Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 775 kommentaari.

Ti, toomas, b-b, 2005-12-14 13:25:31

*
Või nii..

/Pean ise kaa siis üle lugema.. :)

Mäletan, et kui Indrek oma kirgliku jumalaeituse-kõnega maha on saanud ja karjatab: “Jumalat ei ole!”, siis langeb ta pilk Tiina emale, kes tütart kätel hoiab ja õnnetult pomiseb: “Kuidas Tiina jalad siis terveks saavad..?
Ja Indrek murdub ning tunnistab:” Siis on.."

toomas, Ti, 2005-12-14 13:27:02

See koht TjÕ II osa lõpus, kus Indrek kohtab pärast Mauruse poolt välja viskamist ja raha saamist Vanameest ennast on järgmine:

Aga kui kellakõlin teatas, et härra Maurus on juba sisse jõudnud, toetas Indrek kasti vastu planku ja jäi nõnda seisma, nagu puhkaks ta või nagu mõtleks ta millegi üle järele. /.../ See polnudki nagu tõeline mõtlemine, vaid ilmsi unelemine. /.../ Uuesti välgatasid kusagil härra Mauruse hall habe, välgatasid tema luuravad silmad, mis vahtisid üle prillide. Tema selja taga seisis keegi teine, kes veel hallim kui Maurus, aga kui Indrek tahtis teda lähemalt silmitseda, kadus ta ühes Maurusega. “Küllap saame elus veel kokku,” lausus Indrek nagu iseend lohutades või neid ähvardades, kes nii ruttu kadusid.

toomas, Ti, 2005-12-14 13:30:36

Aga tema lootused ei läinud täide, sest härra Maurust ei näinud ta kunagi enam.

Aga selle teisega, kes seisis hallina Mauruse selja taga, sellega oli teine lugu: temaga sai Indrek varsti kokku, vististi juba täna õhtul. Aga temaga oli see hull asi, et kunagi ei tea õieti, millal sa temaga kokku saad. Ainult tagantjärele võib-olla aimad alles, et see ehk oli tema.

See sündis nõnda.

(Järgneb Tiina jalgade alla saamise lugu.)

Ti, toomas, 2005-12-14 13:33:25

*
Ma arvan, Toomas, et see ‘hall vari’, kellega ta heitles, seisis Tammsaarel selja taga elu lõpuni.

Seepärast ei saa ma ka nõustuda andruse Tammsaare-ateisti sildistamisega.
Tegelikult mai tea..
Keegi vist ei tea.

toomas, b-b, 2005-12-14 13:33:32

Mina kuulsin seda lugu Toomas Liivi suulises ettekandes. Oli vist et Kaarli koguduse loengusarjas eesti kirjanduse ja kristluse vahekordade kohta.

toomas, DiaTheo, 2005-12-14 13:35:19

Noh sel juhul olen ma siin via-s kah ikka olnud pigem “usklane”-veiderdaja kui “usklik”.

Tegelikult tahan olla “usklik”.

levi, 2005-12-14 13:35:45

400-ndale lisaks, et sisult sama tahtsin öelda ka PK-le. Samas eritub PK selle poolest, et ei saa aru, mis on moraal ja mis on selle psühholoogiline lähtebaas, millest üldse moraal sünnib. Osaliselt andis sellesisulise vihje ka Padme. A ma jällegi mõistan PK-d, sest vastupidiselt temale, näikse Padme vähemalt seda teadvat, s.o. on õppinud koolipõlves.

toomas, Ti, 2005-12-14 13:38:12

Mai tea.

Toomas Liiv arvas, nii palju kui mäletan, et AHT kasutas oma loomingus kristlikke motiive kui põhikujundeid, aga ei teinud seda kristlase positsioonilt.

andrus, 2005-12-14 13:45:24

tänud toomas meeldetuletuse eest

b-b

ma pole bärgi koguga küll enam seotud kui läbi annetuse

ikka üks ainumas inimene selle välja andis ja vastutab

TP

b-b, andrus, 2005-12-14 13:48:02

Jajah, seda nii juhuks, kui kohtad kunagi TP.. või tuleb kusagil jutuks.. Et noh.. yks lihtsameelne lugija, yks inime tänavalt, arvas nii.. ;)

Ti, toomas, 2005-12-14 13:48:35

*

Tegelikult tahan olla “usklik”.

A kas Usklik Number Üks või Usklik Number Kaks, mh? :))

Tean, et sa ei pahanda selle nalja üle..

Sattusin lihtsalt ükspäev juhuslikult uurima sünonüümisõnastikku ja seal oli antud kaks tähendust:

Otsitav sõna oli `usklik'.

USKLIK 1 adj
jumalakartlik; vaga; vagane; vagameelne; püha pühad õed

USKLIK 2 subst
jumalalaps; usumees; kirikuinimene; päästetu; ärganu
..............

AHT kasutas oma loomingus kristlikke motiive kui põhikujundeid, aga ei teinud seda kristlase positsioonilt.

