Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 775 kommentaari.

Ti, rannatüdruk, 2005-12-13 21:41:55

*

rannatüdruk, 2005-12-13 19:13:43

Mulle tundub, rannatüdruk, et sa läksid natuke hoogu nende soovide loetlemisel, mida
k õ i k justkui Eestis tahtvat.

Soovide loetelu on muidugi lõputu, sest soovida võib mida iganes.
Teine asi on vajadused, mis pole tänapäeva inimesel kuigi suured: peamiselt toit, kehakatted, peavari.
Need vajadused on koguni nii väikesed, et ei annaks arenenud majandusele märkimisväärset koormust.
Seepärast on turumajandus huvitatud, et inimene ikka võimalikult palju sooviks..
Ja inimene soovib kaa, sest see annab heaolutunde.

Kui sa ütled:

Eestis kõik tahavadki, et kõigil oleks hea
,
siis pead silmas vähe tööd, soojamaareise, suurt maja jm.

Aga võib ka mõelda nii, et kõigil oleks need esmavajadused rahuldatud ( toit, kehakatted, peavari), et nad jaksaksid ka midagi muud tahta: raamatuid, teatrit, kino ja muid asju, mida sa loetlesid ning sealt edasi juba pingutaks keskmiselt rohkem - vastavalt oma soovidele.

v.l., 2005-12-13 22:08:54

Säärandune värk tulekul:

Saar Poll tutvustab religiooniõpetuse uuringut
Religiooniõpetuse uuringu esitlus toimub 21. detsembril kell 11.00. Tallinnas, Eesti Rahvusraamatukogu kuppelsaalis.
Sotsiaal-ja turu-uuringute firma Saar Poll viis 2004. ja 2005. aastal läbi uuringu, mille teemaks oli religiooniõpetuse õpetamine Eesti üldhariduskoolides. Uuring koosnes kolmest osast - kooliõpilaste uuringust, lastevanemate uuringust ning kasvatusteadlaste uuringust. Kooliõpilaste longituud-uuringu eesmärgiks oli võrrelda religiooniõpetust õppivate ja mitteõppivate laste hoiakute ja väärtusorientatsioonide dünaamikat. Lastevanemate ja kasvatusteadlaste kvalitatiivuuringu eesmärgiks oli uurida lastevanemate ja kasvatusteadlaste arvamusi religiooniõpetuse vajalikkuse ning uue religiooniõpetuse ainekava kohta.

Uurimistulemustest kõnelevad Saar Poll sotsioloogid Andrus Saar ja Anu Rentel. Religiooniõpetuse uut ainekava tutvustab Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniõpetuse dotsent Pille Valk.
Esitlusele on oodatud nii meedia esindajad kui ka haridusspetsialistid, sealhulgas religioonialase hariduse asjatundjad!

Allikas:
http://www.kompass.ee/index.php?id=7839&PHPID=3cf3e9d0c735f381594c63276b0f123c

rannatüdruk, Ti, 2005-12-13 23:37:21

Loomulikult on soovid ja vajadused kaks iseasja. Ma panin kirja justnimelt soovid, mis pähe lõid märksõna all, “tahaks et kõigil oleks hea”. Ja võibolla vaimne vorm ühe sõnana oli tõesti sobimatult vähe, aga ma tõepoolest mõtlesin seal kõikvõimalikele vaimsetele ja ka füüsilistele harrastustele, mida inimesed võiks tahta, et neil oleks hea. Ühtedel on ühed ja teistel on teised harrastused.

Ma siiski arvan, et kõik tahavad umbes sarnaselt, et oleks hea. Isegi poliitikud. Keeruliseks läheb asi siis, kui peab hakkama õngi ja kalu jagama ning kui neid hästi ei jätku. Ning ei saada kokkuleppele, kumbi oleks rohkem vaja ja kellele kuipalju ning kust neid ülepea saada.

tsukts, 2005-12-13 23:56:34

Keeruliseks läheb asi siis, kui peab hakkama õngi ja kalu jagama ning kui neid hästi ei jätku.

