Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 775 kommentaari.

Heelium, 2005-12-10 23:10:48

derrida ei väida ju viimsena muud kui et keel on mäng ja sõnad saavad tähendused omavahelistest erinevustest ei asjust mida nad tähistavad

Minu jaoks piisab sellest, kui ma saan viit tassi tassiks nimetada & näen, et teine inimene peab kõiki viit ka ilma kahtluseta tassideks, et öelda, et keele ja objektireaalsuse side ei ole 0-määraga. Objektide ja tegelikkuse side ei ole samuti 0. Sellest ei saa järeldada, et keele ja tegelikkuse side oleks midagi muud, kui 0 (vähemalt mina praegu ei saa, ehk saaks, kui pikemalt järgi mõtleks), aga siiski muudab see selle ülimalt tõenäoliseks. St. keele ja reaaluse tähendusliku sideme.

elik see on dekonstrueerimise alus

aga mulle viirastab vandenõuteooria
sest tulemid on alati vasakpoolsed feministlikud

Iga tööriista kasutamise tulemid on otseses sõltuvuses tööriista kasutaja eesmärkidega. Vandenõud on otseselt seotud inimeste, mitte teooriatega. Kaudselt ka mõningate teooriatega, aga neid ei saa üldistest teooriatest kuidagi järeldada.

Ja see on fakt, et ehkki nii parem-, kui vasakpoolsus on seotud erinevate asjadega, on parempoolsus valdavalt konkretistlik (tegeleb objektidega, ei abstraheeri eriti — ekstravertne, objektisuhtele suunatud) ja vasakpoolsus valdavalt abstraheeriv (tegeleb ideedega, ei süvene eriti objektidesse — introvertne, sisemistele ideele suunatud).

Loomulikult on tegelikkuses vaja nii objektisuhet (majandus, sõjandus, konkreetsed väärtused, sundvahendid — leiba ja tsirkust), kui ideesuhet (isikuvabadus, õiglus, üldised väärtused, suunav õpetamine/juhtimine — vabadust, võrdsust, vendlust). Siiski, idealistlikud teooriad jõuavad kergesti vasakpoolsusesse, kui neil on kahe vahel valida (ja kuna paljud järgijad on siiski ekstraverdid, siis teevad nad valiku juurdunud ja ennast enam-vähem õigustanud või vähemalt paljude poolt tunnustatud traditsioonide vahel, mitte ei ürita sünteesida). Samuti on feminism rohkem “idealistlik”, kui “materialistlik” — see tegeleb ennekõike naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ideega (mis on tuletatud inimõiguste printsiibist, üks detail sellest). Seega on loomulik, et Derrida idealistlik filosoofia (olgem ausad ka selles, et Derrida teooria on konkreetsete objektidega seotud nullilähedaselt — mitte keel ei ole seostamata objektidega, vaid tema teooria tegeleb keele objektidega seostamata aspektidega, mille kohta see ka kehtib) kajastub poliitvaadetena samuti idealistliku, vasakpoolse vaatena.

———————————————

Joosu, 2005-12-09 23:05:34

:)

———————————————

Ma arvan, et Derrida loogika mitte viga, ent siiski ühekülgsus on tema enda seostamatus objektimaailmaga.

Kujutleme ...inimene on uurinud keelt, on uurinud kontseptsioone, ent on suhteliselt nõrk empiirilises teaduses. Loeb see inimene teksti — ja kahtlemata luges Derrida väga palju & uurib selle teksti tõesti üdini läbi. Sest tema uurimisobjekt oli tekst. Ja leiab, et 90% selle teksti sisust on üdini subjektiivne eelistus, et kuidas häälitseda, et saavutada paremat positsiooni. Ülejäänud 10% jätab üldse tähelepanu alt välja. Siis uurib ka teaduslikke töid täpselt samast vaatepunktist ja leiab, et ka nendest on 75% täpselt samakujuline. Siis leiab ka ülejäänud 25% osalist mõjutatust võimupositsioonist, mis tuleneb asjaolust, et teadlane üritab enda ideid esitada vastuvõetaval kujul — st. saavutada seda, et ta jätaks lugejale siiski teadlase mulje, võimalusel hea teadlase mulje.