See tundub väga tõenäoline olevat.

toomas, b-b, 2005-12-14 13:49:09

Täiesti juhtumisi on mul muide kodus ka selle artikli koopia alles (üks usuvend andis eneseharimiseks):

Toomas Liiv, Eesti kirjanduse kristlik dimensioon: sissejuhatus. Looming 10/2005, 1566-73.

See tekst AHT ja ristiusu vahekordade kohta on muide nii huvitav, et ma veidi kribin seda sisse:

andrus, 2005-12-14 13:49:46

kas nüüd eetika religioonist vältimatult tuleneb aga läbi selle väljendub ta küll

religioosne eetika põhjendab väiteid ja väärtusi läbi metafüüsika

sekulaarne läbi konsensuse

muud miskit

kui ikka on inimkooslus siis musta vööga PK kehtestab seal vihisevate löökidega siukse eetika et lase aga olla ja ilma miskise religioonita

seni muidugi kuni ta ise tootemiloomaks tehakse

ja ongi religioon sündinud

musta vöö ja jumalasja religioon

vaat nii härrased aisbergid ja leitnant schmidti pojad

b-b, Toomas 13:49:09, 2005-12-14 13:50:18

Oh jaa, kas see poldki veel sama Looming suisa, kus oli Fanny suurepärane kirjutis kannatustest jms?

Hele, 2005-12-14 13:52:53

toomas, Hele Toomas Pauli loo kohta, 2005-12-14 06:44:39
Inimese ja Jumala vaheline suhe võib olla ka kõrvaltvaatajale jälgitav, vt. meie suhe Jeesusesse Kristusesse Püha Missa ajal.

Isegi kui ma koos Sinuga missale tuleksin ja Sind kogu aeg tähelepanelikult vaataksin, ei saaks ma ju aru, mis seal Sinuga tegelikult toimub.
Ammugi ei saaks ma seal sama kogemust kui Sina,
mul lihtsalt puudub soft vastava sisendfaili avamiseks
ja selle softi installimine võtaks mingi arutu hulga aega ja vaeva
ja sedagi ei tea, kas see üldse selle systemi peal jooksma hakkaks.

Ometigi on ilmatuhea, et on olemas religioosse kogemuse jagatud formaadid -
missad ja kirtanad ja valgustumiskursused ja mis kõik veel...
egas minusugusedki päris ilma ole
on kaarte ja käidud radu ja saab minna koos...

Kui inimestel on teatavates teadvusekihtides piisav ühisosa, siis transleerub religioosne kogemus tõesti ka läbi välise pildi.

Toomas: Väga intrigeerib lõik (jätkem küsimatta kas jätavad nemad patu või patt neid). Mida Sa mõtled sellega, Hele? Mis imeliku tähenduse annad Sa sõnale “patt”?

Ahnuse ja kõrkuse patt üldinimlike väärtuste krahmamisel endile, eesmärgiga hiljem tasu eest inimestele tagasi müüa nagu DiaTheo 12:13:33 nii ilusti lahti kirjutas.
Kaugeltki kõik usumehed ei suuda vastu panna kiusatusele seda pattu teha.
Komparteigi püüdis võtta inimestelt nende au, mõistuse ja südametunnistuse ja ise nende asemelle hakata. Isegi meie Andrus oma usu ja usaldusega libedalle jääle astus ja kohe kolgitud sai.
Aga Toomas Paul selle patu tegematta jättis
ja ütles teistele kaa, et pole vaja.
See oli ilus temast,
sestap ma ei uurigi,
et kas ta kutsus üles jätma üldinimlikud väärtused varastamatta lihtsalt aususest
või ainult taibates, et see vargus ei lähe läbi.

Padme, 2005-12-14 13:53:26

'Usklane’ on peamiselt Delfis leiutatud sõna, ilmselt mõeldud andmaks teatavat kergekaalulisuse mainet usklikele. Toomase märkus selle sõna kasutamise üle on õigustatud. Kuid see on iga keelekasutaja oma asi, kuidas ta oma suhtumisi just väljendab. Ja muud kui suhtumise väljendamine see sõna polegi.

Võibolla on siin asjale kaks seletust, mis koos toimivad: esiteks on see ilmselt psühholoogiliselt kellelegi enesele väga vajalik, et tal oleks alust oma nägemuses neid usklikke ikka pisikeste ja tühistena mõtestada. Psühholoogia seletaks seda.

Teiseks on selle nimetuse lendulaskmine just Delfis ja sellest siingi kinnihoidmine teatav katse seda sõna üldse laiemalt käibele lasta, lasta käibele kui usklike suhtes tarvitatavat kergelt pilkavat ja tühiseks tegevat märki. Nii arvatakse usku ennast kergeks ja tühiseks tehtavat.

DiaTheole ja tema mõttekaaslastele aga teadmiseks: usk selle religioosses tähenduses - Jumala usaldamine - on sedavõrd isiklik asi, et isegi üks usklik ei söanda teise uskliku usu kohta mingeid hinnanguid anda. Veel vähem peaks kellegi usu kohta mingeid äramõõtvaid hinnanguid andma keegi see, kel enesel seda usku Jumalasse polegi, kelle jaoks Jumalat pole olemaski.

