsemalt kehtestada keelde alkoholile või tubakale, tuleks inimestel lasta endil otsustada, kas nad maksavad kõrgemaid kindlustustasusid või harrastavad tervislikumaid eluviise. Pole mõtet laiendada kõikidel inimestele mingi vähemuse puritaanlikke väärtushinnanguid. Taoline lähenemine on juba ette hukule määratud.

Eestlaste tähtsamaid valikuid piirab sageli riiklik poliitika, mis alguse saanud üliagaratest ametnikest, kes on veendunud, et riik võrdub ühiskonnaga ja kehtestatud poliitika on sobivaim “keskmisele eestlasele”. Unustatud on erinevused inimeste väärtushinnangutes ja prioriteetides nagu ka see, et võimalikult palju otsuseid tuleks jätta inimeste endi teha, mis vaba turumajanduse tingimustes tähendab rohkem valikuid ja võimalusi, kuid ka vastutust.

Puudulikud arusaamad enamuse eestlaste seas sellest, mida turumajandus endast kujutab, seavad kõikidele liberaalidele ülesande – selgitada turu olemust mitte ainult läbi agressiivse konkurentsi vaid ka informatsiooni koondamissüsteemi, mis võimaldab teha keerulisi valikuid lähtuvalt inimeste endi prioriteetidest ja väärtushinnangutest.

21. sajandil tähendab turumajandus dünaamilisust ja suutlikkust globaliseeruva maailma vajadustele reageerida. Viimastel aastatel üha kiiremini arenevas maailmas on omaks võetud F.A.Hayek’i arusaam turumajandusest kui “õppivast majandusest”, mis suudab välja juurida ebatõhusaid tootmisprotsesse ja puudulikke rakendusi, mida just konkurents suunab täiendama ja edasi arendama3.

Eestlus – rahvusest sõltumatu mõttelaad

Identiteedikriis Eesti ühiskonnas on tekkinud rahvuslikkusest, mille varjus klammerdutakse aegunud arusaamaade külge, mis teatud ajaperioodil võisid olla vajalikud, kuid ei sobi kiiresti arenevasse, globaliseeruvasse maailma. Tänaseks on Eestis tagatud piisavalt stabiilne keskkond individuaalse eneseteostuse jaoks ja liberalismil on võimalus õitseda kui oleme valmis ümbersõnastama eestluse mõiste.

Ma olen terve enda elu elanud Eestis, rääkinud eesti keelt, käinud eesti koolides ja suhelnud eestlastest sõpradega, kuid ma ei tunne ennast siiani “päris” eestlasena. Kuigi minu isa on põline eestlane, kelle sugupuu juured ulatuvad 17. sajandi Võrumaale, on minu ema venelanna ja tema ema poolakas, kes pärast Teist maailmasõda Valgevenes venelasega abiellus.

Mingi traditsioonilise definitsiooni järgi, kus määravaks on vanemate rahvus, emakeel, Koidula või Kreutzwaldi lugemine või rukkileiva, kama ja hapukapsa lembelisus, minu ema eestlane ei ole. Kui aga eestlust defineerida kui mõttelaadi, pragmaatilist ettevõtlikkust, teiste inimeste eludesse mitte sekkumist ja koduarmastust pole paremini integreerunud eestlast tõenäoliselt võimalik leida.

Aeg on eestlus ümber defineerida, laiendada sõltumatuks rahvusest, sellest, kus sa oled sündinud või mis keelt sa kõneled. Eestlastele on vaja tagasi tuua vastutus nende endi elude eest - usaldada meid rohkem ja mitte dikteerida meile ette, mis on eestlus sõjaväes või kirjandustunnis vaid lasta arusaamal eestlusest areneda.

Identiteedikriis Eesti ühiskonnas on esile kerkinud rahvusluse ahvatlustest, kuid lahendus praegusele kriisile peitub tulevikus, kus eestlus ei tähenda ainult keelt ja vanemate sünnimaad vaid mõttelaadi, eeskuju tervele “sotsialistlikule” Euroopale – uutele ideedele avatud pragmaatilist totalitaarsuses karastunud liberalismi.

1 Clemmesen, Michale H. 2000. Baltic States and different territorial defense models – a discussion. Baltic Defense Review No.4 Volume 2000,115-121 (http://www.bdcol.ee/bdcol/pdf_files/bdreview/07bdr200.pdf )
2 Saar, Jüri. 2003. Economic Aspects of Estonia Defence Policy in Light of NATO Membership. Bakalaureusetöö majandusteoorias, EBS (http://www.hot.ee/cordwainer/THESIS.pdf )
3 Hayek, Friedrich A. 2002. Competition as Discovery Procedure. The Quartely Journal of Austrian Economics,Vol.5,No.3 (http://www.mises.org/journals/qjae/pdf/qjae5_3_3.pdf )

Essee autor on Kodanikuhariduse Sihtasutuse stipendiaat

 

Jüri Saar, 2005-06-29

Artiklile on 781 kommentaari. Loe kommentaare »

***