Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 775 kommentaari.

Padme, toomas, 2005-12-14 09:45:21

Toomas: "ea, kas Jeesus ütles asju ikka lihtsalt.
Vist pigem ei öelnud lõpuni välja, vaid lasi sõnakuuljail ta sõnad (või tegevused - nt. liivale kirjutamine abielurikkuja naise pihta kiviloopimise eel) omaette lõpuni mõelda."

Kuidas võtta... See ülim lihtsus on selline asi, et selleni jõudmise tee on pikk ja käänuline.

Padme, toomas, 2005-12-14 09:54:01

toomas: ”Meil Rooma all on lisaks rituaalidele-sakramentidele-sakramentaalidele ülioluline ka see, et Jumal on Tabernaaklis kogu aeg, ka väljaspool rituaale endid kohalolev.”

Ma jätaksin dispuudi selle üle, kus ja kuidas Jumal kohal on (pean silmas sakramente) , kuid meenutaksin, et ta on igal juhul kohal igas inimeses, tehku too siis mida tahes ja olgu kus tahes. Teatavad rituaalsed toimingud on abiks inimesele oma üha enama kontakti leidmiseks temas elava Jumalaga. Isegi oma hommikuse pudru söömise läbi võib saavutada üha enama osaduse Jumalaga, kui on ikka oskaja pudrusööjaga tegemist.

andrus, 2005-12-14 09:59:00

reageeriks veel rannatüdruku vihjele kalade ja õngede piiratuse üle

tegelt põhjustab ressursside piiratust enam rivaliteet mitte tegelik piiratus

elik defitsiit tekib rivaliteedi käigus

näiteks või emakese maa rasvaimu - õli

meie suurkirjanik Baturin on kirjutanud suurromaani

õlikultuuri lõpust

Kentaur - mida vist keegi pole lugenud

aga meie silmad seda näha saavad

mida piiratum ressurss seda ägedam rivaliteet

mida ägedam rivaliteet seda piiratum ressurss

õlikultuur on mobiilsuskultuur mitte enam söögikultuur nagu endised ja senised kultuurid

mobiilsuskultuur on aga infokultuuri aluseks

elik toode ei ole enam materiaalne vaid info ongi toode nagu uudiski ja pangatooted

vat nii

DiaTheo, 2005-12-14 10:10:28

Vbndst, Toomas!
Aitüma, Maila, et kohe platsis olid selgitamas!

Pidasin tõesti silmas siia kopipeistituid poolakeelseid usuteemalisi tekste.

Padme, andrus, 2005-12-14 10:16:22

andrus: „ma näen poliitilise korrektsuse rünnakut kui väga reaalset ja agressiivset”

Eks see poliitkorrektsus ole selline asi, millest unistas tegelikult Marx. Kui meie tänased „poliitkorrektsed” norivad pisiasjade üle – rassi, sugude, seksuaalse eelistuse jms. (ümber-)nimetamine eesmärgiga kõiki kõigiga võrdsustada, siis Marx asus kohe härjal sarvist kinni ja teatas, et võrdustaks kõik õige ära varanduslikult – see lahendaks ära ka kõik need teised pisivõrdsustamised, mida lõputult ette võetakse ja mille ümber seebimulle tekitatakse. Lenin võttis seda Marxi mõtet väga tõsiselt ja tegi selle varandusliku võrdsustamise ka teoks. Mis välja tuli, me teame. Ülemad enam ei saanud, alamad enam ei tahtnud.

Eks meie „poliitkorrektsed” tegelikult lähevad seda Marxi pakutud teed, kuid alustavad nö. ääre pealt, pisiasjadest, söandamata minna kohe asja enese juurde – vara ja omanduse võrdsustamise juurde. Kuid nende need pisipüüdlusedki on juba agressiivsusest kantud. Marksism reaalelus polnudki midagi muud kui lõppematu agressiivsus ja kui mitte välsissõda, siis lakkamatu sõda nn. sisevaenlase vastu. Vaata neid marksismile rajatud ühiskondi või kasvõi neid lõputuiod sisside gruppe L-Ameerikas või kusagil Tai džunglites – no pole, et nad maaharimise ja käsitööga tegeleksid – ikka püss käes ja tulistama neid, kes ei taha olla võrdsed! Castro sõber Che on saanud sellise võrdsustava võitleja üleilmseks sümboliks – tema baretiga pilt peaks olema üks kallemaid kaubamärke maailmas, mis jätab tahapoole isegi Marlboro, Coca ja Sony. (Kui Che see pilt pole kaubamärk, noh, üks levinumaid sümboleid on see siiski.)