DiaTheo põhjendus, et see väljend on kuidagi kellegi “usu õigsuse mõõdik” on päris kummaline oma sisutuses ja üpris kõrgis DiaTheo enesehinnangus – DiaTheo on võtnud selle sõnaga ära mõõta kellegi teise religioosset usku ja kuulutanud ennast läbinägevaks teise inimese "usu õigsuse” hindamisel.

Mis on ennast ülendav, see on teist madaldav, kas pole?

Ja kolmandaks: eks selline DiaTheo hinnang ühtede usklikeks, teiste usklasteks jagamisel tulene ka sellest, et DiaTheo peab „õigeteks usklikeks” ikka neid, kes kohe sõna-sõnalt Piibli tekstis kinni on, kes usuvad vaid ja ainult Piibli kirjasõna, kes ise mõtlemiseks pole võimelised ja kelle jaoks elav Jumal ja isiklik osadus kahvatuvad Piibli kõrval.

Oh jah, see on inimese arusaam usust, kelle jaoks Jumala ainus ilmutus saab olla vaid Piibel... ja mida paradoksaalsel kombel see inimene ilmutusena ka ise ei usu!

Arvestades DiaTheo vaadet Jumalale ja Piiblile, ei saa ma aru, kuidas ta saab kõige ehedamaks, lugupeetavamaks ja õigemaks usklikuks pidada seda, kes usub raamatut, ja pilkav olla selle suhtes, kes usub elavat Jumalat!?

Miski loogiline prohmakas, ei muud. Kuid sõna seada – see on siin igamehe õigus ja ma ei vaidlusta seda. Lihtsalt mõtted selle sõna – usklane - teemal.

toomas, Ti, 2005-12-14 13:56:25

Ei pahanda ma muidugi mette:
vastupidi, Su küsimus annab võimaluse eneserefleksiooniks...

mnjah...

USKLIK 1 adj
jumalakartlik; vaga; vagane; vagameelne; püha pühad õed

Jumalakartlik olen juba üsna palju ja rohkem seda kui vaga, sest ma tahan saada palju vagamaks selle sõna algses puhastähenduses (vrd. sm vakaa); pühaks tahaksin saada, eriti heal juhul äkki - lootma ju peab! - surma hetkeks, no aga hea oleks kasvõi läbi purgatooriumi

USKLIK 2 subst
jumalalaps; usumees; kirikuinimene; päästetu; ärganu

Ma olen jumalalaps, kirikuinimene ja ärganu. Usumees ma ei ole. See, et olen päästetu, kipub tihti ära ununema, kui muremõtted peale tulevad.

:)

toomas, b-b, 2005-12-14 13:59:45

Jah. Fanny oli tõesti samas Loomingus!

Oli ta seal nii-nii kriitiline Thomas Kempisest “Kristuse jälgedes” kohta.

(Mulle oli see kord, kui ma esimest korda “Kristuse jälgedes” lugesin, täiesti vastupidine kogemus. Mõtlesin: “Vaat ometi! Ometi leian ma midagi tõeliselt õpetlikku ristiusu kohta!”, mille kohta ei teki kahtlusevarjugi!)

andrus, 2005-12-14 14:05:34

meie andrus kes sa astusid libedale jääle

ja kohemaid kolgitud said.........

vaadeke taeva linde

ja vaadake TP-i

kes ei kiirusta järeldustega vaid voolavad nigu voolab 1 jõgi

oh teid küll

ma hakkan ka niimoodi ju nõrkushetkel hernestesse ja ubadesse uskuma

ja meie mükoriisasse kes seob kogu metsa ja mulla ühteainsasse süteemi ja on sellisena surematu

ärge kolkige mind enam

palun

toomas, Toomas Liivi lugu, 2005-12-14 14:09:48

Juba 1920. aastatel oli Jumala probleem eesti kirjanduses keskne, seda tunnistavad nii ajaluule kui ka Mait Metsanurga ja Hugo Raudsepa mitmed teosed. Kulmineerub see ootuspäraselt A.H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” teise osaga (1929), mis on laiemalt tuntud kui Mauruse kooli lugu. Tammsaare looming on põhiosas teljestatud Piibliga, selgeim näide on tema draamalooming tervikuna ("Juudit" 1921, “Kuningal on külm” 1936). Ent loomulikult on terve “Tõe ja õiguse” sari vaadeldav narratiivine inimese ja Jumala vahekorrast. Selle lähtepunktiks on teatavasti uskliku Dostojevski looming, kelle romaanipealkirja “Kuritöö ja karistus” Tammsaare modifitseeris “Tõeks ja õiguseks”, mis omakorda annab põhjust aruteluks teemal: kuritöö kui tõde ja õigus kui karistus (või siis vice versa tõde kui kuritöö ja õigus kui karistus) ning Tammsaare kui interpreet, kui Dostojevski tõlgendaja.

***