Harjutusi Algajale Dekonstruktorile

ehk Välja fallose varjust!

Marc Chagall“Ma dekonstrueerin su ära”, öelnud postmodernist teisele. Teine aga vaid rõõmustunud omal kummalisel kombel sellest. “Ennast sa dekonstrueerid, ei mind, ikka ennast”, öelnud teine sellepeale vaikselt omaette. Parimaks vasteks dekonstruktsioonile on minu arvates Viplala lugudest tuntud tinistamine. Dekonstrueerimise nii nagu tinistamisegagi võib tinistatavat kordades vähendada, lausa olematustada.

Jah, kuidas sa räägid lagundamisest, olematustamisest, destruktureerimisest? Vast ikkagi kui refleksioonist, mõtteviisist. Räägid DeKonstruktsioonist kui lugemis- ja nägemisviisist, mida saab kirjeldada kui 1) vasturääkivuste avastamist; 2) keskendumist auklikele ja katkendlikele implikatsioonidele. Eristatakse algne tähendus interpretatiivsest ja leitakse tõlgendused, mis siiani maha vaikiti. See on traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.

Lisaks veel feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine) lõhkumine.

Derrida jaoks on kiri loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele. Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada.

Absoluutset dekonstruktsiooni Derrida võtmes kõigi tähendushorisontide hajumisena ei suuda meist vist keegi õieti ette kujutada. Lugeda tekste ilma transtsendentse Tähistaja esiletulu ja eelduseta on siiani võõras ja võõristav. Asuda ühes Poirot’ga uurima, teadmata kas tõde on, või mis veelgi hullem, viimati on neid mitu, võtab julguse vapraimagi ihust.

Mingis mõttes alustab Derrida sealt, kus Kant pooleli jättis. Ta tõstatab küsimuse: “Millist alust võime pakkuda oma mõistuse kasuta-misele?”. Ta uurib modernset mõistuseusaldamist, keele loomust ning selle suhet maailmaga. Derrida kritiseerib seda, mida tihti kutsutakse realistlikuks keelemõistmiseks (meie väited on maailma väljendused, mis on tegelikult inimaktiviteedist lahus). Derrida salgab, et keelel on fikseeritud tähendused, mis on ühendatud fikseeritud reaalsusega, või et keel väljendab kindlaid tõdesid.

Kui me räägime, siis läheb meist lähtuv otsekohe maailma ja kaob siis kiiresti. Kõne kannab endas seega vahendituse tunnet. Kui me aga kirjutame, siis kaotab kirjutis meiega kiiresti kontakti. See ei ole oma eksisteerimises enam meist sõltuv. See, mida me oleme kirjutanud, jääb alles veel kauaks pärast seda, kui oleme läinud. Kuna kirjutis ei ole sõltuv oma autori kohalolust, on ta lahus ka sellest vahenditusest, mida kõne endas kannab.

Derrida kritiseerib Lääne filosoofiat kirjutiste vältimises ja kõne eelistamises. Modernsed mõtlejad eeldavad, et nende kirjanduslikud pingutused võivad tuua valgust vahetult kohalolevale tõele või tähendusele, aga ta lisab irooniliselt, et ka filosoofia võtab kirjutise vormi – keelevormi, mis osundab puudusele, mitte aga kohalolule.

Derrida sildistab seda Lääne filosoofia püüet kui logotsentrismi. See termin viitab filosoofilisele meetodile, mis vaatab logosele - sõnale või keelele, eriti aga kirjutatud keelele - kui tähenduse kandjale. Logotsentrism on seotud sellega, mida Derrida kutsub “kohaloleku metafüüsikaks”. Lääne filosoofid eeldavad, et meie keele alus on selle olemise või essentsi kohalolu, mida me tundma saame. Nad on veendunud, et keel (lingvistiliste märkide süsteem) on võimeline märgistama või esindama antud reaalsust tema essentsiaalses loomuses. Järelikult otsivad nad mingit viimast sõna, kohalolu, essentsi, tõde või reaalsust, mis võiks teenida kui meie mõtte, keele või kogemuse alus (tähistatud transtsendentne). Nad pakuvad sellele alusele mitmesuguseid silte (tähistatud transtsendentne) – Jumal, Idee, Maailmavaim, Mina. Neis piires kinnitavad mõned filosoofid, et meil on juurdepääs jumalikule mõistusele või lõputult kasvavale Jumalast arusaamisele. Teised eeldavad lõputu loova subjektiivsuse eksistentsi või räägivad inimese minast, mis on kohal ja enesele täiesti tuntav.