Viimasel ajal kerkib mul õngejuttu kuuldes silme ette mõni aeg tagasi jooksnud reklaam. Mäletate, see kus mehel oli õng ja oli puur ka, aga oli ka kaadritagune hääl teatamas: “Siin ei ole kala!”

Õngekinkija võib rahul olla, tema on oma südametunnistust õnge kinkides rahustanud ja mis see tema asi on, et kingisaajal pole kuskil kala püüda või tal pole püügiluba või...

ahvgepards, 2005-12-14 00:01:59

Eestis kõik tahavadki, et kõigil oleks hea. Et oleks hästi väikesed maksud ja skandinaavia tasemel sotsiaalkindlustus, pered tugevad, meestel ja naistel õigused, vähemused ja nõrgemad kaitstud, rahvas väljasuremisest päästetud, kehad ja vaimud hästi arenenud, noorelt saaks pensionile, maja oleks suur ja köetud ning puhata saaks soojal maal.

Tundub, et sa ei ole ammu õues käinud. Või kes need kõik on? Mitu inimest? Rohkem kui kolm? Mina tõstaksin ka esile kättemaksuhimu mineviku ebaõigluse eest, totalitarismi, kui mitte n.liidu, siis vähemalt pätsi vaikiva ajastu tasemel, ühiskonna militariseeritust ja etnotsentrismi. Kindlasti muidugi veel palju asju, et naabril läheks halvasti ja see on ehk õige, et tööd ei peaks tegema ja saaks palju pappi ja ruttu :)

rannatüdruk, ahvgepards, 2005-12-14 00:08:25

Uhh, selle peale ma ei mõelnudki. Jajah.
A tegelt algas jutt sellest, kas vasak/parempoolsuse veelahe on selgelt eristatav ja kas kristlik range isa mudel on tingimata parempoolne ning feminismus tingimata vasakpoolne.

ahvgepards, 2005-12-14 00:17:06

kristlik range isa mudel on tingimata parempoolne ning feminismus tingimata vasakpoolne.

Otse loomulikult mitte. Mujal maailmas on vasakpoolne preester ja parempoolne veminist täitsa tavalised asjad. Näiteks Ladina-Ameerikas on kirikus palju pahempoolseid.

kaak, 2005-12-14 00:19:29

Feministid, islamistid, juudid ja Keskerakond on hakanud juba vaikselt pinda käima.

toomas, Andrus, 2005-12-14 04:56:47

ja mu sõber Toomas

ma tean et talle siuke Pm veiderdmine ei istu aga keeleinimesena võiks ju sõna sekka öölda ikkagi

Selle peale võtan ette ja lihtsalt kirjutangi,
ehkki midagi tarka ei oska öelda:

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:13:32

Harjutusi Algajale Dekonstruktorile
ehk Välja fallose varjust!

“Ma dekonstrueerin su ära”, öelnud postmodernist teisele. Teine aga vaid rõõmustunud omal kummalisel kombel sellest. “Ennast sa dekonstrueerid, ei mind, ikka ennast”, öelnud teine sellepeale vaikselt omaette. Parimaks vasteks dekonstruktsioonile on minu arvates Viplala lugudest tuntud tinistamine. Dekonstrueerimise nii nagu tinistamisegagi võib tinistatavat kordades vähendada, lausa olematustada.

Nojah, päris olematustada ikka ju ei anna, nagu Heelium juba kirjutas (ja Andrus ise kaa ju arvab fallose feministlike maharaiumiskatsete kohta).

Jah, kuidas sa räägid lagundamisest, olematustamisest, destruktureerimisest? Vast ikkagi kui refleksioonist, mõtteviisist. Räägid DeKonstruktsioonist kui lugemis- ja nägemisviisist, mida saab kirjeldada kui 1) vasturääkivuste avastamist; 2) keskendumist auklikele ja katkendlikele implikatsioonidele. Eristatakse algne tähendus interpretatiivsest ja leitakse tõlgendused, mis siiani maha vaikiti. See on traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.

Mõte, mis tuli: küll on hea, et ma usklikuna sedA ei pea tegema endale oluliste tekstide, nt. Piibliga, vaid saan neid võtta just sellena, mis nad otse on. Dekonstrueeriga aga dekonstrueerigu oma kirjanduskateedrites!