Ja mida see mõtleja, Derrida, antud juhul siis teeb? Loomulikult loob ta teooria, mis jätab tekstist kõik muu peale võimusuhete välja. Sellist teooriat võib lugeda räigelt ühekülgseks, ehkki õigeks — nagu Freudi teooriat võib lugeda ühekülgseks, kuivõrd see taandab kõik muu meelevaldselt seksuaalinstinktile, ent samas on selle järeldused tõesed, sest ühe keskmise inimese maailmas mõjutab seksuaalinstinkt kahtlemata iga tema tegu väga tugevalt — sunnib teda pürgima teatud suundades, mis tema peas on seotud naistele hea mulje jätmisega, näiteks. Samas tuleks Derrida teooriale lisada hea hulk mõne muu loogiku teooriat, nagu nt. Russell, kes küll põhimõtteliselt saab idealismist aru, ent on hoolimata enda ilmsest introvertsusest suutnud leida keele ja objektireaalsuse vahel selgeid sidemeid. Vajades selleks küll “universaalide” abi, mis on midagi, mis ei ole ei keel ega objektid, ent mis on seostatav mõistetega ja seostatud (seostatav) objektidega. Russelli teooria vaatepunkt on muidugi teises mõttes äärmuslik — see taandab välja isikliku aspekti loogikast. Seda seetõttu, et Derrida, olles küll introvertse lähenemisega mõtlemisele ja leides, et selle ja tegelikkuse vahel on märkimisväärne sügavik, seostus maailmaga siiski märkimisväärselt ekstravertselt, leides, et iga ese on konkreetne, kordumatu, et “ühte jõkke kaks korda astuda ei saa” (mitte Derrida tsitaat, aga sobiv mõtteviisi väljendus). Seega oli Derrida introvertse ratsionaalse funktsiooni äärmuses — näha ideid, mida maailm ei mõjuta — ja ekstravertse irratsionaalse funktsiooni äärmuses — näha tegelikkust, kus ei ole korduvust. Samuti oli Russelli kirjanduseelistus matemaatilis-loogiline, ent ka empiiriline, ning Derrida kirjanduseelistus kunstiline — ja tõesti, kui suur osa kellegi poolt loetavast on poeemid, ilukirjandus ja puhtidealistlik ja ühtlasi tunnetuslik-intuitiivne tekst, siis see inimene näeb vähem teksti sidet objektiga, kui teine, kes keskendub teaduslikele töödele ja teeb sealjuures teksti lugedes valiku, et tema tekstid oleks objektidega tugevasti seotud.

Seega taandub nende filosoofiate erinevus psühholoogiliseks ja võib öelda, et mõlemad näitavad osa tervikust. Loomulikult on hea tunda mõlemat ja selleks tuleb alustada ühest, soovitatavalt sellest, mis on ümbruses vähem kajastatud (kuna mingi pilt teisest tekib anyway), ent Derrida teksti mingi lõpliku tõena esitada on mõttetu.

Lisaks sellele — dekonstrueerimist soovitan ainult siis, kui see on seotud rekonstrueerimise ja sünteesiga. Rekonstrueerimine ja süntees on teaduse edasiviivad jõud, dekonstrueerimine rohkem miski, mis kõrvaldab takistusi — lõhub ette jäävat, võiks öelda, idiotismi. Tegelikult võib öelda, et dekonstrueerimine viskab välja asjad, mis on täiesti huupi oletatud — ent siiski vajab teooria, et omada väärtust, ka võimalust ennustada, mistõttu objektid tuleb omavahel kuidagi seostada.

Ja kui nüüd päris teaduslikult läheneda — Derrida vastandub assotsiatiivsele mõtlemisele tugeva tõeväärtuse omistamisele, jõudes äärmuseni ja tõestades, et igasugune mõtlemine on assotsiatiivne. Samas jättes tähelepanuta, et osa mõtlemist on seda 1% ulatuses ja teine osa 99% ulatuses. Samuti jättes tähelepanuta, et isegi assotsiatsioonide uurimine annab teavet reaalsete objektide — nende assotsiatsioonide tekitajate ja pooldajate teadvuse — kohta.

Ok, ma ei hakka sügavamale ronima, aga võtan kokku — Derrida lähenemine on õige, ent ühekülgne. Teadusele tervikuna tulevad üksikisikute ühekülgsed lähenemised kasuks, sest võimaldavad kitsalt spetsialiseerunud inimesel rääkida peaaegu kõike peaaegu eimillestki. Siiski ei tule see kasuks ei nendele teadlastele endile ega nendele lugejatele, kellel ei ole omalt poolt võimet näha ka teist poolt. Ja kui selline suhtumine läheb äärmuslikuks, levib liiga laialt, hakkab see kahjustama ka teadust — tegelikult on iga teadlase isiklik ülesanne näha seoseid ja siduda oma teadust vähemalt õhkõrnade niitide kaudu ka muude teadustega, et üldistajad ja terviku otsijad ei peaks liiga palju kulutama oma aega otste kokku viimisele.

Heelium, 2005-12-11 00:19:45

Toon veel ühe näite dekonstrueerimisest ...raamatus Mihaly Csikszentmihaly “Creativity” (mis viimasel ajal mu teadvust pisut mõjutab) on üks lõik, mis küll raamatuga otseselt ei seostu, ent vastandub dekonstrueerimisele, näidates selle ühekülgsust...