Difference ja differance

Derrida logotsentrismi vastu suunatud rünnaku esimene objekt on Edmund Husserli fenomenoloogia. Husserl uuendab modernset ajaloolist püüet pakkuda vaieldamatut alust nii mõistusele kui ka keelele. Ta püüab avastada eelajaloolisi mõttestruktuure ja tajumisviise nagu Descartes. Ta on veendunud, et seda kergendab nende teadmiste aussetõstmine, mis lähtuvad autentsest mina kohalolust ja et see on kõrgemal teadmisest, mis on rajatud mälule, ootusele või puuduvale kogemusele. See eristus omakorda nõuab selget demarkatsiooni “praeguse”, millesse subjekt on lokaliseeritud, ja möödaniku ning tuleviku hajuvate horisontide vahel.

Husserli projekti keskmes on kahe keeleviisi eristamine (ekspressiivse ja indikatiivse). Ekspressiivsed märgid tähistavad isiklikku kavatsust. Indikatiivsed märgid tähistavad, aga ei kanna animatiivset kavatsuslikkust (näiteks tumedad pilved võivad tähendada saabuvat tormi, aga mitte kellegi kavatsust planeeritud paraadi ajal vihma sadada lasta). Husserl väidab, et just ekspressiivsed märgid (aga mitte indikatiivsed) pakuvad võtit, mõistmaks keele tähendust. Ta väidab, et keeleuuring peaks keskenduma enesereflektiivsele üksikteadmusele – individuaalsele vaimsele elule – mitte aga inimestevahelisele diskursusele. Derrida pakub, et singulaarne, objektiivne olevik on pelk illusioon. See, mida me kogeme olevikuna, on tegelikult komplekssete tähendusvõrkude tagajärg, mis pidevalt muutub. Läbi keele ja kontseptsioonide surume objektiivse tähenduse mõiste kogemuste voolule peale.

Et näha, kuidas see toimib, eeldagem, et ma väidan nägevat elutoa laual kohvitassi. Meil on kalduvus eeldada, et see on objektiivne antud nähtus. Siiski ei ole ühtegi korrektset väidet, mis kirjeldaks seda kogemust objektiivselt. Vastupidi, ma võiksin pakkuda mitmeid võimalikke olukorra kirjeldusi ning iga kirjeldus muudaks ka kogemuse enda värvingut. Olenevalt tingimustest võiksin ma kas tunda rõõmu värskendavast joogist oma töölaual, näha veel ühte märki oma poja laiskusest, kes pole viitsinud nõusid ära viia või tajuda seda olukorda kui võimalust visata tassiga korterisse sissetungijat.

Derrida eesmärk on tuua see keeledimensioon eriti kirjutatud keele puhul nähtavale. Ta tahab välja ajada modernset pretensioonikust omistada kogemuste voolule fikseeritud tähendusi. Derrida jaoks ei eksisteeri midagi väljaspool teksti. Kõik, mis meil on, on tekst ise, mitte välised tähendused, millele tekst viitab. Raamat on tegelikult meiepoolne teksti lugemine.

Postmodernistid teevad Derrida seisukohtadest kaugeleulatuvaid järeldusi. Nad näevad ta kriitikas singulaarse tähenduse arusaama kõrvaleheitmist. Nad ütlevad, et tekst koosneb ei millestki enamast kui keeleliste tähendajate omavahelisest mängust. Ei ole olemas kohta väljaspool diskursust, millest lähtudes rajada keelemängule mingeid metafüüsilisi piire. See tähendab aga, et tekst on vedel. Tal ei ole fikseeritud algust, identiteeti ega lõppu. Veelgi enam, teksti interpreteerimise protsess ei või iial järeldustele jõuda, kuna iga lugemise akt on uue teksti eessõna.

