Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 775 kommentaari.

andrus, 2005-12-12 13:28:53

ma ei tea miks keegi arvas et Marc Chagall siia ei sobi

ta on vist oma viiulite ja kitsepäädega rohkem nagu ma ei tea kes

ütleme et abstraktsionist

miks ta ei võiks aga dekonstruimist illustreerida

vabalt võib

täiega

andrus, 2005-12-12 13:37:06

aga võib olla sobiks hoopis vares barbarus oma geomeetrilise inimesega

Perpendikulaarne

Olen oma sydamega servis
kosmoselle, tundmustelle põvven mul
murduvaile,
läbistub elu minust spektrivärvis,
viirge jätten laugudelle kurduvaile –
armastus patune – noolitaja,
naine – südame poolitaja.

Olen oma silmadega peegel
elule vahelduvale, tuksuvalle, tormi-
lisele,
ent minu ajun on oleman reegel
painutav kõike olemisele vormilisele:
Sirgen joonen ma minastun,
värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne
ymbrusele hulktahulisele, paljupinna-
lisele,
paistab mis udune, ebamäärane
kodanikule kitsarinnalisele,
sest mul täpne läbilõige,
igast kõlast vastuhõige.

Horizontaalne

Maaslamaja ei löö,
maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, –
enam ei maandu.

Kuigi torm armutult lõõtsub,
ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:
kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,
või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil –
kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu – pakiline
een armastus – nägematud uned, –
elutee looklev zik-zakiline:
nõnda lõunasse lendavad kured

Sirgjooneline

Meeldiv on inimene arhitektooniline
iseloom tahuline – hooneline,
elu konstruktiivne – polifooniline.
Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.
Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:
oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts
klaasi klirinaga, lendavate korkidega;
päämine: pole kui inimene võlts,
teiste suud kes kahtlaste orkidega
tork’ma ei tule mädahambuline-kontsuline,
selgroog kel painduv orjalik – vibuline,
näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,
hingeke närune – penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,
kelle käed kui haaravad tellingud
taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, –
puudub kui armastus, väärilised hellingud.
Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,
tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:
armastan inimesi tõuaeroplaanikaid,
vaim kelle kääriv – tuhatatmosfääriline.

Yrgelemendid

Algusen polnud sõna
– oli joon
Polnd harmoonilist kõla
– oli toon.
Maakera vettinud risu
peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
– oli vorm.
Oli mõõdetav keha,
kontuuritu hing, –
sõõr, millel unustet teha
ymbritsev ring:
Lehvis vee pääl kurvana
looja vaim,
ei pakatanud urvana
klorofylliline taim.
Oli algusen antud vaid kest
– õudne Ruum,
ilma lõi jumalik zhest
– tahtmine kuum.

Elav monument II

Altarristil nälgind Kristus kõlgub,
kantslin nuumat papp, – kõik muu tal mõtten
mõlgub,
vaid mitte rist ja häda.
Halleluja!
Mantel must, – all lõhkeman kun keri,
nokib kaarnakene piiblist vaimuteri:
ilm on patune ja mäda.
Halleluja!
Rean ent esimesen õrnalt endan suikleb
marodöör. Et olgu – vastu puikleb:
saab raha eest vaid taeva.
Kyrie eleison!
Inglid paradiisi siidseil tiibel
viivad spekulandi, olgugi et piibel
hindab rohkem vaeste vaeva.
Kyrie eleison!
Vaatab kurvalt alla ristilt Jeesus:
joob ta verd, sööb ihu tõusik – Kröösus, –
mõnitus see lunastuse, pahu.
Tõesti tõsi!
Muheleb must kogu kantsli raamen,
elav monument – jah, jah – nyyd aamen!
on’s maa pääl rahu?
igavesest ajast igavesti!

Panoraam Notre-Dame’ilt

Pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk,
pilk – perpendikuläär:
Hää: läbipaistev et mu silma sarvnahk,
et pole tardunud kimäär:
Längruudud, nelinurgad, parallelogrammid,
kvadraadid, kuhikud, pyramiidid, –
all tänavakraavin systlevad trammid,
minu käen juhitavad niidid.