...nimelt tsiteerib see ühte teadlast (raamat on võtnud mõnisada loovat teadlast uurimisobjektideks, et selgitada välja loovuse psühholoogilisi põhjuseid), kes väidab, et on eluga rahul, lapsed üles kasvatanud, kellel kõigil on doktorikraad, teeb huvitavat tööd jne... Raamatu autor märgib ära, et seda juttu võiks tõlgendada kui varjatud alaväärsuskompleksi või kui soovi muljet avaldada vms., ent siiski on lihtsaim tõlgendus ja ilmselt kõige lähem sellele, mida objekt oma jutuga mõtles, see, et ta ongi eluga rahul, lapsed üles kasvatanud ja teeb huvitavat tööd jne...

Selles mõttes ...Derrida dekonstrueerimisvõte suudab kahtlemata tekstist kõik subjektiivse välja tõrjuda, või vähemalt suure osa sellest — samas on selle eeldus ja järeldus, et kogu tekst on üleni subjektiivne ja dekonstrueerija ei otsi tegelikke objektisuhteid, vaid üritab sisuliselt lihtsalt teksti koos selle autoriga maatasa teha. St. selle asemel, et muutuda teadlikuks võimalikest subjektiivsetest kohtadest, purustatakse kogu tekst, et jõuda aina uuesti ja uuesti millegini, mida Russell või Einstein on mõne sõnaga maininud, Kant või Schopenhauer pikemalt — nimelt, et inimene ei taju tegelikkust, vaid selle projektsiooni. Erinevalt Derridast viisid kõik teised mainitud mõtlejad selle väite positiivsesse võtmesse, leppisid sellega ja uurisid, kuidas siiski saab igasugust mõttetegevust põhjendada ja jätkata ja mis kasu sellest on ja kuhu see viib; ehk siis, püüdsid seda fakti rakendada — teadlaste töid objektiivsemaks muuta — mitte ei leppinud lihtsalt fakti konstanteerimisega üdini negatiivselt — ehk siis sünteesisid (dekonstrueerisid & rekonstrueerisid), mitte ei lõhkunud osadeks. Kui ma võtan arvuti osadeks ja panen uuesti kokku, olles lisanud suurema kõvaketta ja rohkem mälu, siis on see tegevus positiivne — lisaks kõigele muule, kui olen algaja, saan arvutite tööpõhimõttest pisut paremini aru (ehkki loomulikult üsna pealiskaudselt) — kui võtan lihtsalt arvuti osadeks ja jätan nii, siis ei ole tegemist võimsama seadme sünteesiga, vaid millegi olemasoleva, millest ilmselt mingit kasu on, purustamisega.

Seega arvan, et teksti lugemise juures on siiski mõtet ka aru saada, mida autor sellega mõtles — mitte lihtsalt otsida, milline psüühikahälve on ühe või teise lause põhjuseks.

Muidu võiks ju kogu inimtegevuse dekonstrueerida.

Kuna Derrida elas oma piiratud kestusega elu konstruktivistlikus maailmas, siis on loomulikult loomulik, et ta valis enda tegevuse põhialuseks just selle, mida tema ümbrus kõige vähem tundis, arvestas, kajastas. Samas on see siiski asja üks pool, mitte kogu reaalsus tekstide ja nende objektisuhete kohta.

Heelium, R.Rorty, 2005-12-11 00:36:37

R.Rorty, 2005-12-09 20:35:00
(Vastandus ironist ja “terve”mõistuslik inimene.)

Kõigepealt mainiksin ära, et sõnakasutus — ironist v. terve mõistus, tekitab dialektilise ja nõrga reaalsussidemega skaala; haige mõistusega ironist ja terve mõistusega tõsine inimene.

Ironist
- inimene, kes vastab kolmele tingimusele:

Need kolm tingimust ei ole kahtlemata tingimused, et midagi irooniliseks nimetada. Seega on autori sõnakasutus selgelt ülisubjektiivne — õieti valib ta sõnad, mida kasutab, lihtsalt selle järgi, milliseid emotsioone mingi lähenemine temas põhjustab.

Siit võib ka leida, miks tema isikutüüpide kirjeldused on silmnähtavalt sellised, et ühte näidatakse positiivses, teist negatiivses valguses.

————————————————

Tooksin ära mõned väited:
1. Eri teadusharudes on eri keelekasutus
2. Eri teadusharudes on eri hüpoteesid, mis teiste teadusharude hüpoteesidega väga tihti kas vastuolus või seostamata
3. Iga teadus kirjeldab mingeid objektiivse reaalsuse fakte

————————————————

Seega väidab autor, et iroonia (viisin sõna “ironist” tegevust näitavasse vormi) on tegevus, mille käigus võetakse hulk objektiivse reaalsuse fakte, mis ei tundu omavahel sobivat, ja püütakse neid tervikuks hõlmata. Irooniline teadustöö on seega nt. Einsteini relatiivsusteooria, mis läks isegi sedavõrd irooniliseks, et sidus mitu jõudu, mida varem käsitleti erinevate teooriate abil, üheks jõuks, mida kirjeldas teooria, mis suutis selgitada korraga nähtusi, mida varemalt selgitasid eri teooriad.