Dekonstruktsioon

Foucault' rünnaku all olid antropoloogia ja tema “kaitsepühakuks” Nietzsche, relv genealoogia ning eesmärk toota efektiivset ajalugu – uusi müüte, mis võiksid jätkuvalt praegust korda kukutada. Derrida mentor ta keelerünnakul on Heidegger – või kui olla täpsem, siis Nietzsche niiviisi, nagu Heidegger teda luges. Kontrastina oma eelkäijatele ei ole Derrida uute müütide looja. Ta ei proovi konstrueerida midagi uut vanale alusele. Pigem on ta eesmärk valdavalt negatiivne või destruktiivne – vabastada lääne traditsioon tema logotsentristlikust eksiarvamusest. Derrida tahab lammutada modernsusideaali, mille kohaselt filosoofia on puhas ja erapooletu uurimus, samuti kõrvale heita üldise arusaama, et eksisteerib otsene vastavus keele ja välise maailma vahel. Derrida relv, mille abil ta püüab seda saavutada, on dekonstruktsioon.

Dekonstruktsioon on termin, mida on raske defineerida. Tegelikult trotsib see definitsiooni – kui mitte muul põhjusel, siis tänu sellele, et Derrida on selle termini defineerimisele ise kavalasti takistusi teinud. Dekonstruktsiooni kese on keelega tegelemine. Teatud mõttes tähendab see kõike, mille kohta Derrida ütles, et ta seda ei ole. Seega hõlmab dekonstruktsioon teatud filosoofilisi või filoloogilisi eeldusi selleks, et asuda rünnakule logotsentrismi vastu, mida mõistetakse kui eeldust, et miski asub veel meie keelemärkide süsteemi taga, millele me kirjutised võiksid viidata, et tõestada endi õigust olla autentsed väited. Derrida peamine eesmärk on vabastada meid logotsentrismist, näidates selge joone tõmbamise võimatust reaalsuse ja meie keeleliste representatsioonide vahele. Tekst pakub alati edasisi ühendusi, võrdlusi ning kontekste ja omab järelikult alati potentsiaali luua järgnevaid tähendusi.

Dekonstruktsioon on pidev meeldetuletus selle kohta, et keele lätted on kirjutises endas (märgi märk), mitte mingis eeldatavas vahetus vastavuse kogemuses mõtte ja objekti vahel. Isegi mõte ei pääse lingvistiliste süsteemide lõputust suplementaarsusest. Derrida järgijad annavad meile nõu õppida lihtsalt elama selle ebakindlusega, mis tuleneb logotsentrismi dekonstruktsioonist ning kohalolu metafüüsika kokkuvarisemisest. Me peame maha jätma vana arusaama lugemisest kui katsest teksti sisse pääseda, et mõista selle tähendust ning omaks võtma idee, et lugemine on teksti suhtes vägivalla akt.

Relvastatuna postmodernsete relvadega võtnud siis meie väike dekonstruktor juba lahti kõik legoklotsid ja käekellad, aga ei saanud ikka veel dekonstrueerimisest isu täis. Proovinud siis plastiliiniga. See aidanud pisut. Viimaks tulnud aga ikka see, mis tulema pidi -suured sõnakänkrad, kust ta võimu ja maskuliinsuse viimaseni välja vemmeldas. Vaadanud siis algaja dekonstruktor seda, mis ta toime saatnud ja see polnud sugugi mitte “sangen hyvä” nagu loomisloos.