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:22:41

Lisaks veel feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine) lõhkumine.

Taevas on kõik võrdsed, aga feministid muidugi ei taotle võrdsust, vaid vulvalikku logotsentrismi.

Derrida jaoks on kiri loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele.

Noh, oma siinsete kirjaridade voos olen seega ülinaiselik. Aga ei kavatse kõige vähematki alluda vulvalikule logotsentrismile.

Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada.

Mina aga oma siinse ülinaiseliku lausevooga astun sellele eesmärgile väga vastu, näidates, et logotsentrismi puhul pole mitte tegu fallosliku ilminguga (ka mul on fallos), vaid teatud mõtlemis- ja toimimisprintsiibiga, millel on ühthästi olemas nii falloslikud kui ka vulvalikud kandjad.

Absoluutset dekonstruktsiooni Derrida võtmes kõigi tähendushorisontide hajumisena ei suuda meist vist keegi õieti ette kujutada. Lugeda tekste ilma transtsendentse Tähistaja esiletulu ja eelduseta on siiani võõras ja võõristav. Asuda ühes Poirot’ga uurima, teadmata kas tõde on, või mis veelgi hullem, viimati on neid mitu, võtab julguse vapraimagi ihust.

Jah, just nii. Slava Bogu!

Mingis mõttes alustab Derrida sealt, kus Kant pooleli jättis. Ta tõstatab küsimuse: “Millist alust võime pakkuda oma mõistuse kasuta-misele?”. Ta uurib modernset mõistuseusaldamist, keele loomust ning selle suhet maailmaga. Derrida kritiseerib seda, mida tihti kutsutakse realistlikuks keelemõistmiseks (meie väited on maailma väljendused, mis on tegelikult inimaktiviteedist lahus). Derrida salgab, et keelel on fikseeritud tähendused, mis on ühendatud fikseeritud reaalsusega, või et keel väljendab kindlaid tõdesid.

Kus aga Derrida lõpetab, sealt jätkan mina väitega, et üldse pole vaja midagi edasi uurida, et rahulikult tuleb ainult mõtiskleda selle üle, mis juba on - näiteks Piibli üle - ning rahulikult selle üle omavahel sumiseda (mida me ka siin via-s suurepärasel viisil teostame).

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:29:13

Kui me räägime, siis läheb meist lähtuv otsekohe maailma ja kaob siis kiiresti. Kõne kannab endas seega vahendituse tunnet. Kui me aga kirjutame, siis kaotab kirjutis meiega kiiresti kontakti. See ei ole oma eksisteerimises enam meist sõltuv. See, mida me oleme kirjutanud, jääb alles veel kauaks pärast seda, kui oleme läinud. Kuna kirjutis ei ole sõltuv oma autori kohalolust, on ta lahus ka sellest vahenditusest, mida kõne endas kannab.

Kommentaariumis kirjutamine on midagi kõne ja kirja vahepealset, eriti kui eriti mitte oma tekste viimistleda.

Nagu aru saan, peaks kommentaariumis kirjutamine seega Derrida mõttes olema mehelikum-falloslikum kui naiselik enda tekstides avamine (kuna selle poolkõne varjus säilivad logotsentrilised struktuurid, mida ei pruugi kirja panna)?

Derrida kritiseerib Lääne filosoofiat kirjutiste vältimises ja kõne eelistamises. Modernsed mõtlejad eeldavad, et nende kirjanduslikud pingutused võivad tuua valgust vahetult kohalolevale tõele või tähendusele, aga ta lisab irooniliselt, et ka filosoofia võtab kirjutise vormi – keelevormi, mis osundab puudusele, mitte aga kohalolule.