Eks seda massi võrdsustamist ole taotlenud kõik diktatuurid. Uued diktaatorid ja pisifüürerid aga pole ajaloost õppinud, et diktatuur pole püsiv ega toimiv ja mehhaaniline käsu korras võrdsustamine tapab tegelikult inimeses ja ühiskonnas selle loova alge, hävitades lõpuks süsteemi enese.

Vaatame, kui kaugele meie „poliitkorrektsed” selle oma asjaga söandavad minna ja kas leidub taas keegi, kes taas taipab ja ütleb: „Hakkaks õige võrdseteks ka omanduse küsimuses?”

andrus, 2005-12-14 10:19:21

padme

jah pudrunäide on ilus

aga paljude jaoks on see ehk liigselt primitiivne

üldiselt on tänase inimese rituaalid seotud küll sööma, lemmikloomade, spordi ja sexutamisega

aga religoossed rituaalid hõlmavad inimest ikkagi paremini kosmogooniasse, langusse lunastusse ja muussse

nagu toomas tabernaakli näites ütles

sina ütled sellepeale et ta minu sees elan kui ma pudru söön

ma ikkagi tooma väidet paremaks pean ses osas

kui sinu pudrurituaali

ma arvan

andrus, 2005-12-14 10:21:12

tegelt on tarbimisühiskond palju paremini inimest rahaga redutseerinud kui kommunismus

taha sarnastab enam kui eristab

Padme, 2005-12-14 10:21:34

See dilemma “Kala või õng?”...

Jeesus ei pakkunud inimestele mitte vaid kala, aga andis kalale lisaks ka õnge. Mõned ei oska vastu võtta kumbagi. Ja eks see olegi samavõrd andja kui ka võtja probleem. Sama tihti, kui lahendus jääb pidama andja taha, jääb lahendus pidama saaja tõttu.

andrus, 2005-12-14 10:24:18

ma siin täna kaagutan nagu kana peale muna

tegin nupukese AHT ateismist

ja jagan teiegagi

Ateist Anton Hansen Tammsaare

Ei ole vist ühtegi teist Eesti haritlast kelle suhtumine religiooni oleks sedavõrd üheselt selge ja kogu meie väikest kultuuri mõjutav kui AHT oma.
Veel tänagi tsiteerivad Eesti ateistid AHT seisukohti usuõpetuse osas kui vaat et normatiivseid ja määravaid.

Heitkem siis põgus pilt rahvakirjaniku mõttemaailma võttes aluseks “Valitud Artiklite” 1978 aasta väljaande. Leiame raamatu II osast alapealkirja
Inimene ja Usk. Sealsamas on ka artikkel 9. “Kool ja Usuõpetus”. Rahvakirjanik toob täie selgusega välja tema arvates ilmse vastuolu selle
vahel et ühest küljest on usk inimese eraasi, teisalt õpetatakse seda aga
riigi rahadega ülalpeetavates haridusasutistes.

Samuti räägib AHT ilmse irooniaga sellest et mida rohkem on usuõpetust seda
vähem tundub olevat usku. Tõsimeelse progessiusklasena pole AHT-e arvates
usul teadusega (isegi mitte usuteadusega) vähimatki pistmist. Pigemini on
need antipoodid ja ei sobi kuidagi kokku Tartu ülikooli seinte vahele.
“Teadusetempel vabaneks seeläbi oma kõige kurjemast ajaloolisest vaenlasest”
, sõnab ta (lk.71).

Tammsaare ajalootundmine on üsnagi põhjalik ja otsused mida ta selle alusel
ristiusu kohta langetab on läbinisti negatiivsed. Tegelikult võtab ta kokku
suure hulga õuduslugusid läänemaailma ajaloost ning toob välja nende ilmse
seose religiooniga. Ometi tähendab see toonase aja mõõtmist 20-nda sajandi
värske ja veel mõneti naiivsegi humanismi mätta otsast. Selline konteksti
mittearvestav meetod ei saa anda ei häid ega ka objektiivselt
usaldusväärseid tagajärgi.

Järgmises artiklis “Usust ja Tema Õpetamisest” käib AHT välja idee et
piiblilugusid tuleks õpetada ühes Kalavala ja Kalevipojaga ning Budha
õpetuse ning Rooma mütoloogiaga (lk 84). Mida muud on see kui seesama
usundiõpetus mille vajalikkuse kohta meie peaminister julges sõnakese
poetada? Seejärel pakub kirjanik välja sama mida tänasedki
religiooniloolased koolidele - eetiliste probleemide analüüsi piiblilugude
valgel! Kui keegi ei viitsi neid, eetiliselt pehmelt öeldes ambivalentseid
lugusid, Piiblist ise välja otsida siis lugegu ta nimetatud raamatu
lehekülge 85 kus Tammsaare on sellegi töö üsna suure põhjalikkusega juba ära
teinud.

