Fooriteoloogiast

foto: loususiehk kinnismõtte heiastusi sunnitud jõudehetkel

       

Rahvahulk liigub piki tänavat, ühtäkki peatub nagu gnuukari jõeni jõudes. Mis peatab rahvahulga edasitormamise? Üksainus väike punane tuli fooris! Semiootiline märk, mis omab imevõimu suure inimhulga üle. Kõik ometi ei peatu. Mõni julgem proovib ka punasega üle tänava saada, ehkki see pole lihtne, sest nii nagu gnuude ees jões elavad krokodillid, varitsevad tänaval autod. Ja ennäe imet, inimene saabki üle, elusalt saab.

Kõrval teeb ema lapsele kiirustajast hoiatava näite öeldes:“ära sina kunagi nii tee!“ Kui kiirustaja veel autolt löögi saaks, kinnistuks „elav“ näide lapse teadvusesse igaveseks! Foori taga rohelist oodates tuleb välja meie tegelik seaduskuulekus või -kuuletus. Osad meist suhtuvad seadustesse pragmaatiliselt ja lähevad ka punasega üle tänava. Siis muidugi kui autot ei tule! Küllap on need inimesed, kes arvavad, et seadus on inimese pärast tehtud, mitte inimene seaduse pärast. Jeesus ütles sedasama hingamispäeva kohta  vastates süüdistustele hingamispäeva rikkumise kohta. Hingamispäev on inimese pärast tehtud, mitte inimene hingamispäeva. Ema ei suuda aga lapsele kuidagi selgeks teha, miks on reeglites vahel erandid ja ega see selles vanuses veel kasulik teada olegi.

Tänase seaduse väljendus fooritules heiastab meile nõrgalt kunagist seaduseeelset aega, kui ühiskonna elu korraldasid veel rituaalid ja valitsejad. Mõelgem või Kohutumõistjate raamatule Piiblis. Kiri sedastab: „siis ei olnud Iisraelis kuningat, vaid iga mees tegi seda, mis ta enese silmis õige oli“. Selle embrüonaalse anarhia lõpetasid kuningad ja juba enne neid ajuti (enamjaolt välisvaenlase vastu) esile kerkinud rahvajuhid ehk kohtumõistjad, kes oma kogukonnas foorituledena funktsioneerisid.

Kunagine kosmoloogiline riitus on mandunud hädiseks foorituleks. Ja ennenäe tulebki roheline ette ja inimmass läheb taas liikvele, läheb rahuldama omi konsumeristlikke ja eksistentsiaalseid ajesid. Niisama vähe, kui Coca-Cola janu kustutab, leiab tänane inimene tarbimisest turvatunnet.

Mäletan, kuidas äsja kinnipidamiskohast vabanenud vang rääkis, kuis ta ei julge kunagi esimesena teele astuda, ka siis mitte, kui roheline põleb. Tundub, et nõukogude vangla oli vähemasti tema puhul resotsialiseerimise ülesandega hästi hakkama saanud! Ühe tuntud usundiloolase sõnul mandub rituaal mänguks siis, kui see initsieerimatute, naiste ja laste kätte läheb. Seda „sellest otsast" vaadates. Arengulooliselt omistatakse mängule igasuguseid muid ülevaid ja loomingulisi eesmärke. Foorituledega aga ei mängita, sest kiirused ja ohud on liiga suured. Enne punaseks foorituleks mandumist oli Pühal riitusel veel mitmeid peatuspaiku.

Meetod ja printsiip - kaks maagilist sõna. Tänane ilm (ka religioosne) on tulvil nii meetodi kui printsiibiusulisi. Meetod ja printsiip on kaks imesõna, mis veel nõrgalt heiastavad kunagisi kosmoloogilisi riitusi, suuri elu ja surma mänge. Meetodina on nad nimetud ja tummad viisid asju lihtsalt õieti teha, ilma et neist otseselt sõltuks ilmaloom, alalhoid või kogukonna ellujäämine. Vaid siis, kui puudutame kaht tänast püha lehma, finantssektorit ja poliitikat, siis nagu midagi veel neist kahest sõltuks, vähemal tasandil
reeglina mitte.

Punase fooritule kestvusaeg on üürike. Tulerütm on lühim võimalik, et suure linna vereringet käigus hoida. Liiga lühike aeg, et selle „reklaamipausi" jooksul midagi asjalikku teha jõuaks! Näiteks või mängida! Heal juhul jõuad ehk ära "lugeda". Entel tentel trika trei.....ja ühe „liisul liimitud kuninga“, nagu Kalevipoja kohta öeldi, välja valida. Tema aga sellest teada ei saa, rääkimata sellest, et jõuaks „pidama“ hakata.