Absoluutselt terve mõistus jällegi on Rorty järgi see, mis kogub ainult fakte ja ei otsi nende vahel mingit seost — või siis loob nullist oma teooria, mis esitab kõik asjad täpselt tema enda sõnakasutuse järgi ja ehitab kõik nullist üles. Platon sellega kahtlemata tegeles, samuti Marx — siiski mitte üdini ja täiel määral, nii et pisut haiged nad olid (kasutan Rorty termineid). Järelikult ei otsi terve mõistus eri asjade vahel seoseid (ega ka leia, kui need pole ilmselged) ja ei proovi kirjutada sellises vormis, mis rahuldaks laia lugejate gruppi. Kaks absoluutselt terve mõistusega inimest on võimelised omavahel suhtlema ainult siis, kui kogu nende sõnavara ja kõik arvamused on juba enne suhtlemist identsed — infovahetus on võimalik ainult siis, kui asjad sellest identsest baasist vahetult tulenevad. Uued teooriad ei ole terve inimese jaoks võimalikud, sest terve inimene lükkab iga uue asja, mis ei kattu üks-ühele sellega, mida ta juba usub, ilma kõhklusteta kohe tagasi. Kui kasutada terminit “irooniline” selle tavatähenduses, on terve mõistus äärmuslik iroonilisus kõikide teooriate suhtes, mis ei ole hõlpsalt taandatavad samale teooriale, mida inimene kasutab, ilma muutmata sealjuures sõnastusi.

Fakt on see, et sama väidet on võimalik mitmeti sõnastada ja seoseid täiesti reaalsete asjade vahel ei ole alati kerge näha. Samas muudab teaduse elujõuliseks just see, kui eri valdkonnad teevad tugevat koostööd ja infot suudetakse ühest teise üle kanda.

Arvan, et Rorty eelistus on subjektiivne ja ei ole teaduslikult tõsiselt võetav. See sobib, et teha mõne inimese iidoliks mingi konkreetne teadusharu, ent on täiesti kõlbmatu, kui proovida teadust ka arendada. Viimasel juhul tuleb leida kesktee ja seega tunnistada mõlemad pooled terveks ja sugugi mitte nii irooniliseks.

Heelium, R.Rorty, 2005-12-11 01:07:16

Kusjuures, Rorty järgi oleks meie jälgija terve mõistuse kehastus, kelles puudub igasugune iroonia.

Nimelt on jälgijal oma kindel väljendusviis (terminoloogia), ta eitab täielikult võimalust, et eksib millegagi ja kellelgi teisel on õigus, ta eitab, et mõni tema omast erinev väljendusviis võiks olla õige ja ta taandab kogu oma teadmise ühele kogemusele, ühele skeemile, mis loetakse absoluutselt õigeks ja piisavaks (miski ei saa olla õige, kui ei tulene otse sellest) — õigupoolest usub jälgija, et sellest tema ühest kogemusest piisaks kogu maailmale, et kui kõigil oleks see kogemus, poleks vaja mitte midagi rohkemat selleks, et teha kõike võimalikest kõige paremal viisil. Jälgija ei arva samuti, et ühessegi tema omast erinevasse mõttesse oleks mõtet üldse süveneda.

Arvan, et Rorty “terve mõistus” on suhteliselt patoloogiline nähtus, kui see saab määravaks. Loomulikult on see mõistlik, kui seda kasutada tasakaaluks ülimale vastuvõtlikkusele, mida kujutab endast Rorty “ironism” — sest kahtlemata on vaja ka isiklikult, oma kogemuste põhjal ja endale tuntud teooriate vaatenurgast, asjade tõeväärtust hinnata. Siiski, tänapäeva maailmas jääb minu arvates puudu pigem “ironismist”, inimestest, kes tegelevad laiema valdkondade komplektiga kõrgemal üldistusastmel, näevad “suurt pilti” ("big picture") või vähemalt püüavad seda näha — nimelt kukub teadus kokku, kui sellest saab tohutu hulk sekte, mis mingite detailide sobimatuse tõttu eitavad üksteise tõeväärtust ja on kindlad, et kogu muu maailm lähtub kuidagi sellest killust, mis nemad on kokku saanud. Sellist “lõplikku tõde” ei saa vähemalt tänapäeva maailmas kindlasti ühegi teadusharu käsutuses olevaks lugeda — selliselt teadusharult tuleks oodata kasvõi muuhulgas ka lõplikku füüsikat (et see suudaks ennustada-seletada absoluutselt kõiki nähtusi, ja täpselt), lõplikku psühholoogiat, lõplikku inseneriteadust ja üldse kõike täiesti lõpetatud ja kõikidel juhtudel kehtival kujul. Siiski juhtub pidevalt asju, mida ei suuda seletada ükski teadusharu piisavalt (nagu nt. Helle viitas mulle, et vee molekuli käitumine on üks sellistest) ja selliseid, mille seletamiseks on vaja kasutada mitut.