Ent mu kõrvu võib muusika kosta,
polifooniline kytkestav aaria, –
trammide, autode ave maria.
Oo, kui kurdid saaks kuulmist osta!

Yle majade rägastiku Eiffel-varras, –
pilvede riivaja,
pystitub katus mõni gootiliselt sarras –
pilgu taeva poole hiivaja.

Erkkilelt tõmban ma pingjoone – nööri
yle suitsevate korstnate mortiiride
kiriktornideni, kupliteni, kuni Sacré-Coeur’i;
silmring ei ulata yle Montmartre’i piiride.

All uulitsate sirg-, murd-, rööbasjooned –
suurlinna sydame tuksuvad sooned
kihutavad lainetavat verd, –
inimeste merd.

Platside sirgeldet öörised, sõõrid,
kun rohkem hapnikku, taas õhku,
sääl kopse hingeldavad lõõrid
ja tundvad kergenevat rõhku.

Tahaksin kõigesse ennast ma sisendada,
kõlasid ymbritsevaid sydamen toonistada,
tahaksin ylevalt alla ma kisendada:
milline õnn on – sõnadega joonistada.

Pariis 1.

Taas sulan ära inimeste hulka,
mul seltsiks auto – iga rõkkav masin,
on litsut syda kokku põvve nurka, –
oo, tunnen: tuksumiseks ruum tal kasin.

Kops paisuv hapnikust aab ette rinna
ja tõukab kuuldavalle kergitava ohke,
oo, imeks endasse elektriseerit linna.
Ah raske elada, kui tahtmine nii rohke!

Ent hingen häkselt midagi kui katki,
näost jookseb üle rahutuse kramp:
ei saa mu pulss veel pidada uut takti,
vaim alles syytub, aju – fosforlamp.

Silm ahnitsev jääb nägemiseks kitsaks,
ma vägis-vägisi veel laiutan pupilli;
saand trumminaha pihta lööjaks vitsaks
lärm, kisa tänavail: kõrv aab sest myrast pilli.

Siis tunnen: pystijalu hällin tukun,
linn laulab äiu, äiu! ymber rahva myyr,
ma tõusen ... häkselt sygavusse kukun, –
vist on mul palavik? ent puudub Reaumur.

Mu silme ette pant on nõia peegel:
ent ikka tahan näha, nagu olnd ma ikka,
ent naeratab jazz-bandist tuttav neeger
mul vastu, – avaden suu valgehambarikka.

Ja häkselt kaduvat ma tunnen rõhku:
vaim kerge – läbipaistev nagu eeter,
käed nägematud tõukavad mind õhku,
maakerast loobun – meetri järel meeter.

Kuutõbisena tõusen yle linna:
all põrgu – inimesi praadiv pann;
täis maju-seeni kylind keegi pinna,
sean Eiffel pystitub – nukk, väike mängukann.

Notre-Dame’ilt alla kargand tõest’ kimäärid:
läiksilmalised jooksvad urkaist tondid;
kirurgilised noad, käen operatsiooni käärid,
surm jookseb kisenden, et klõbisevad kondid.

Ent tänavkurun inimene – kääbus
tõest pentsik. Arkan:oo, see mina ise,
ma tolmun tuhmund, suitsun mustund rääbus
taas leian luuletaja endanimelise.

Pariis 2.

(värss kontrastidega)

Ah nõnda elu ongi:
hommikul pisilinnas
ärkab inimene, – keegi ei ärata.
Riietub. – “Mis kell?” kysib haigutav
naine.
–"Minutiten elu on tyytavuseni kaine, –
vaikus on hirmus:" vastab mees kärata.
Ajale näkku lendab visatud kinnas:
ah, siis nõnda elu ongi?!
ô
Hall argipäev raudsete hammastega
sydant aeglaselt pureb,
nõnda kyllastund hunt toimib lammas-
tega:
elurõõm sureb.
Inimesed – varjud,
– mure must.
– Välja, välja! karjud,
– pole ust.

