Fooriteoloogiast

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1303 kommentaari.

Konsultant, kvantskeptiliselt, 2005-06-22 10:22:59

Kvantmüstika on mu jaoks sõimusõna ja asub samas kohas, kus astroloogia, homöopaatia, ufoloogia ja palju muud.

Selle “palju muu” hulka kuulub kindlalt ka primitiivne skeptitsism, mida meie skeptik siin viljeleb.

Teatav skeptitsism on aboluutselt vajalik, ilma selleta ei saa.

Kui aga skeptitsism muutub isevärki usuvooluks, sapiste kõigetargemate sektiks, siis pole see parem jehoova tunnistajatest ega ufoloogiast.

andrus, 2005-06-22 10:24:36

Meediakommentaar:Urmas Ott kui paradigmaatiline Jõmm PDF Prindi E-mail

Andrus Norak
Ilmunud: reede, 17 juuni 2005

Juba pikki aastaid rõõmustab Urmas Ott meid oma intervjuudega. Viimastel aastatel saame, nii nagu pubis happy hour’ ajal, koguni kaks ühe hinnaga. Urmas meenutab rotveilerit. Seda nii välimuselt kui stiililt. Ta klähvib ja jookseb ümber intervjueeritava ning haarab siis täiesti ootamatult kintsust kinni. Seda selleks, et kiiresti haugata ning siis jälle samamoodi ringi joosta ja jälle hammustada. Niimoodi kuni intervjuu lõpuni välja. Milles peitub Urmas Oti fenomen?

Kui Lennart Meri meenutas kellegi sõnul meie rahvale omaaegseid hulle krahve, siis Ott on nagu president Rüütel, üks meie endi seast. Urmas on JÕMM. Jah, just seesama jõmm, kelle määramise ja otsimisega riigikogu liige Sven Sester on viimasel ajal innukalt tegelenud. Veelgi enam, Urmas paistab kui ülijõmm – jõmm, kes on paradigmaatiline eeskuju kõigile teistele jõmmidele. Neile, kes veel jõmmid ei ole, aga tahaksid saada. Neile, kel veel au ja kuulsust ning ilusat bemarit ei ole. Urmas on eeskujuks kõigile neile, kes veel ei julge ülbed ja irvitavad olla, ehkki, oh, kuidas tahaksid. Neile, kes oma jõmlust veel suvel supelrannas õllejoomise, räuskamise ning valju muusika kuulamisega peavad välja elama.

Urmas Ott ise on end ümbritsenud salapärasuse looriga ning intervjuusid ei anna. Seda parem eeskuju ta on.

Jõmmidele kõige lähemaks sotsiaalseks grupiks on rullnokad. Jõmmid ongi need rullnokad, kel on õnnestunud suureks saada. Vahel ka rikkaks. Rullnokad omakorda on sageli jõmmilapsed. Kui Gori-aegsed kodanlased olid vanemad, kõhukad, kulduuride ja klotsersõrmustega härrasmehed, siis tänane jõmm on väljakasvanud rullnokk. Ta võib olla kas paks või peenike, aga tal peavad olema õiged staatusesümbolid.

Jõmm kehastab kenasti mitmeid meie rahvuslikke loomujooni. Nii on Urmas Ott kõigi Eesti jõmmide suur eeskuju, pradigmaatiline ülijõmm. Tema on jõmmide eliidi looja: see, kes otsustab, keda kutsuda ja oma saates tuntuks teha ning keda surnuks vaikida. Kui Andrus Kivirähk kord küsis, miks ta mitmeid eesti kirjanikke oma saatesse ei kutsu, vastas Urmas Ott, et keegi ju ei tunne neid. Teisisõnu ei tundnud ta neid tõenäoliselt ise. Kui teadiski, siis lugenud ei paistnud olevat. Tema ise on tuntud ning võib määrata, keda ta tuntuks teeb. Teiste peale võib Urmas Ott, hilisema Monika Mägi toetusega arvestades, jätkuvalt kas ...-da või ...-ta.

Ja nõnda nad seal külakorda käivadki, peaministrist alates ja kes-teab-kellega lõpetades. See paneb vägisi küsima, kas me elamegi jõmmikultuuris? Küllap vist. Jõmlus on kapitaliühiskonna üks eestipäraseid avaldusvorme. Seda seepärast, et meil tõelist vaimueliiti ei ole. Seda ei saagi hasartmängumaksu juuretise peal tekkida. Korrumpeerub ja jõmmistub enne ära, kui tekkida jõuab. Nii ongi meie vaimueliidi loojaiks ajakiri Kroonika, Urmas Ott, realitišõud ja igasugused tissimissi üritused. Aga õnneks sirgub Emajõe luhalt jm Eestist veel seletamatul kombel aeg-ajalt üksikuid aatemehi. Muidu oleks olukord tõesti lootusetu.