Loomulikult võib küsida, kui kaugele enda teadmise piiridest võib minna väide, et seda tunnustada, ja kui konkreetne ja ühene peab olema seos, et lugeda võimalikuks, et kaks erinevat asja on koherentsed. Kuna inimlik vastuvõtuvõime on piiratud, siis peab ta midagi kõrvale heitma, kui ebaolulise — ent siiski, sellise “terve mõistusega” liiga kaugele minemine võtab teaduselt kvalitatiivse arenguvõimaluse — uute teooriate tekkimise võimaluse, ja muudab selle, nagu Jung ütleb, lihtsalt klassifitseerimiseks ja kategoriseerimiseks, mille käigus tekivad aina suuremad andmebaasid miljonite ja miljardite omavahel seostamata nähtustega, mis lõppeks käivad inimesele juba sedavõrd üle jõu, et neid ei ole enam kuidagi võimalik rakendada. Tuleb säilitada areng ka paradigmaatilises mõttes & tunnistada, et on palju teooriaid, mis on mõnes osas vastuolus tunnustatud “lõpliku tõega”, ent kirjeldavad siiski midagi paremini — ja seega tuleb olla ka vastuvõtlik erinevatele väljendusviisidele (mis võivad mõnes teadusharus olla igati põhjendatud, optimaalsed) ja maailmavaadetele. Kõik inimesed on millegagi kursis ja kõikide inimeste teooriad on naeruväärsed, kui neid hinnata ainult selle kaudu, millega konkreetsed inimesed kursis ei ole. Nii, nagu aerodünaamika seadused muutuvad naeruväärseks, kui proovida nende abil seletada info liikumist arvutivõrgus. Mingi keskpunkt tuleb kahtlemata leida ja arvestada mõlemaga — ja kindlasti on ka Rorty teinud head tööd, selgitamaks välja konkretismi (objektivaatluse) eeliseid idealismi (teooriate) ees, ent kahtlemata on tema teooria puudulik ja ebapiisav, kui on vaja selgitada, miks teooriate püstitamine ja ühiste nimetajate otsimine on kasulik.

andrus, 2005-12-11 08:42:35

eks rorty ole kuulse ameerika pragmatismikoolkonna vääriline esindaja

aga mis töötab

mis annab häid tagajärgi?

kuis sa mõõdad

rorty peaks igale ameeriklasele meis hästi sobima küll

andrus, 2005-12-11 08:44:07

rorty näeb teadlaskonda kui tuleva inimkonna mudelit

kus valitseb tasakaal kuis see nüüd oli

sundimatu konsensuse ja eriarvamuste vahel

minu meelest on perekond ses osas palju paremaks näiteks

aga hea küll

andrus, 2005-12-11 08:50:30

pragmatismiga on nii et

kui enam jälgida ei suuda siis on tühi targutamine

e=mc2

väga tühi targutamine aga näe mõnele ei ole

nii et pragmaatiline mõõdupuu funkkab vaid siis kui meis tekib kausaalne lühiühendus

elik me seostame ühtäkki asju

mis jääks religioonist näiteks järgi kui

omistatud põhjuslikkus sest ära võtta

midagi

kusjuures nät kalvinism on väga pika vinnaga kausaalsus ja väga omistatud

igast tänased vabakirikud aga otsivad väikse vinnaga kausaalsust

a la käed peale pikali ja terve

andrus, 2005-12-11 08:52:33

jah ja millise konteksti ärgi häid tulemeid

näit on majanduse kasvutempo ja ökoloogia täiesti olemuslikus vastuolus

aga ometi tahame me mõlemat

ehkki väiksemat konektsti ehk majanduse kasvutempot rohkem tahame me

sestap on roheline mõtteviiis jama

kuna ta nigu sektantlus parasiteerib majanduse kasvutempol

andrus, 2005-12-11 08:56:24

see ökoloogia ja majanduse kasvutempo vastuolu on paradigmaatiline kogu postmodernse aja suhtes

mis eitab senist kausaalsust hoolimata selgest vastuolust

ja teeb seda poliitilise korrektsuse nimel

andrus, 2005-12-11 09:00:14

aga vennad see naisliikumine oma poliitkorrektsusega on ikka jube küll

ja ärge te arvake et teist mööda minnakse või Pulleritsust kes siiani selle vastu peamine võtleja on

