Elust ja tasakaalust

Meie maailmas on palju süsteeme, mis reguleerivad meie eksistentsi võimalusi ja üldse kogu elu toimumist ning toimimist. Teatud põhimehhanismidest pole meil võimalik sõltumatud olla ja need reguleerivad absoluutselt iga toimingut siin elus...
Samas on kõik maailma toimemehhanismid üksteisega kooskõlas ja teevad koostööd. Näiteks füüsika seadused kuuluvad loomulikult selliste baassüsteemide alla (gravitatsiooniseadus, põhjus-tagajärg seadus, energia jäävuse seadus jne.).
Vaatleme ühte neist:
Energia-jäävuse seadusest järeldub see, et mitte midagi ei teki iseenesest. Sellest järeldub omakorda ka see, et pö. tasuta lõunaid ei eksisteeri, mis on ka tegelikult tõsi.
Mitte midagi ei saa me tasuta, igal asjal on tegelikult mingi hind mida ka tasuda tuleb, pidevalt toimub vahetus ja kauplemine olemasolevaga ja enda töö tulemiga.
Maailm toimib nõnda, et kõiksugu võlad saaks likvideeritud. Maailmal on see omadus, et ta püüdleb alati tasakaalu poole ja seda igas mõttes. See kehtib ka inimese emotsioonide ja tajude funktsioneerimises. Inimene ei saa ju olla terve elu õnnelik, inimene ei saa ka olla kogu aeg kurb. Samas mängib suurt rolli inimese enda elutõlgendus. Loeb näiteks see, kuidas inimene erinevaid eksisteerivaid asju enese jaoks lahti tõlgendab… Mida ta tahab milleski näha ja mida ta teadlikult või alateadlikult väldib, tõrjub ning millest ta mööda vaatab. Kes tahab õnnelikus näha õnnetut, see seda ka näeb ja tõesti on see võimalik. Kes tahab ilusas näha inetut, see seda ka tavaliselt suudab.

Suurt rolli mängib enamuses see, mis "nurga alt" mingile asjale lähenetakse. Oletame, et on üks suur maja. Kui nüüd seda maja otse eest vaadata, olles selle maja ühe külje suhtes täiesti paralleelselt, siis saame me sellest objektist suhteliselt kehva ülevaate. Kui me liigume otse maja taha ja vaatame sealt, siis ei oma me samuti eriti suurt ülevaadet sellest objektist. Kui me nüüd aga liigume otse üles ja vaatame maja teatud nurga alt, siis näeme suuremat osa maja katusest ja samas näeme ka ühte maja külge. Kui nüüd liigume edasi kas vasakule või paremale, siis saame näha väheamalt kahte külge ja katust.
Majale võib sama nurga alt ja kauguselt lähemale liikuda või üldsegi konkreetse objekti sisse minna. Kui objekt oleks näiteks tühi kuubik ja me läheks selle sisse ning vaataks sealt seda objekti, siis näeks me väga suurt osa sellest. Objekti sisse minemisega, me liigume objekti vormi vaatlemisest sisu vaatlemise juurde. Ja mida rohkem me selle objekti sisse läheme, seda suuremana see objekt meile tundub.
Mida "sügavamalt" me mingit asja vaatleme/analüüsime, seda rohkem infot me selle kohta saame ja seda rohkem infot on meil selle objekti kohta võimalik saada.

Ja kui me midagi tõrjume, midagi näiteks kardame, siis seda vähem me seda objekti analüüsime, seda vähem me katsume sellest selgust saada, seda vähem me saame seda endale selgeks teha. Probleemi eitamine ei likvideeri probleemi.
Tihti põhjustavad hirme just teadmatus. Mõni kardab pimedas viibida, eriti kardab avalikke pimedaid paiku, sest ta ei tea mis seal võib olla, mis teda seal ees ootab, millega võib ta seal kokku puutuda...

Kui neutraalsus on ideaal, mida on tegelikult võimalik suuremal ja vähemal määral saavutada, siis tähendab see seda, et igal asjal siin maailmas on olemas kaks poolust, mis on omaette üksteise vastandid ehk kaks "asja" moodustavad ühe terviku.
Nii on ka näiteks hea ja halvaga, mis tähendab seda, et hea on osa halvast ja halb on osa heast. Ilma ühe pooluseta ei eksisteeriks ka teist poolust. Kui tõlgendada täpsemalt hea ja halva seostatust ja omapära, siis võib leida päris põnevaid seoseid...
Näiteks mis on ühe jaoks hea, on samas kellegi teise jaoks halb. Mis on ühel hetkel hea, on teisel hetkel halb. Mis võib alguses tekitada head, võib aja möödudes halba põhjustada... Pärast head tuleb tasakaalustuseks halb ja vastupidi. St. et inimene töötleb läbi terviku ühe pooluse ja siis peab ta tahes tahtmata asuma teise pooluse kallale, kuna selle terviku on ta juba ette võtnud.
Samuti on olukord selline, et mida rohkem inimene head taga ajab, seda rohkem ta saab ka halba. Mida rohkem inimene enda arvates head teeb, seda rohkem teeb ta ka halba. Halb paneb tegelikult inimese arenema (enamus juhtudest sunnib inimest arenema) ja mida rohkem inimene halba läbi kogeb, seda rohkem saab ta kogeda ka head. Mida rohkem inimene lahendab, seda rohkem ta informatsiooni ja kogemusi omandab, millest enamust rakendab ta ka tulevikus, ka äärmiselt kaugel tulevikus, isegi hetkeseisul vaadates lausa lõpmatuses, sest arengul pole piire, areng on lõputu.
Mida rohkem inimene lahendab, seda rohkem saab ta teadmisi elu kohta, seda paremini mõistab ta ise ennast, teisi ja kõike ümbritsevat...

Siim Kündre, 2005-05-26

Artiklile on 70 kommentaari. Loe kommentaare »

***