Üldiselt peitub Tammsaare täiesti teadlikus usu ja teaduse kontrasteerimises
nii tema suurim võlu võimaliku tänase mõttekaaslase jaoks kui ka nõrkus
selle jaoks kes ta vaateid ei jaga. Nüüd, mitmete aastakümnete möödudes AHT
väiteid vaagides peab ilmselt tõsimeelseimgi meist tõdema et võrdusmärgi
asetamine usu ja sallimatuse vahele ei ole sugugi korrektne. Kui me usalduse
(mida aga usk muud on kui usaldus) inimese elust välja filtreerime siis ei
jää suurt järgi ka inimesest endast. Vaadakem või seda millise olulisuse
omistavad erinevad arengupsühholoogid usaldusele lapse psüühiliselt terveks
inimeseks kujunemisel. Nn. ürgusaldust ei suuda puudumisel hiljem enam miski
asendada. Loomulikult ei pea inimese usaldusvõime olema hilisemas elus
suunatud mingile religioossele vaimolendile. Seos usaldusvõime ja
religioosse usu vahel on aga sellegipoolest olemas. Puht teaduslik ilmavaade
millega paljud püüavad läbi ajada jätab meid aga sageli elu
piirsituatsioonides tühjade pihkudega.

Usk laiemalt võttes ei kehasta minu arvates mitte tammsaarelikku eelarvamust
vaid pigemini identiteeti. Usalduslikkus on lahutamatu nii iga indiviidi kui
ka iga inimkoosluse identiteedist. Identiteet aga lausa peab end alati
mingilgi kombel piiritlema. Sellessamas piiritlemises peitub tähelepaneliku
vaatleja jaoks paratamatult ka teatud sallimatus, täpselt samamoodi nagu
seda kätkeb endas riigipiir ja triibulised piirikupitsad. Piirid pole ju
muud kui jõustatud identiteedijooned! Kuidas inimene ilma
identiteedipiirideta elatud saaks selleni rahvakirjaniku analüüs ei küüni.
Nii et AHT on küll vahe religioonikriitik aga oma artiklites ta teaduse ja
religiooni vastandamisest sügavamale ei jõuagi! AHT-e tänased jüngrid aga ei
vaevu niigi sügavale kaevama nagu nende eeskuju vaid piirduvad tavaliselt
AHT seisukohtade papagoiliku kordamisega.

Sügavam psühholoogiline analüüs ja pilguheit inimese siseilma on AHT
ilukirjanduses täiesti olemas ehkki see tema artiklites puudub. Mõelgem
siinkohal või Tõe ja Õiguse teisele osale ja selle “usuimele” tänu millele
halvatud Tiinal omale jalad alla saab! Arvan et AHT artiklites on kirjanik
teadlikult enam kontrastainet kasutanud kui tegelikult vaja oleks läinud.
Igal juhul tuleb ka kõige austuse juures mida AHT väärib ta sinisilmselt
progressi-ja teaduseusuline ateism täna aegunuks ja küündimatuks tunnistada.

andrus, 2005-12-14 10:32:34

elik Jumalat on enam tabernaaklis kui pudrus

võibolla kolmevilja pudru oleks erandiks

aga seda pole vist olemas

on 4 a viljapuder

Padme, 2005-12-14 10:35:43

Kas rivaliteet sünnitab defitsiiti või defitsiit rivaliteeti - see on taas asjade kaheselt vaatlemine ja me ei saa siin tegelikult ühest ja selget vastust pakkuda. Kui inimeses poleks rivaliteeti, poleks ka defitsiiti - jah. Kuid ka vastupidi - kui poleks defitsiiti, poleks ka rivaliteeti.

Eks me oma materiaalset maailma jäämegi senikaua jagama, kuni me oleme materiaalse-kesksed. Ainelisi väärtusi saame me oma isekuses üritada endale krahmata lõputult, vähemalt seni, kuni on seda, millele oma küüned reaalselt taha ajada saab ja kuni meis on seda isekust ja egokeskset eneseteenimistarvet.

Infosse kodeeritud väärtused on aga oma loomult teistsugused - nende jagamine ei vähenda meie väärtuste hulka ja me pole intellektuaalsete väärtuste puhul sugugi nii ahned ja kitsid, kui aineliste väärtuste puhul. Kui, siis ehk tsipa. Sest infot peab ka hankima ja omandama ja tootma ja see on kohati kallis ja kulukas, kui seda kõike ainelisega mõõta.