küllap jõutakse me kõigini
ja mehelikkus saab taas ümber defineeritud naiste poolt

ja häda teile kui te sellega ei lepi

muuseas lugege Pauli atikulit laubases postimehes

kus ta ütleb et mission completed

kristluse kohta

ma ütleks mission aborted

või houston we got a problem here

aga Paul arvab kristluse lõpetatuks ja nüüd vaid friikide pärusmaaks

vaat siuksed arvamusliidrid protestandid on meil

andrus, 2005-12-11 09:02:20

Millisena te tahaksite näha tuleviku Eesti ühiskonna väärtushinnanguid? Pakun omalt poolt: kas ei oleks tore, kui meie noorte kaasmaalaste hulgas oleksid kõrges hinnas sõbrad, perekond ja kodu, ausus, abivalmidus, enesearendamine, kohuse- ja vastutustunne, optimism, kodupaik ja loodus? Arvan, et olete nõus – selliste inimeste keskel oleks hea elada.

Siit tõuseb küsimus: mida peaksid tegema poliitikud ja riigimehed omalt poolt selleks, et järeltulev sugupõlv hakkaks selliseid üllaid ideaale hindama ja taotlema? Kas peaks lisama kooli kodanikuõpetust ja hingeharidust? Või käivitama väärtusarenduse programmi?

Vastus on: mitte midagi ei ole vaja teha. Ma ei esitanud teile utoopilist soovunelmat, vaid loetlesin asju, mis viimase eesti kooliõpilaste väärtushinnangute sotsioloogilise uurimuse põhjal on meie noorte jaoks TOP 10 (vt Akadeemia 2005/11, 2401-2441). Teadlased Ingrid Rüütel ja Ene-Margit Tiit on küsitlustulemusest vaimustatud ja kinnitavad, et uurimusest «saab kindlasti järeldada seda, et meie noored ei ole «hukas», nagu vahel väidetakse». Ainukese miinusena möönavad nad, et patriootilised tunded jäävad tagaplaanile. Domineerivad isikukesksed väärtused – vaid 21-30% pidas oluliseks eestlust, rahvuskultuuri ja traditsioone.

Arvatavasti tuleb mitmele vanemale inimesele, kes heldimusega meenutavad oma noorust ja seda, kui ilus oli sõjajärgsetel aastatel elada, üllatusena, kui kõrgelt hindab praegune eesti noorsugu positiivseid «pehmeid» väärtusi. Aga seda nad teevad. Näiteks laupäevases Postimehes on artikkel, kuidas Tervise Arengu Instituudi vedamisel võistlevad noored oma terviseprojektidega konkursil ning tänavu osutus parimaks Viljandimaa Tääksi põhikooli õpilaste idee panna algklasside lapsed rohkem piima jooma. Nad on välja mõelnud toredad vahendid, kuidas kooli tulnuid «pöörata piimausku». «Ärge käige meie tegude, vaid meie sõnade järgi,» soovitas noortele auhindu üle andnud sotsiaalminister Jaak Aab. Minister viitas sellele, et ehkki täiskasvanud räägivad tervislikest eluviisidest palju, ei ole nad ise tihti parimaks eeskujuks (vt PM 3.12.2005).

Kelle käest siis taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud noored on saanud oma kiiduväärsed väärtushinnangud? Tabelis on esikohal sõprus, ja teismelised saavad ka väärtuste hierarhia oma sõpradelt. See seletab, miks vastused varieeruvad nii vähe vanuse, soo ja elukoha järgi.

Väärtused ei ole reastatud juhuslikult, vaid nendes valitseb seesmine kord ja kooskõla. Sotsiaalteadlased küsivad, kuidas seletada, et paljud neiud abielluvad meelsasti välismaalastega ja jätavad kodumaa (Eestis igal aastal üle viiesaja). Küsitlusandmeid uskudes ei saa neid süüdistada jõukama elujärje ihaluses. Neile on aga ennekõike tähtis kodu ja perekond. Ka peavad nad oluliseks isikuvabadust, läbilöögivõimet ja optimismi. Abikaasa valiku võimalused on laias maailmas palju avaramad, ning luua oma kodu ja perekond väljaspool Eestit tundub turvalisem, pakkudes samas nii endale kui järglastele paremaid võimalusi eduks ja enesearendamiseks.

Ilmselt on kogu maailm – ja ka väike Eesti – suuremate muutuste protsessis, kui me tahame tunnistada. Mõtlema peaks panema see, et küsitluse kohaselt on võim koolinoorte väärtuste edetabelis tagant kolmandal, neidudel koguni eelviimasel kohal. Ka au ja kuulsust peetakse vähetähtsaks: koolipoistel on nad 23. ja -tüdrukutel 26. kohal. Võib küsida: kellest siis saavad poliitikud, kui võim ega au ei paku pinget?