Ah nõnda elu ongi?!
ô
ô
ô
ô
ô
Ainsama mõtte tunnen ajun mõlkuvat:
ära, ära!
Pooduna keha kyljen hinge näen kõl-
kuvat, –
kustunud silmade sära.
Kas nõnda elu ongi?
Kas oodata vastust
kuni võdisev lõvvaluu
kolguna ripub, – seotakse viimaks
ilalapp tudikesel kurgu alla kaitseks, –
olla võib: isegi nisa veel maitseks,
kui aga imetajat nõnda ei riivaks
mädanud kontsudega hambutu suu.
Kannan loomaliku olemise raskust:
aastad vajutavad kyyru mu turja,
kun naised varem armastand istuda,
jalgega kaela ymber viskuda, –
ei tunne hääd, ei tunne kurja.
Ah, nõnda elu ongi?!
Oo, milleks!
pole sündinud murtavaks lilleks?
ô
Nii päev, öö, nädal, möödub aasta,
Aeg – põldur yle kasvand kynni
mu põvve lääb, – ei kasva, synni
sääl muud: umbrohi annab saasta.
ô
ô
ô
ô
Kas syytub syda vaevalt tuksuv,
valukrambin visklev, luksuv?
Viimaks vaid silmad ju rähmased,
elu ees vanaduse klaasid ähmased.

Ah nõnda elu ongi?! Samal ajal yks Pariis öölokaalist
jõllissilmadega tuigub: “saaks magada!”

Lõbutseja hiline taarub saagiga baarist:
“oo, elu selleks ju on, et end jagada!”
Poevad alles voodidesse,
kui teine Pariis ruttab vabrikuisse, poodidesse.
Kontorid, pangad... Kisendav kapitaal kutsub
ja huikab.
Magasiinid laiutavad neelamiseks lõugu,
verisoon kramplikult peksab ja tuikab:
nägemiseks, kuulmiseks vaevalt on jõudu,
– linn voolab
ô
hoovab
uulitsast uulitsasse hingeldav rõõm,
(aeglane mure siia yldse ei mahu),
loidab ja leegitseb sydamete lõõm:
inimesist hää meel, mul põvven on rahu.
ô
Luiskab
naiste naer kire vikatiks lõikavaks,
saand minu hing taas otsivaks – hõikavaks, –
linn tuiskab:
ô
Tuhat tundmust, sada pattu korraga
paiskab orkestrina sydamesse, aiju.
Hukkuda tahaks nagu Soodom Gomorraga,

kyynlana põleksin öiseil bulvaarel, –
tänavalle hauakambri tahaksingi raiju:
sängiks et oleks see hiliseil paarel, –
sest nõnda elu ongi:

yle surnute elavad sammuvad,
kabeliten myrtsub kord jazz-band, orkester, –
autoröhkimiste, vilede, trammide symfoonia,
sureb idyll, elul vaiksel agoonia, –
kisendagu pärani kurgu register:
– “liikuge!” eeslid ainult koha pääl tammuvad.
Edasi, edasi!
Linn lõõtsub, –
hing õõtsub...,
sest nõnda elu ongi:
õnnest kisendavast kuhjat, –
tundmus tundmus’ otsa uhjat.
Edasi, edasi!

Yle minutite laibu, yle aja, –
Ei maksa kysida: “mis kell?”
kas hommik, lõuna, juba õhtu.
On paisat päike taeva kõhtu,
kui lõhkev, kisendav shrapnell, –
sest hingen korduv vastukaja:
“edasi, edasi!”

Süda tõuseb zeniiti
yle kurbuse Eiffeli, mure Notre-Dame’i
yle pigistava Ruumi – yle isiku raami
vean oma tundmuste punasemat niiti:

Edasi, edasi!

La danse du ventre

(värss paralleelidega).