Vaimsed väärtused on aga sootumaks kolmandase olemusega ja erinevad nii ainelistest kui ka intellektuaalsetest väärtustest: vaimseid väärtusi polegi vaja toota, otsida, taotleda, nende pärast verd, higi ja pisaraid valada, sest nende läte asub igas meist endis - vaimsele tuleb end vaid avada, see läte endas avastada ja sealt annetatav omaks võtta, et jagada.

Seda see Jeesus rääkis usu kui Jumala - nende väärtuste allika meis endis - usalduse ülimuslikkusest ja piisavusest.

jälgija, 2005-12-14 10:39:05

Igal juhul tuleb ka kõige austuse juures mida AHT väärib ta sinisilmselt
progressi-ja teaduseusuline ateism täna aegunuks ja küündimatuks tunnistada.

Oi-oi, andrus-poiss lahmib täna vägevasti.

Samas on muidugi tore, et noormees koolis kirjutamata jäänud kirjandid takkajärgi valmis kribab.

Julge pealehakkamine maksab kah midagi.

andrus, 2005-12-14 10:40:34

jalgija

ma imetlen su rollispüsimist

täiesti siiralt

jälgija, 2005-12-14 10:41:55

vaimseid väärtusi polegi vaja toota, otsida, taotleda, nende pärast verd, higi ja pisaraid valada, sest nende läte asub igas meist endis -

Padme võiks oma leiutist Teleturus müüma asuda.
Kõik elemendid on olemas.
Tulemus muidugi ka.

jälgija, 2005-12-14 10:43:06

ma imetlen su rollispüsimist

täiesti siiralt

Ja mina sinu oma.

Kaitsed oma pseudomaailma nagu lõvi.

Tubli!

andrus, 2005-12-14 10:45:22

Aaaa kust sa tead et ta pseudo on? Kas sa usud siis vaenemees ühteainsasse objektiivsesse reaalsusesse või?

Vaat seda tahaks teada küll. Siis on su usk SUUUR kahtlemata. Mina ei suudaks siukest asja ära usku.

jälgija, 2005-12-14 10:49:40

aga tegelikult, andrus poiss:

püüan jätkuvalt alamõõdulisi hauge ja söön nad ära
ja reserveerin endale õiguse karjuda
vähemate vendade peale
ja valest kohast lähen üle tee kah

loodetavasti ei laiene su “protest”

väikelaste peksmisele

ja pimedatel kõrvaltänavatel

mutikestelt pensionirahade röövimisele

sest need samast ooperist

kui su muud vägitööd

mis poliitkorrektsuse

tugisambaid kõigutada üritavad

aga intelligendi mängimiseni

su võimed veel ei ulatu

mitte niipea

kui üldse

vot!

Padme, 2005-12-14 10:49:53

andrus, 2005-12-14 10:19:21
"jah pudrunäide on ilus
aga paljude jaoks on see ehk liigselt primitiivne"

Ma ikka kardan, et liiga keeruline.

Olen veidi ketser nüüd: vaata, eks Jeesus jagas oma leiba ja veini söömiseks ja joomiseks ja tegi seda väljaspool kõiki pühakodasid, ja ütles, et tehtagu seda - söömist ja joomist - alati tema mälestuseks.

Millegipärast on see söömine ja joomine aga selle vaimses tähenduses ja väärtuses muudetud vaid kiriku privileegiks - on saanud söötmiseks ja jootmiseks - pühapäevaseks istitutsionaalseks ühissöömaajaks, kus ühed on enamad kui teised - ühed on söötjad-jootjad, teised sööjad-joojad.

Kas see institutsionaliseerimine ja eristamine ikka oli Jeesuse mõte? Eks ta lasi ju leivatükil ja peekril ringi käia, et ükski poleks vaid söödetu-joodetu, aga oleks ka ise söötja-jootja.

Mida oma ketserluse kõrvalt aga öelda tahtsin, oli: oma hommikuputru süües võiks igaüks seda meile paratamatut toimingut - söömist - toimetada just sellele mõeldes, mida Jeesus ütles - temale mõeldes.

jälgija, 2005-12-14 10:52:47

Aaaa kust sa tead et ta pseudo on?

Vaatan peale.

Kas sa usud siis vaenemees ühteainsasse objektiivsesse reaalsusesse või?

Jälle upud oma mõtteskeemikesse.
See ei puutu antud juhul üldse asjasse.

Padme, 2005-12-14 10:53:27

andrus: "ma ikkagi tooma väidet paremaks pean ses osas
kui sinu pudrurituaali"

Ei sest ole lugu. Sest asi ikka oskajas. Mõni teeb oma kodus paremat õlut kui kusagilt riigipoest eales osta saab - sest ta oskab. Teine saab oma koduköögis valmis aga mingi õudse lake ja tal oleks tõesti targem riigipoest oma õlled osta, kui seda käärinud pärmilaket luristada.

***