Urmas Ott paistab jõmmina veel selleski mõttes, et ta ei püüagi oma jõmlust varjata. Otse vastupidi, ta on selle üle õigusega uhke. Ott teab, et jõmm elab kuigivõrd meis kõigis. Meile kõigile meeldiks olla uhke ja ülbe ning suhtuda omaenda staatusesümbolitesse üleoleva enesestmõistetavusega. Meilegi meeldiks tuntud inimesi tuntuks teha, teada intiimseid üksikasju nende eraelust ja luukeredest kapis. Meile kõigile meeldiks kõiki keelereegleid eirates ingliskeelseid sõnu oma igapäevase jutu sisse pikkida ja patsutada Eesti Panga tusast juhti õlale ning ütelda: “indžoi”! Meilegi meeldiks üht, teist ja sajandat teha kõigi nende peale, kes selle ise õigusega ära on teeninud.

Nii kehastab Urmas Ott kõikide jõmmide täitumata unistusi. Kehastab jõmmi, kes elab meie sees. Ott on meile meenutuseks nii meie madalusest kui kõrgusest, nii täitumata unistustest kui ka nende täitumise masendavast madalusest.

Konsultant, kvantdigitaalselt, 2005-06-22 10:52:40

Küll aga oleks huvitav näha olukorda, kus “teadvus” oleks ilma mateeriata. Arvutikettal on ka mittemateriaalne info materiaalsel kandjal ja kusagil pole ju seda infot ilma selle kandjata.

Kui nüüd arvuti analoogiat edasi arendada, sest see on hea analoogia, siis on tarkvara säilitamiseks ja tööle rakendamiseks tõepoolest riistvara vaja.

Samas väita, et kõvaketas on primaarne ja tarkvara sekundaarne, on pisut...

Samamoodi pisut... on uurida arvuti tööd ja teha järeldus, et ekraanipildi muutus on kõvaketta kolisemise funktsioon.

Arukam oleks ehk eeldada, et inimese keha juhib samamoodi tarkvara, ainult mõõtmatult keerulisem tarkvara kui arvutit.

Samamoodi oleks arukas oletada, et kui arvuti tarkvara võib üle kanda mitte ainult füüsilisel kettal, vaid näiteks raadiosignaali või moduleeritud valguskiire abil, on ehk võimalik ka inimese “tarkvara” säilitada ja üle kanda mingil kandjal, mida me ehk oma robustsete mõõteseadmetega veel tuvastada ei suuda, samamoodi nagu bushmanid ei püüa käega kinni raadiosignaali.

Ja lõpuks oleks arukas oletada, et kõiki Libet' mõõdetud protsesse käivitas seesama tarkvara, mida me veel tabada ei suuda, mitte rasvane protsessor inimese kõrvade vahel.

Ants, 2005-06-22 11:19:10

vägev isatapp

andrus, 2005-06-22 11:22:47

kes tappis isa?
kus?

toomas, uuk, 2005-06-22 11:23:41

Paater imon o en tis uraniis,
agiasthiito to onomaa`su.
Eltheto i vasiliaa`su.
Genithiito to thelimaa`su, os en uranoo ke epi tis giis. Ton arton imon, ton epiuusijon, dos imin simeron. Ke afes imin ta ofiliimata imon, os ke imiis afiiemen tis ofileetes imon. Ke mi iseneengis imas is pirasmon, alla riisse imas apo tu poniruu.
Oti su estin i vasiliia ke i diinamis ke i doksa tu Patros ke tu Juu ke tu Agiu pnevmatos. Nin ke aii ke is tus eoonas ton eoonan, amin.

Aitäh. Kirjutasin endale välja. Aga selle lõpu kohta küsiksin seda asja, millele Numbrimees juba viitas:

Miks ei ole lõpus matteuseevangeeliumlikult
Oti su estin i vasiliia ke i diinamis ke i doksa is tus eoonas, amin.?

Kas õigeusu palvevormel lõpeb täpselt nii, nagu kirjutasid?

Kui enne Issameiet risti ette lüüa, kas selle juurde eraldi “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel” ei öelda?

Igal juhul tuleb mul nüüd vist hääldust tublisti ümber õppida, sellest on kahju!

Ti, andrus, 2005-06-22 11:26:11

*
Urmas on JÕMM

Aah,pole ta mingi JÕMM. Irriteerib meid vaid. Ja hea saatejuhina see ta ülesanne ongi.

Kas mäletad üht ta saatelõppu Marju Kuudiga? Kui nad koos laulsid “Raagus sõnu puul..?” Ilma igasuguse saateta, lihtsalt kaks inimest. Oti peopesa Marju käel laual..