Kes sirutab palvetaden kahvatud käed
taeva – väriseva Mina tõstab jumala ette.
Kisub kurtisaan paljaks vaid rindade mäed,
raputen keha ymber kõlisevaid kette.
Ykskõik kuidas keegi end väljendab, –
jumala näo järel lood – teda jäljendab.
Tantsi, neegritar, tantsi! : Päike kui kõrvetav palmide all,
janu saab kustuta oaasiden.
Ah, palju joodavat kirge on sygaval
anduvain sydamein, tantsivain taasiden.
Tantsi, neegritar, tantsi!
Tardunud mask, vahel miimika,
nägu sul muutunud valugrimassiks.
Värsiks vaid tantsid keha painduva, riimika,
terava kire – noa tupest kui tassiks ...
Ykskõik, kuidas keegi end paljastab,
asjata variseer iharust valjastab.
Tantsi, neegritar, tantsi! : Lainetav, tursunud meri
vahu nii kallastelle virutab pihuks,
rytmin soe sydamlöök, aurav vaid veri.
Naine, su hing transformeerunud ihuks!
Tantsi, neegritar, tantsi!
Pyya, haara! Käed vingerdajad maod:
must keel haraline punaseman suun, –
ära oma ihade puntrasse kaod, –
nägu vaid tõmu, nahk – tahtmine pruun.
Tantsi, neegritar, tantsi!
Tantsin kaasa ajuga, sydamega.
Kõik vaid, kes elate kõhule, kõhuga,
palvetage vatsaga! keeln’d kirik pole, – ega?
Toonitan veel iseäralise rõhuga:
Ykskõik, kuidas keegi end väljendab,
jumala näo järel lood’ – teda jäljendab.
Palveta, kodanik, palveta! : Meie isa, kes sa oled taevan,
vaat su poole tantsib palven magu.
Ära kiusatusse saada, himu painajan
vaevan,
oo, kutsub ysk – muld, kylitav vagu!
Palveta, kodanik, palveta!
Saab palveks jõledam alastus
altari põlevate kyynalde ehen,
tärkab piiramatu lunastus, halastus –
andeksand jumalan-mehen.
Palveta, kodanik, palveta!
Võtkem kõik katmatusen jumala ette sammu,
syydake palveiks omi kirgede tahti, –
asjata patun oleks edas’-tagas’ tammu!
Vaadake yles: juba taevad on lahti!
Tantsi, neegritar, tantsi!
Puujumala ehen,
vähe mõtet on viigilehel!
Tantsi, neegritar, tantsi!
Tantsi end taeva,
– jumala kaela!

Gare du Nord

Kosmose risttee: hype ruumi,
seisan neelaval teelahkmel, –
kuhu? kahtlen.
Põhja, ka Hommikusse, Lõunasse,
loodangusse, päiksesse tõusvasse?
Hype ruumi?

Ilmjagusid viis,
– ainsam Pariis.
Vedurite jutt:
– “taga semafoori ilm,”
esimene sosistas.
Teine – invaliid vaguneid lohistas,
nutet rähmane silm:
– “pole rutt!”

Millegist pettunud,
koormast kui lahti saand kettunud,
kolmas minema kihutas ähkiden,
publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.
Ja häkselt rõkkasid koorin
30 vedurit Stravinski muusikat, –
(vedurijuht teisele näitas rusikat)
kontsert oli jumalik Gare du Nord’in.

Viimaks yks vedur läks lyyriliseks – huikavaks,
raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, –
puistas välja metallise hinge, –
pinge:
(härrad kergitavad kybaraid
daamid kuivatavad pisaraid)
elust ellu sõit:
rattad veerevad võrinal
tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.
Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa
karmiinhuulte kramplikul värinal,
silmin sada õitsvat õit.

. . . . . .
. . . . . . .

Kokkuvõte:
mul veduri tõte, –
silmapaar neelav.
Metallise hingega,
raudse pingega
sööstun hämarusest valgusesse.
Eest luuletaja keelav!
tõttan uvve ilma loomise talgusesse.

andrus, 2005-12-12 13:38:02

ma väidan et kaplinskis on varese reinkarnatsioon

Padme, Andrus, 2005-12-12 13:39:49

Vanaemast kui esmakriitikust pole otseselt lugu. Kahju muidugi, et sul teda enam pole, aga sa said mu mõttest aru küll: kui asjad on enesele selged, saab neist ka selgelt igale rääkida, ja ta saab aru.

Imetlen inimesi, kes suudavad näiteks E=mc2 või teised keerulised asjad nii lihtsalt ära seletada, et asi ongi kuulajale-lugejale selge. Meenub, keegi oli vist pannud välja miljon dollarit sellele, kes suudab 5 minutiga suvalisele auditooriumuile ära seletada, mis see relatiivsusteooria õieti on.