No vatt! Derridalt oleks tõesti olnud huvitav küsida, mida ta arvab filosoofiaportaalist nimega via! :)))

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:37:42

Derrida sildistab seda Lääne filosoofia püüet kui logotsentrismi. See termin viitab filosoofilisele meetodile, mis vaatab logosele - sõnale või keelele, eriti aga kirjutatud keelele - kui tähenduse kandjale. Logotsentrism on seotud sellega, mida Derrida kutsub “kohaloleku metafüüsikaks”. Lääne filosoofid eeldavad, et meie keele alus on selle olemise või essentsi kohalolu, mida me tundma saame. Nad on veendunud, et keel (lingvistiliste märkide süsteem) on võimeline märgistama või esindama antud reaalsust tema essentsiaalses loomuses. Järelikult otsivad nad mingit viimast sõna, kohalolu, essentsi, tõde või reaalsust, mis võiks teenida kui meie mõtte, keele või kogemuse alus (tähistatud transtsendentne). Nad pakuvad sellele alusele mitmesuguseid silte (tähistatud transtsendentne) – Jumal, Idee, Maailmavaim, Mina.

Minu arust see ongi ainus maailma üle arutlemise viis, mis kõne alla tuleb.

Mina isiklikult tahan ainult Kohal Olla ja ainult suuliselt, sest siis saab Omasubjektsuse Hajumist sedastades üheselt tuvastada, kas ma valetan või mitte ning selleks pole vaja vaeva näha minu tekstide dekonstrueerimisega.

Ma ei taha maailma rohkema arvu tekstidega koormata. Maksimaalne, mida kirjutada tahan, on sellist tüüpi kirjutamine siin kommentaariumiruumis.

Kui minu teha oleks, siis hävitaksin ma ära kõik Kostariika Tarakanide kirjeldused nagu Aleksandria raamatukogu ning muudaksin tekstide dekonstrueerimise täiesti võimatuks.

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:48:23

Neis piires kinnitavad mõned filosoofid, et meil on juurdepääs jumalikule mõistusele või lõputult kasvavale Jumalast arusaamisele. Teised eeldavad lõputu loova subjektiivsuse eksistentsi või räägivad inimese minast, mis on kohal ja enesele täiesti tuntav.

Noh. Vist kana ja muna.

Difference ja differance

Derrida logotsentrismi vastu suunatud rünnaku esimene objekt on Edmund Husserli fenomenoloogia. Husserl uuendab modernset ajaloolist püüet pakkuda vaieldamatut alust nii mõistusele kui ka keelele. Ta püüab avastada eelajaloolisi mõttestruktuure ja tajumisviise nagu Descartes. Ta on veendunud, et seda kergendab nende teadmiste aussetõstmine, mis lähtuvad autentsest mina kohalolust ja et see on kõrgemal teadmisest, mis on rajatud mälule, ootusele või puuduvale kogemusele. See eristus omakorda nõuab selget demarkatsiooni “praeguse”, millesse subjekt on lokaliseeritud, ja möödaniku ning tuleviku hajuvate horisontide vahel.

Husserli projekti keskmes on kahe keeleviisi eristamine (ekspressiivse ja indikatiivse). Ekspressiivsed märgid tähistavad isiklikku kavatsust. Indikatiivsed märgid tähistavad, aga ei kanna animatiivset kavatsuslikkust (näiteks tumedad pilved võivad tähendada saabuvat tormi, aga mitte kellegi kavatsust planeeritud paraadi ajal vihma sadada lasta). Husserl väidab, et just ekspressiivsed märgid (aga mitte indikatiivsed) pakuvad võtit, mõistmaks keele tähendust. Ta väidab, et keeleuuring peaks keskenduma enesereflektiivsele üksikteadmusele – individuaalsele vaimsele elule – mitte aga inimestevahelisele diskursusele.

Nõus. Kusjuures ekspressiivse keelekasutuse ülim tipp on minu arust palve.

Näiteks:

Meie Isa, kes Sa oled taevas,
Pühitsetud olgu Sinu nimi,
Sinu riik tulgu,
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas,
nõnda ka maa peal.
Hljeb nash potrebni daj nam danas.
Ja anna meile andeks dugove nashe,
kao i mi shto oprashtamo duzhnicima svojijem.
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on
Valstiiba un Speeks un Gods.
Muuzhiigi.
Amen.