Igatahes üks on selle küsitluse põhjal selge: ühiskonna tuleviku mõjutajaks ei ole mingil juhul kirik. Kõigis vanuserühmades jäi usk ja religioon viimasele, kolmekümnendale kohale. Usk on noortele absoluutselt tähtsusetu ja esineb tabelites üksnes seepärast, et oli pandud etteantud valikute hulka. Religiooni figureerimine küsimustikus päästis võimu au – muidu oleks tema jäänud viimaseks.

Mida ütleb see tagumine koht usu ja eetika seosest? Mitte midagi uut, kinnitab vaid, et teatud kombinatsioonid ei ole olemuslikud, vaid ajastutekkelised. Kirik oli Eestis rahvaharidusele alusepanija ning kuni XIX sajandi lõpuni, st venestamisaja alguseni, olid luteri kiriku pastorid koolide inspektorid. Sealt peale on koolide katsumisega tegelnud teised, ja saanud tööga korda küll. Rootsi ajal oli kirik kihelkonna komblusvalvur, näiteks lapsega tüdrukud pandi häbiposti (enam ei oleks see võimalik, sest üle poole Eesti lastest sünnib väljapool abielu, 15%-l jääb isa tuvastamata, vt EPL 1.06.2005). Pealegi on praeguseks moraali puudutavad hoiakud protestantlikes maades totaalselt teisenenud: Rootsi kirikus õnnistatakse homopaare, ja kui üks sealne nelipühipastor taunis pederastiat, pandi hoopis tema kuuks ajaks vangi. Keskajal olid ainukesed tõbilad kloostrite juures, nüüdseks on selle üle võtnud riik – ja hoolekanne on tõhusam kui iial varem. Muidugi võivad ka praegu kirikud oma aidsi-kontserdi või supiköögi või kodutute jõulusaunaga kaasa lüüa, aga see on pigem sisemisest aitamise sunnist, kui et sel oleks märkimisväärset tähendust sotsiaalsüsteemis.

Tahan väita, et kristlus on oma ajaloolise ühiskonna kasvatamise töö teinud, ja on sellega hästi korda saanud. Missioon on täidetud. Meie teismeliste väärtushinnangud on selle suurepärane illustratsioon. Need, keda sikkude ja lammaste lahutamise päeval kiidetakse, küsivad üllatunult: «Millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime sind vastu?» (Mt 25,37jj). Sest nad on unustanud – või pole kuulnudki, aga ikkagi vastavalt toiminud: «Kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb» (Mt 6,3).

Võib-olla on just see hea, et Euroopa Liit ei tunnista oma alustes kristluse mõju. Peaasi on ju tõik, et ta (olgu või kristluse kaudu ja tõrkumisi) on ligimesearmastuse omaks võtnud. Nii omaks, et toimib selle kohaselt, nagu poleks mõeldavgi teisiti.

Kui kristlus on oma töö ühiskonna heaks sooritanud, milleks ta siis veel vajalik on? Ehk on vastus, et kristlus kui lunastusreligioon võib nüüd keskenduda oma pärisülesandele: evangeeliumi ehk rõõmusõnumi kuulutamisele. Immanentse maailma olme ja kommete parendamise asemel pühenduda transtsendentsele.

Kristlus on ainult näivalt egalitaarne, tegelikult on ta süngelt elitaarne. Mulje nivelleerimisest või vastuvõtutingimuste kaotamisest tuleb sellest, et ristiusk ei tunnistanud kehtivaid jaotusi ning rekruteeris kõigist ühiskonnakihtidest neid, «kellel kõrvad on kuulda». Eeldused Jeesuse kutse vastuvõtmiseks olid lihtsalt teistsugused kui edukuse jaoks tolleaegses juudi või helleeni maailmas ning seetõttu võisid seni marginaalsed isikud osutuda sobivaiks. Tegelikult on kristlus nii elitaarne, et alles kolmandal-neljandal sajandil hakkasid kreeka filosoofid aru saama, milliseid avaraid võimalusi ta mõtteteadusele pakub.

Religioosseid inimesi selle sõna rangemas tähenduses – selliseid, kes taotlevad tingimatut Jumalat tema enda pärast – ei ole ühelgi ajal olnud palju. Optimistid oletavad, et 10% rahvast, aga see on kindlasti liiga suur protsent. Jeesus ütleb Tooma evangeeliumis: «Ma valin teid, ühe tuhandest ning kaks kümnest tuhandest» (TE 23). See muidugi ei tähenda, et teised oleksid täiesti kõrvale jäetud. Nende puhul: «Kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett selle nime peale, et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile: ei ta jää oma palgast ilma!» (Mk 9,41). Aga nii see on, nagu Paulus ütleb: «usk ei ole igamehe asi» (2Ts 3,3).