Selles hetkes polnud äkki enam mingit poosi ega teesklust.
Minul tuli küll klomp kurku.. ja ma neelatasin pisara..

andrus, 2005-06-22 11:28:45

jah nõus Ti

igas inimeses on inimlikust

ja telestaarid on paradigmaatilised niiehknaa

elik me näeme endi omadusi neis

andrus, 2005-06-22 11:29:27

jõmm on defineerimatu niikuinii

ma olen ka

kui võib?

Ti, andrus, 2005-06-22 11:36:50

*
Nu ole siis natuke jõmm.
Natuke ikka võib, ma usun.. :))

toomas, uuk, 2005-06-22 11:43:26

Siin peaks mainima, et õigeusus pole kunagi mingit keele idealiseerimist olnu. (Juba ennem ladinat said ju tõlgit armeenia, kopti ja süüria jmt). Sõnum eeldab omakeelset tõlget. Slaavikas eestis kontekstis on küll puht poliitiline. Või mis?

Mul on nii, et ma palvetan Issameiet ja Ave Mariat
tihti erinevates keeltes (sellepärast ka selle greeka häälduse kohta küsisin), et perspektiivi muuta. Sõnum eeldab tõesti arusaamist, aga kasutatud keel võib lisaks otsesele tähendusele kanda palju lisakonnotatsioone.

Eesti ja vene vastuolu on minu jaoks isiklikult väga keeruline ja pingeid tekitav sasipundar, mida maandan tihti Otche Nashi ja Radujsja Marija, blagodatnajat lugedes.

Üldse olen oma ängide vahendusel jõudnud seisu, milles 1054. aasta katoliku-õigeusu lõhet käsitan isikliku probleemina. Filioque’t lugedes käib alati jõnks läbi - apostellik usutunnistus sobib palju kergemini lugeda.

tsukts, 2005-06-22 11:49:33

bushmanid ei püüa käega kinni raadiosignaali.

Aga üks bushman siin arvab, et tema suudab :o)

nipitiri, 2005-06-22 11:54:13

jõmm on eestlastel...
Kihnus oli Jõnn...
aga vat hiidlastel on jõrm...
*
Sõna jõrm tarvitatakse Hiiu saarel meesterahva (enamasti meremehe) iseloomustamiseks, kes on karm; tahumatu; karvane; tulen-ja-käristan-tervele-kõrtsile-välja-tüüp; kõrge enesehinnanguga; pisut ehk kiitlev; termin “etikett” ei tähenda jõrmi mehe jaoks midagi; aukartust ei tunne jõrm mees millegi ega kellegi ees. Otsekohese ja ausa inimesena ei hakka jõrm hiiu mees udu ajama. Mida mõtleb, seda ka ütleb.
*
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C293FD3DF2A2B68FC2256FF0002830B9

skeptik, 2005-06-22 12:39:59

Et mis huvitav usk see skeptilisus on? Ateism kui usk? Millesse usutakse ja milliseid riitusi läbi viiakse? Ohverdatakse astrolooge ufonautidele või hukatakse kvantmüstikuid homöopaatiliste mürkidega?

Samas väita, et kõvaketas on primaarne ja tarkvara sekundaarne, on pisut...
...pisut dualistlik ja sellisena tõesti kõlbmatu.

on ehk võimalik ka inimese “tarkvara” säilitada ja üle kanda mingil kandjal, mida me ehk oma robustsete mõõteseadmetega veel tuvastada ei suuda
Ai-ai, see on kvanthüpe kvantmüstikasse või ühtse teadvusvälja teoreetikasse, dualismi mugavasse ja lohutavasse rüppe.
(kas paistan nüüd jälle sapine kõigeteadja :-) tegelikult on ääretult mõnus mitte teada ja siis läbi pühendumuse ja pingutuse teada saada, oodata põnevusega uusi katseid ja nende tulemusi).

Hele, selle jumala otsimisega on ka nii, et kõik need kohad, kus ta/see arvati olevat ja kuhu on teaduse meetodiga suudetud sisse piiluda, on osutunud sellest substantsist tühjaks ehk seletunud loomulikul moel. Ja kui mitme kapsalehe alla peame vaatama veendumaks, et suure tõenäosusega ei ela seal kapsahaldjat ja edasised kapsahaldja otsingud on mõttetu ajaraisk. Kapsaussi saame uurida ka ilma kapsahaldjahüpoteesita.
Kes aga on usub kapsahaldjasse, seda ei veena ilmselt ükski läbiuuritud fakt, ikka leiab midagi, mida pole veel uuritud, kapsaid on palju ja lipp-lipi-peal vahepragudes võib ta pesa ju ikkagi olla, jätkuks vaid aega kõike üle kontrollida.

toomas, 2005-06-22 12:57:59

Et mis huvitav usk see skeptilisus on? /.../ Millesse usutakse ja milliseid riitusi läbi viiakse?