Derrida pakub, et singulaarne, objektiivne olevik on pelk illusioon. See, mida me kogeme olevikuna, on tegelikult komplekssete tähendusvõrkude tagajärg, mis pidevalt muutub. Läbi keele ja kontseptsioonide surume objektiivse tähenduse mõiste kogemuste voolule peale.

Ha haa haa!

Et näha, kuidas see toimib, eeldagem, et ma väidan nägevat elutoa laual kohvitassi. Meil on kalduvus eeldada, et see on objektiivne antud nähtus. Siiski ei ole ühtegi korrektset väidet, mis kirjeldaks seda kogemust objektiivselt. Vastupidi, ma võiksin pakkuda mitmeid võimalikke olukorra kirjeldusi ning iga kirjeldus muudaks ka kogemuse enda värvingut. Olenevalt tingimustest võiksin ma kas tunda rõõmu värskendavast joogist oma töölaual, näha veel ühte märki oma poja laiskusest, kes pole viitsinud nõusid ära viia või tajuda seda olukorda kui võimalust visata tassiga korterisse sissetungijat.

Selle näite ekslikkus tuleb sellest, et tehakse üldistus, justkui kõigis neis kolmes situatsioonis saaksime rääkidakõnealusest kohvitassist kui säilivast entiteedist. Ei saa! Selline rääkimine on materialism.

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:54:06

Derrida eesmärk on tuua see keeledimensioon eriti kirjutatud keele puhul nähtavale. Ta tahab välja ajada modernset pretensioonikust omistada kogemuste voolule fikseeritud tähendusi. Derrida jaoks ei eksisteeri midagi väljaspool teksti. Kõik, mis meil on, on tekst ise, mitte välised tähendused, millele tekst viitab. Raamat on tegelikult meiepoolne teksti lugemine.

Selle väite kummutavad konkreetsed faktid siit via-st: konkreetsed Omasubjektsuse Hajumised konkreetsete kommentaaride kui tekstilise aluse pinnalt: ei ole oluline, et keegi ütles just BÖÖÖ! - oluline on, et meil Helega (ja loodetavasti ka mõnel teisel) tekkis sellest kommunikatsioon ja teksti alusel täiesti ebatõenäone teineteisemõistmine.

Postmodernistid teevad Derrida seisukohtadest kaugeleulatuvaid järeldusi. Nad näevad ta kriitikas singulaarse tähenduse arusaama kõrvaleheitmist. Nad ütlevad, et tekst koosneb ei millestki enamast kui keeleliste tähendajate omavahelisest mängust. Ei ole olemas kohta väljaspool diskursust, millest lähtudes rajada keelemängule mingeid metafüüsilisi piire. See tähendab aga, et tekst on vedel. Tal ei ole fikseeritud algust, identiteeti ega lõppu. Veelgi enam, teksti interpreteerimise protsess ei või iial järeldustele jõuda, kuna iga lugemise akt on uue teksti eessõna.

Nojah. Eks seda BÖÖÖ!-d võib soovi korral nüüd muidugi üle lugeda ja selle alusel dekonstruktsiooni kallale asuda, aga see oleks täiesti teisene reaalsus, võrreldes online-reaalsusega, mis selle põhjal arenes.

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 05:59:32

Dekonstruktsioon

Foucault' rünnaku all olid antropoloogia ja tema “kaitsepühakuks” Nietzsche, relv genealoogia ning eesmärk toota efektiivset ajalugu – uusi müüte, mis võiksid jätkuvalt praegust korda kukutada. Derrida mentor ta keelerünnakul on Heidegger – või kui olla täpsem, siis Nietzsche niiviisi, nagu Heidegger teda luges. Kontrastina oma eelkäijatele ei ole Derrida uute müütide looja. Ta ei proovi konstrueerida midagi uut vanale alusele. Pigem on ta eesmärk valdavalt negatiivne või destruktiivne – vabastada lääne traditsioon tema logotsentristlikust eksiarvamusest. Derrida tahab lammutada modernsusideaali, mille kohaselt filosoofia on puhas ja erapooletu uurimus, samuti kõrvale heita üldise arusaama, et eksisteerib otsene vastavus keele ja välise maailma vahel.