Öeldu taustal ma ei muretseks teoloogina selle pärast, et religioon on teismeliste horisondi taga. Nad ei ole sellega isiklikult kokku puutunud, ja ei tarvitse kunagi kohtuda viimsete küsimustega. Ent sellegipärast võib mõnest nende hulgast saada tõsine usumees. Ühelgi viisil ei ole õnnestunud religioossust välja juurida, mingi promill jääb ikka alles.

Jeesus ei loodagi leida masse, kui ta esitab küsimuse: «Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta maa pealt usku leiab?» (Lk 18,8). Usk on äärmiselt individuaalne fenomen. Seega on ainus küsimus, millel selle külje pealt on mõtet: kas ta tulles leiab seda minul?

kaak, 2005-12-11 09:57:59

Millegipärast seostatakse Rorty´t vaid pragmaatilisusega.

Tema tegelik sõnum on aga hoopis milleski muus.

Hea küll...las ta olla.
Arvan, et mitmed siinolijad, kes teda on lugenud, on selle ammu ära tabanud.

Tahan väita, et kristlus on oma ajaloolise ühiskonna kasvatamise töö teinud, ja on sellega hästi korda saanud. Missioon on täidetud.

Aga see jutt on täielik bullshit.

Demagoogia ruudus.

Saan aru mundriau kaitsmisest...kuid see on juba liig mis liig.

Oleks eeldanud, et Andrus targa poisina oleks võinud seda teemat vältida.

levi, 2005-12-11 10:59:32

Tahan väita, et kristlus on oma ajaloolise ühiskonna kasvatamise töö teinud, ja on sellega hästi korda saanud.

Hea tähelepanek. Kuid seda tööd ei ole teinud mitte üksnes nn kristlus. Selle tööga on ühel või teisel määral seotud absoluutselt kõik religioonid. Isegi ateism on seda tööd teinud.

Missioon on täidetud.

See väide ei ole mu meelest päris õige. Mäletad lugu küünlast ja soolast? Vaata, kuis seda küünalt hoiab ja soola külvab kasvõi näiteks Paavst, Dalai Laama ja...

See on igavene elik igahetkeline missioon. Kui Kristus oleks vaid ajalooline isik, ja mitte midagi rohkemat, siis oleksid kõik inimesed alter kristused, vaatamata nende vaadete vastuolulisusest.

levi, 2005-12-11 11:00:43

sry, vaatamata nende vaadete vastuolulisusele.

andrus, 2005-12-11 11:27:14

miks oleks pidand seda teemat vältima

aga ega kurge kirvega püüa

võib lausa vaimusilmas ette kujutada kuidas Paul vajadusel sellegi artikli postmodernseks irooniaks pöörab

ja keik kriitikud jäävad pika ninaga

jälle

ta mängib kõverpeeglit väga hästi

mis tost et elavhõbe on unustatud peegli tagaküljele seekord kandmata

mis tost

talle kuluks üks avalik kiri ära

kus ta redutseerida ära tuleks elik dekonstrueerida

aga libe nigu lutsukala on ta

käib üle jõu

mingi literaat sisask tuleks talle kraesse saata'
nagu kaplinskisele juba läks

andrus, 2005-12-11 11:29:59

elik mida mul siukestega ühist

nad on jubedad sektantidevihkajad nood Paulid ja uukid

sest sektides elab veel seda särtsu mida noil enam ei ole

mina aga olen klassikaline sektant

33338, 2005-12-11 11:42:02

roheline mxtteviis pole sugugi jama, kallis Anrus. se on vaade tulevikku. kuj rohekad akkaks ka íibelangetamise sóosimist sóosima, käjkks nejje mxlemad jalad xjjgel teel.
kardan aga et nende klikiseas on liialt palju tüüppmxttlejajd rohelisest väljaspoolasuvatel aladel.

DiaTheo, 2005-12-11 12:05:41

Andrus:
mina aga olen klassikaline sektant

Ja vaata, mida su sektantismist arvab Postimehe T. Pauli essee all keegi usklik nimega usklik:

usklik
11.12.2005 08:58
/.../
Kui ma teataksin, et teie, seniil, olete ilmselt metodist, kes peksab hommikust õhtuni pead vastu põrandat, et mõtlemisvõime ära kaoks (nagu ma neist olen kuulnud), ja keelduksin teiega seetõttu rääkimast, mida te sellisest teguviisist arvaksite?

Nii hull lugu metodistidest sektantidega kohe?
:-))

andrus, 2005-12-11 12:16:28

hull lugu neh

andrus, 2005-12-11 12:17:57

ma olen teadliku valiku tagajärjel sektant

just seetõttu et vastanduda noile omaõigetele nominaalkristele

***