Aga viimati ei hakkakski ta „pidama“ isegi siis, kui saaks, võiks ja tohiks ning lugemise poolt selleks määratud oleks. Järsku on selline mässaja hing, kes kaasa ei mängi, kes hingamispäeval viljapäid nopib ja inimesi terveks teeb. Mõni isatapja viimati, kes tahab ise isaks saada ja selleks kasvõi kogu süsteemi uppi keerab. Keegi, kellele ei meeldi, et fooris Leedu rahvusvärvid hiilgavad. Viimati tahab noid veel kolme koduvärviga asendada! Ei, sellega ei saa isegi tema hakkama. Isatapmisega veel, aga riitusemuutmine on sellest veelgi kõvem sõna. Viimati on ta aga spetsialist, siis on ta autoriteet pea sama suur kui isatapjal! Omad isad tuleb igal juhul ja ikka omal ära tappa! Viimati on kaplan ja asutab kaplanaadi aitamaks kiirkorras foori taga seisvaid inimesi nende hingehädades. Avab hingehoidliku kiirsöögirestorani, kus kutseline empaatiatööline meid sellest tülikast ülesandest vabastab. Oi, tore oleks.

Jah, Kristiines jalgpalli vaadata oleks vast põnevam kui foori taga seista. Omad punased ja kollased ja roheline.... sealgi. Kuidas seal viimases mängus see nüüd oligi? Sai ründaja palli ja kõik oleks kui hästi.....aga siis kõlas vile ja mäng peatus. Suluseis! Mängija nurjatu oli end ilma oma kogukonna volitusteta (pallita) oma kogukonnast väljapoole säädnud. Ei mingit erakorralisust ega täievolilisust.

Vahepeal on mitmed puberteedikud üle tee jooksnud. Nood, kes veel inimeseks pole initsieeritud. Nende potentsiaali inimeseks saada tuleb ometi tunnustada! Eriti meie ühiskonnas, mis on valinud puberteedi, ilmselt raskeima võimaliku tee inimesekssaamiseks! Näe, jälle üks puberteediline neidis, viimati veel neitsi, asutab end punasega üle minema. Just selline
nagu neid muiste lossimüüridesse müüriti. Ja tema kõrval seisab ilmne tippjuht. Rikas machomees, läptopiga, mis aktsiahindadest ja protokollidest tulvil. Despoot, kes arvatavasti kodus naist peksab! Ja lähebki, pisut enne süütut neidist. Tema on ikka harjunud esimene olema. Viimati on veel poliitik. See, keda enam ei ohverdata ega ostrakeerita, vaid kes ise roteerub teatud diapasoonis, võimust kaugemale ja siis jälle ligemale tagasi. Eks ole ohverdamine ja esindamine ühe ja sama mündi kaks eri külge, esindades ühtsama Pars Pro Toto-t (üksik esindab tervikut). Nii, punane on ikka veel postis, aga poliitikul tundub kiire olevat – aeg on ju raha!

Hirmsa kiirusega keerab kõrvalteelt välja Bemari, mida kumbki neist ei märka. Rullnokk roolis, daltoonik veel pealegi, kes värve ei erista ja loodab tumekollasega üle lipsata. Värvidejärjekorda meta-, oops valgusfooris, teab ta ometi. Veel hetk ja siis...........käib tume mütsatus ning tippjuht annab oma eduka ja despoodilise elu süütu neidise eest. Kui annab.

Uueks riituskuulekuseks tuleks juba täna hakata inimesi välja valima. Nonde seast, kes punasega üle ei lähe. Ka siis, kui autot ei paista. Sest ikka on põõsas mõni laps, kes näeb ja just tema endale rollimudeliks välja valib.

Teisalt saavad just punasega ülelipsajatest dissidendid, need, kes viimaks uue paradigma teevad ja hingamispäevi nihutavad. Kes oma sagedaste ülejooksudega värvide tähenduse viimaks vastupidiseks muudavad, nii nagu ühes vanas nõukogudeaegses anektoodis, kus Gruusia autojuht peale punasega kõikjalt läbikihutamist järsku rohelise fooris olles pidurite kriginal peatub. Mine tea, viimati tuleb keegi samasugune vastu!

Dissidendid on need, kes ei lase meid fašismi sulni turvalisusega lõplikult leppida.... Üheks kogukonnaks, kust konstruktiivsed dissidendid võrsuvad on religioon. Kindla peale!

Andrus Norak, 2005-06-14

Artiklile on 1303 kommentaari. Loe kommentaare »

***