Okei. Nii võiks ju teha, kui pidada keeleks abstraktset märgisüsteemi, nii nagu see ilmneb näiteks ka kirjutatud tekstides.

Mina usun, et KEEL ON ÖELDAVATE SÕNADE VOOL, aktuaalne SUMIN.

KEELEL KUI ÖELDAVATE SÕNADE SUMINAL on vahetu seos selle reaalse olukorraga, kus sumisetakse.

(Näiteks praegu minu vaimuseisuga seda teksti siin via-sse toksides!)

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 06:01:05

/pidades silmas, et kommentaariumisse kirjutamine on tegelikult “poolütlemine”, aktuaalne sõna Husserli mõttes./

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 06:03:47

Derrida relv, mille abil ta püüab seda saavutada, on dekonstruktsioon.

Dekonstruktsioon on termin, mida on raske defineerida. Tegelikult trotsib see definitsiooni – kui mitte muul põhjusel, siis tänu sellele, et Derrida on selle termini defineerimisele ise kavalasti takistusi teinud. Dekonstruktsiooni kese on keelega tegelemine. Teatud mõttes tähendab see kõike, mille kohta Derrida ütles, et ta seda ei ole. Seega hõlmab dekonstruktsioon teatud filosoofilisi või filoloogilisi eeldusi selleks, et asuda rünnakule logotsentrismi vastu, mida mõistetakse kui eeldust, et miski asub veel meie keelemärkide süsteemi taga, millele me kirjutised võiksid viidata, et tõestada endi õigust olla autentsed väited. Derrida peamine eesmärk on vabastada meid logotsentrismist, näidates selge joone tõmbamise võimatust reaalsuse ja meie keeleliste representatsioonide vahele. Tekst pakub alati edasisi ühendusi, võrdlusi ning kontekste ja omab järelikult alati potentsiaali luua järgnevaid tähendusi.

Ja ja jaa!!! Ikka tekst ja tekst! Sorri! Kõik tekstid käivad Kostariika Tarakanide kohta (välja arvatud Pühakiri muidugi).

Aleksandria raamatukogule tuli otsa ja kohe!

SUMINAT PALUN!

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 06:06:43

Dekonstruktsioon on pidev meeldetuletus selle kohta, et keele lätted on kirjutises endas (märgi märk), mitte mingis eeldatavas vahetus vastavuse kogemuses mõtte ja objekti vahel. Isegi mõte ei pääse lingvistiliste süsteemide lõputust suplementaarsusest. Derrida järgijad annavad meile nõu õppida lihtsalt elama selle ebakindlusega, mis tuleneb logotsentrismi dekonstruktsioonist ning kohalolu metafüüsika kokkuvarisemisest.

Midagi ei ole kokku varisenud - tekstid pole lihtsalt olulised!

Me peame maha jätma vana arusaama lugemisest kui katsest teksti sisse pääseda, et mõista selle tähendust ning omaks võtma idee, et lugemine on teksti suhtes vägivalla akt.

Väga õige. Ja parem vägivallast loobuda: tekstid lugemata jätta!

toomas, mõtteid Andruse põhiloo juurde, 2005-12-14 06:10:31

Relvastatuna postmodernsete relvadega võtnud siis meie väike dekonstruktor juba lahti kõik legoklotsid ja käekellad, aga ei saanud ikka veel dekonstrueerimisest isu täis. Proovinud siis plastiliiniga. See aidanud pisut. Viimaks tulnud aga ikka see, mis tulema pidi -suured sõnakänkrad, kust ta võimu ja maskuliinsuse viimaseni välja vemmeldas. Vaadanud siis algaja dekonstruktor seda, mis ta toime saatnud ja see polnud sugugi mitte “sangen hyvä” nagu loomisloos.