Jeesus oli üks, kes oskas keerukaid asju lihtsalt öelda. Nii lihtsalt, et inimkond juba 2000 aastat pusib nende lihtsate sõnade tähenduste kallal. Oleks ta oma õpetuse idamaade pinnasesse külvanud, need idamaalased oma märksa arenenuma mõtlemiskultuuriga oleksid neist õpetustest ka märksa paremini aru saanud. Teisalt - Jeesuse õpetus olekski siis ilmselt India paljude õpetuste hulka kadunud ja sulandunud.

Küll Jeesus teadis, miks just juudid ja Jeruusalemm.

Huvitav, mida Jeesus oleks su dekonstruktsiooni kirjatüki peale kostnud - julged midagi ise arvata?

Padme, Andrus, 2005-12-12 13:42:50

Üldiselt, ma kujutan ette Nikodemose ilmet, kui Jeesus oleks talle tema küsimusele vastanud sinu kirjatükiga, Andrus...

jälgija, 2005-12-12 13:44:08

jaa, Padmeke
kindlasti on originaalne
kasutada suutraid

enda tähtsaks tegemiseks
kuigi tundub,
et nad polnud päris selleks mõeldud

aga eks egogeeniusele ole kõik abiks
isegi suutrad, millest ta essugi ei mõika
eks ole?

andrus, 2005-12-12 13:44:32

Jeesus oli dekonstruktsioonis ise väga kibe käsi. Vaata kuis ta varisere ja sadusere rappis ja ta arsenal ulatus Moosesest kuni “algusest pole see nõnna olnudini” argumentatasioonini välja. Jeesus konstrasteeris asju elik üldistas mustaks valgeks ehk kasutas lakmust.

Ja siis tõusis ta veel üles ka mis oli ülim dekonstruktsioon.

Elik argument mis teised vakatama pani.

jne jne

Padme, Andrus, 2005-12-12 13:45:19

Ei noh, Andrus, kena kirjatükk ju. Ja ainest mõtlemiseks kuipalju! Ära siis kohe mu pisikese märkuse peale barbarusse, ja veel nii ohjeldamatult! lange.

andrus, 2005-12-12 13:45:36

nikodeemuski on väga hea näide dekonstruktsioonist

andrus, 2005-12-12 13:46:31

olen nõrkushetkil ikka barbarusse langenud

mis teha igal oma

jälgija, 2005-12-12 13:48:25

Meenub, keegi oli vist pannud välja miljon dollarit sellele, kes suudab 5 minutiga suvalisele auditooriumuile ära seletada, mis see relatiivsusteooria õieti on.

Naised saunas räägivad igasuguseid asju.

Vaesele Padmele, kes pole relatiivusteooriat kunagi sisuliselt mõistnud, võib see muidugi arukana tunduda.

Kuid eks ole seegi intellektuaalne saavutus,
kui keegi suudab meelde jätta nii tähtsa valemi
nagu e=mc2
et seda siis
tähtsalt silmi pungitades (järjekordselt)
siia-sinna poetada.

Padme, jälgija, 2005-12-12 13:48:48

Niipalju ma ikka mõistan sellest suutrast, et milleks see üldse on. Kuid ma parandan sind: ma ei kasutanud seda suutrat sugugi enda tähtsaks tegemiseks. Tõin selle näiteks, et jalgratas on juba ammu leiutatud.

Kust sul küll selline mõte, et ma tahan end ühe lingi esitamisega tähtsaks teha? Tahad end selliseid suuri mõtteid esitades tähtsaks teha?

andrus, 2005-12-12 13:48:55

barbarus on kubistlik verbaalne dekonstruktsioon

seega vana hea modernistlik

kui asju andis veel kuubistada

ei enam kuubiga kaugele sõua

nüüd on uued kropusklid Hele teaks noist rääkida

stringid jms

elik holismil on uued fraktaalsed alused

nii füüsikalistes elik nii loodus kui ka inimteadustes

EsmasPäev, Padme, 2005-12-12 13:49:03

Huvitav, mida Jeesus oleks su dekonstruktsiooni kirjatüki peale kostnud - julged midagi ise arvata?

Julgeb küll. Ta laupäeval juba vastas. Selle Mäejutluse teema juures.