Usutakse teadmiste täiustumisse. Viiakse läbi katseid.

toomas, 2005-06-22 13:04:41

...selle jumala otsimisega on ka nii, et kõik need kohad, kus ta/see arvati olevat ja kuhu on teaduse meetodiga suudetud sisse piiluda, on osutunud sellest substantsist tühjaks ehk seletunud loomulikul moel.

Teaduse meetodiga, see tähendab katsetega elik saientismiusu riitusega. Selge see, et väljaspool oma usku - Jumala usu osas - see tulemusi ei anna.

Ja kui mitme kapsalehe alla peame vaatama veendumaks, et suure tõenäosusega ei ela seal kapsahaldjat ja edasised kapsahaldja otsingud on mõttetu ajaraisk.

Muuda riitust, hakka kapsalehe alla vaatamise ja kapsahaldja otsimise asemel teda teisel viisil kummardama, ja võid saada tõestuse, et kapsahaldjas on olemas.

aga on usub kapsahaldjasse, seda ei veena ilmselt ükski läbiuuritud fakt, ikka leiab midagi, mida pole veel uuritud, kapsaid on palju ja lipp-lipi-peal vahepragudes võib ta pesa ju ikkagi olla, jätkuks vaid aega kõike üle kontrollida.

Oi eieiei! Mitte ei veena “ükski läbiuuritud fakt”, vaid ei veena riitus nimega “kapsalehtede läbiuurimine”.

andrus, 2005-06-22 13:10:21

mina olen viidinguusku

kes uskus hernestesse ja ubadesse

aga lisaks liblikõielistele usun maveel mitut asja

liblikõielised on maad väetavad lämmastikutootajad

skeptik, 2005-06-22 13:12:02

siinkohal sobib meenutada kusagilt kuuldud lausungit (äkki suudab keegi algallika tuvastada):
Kui reaalsus ja teaduslik teooria
ei vasta teineteisele,
siis teadlane hülgab teooria.
Kui reaalsus ja usudogma
ei vasta teineteisele,
siis usklik hülgab reaalsuse.

Aamen selle peale:-)

toomas, 2005-06-22 13:21:30

Kui reaalsus ja teaduslik teooria
ei vasta teineteisele,
siis teadlane hülgab teooria.

...kuid mitte oma katsetamist.

s.t.:
Kui reaalsus ja katsetamise dogma
ei vasta teineteisele,
siis usklik hülgab katsetamise dogma.

Hele, 2005-06-22 16:07:59

skeptik: Hele, selle jumala otsimisega on ka nii, et kõik need kohad, kus ta/see arvati olevat ja kuhu on teaduse meetodiga suudetud sisse piiluda, on osutunud sellest substantsist tühjaks ehk seletunud loomulikul moel.

Nii on Jumala otsimisega eeldusel, et Jumal on midagi võõrast ja väljaspoolset, mingi imelik “substants”, mida saab muust maailmast eraldada ja purgiga väljanäitusele panna. Kala meres otsib, kus see vesi küll on... või tegelt veel hullem lugu.

Selle jaoks, kes usub Jumala olemasolu, on Jumal kohal nii tuntus kui tundmatus. Ateisti meelest pole teda ei siin ega seal. Teaduse edendamine ei aita Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata. Usklik teadlane võib tõlgendada oma teadasaadut Jumala vägevuse ja ilu tõestusena, ateistist teadlane Jumala olemattuse tõestusena, tegelikult on mõlemad tõlgendused “kvantmüstika”. Ere näide oli Libet' katse tõlgendamine siinsamas kommentaariumis.

Uskugu inimene Jumala asemel teadusese või progressi, aga kurb on see, kui inimese usk hakkab tal uue info vastuvõtmist takistama. Ühiskondlikul tõemonopolil, olgu selleks teadus või religioon, on suht lihtne eneselegi märkamattult oma kompetentsuspiiridest üle astuda ja kõikteadval ilmel kontrollimatta väiteid tõeks või valeks kuulutada. Seda küll, et teadus on olnud teisitimõtlejatega viisakam kui religioon.

Ameerikas on mõni koht, kus on nii kõrge looduslik radioaktiivsus, et inimesel pole hea seal elada. Põliselanikud seletasid, et see on neetud koht, kus elab paha vaim. Kahtlemata reaalsuselähedasem ja efektiivsem seletus kui eelarvamus, et “pole seal midagi, sest selliseid asju ei saa olemas olla”.

Meiegi seletused paljude keeruliste nähtuste kohta võivad olla algelised ja ebatäiuslikud, see ei tähenda, et peaksime vastavad nähtused ette võimatuks kuulutama. Kui me saame kvantmehhaanika järgi rehkendada molekulispektreid ja ülijuhtivust, miks ei võiks sedasama teooriat püüda kasutada ka aju uurimiseks?

***