Teisisõnu ei meeldinud algajale dekonstruktorile mitte sugugi need järelmid, milleni ta jõudnud. Religioossete tõerežiimide juures kerkinud kõige teravamalt üles küsimus: Kas religioon lihtsalt ütleb, et midagi sünnib või sünnib ka tõeliselt midagi? Näiteks ristimine. Kas ristimise taga on leida tuvastatavat metafüüsilist reaalsust, teisisõnu kas ristimises keegi midagi ka tegelikult regenereerib või mitte? Ja kui miski tõesti uueks luuakse, siis mis see on, mis ja kes ta uueks loob? Õigeks vastuseks oleks siinkohal, et Jumal loob ristimises inimene olemuse või täpsemalt inimese vaimu uueks. Kui ta seda ei teeks, mis siis? Kas saaksime me sellest üldse aru, muust rääkimata, kui tegu oleks üksnes vaibiga?

Kas religioon kui tõerežiim vormib tõde või loob seda? Või vormimine ongi loomine?

Kas me kujutame ette, et kunagise Eesti külade ristimisvõidujooksu käigus taanlaste ja sakslaste vahel käis Jumal kaasas nendega, kes kukesammukese võrra eespool ja muudkui regenereeris maarahva vaime? Suudame me seda endile ette kujutada?

Või võtame näiteks selle kõige harjumus- ja käepärasema ning tavalisema teise – naise.

Naise vabakslaskmine vallandas sedamaid doominoreaktsiooni ehk võrdsuse ja kõigi õiguste paketi nõutamise üha uuematele ja erilisematele vähemustele. Uus vapper aeg õues eitas poliitilise korrektsuse nimel julgesti kõiki seniseid kausaalseid seoseid. Vähe sellest, see uus õigus oli oma olemuselt retributiivne, tagasiulatuv ja seal, aegade hämaruseski, asju korda sättiv. Ometi jättis vana metafoorse teksti inimliku üheväärsuse liistule tõmbamine suhu paha maitse. Miks? Jah küllap annab vanu müüte igasse võtmesse keerata, ainult et, kas see meid sellepärast veel õnnelikumaks teeb? Siit jäi algaja dekonstruktori ajusse trummeldama küsimus – kas vasakpoolne, feministlik inimliku üheväärsuse keeles lugemine ongi too ainuke tulem, mida dekonstruktsioonist tuletada annab? Kui nii, siis seda vähem see algajale dekonstruktorile meeldis.

Üks inimene algajas dekonstruktoris seda nagu isegi jaatas, teine inimene aga hakkas vastu ja ütles kõva ja selge häälega – EI. See teine inimene oli see inimene, kes ise androtsentrilisusest küllastunud traditsioonis elas. Temale ei meeldinud kohe üldse mitte see, et naised preestriteks saavad, muudest asjadest rääkimata. Nõnda siis tegi üks inimene temas dekonstruktsioonist selged sotsiaalsed järelmid, teine aga keeldus neid tegemast. Eks olnud ju seegi Postmodernse aja üheks tunnusjooneks, et oli moodne olla “mitte enam pisut hull” nagu kunagi Viiding ütles, vaid pisut, eee, poliitiliselt ebakorrektne.

Primitiivseimaks dekonstruktsiooniks religiooni suhtes on selle totaalne eitamine ehk ateism. See on oma olemuselt lihtsaim tee. Booga njet! Vana hea teada-tuntud kõiksusetaotluslik metanarratiiv. Dekonstrueerime ta õige ära! Aga ei saa näed! Apologeetika eeldaks dialoogi mitte nii, et sauh ja valmis.

Märksa peenemaid võimalusi, mis sageli küll sarnaselt päädivad, esindavad muud lähenemisenurgad, mis religiooni mingi uue energeetilise aluse mõttes ületavad. Agnostika võtab omale aluseks võimaliku teadmise kindluse ja kindlusetuse Jumala suhtes.

Samas on küllaltki ehedaks ja ajas läbiproovitud dekonstruktsioonivahendiks vana hea evangeelium ise. Seda enamike muude ilmavaadete suhtes tabades neid just nende kõige nõrgemas kohas ehk elule mõtte andmise küsimuses.

Mõtisklen selle teksti üle ja...

<i>Artikkel on kirjutatud Jacques Derrida (1930-2004) mälestuseks.</i<

...saadan ka omalt poolt kõnealusele härrale järelehüüu, eriti kuna ta Andrust sellist fundamentaalset sõnavõttu tegema on ärgitanud.

***