Teisisõnu ei meeldinud algajale dekonstruktorile mitte sugugi need järelmid, milleni ta jõudnud. Religioossete tõerežiimide juures kerkinud kõige teravamalt üles küsimus: Kas religioon lihtsalt ütleb, et midagi sünnib või sünnib ka tõeliselt midagi? Näiteks ristimine. Kas ristimise taga on leida tuvastatavat metafüüsilist reaalsust, teisisõnu kas ristimises keegi midagi ka tegelikult regenereerib või mitte? Ja kui miski tõesti uueks luuakse, siis mis see on, mis ja kes ta uueks loob? Õigeks vastuseks oleks siinkohal, et Jumal loob ristimises inimene olemuse või täpsemalt inimese vaimu uueks. Kui ta seda ei teeks, mis siis? Kas saaksime me sellest üldse aru, muust  rääkimata, kui tegu oleks üksnes vaibiga?

Kas religioon kui tõerežiim vormib tõde või loob seda? Või vormimine ongi loomine?

Kas me kujutame ette, et kunagise Eesti külade ristimisvõidujooksu käigus taanlaste ja sakslaste vahel käis Jumal kaasas nendega, kes kukesammukese võrra eespool ja muudkui regenereeris maarahva vaime? Suudame me seda endile ette kujutada?

Või võtame näiteks selle kõige harjumus- ja käepärasema ning tavalisema teise – naise.

Naise vabakslaskmine vallandas sedamaid doominoreaktsiooni ehk võrdsuse ja kõigi õiguste paketi nõutamise üha uuematele ja erilisematele vähemustele. Uus vapper aeg õues eitas poliitilise korrektsuse nimel julgesti kõiki seniseid kausaalseid seoseid. Vähe sellest, see uus õigus oli oma olemuselt retributiivne, tagasiulatuv ja seal, aegade hämaruseski, asju korda sättiv. Ometi jättis vana metafoorse teksti inimliku üheväärsuse liistule tõmbamine suhu paha maitse. Miks? Jah küllap annab vanu müüte igasse võtmesse keerata, ainult et, kas see meid sellepärast veel õnnelikumaks teeb? Siit jäi algaja dekonstruktori ajusse trummeldama küsimus – kas vasakpoolne, feministlik inimliku üheväärsuse keeles lugemine ongi too ainuke tulem, mida dekonstruktsioonist tuletada annab? Kui nii, siis seda vähem see algajale dekonstruktorile meeldis.

Üks inimene algajas dekonstruktoris seda nagu isegi jaatas, teine inimene aga hakkas vastu ja ütles kõva ja selge häälega – EI. See teine inimene oli see inimene, kes ise androtsentrilisusest küllastunud traditsioonis elas. Temale ei meeldinud kohe üldse mitte see, et naised preestriteks saavad, muudest asjadest rääkimata. Nõnda siis tegi üks inimene temas dekonstruktsioonist selged sotsiaalsed järelmid, teine aga keeldus neid tegemast. Eks olnud ju seegi Postmodernse aja üheks tunnusjooneks, et oli moodne olla “mitte enam pisut hull” nagu kunagi Viiding ütles, vaid pisut, eee, poliitiliselt ebakorrektne.

Primitiivseimaks dekonstruktsiooniks religiooni suhtes on selle totaalne eitamine ehk ateism. See on oma olemuselt lihtsaim tee. Booga njet! Vana hea teada-tuntud kõiksusetaotluslik metanarratiiv. Dekonstrueerime ta õige ära! Aga ei saa näed! Apologeetika eeldaks dialoogi mitte nii, et sauh ja valmis.

Märksa peenemaid võimalusi, mis sageli küll sarnaselt päädivad, esindavad muud lähenemisenurgad, mis religiooni mingi uue energeetilise aluse mõttes ületavad. Agnostika võtab omale aluseks võimaliku teadmise kindluse ja kindlusetuse Jumala suhtes.

Samas on küllaltki ehedaks ja ajas läbiproovitud dekonstruktsioonivahendiks vana hea evangeelium ise. Seda enamike muude ilmavaadete suhtes tabades neid just nende kõige nõrgemas kohas ehk elule mõtte andmise küsimuses.

 

Artikkel on kirjutatud Jacques Derrida (1930-2004) mälestuseks.

Andrus Norak, 2005-12-09

Artiklile on 775 kommentaari. Loe kommentaare »

***