Padme, Andrus, 2005-12-12 13:57:28

"Jeesus konstrasteeris asju elik üldistas mustaks valgeks ehk kasutas lakmust."

Kahtlen. Aga mõneti on sul õigus küll, eks Jeesus pidi rääkima seda keelt, mida rääkisid inimesed tema ümber ja väljenduma nii, et asjad neile kohale jõuaksid ja neid muudaksid. Võib öelda, et ta dekonstrueeris nonde inimeste teadvust, neid endid.

Ja siit ka minu mõte ja põhjendus viiteks Teemantsuutrale: me võimegi jääda vaagima teadvuse (keele) ja mateeria (olemise) vahekorda, ja Lääs on sellesse mõtte oravarattasse alates antiigist kinni jäänud. Ida on taibanud, et olulisem, kui kahene seos “mateeria-teadvus” on kolmene seos “mateeria-teadvus-Jumal” - ja ei loe, et seda Jumalat kirjeldatakse idas teisiti kui Õhtumail kombeks, või keeldutakse üldse kirjeldamast. Lihtsalt idamaalaste mõttetraditsioon on juba aastatuhandete eest reaalselt ületanud sellise konstrueeritud kahese polaarsuse, mille vangis me oma mõttetraditsiooniga siin õhtumaises pimedas istume.

andrus, 2005-12-12 14:03:57

jah nõus oo mani padme humm

Padme, Andrus, 2005-12-12 14:08:05

"elik holismil on uued fraktaalsed alused"

Jep. Seal fraktaalsuse lõpmatu sügavuse ja holismi lõpmatu kõrguse vahel me siin tegelikult oma ajalikus ajas kõlgumegi, püüdes sellest suletusest kahesusse kord ühest selle otsast, kord teisest otsast oma mõistuse abil välja rabeleda.

Kas aga meie mõistus saab üldse meile vastust anda - see on küsimus. Ja idas on vastus antud - mõistus on vaid hää vahend selleks, et väljuda sellest kahesest ja paratamatult must-valgest duaalsusest ning avastada enda jaoks ruumiline ja värvikülane reaalsus.

Kahesus, isegi kahemõõtmelisus, ei anna vastuseid ja on vangistav. Too “kolmas mõõde” muudab pildi ruumiliseks ja värviküllaseks ning annab vabaduse sellest suletusest, milles elame ja milles elades üritame olla kaitstud, hirmudeta ja kus loodame oma intellektis lahendust leida.

Lahendus pole ei fraktalite põhjas ega ka kõige holistlikumas holismis. Vastus on “seestpidi su sees”, Andrus.

andrus, 2005-12-12 14:14:58

;-)))))))))

ma palun et Toomas ja Uuk kommenteeriks seda väidet nüüd.

seespidi siis miukses mõttes

mõtteparadigma muutuses või

kui sees on topeltheeliks siis viitab see lausa parandamatule dualismile ehk?

või kuidas?

andrus, 2005-12-12 14:21:17

minu sees pole suurt muud kui kiirgav tühjus

Padme, Andrus, 2005-12-12 14:25:59

Andrus, praktiline ja isiksust muutev (dekonstrueeriv, samas ülesehitav ja vabastav) loogika saab olla kas kolmene või ühene. Kolmene loogika viib ühese loogikani ja ühene kolmeseni - paratamatult.

Vaata analoogiana esialgset polüteismi, sellest arenenud monoteismi ja sellest arenenud kolmsuslikku arusaama Jumalusest - seda arusaama kolmsuse ühesusest ja ühesuse kolmsusest on leida nii idas kui läänes.

Meie õhtumaine kahene must-valge ja kolmandat lausa keelav loogika ja sellelt loodetud ühesed vastused - õigemini nende vastuste saamise võimatus - on see lähe, kust me alustame oma teed kolmesusse, et sealt jõuda ühessuse ... või ühesusse, et sealt jõuda kolmesusse - tegelikult vahet pole.

Too “Om mani padme hum” oleks siin väga kujukas näide, kuidas budismi raames on seda ühesust-kolmesust käsitletud ja kuidas see mõtteviis reaalselt isiksusse toimib, kuid... ma pean siinsest seltsielust ja -melust lahkuma ja oma toimetusi hakkama tegema.

***