Eestlastest kui rehepapirahvast

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 616 kommentaari.

jälgija, 2005-11-14 10:42:22

Kas teatud ringkonna poolt haibitav rehepapi teema pole kah mitte pärispatule vihjav müüt?

PL, Uuk, 2005-11-14 11:38:52

Kukkus sisse kuhu?

Siirus muide ei mõista oma sissekukkumist.

Ja selline koht lihtsalt ei tööta ilma draamata.
Reaalis võib (ja tihti tuleb) lihast ja luust inimesele takka kiita, julgustada. Aga siin.
Ilma vastandumiste ning mängulisuseta kukkub ju kokku.

Julgelt otsustad.

PL: Mnjaa.

Ilma Kaheta kukub Üks kokku - ja polegi miskit. Nagu kaardimajake. Sellest ka miskitpidi kujuteldamatu haprus, unenäolisus. Maailm saab püsti seista vaid säherduse terendusena, kus kõik “käest libiseb”. Seda Ta nimetaski “Atmani projektiks” - hing iga järgmist tõelust peab lõplikuks, tõsikindlaks, numenaalseks - aga jälle neti,neti.

Kuni siis lõpuks.

See on see mootor - alul lüüakse sädemed laiali lahti ja siis nood lendavad lõõmavasse leeki tagasi justkui magnetiga. Siirus on siin kiirus. Kui põgeneda enda ja teiste eest, püüdes olla eikeegi, seda ometigi veel olemata, paned mööda ringi. Ringis hakkab kõik korduma, banaliseeruma. Loed nime, ja juba tead, mis tuleb.

Harva tuleb keegi teine või kolmas, keda pole old. Keegi suri ja keegi tõusis üles, siis see ülestõsunu omakorda suri jne. Et aastate jooskul on nad ammu surnud - aga praegu on keegi elav ja värske just kui koorunud tõuk.

toomas, 2005-11-14 11:51:17

Möödunud nädalal rääkisin matustel väga süviti ühe Jehoova tunnistajast kaasmatuselisega, kellelt pärines järgmine huvitav tees:

Inimese geneetiline kood on Saatanast,
Jumala inimene on Inimene ilma geneetilise koodita.

Väga kujundlik mõte mu arust.

PL, Uuk, 2005-11-14 11:55:48

Jah.
Augustiinlik muidugi.
Paulusel ja kr kirikuisadel mitte.

P: Metapapp metafüüsika mõttes.

Kui Grof uuris LSD-ga regressioone nii ruumis kui ajas, siis kuskiltpeale hakkasid inimesed nägema koledusi, mida nad liigiolendina kuskil ja kunagi ajaloos, madalamates meemides olid teinud. Siis kui hingel polnud veel sellist tundlikkust. See on üks variant holoses sisalduvast jäljest kui “pärispatust” kui süüst.

Teine on, et kuni oleme Kaks (aga muul moel me ei saa olla), paneme mööda. Kui hakkame pihta saama, siis meid enam pole, siis on samadhi. Nii et igaüks, kes “sünnib”, on möödapanija. Ta ütleb selle kohta, et “igaüks on adekvaatne”, aga “kõrgem on adekvaatsem”. Igaüks on nagu on - ja samas pärispatune, evolveeruv. Pärispatt on võimalus evolutsiooniks. Alles kui vabaneme ka kollektiivse koleduse rägastikest, jõuame läbi arhonite puhtusse.

Aga nad ei lase - sest me tahame siin olla. Algusest peale.

Ma tahaks sellega seoses kuulutada uut teoloogiat, mis, ülendab, jumalikustab kõige labasemat maist elu kogu selle pärispatususes (ärgu mõistetagu seda mingi hedonismina). See on kõrgem kui Taevas. Idas muidugist teati seda, juba alates kuskilt Šankara ajast (8. saj. p.Kr).Ta kirjutab sellest kui Ühe Maitsest. See on Tühjastki kõrgem. Sest ta on täis. See oli nagu ühes filmis, kus seltskond sattus lennukiga “ajalõhesse” ja sattus tulevikku. Ruum oli kõik sama, aga aeg polnud veel see. Kõik oli tühi. Ja siis korraga murdis elu sisse - tuhanded inimesed, hääled, lõhnad, maitsed, puudutused.

Me peaksime Taevast püüdlema võimalikult alla maa peale - mida me ju teemegi. Kristlus on ikka veel tagurpidi.

//////////

Kurbust võib ka eneshaletsusena näha. Mulle kurbus/valu/kannatus/puudus siiski suure ühisväljaga mõisted.

toomas, Uuk, 2005-11-14 11:56:15

Katoliku kirik pole pidev pääsemissündmuse läbielamine vähem kui idakirik.

Igal Pühal Missal kummardame hostia ja veini, Jeesuse Kristuse ees ja kuulutame seejärel Tema surma ning tunnistame Tema ülestõusmist.

Jah, hierarhia on muidugi kaa.

jälgija, 2005-11-14 11:56:34

Kogu lugupidamatuse juures, PL, paned sa tihtipeale päris segast.

Kindlasti on mõnus kenasti kõlavaid sõnu ritta lükkida nagu tilkuvat titepesu lõputule pesunöörile, kuid oled sa, hea mees või naine, korrakski proovinud oma sõnapundart mõttega lugeda?

Proovi mõnikord.

See võib olla tõsiselt religioosne, valgustav kogemus, kuna ainsad fraasid, mis su koogelmoogeleid tõsiselt läbi lugedes pähe turgatavad on “Armas Jumal”, “Jumal Appi” ja “Püha Müristus!”.

toomas, 2005-11-14 12:02:03

Uuk:
Jah.
Augustiinlik muidugi.
Paulusel ja kr kirikuisadel mitte.

Fanny de Sivers oma “Loomingu” loos kasutab pärispatu (<"päritud patu" < saksa “Erbssünde”) asemel sõna algpatt.

Mind aitab küll isiklikult väga mõte, et ma elan algpatust mõjutatuna:

(i) ma ei ole võimeline kõigest aru saama
(ii) ja isegi kui saan, ei ole alati võimeline vastavalt arusaamisele käituma
(iii) ma ei saa selle vastu, et kohati olen ebaõiglane
(iv) kohati puudub mul mõõdukus

Samas kujutan hästi ette, kuidas võiksin ideaalis olla nii, et (i), (ii), (iii) ja (iv) puuduksid.

See oleks ilus elu.

ahvgepards, 2005-11-14 12:04:33

Inimese geneetiline kood on Saatanast,

See ei ole midagi uut, midagi samasugust on arvanud ka katarid.
Inimese maisus seostub ju ka nende paradiisist väljakihutamisega :)
Iseasi on muidugi, kuidas jehovistid sellest aru saavad ja mis on neile inimene geneetilise koodita.

jälgija, 2005-11-14 12:08:30

Samas kujutan hästi ette, kuidas võiksin ideaalis olla nii, et (i), (ii), (iii) ja (iv) puuduksid.

See oleks ilus elu.

Ilus, kuid ebainimlik.

Kui su Jumal oleks tahtnud valmis teha karja õnnelikke roboteid, siis oleks ta teinudki karja õnnelikke roboteid.

Aga ei teinud.

Miks?

PL, Andrus, 2005-11-14 12:16:39

Jumalaga on igal inimesel kommunikatsioonipuue, eksimused tulevad sellest ei muust

P: Just-just-just-just.

Küsimus on nüüd, kuidas olla ühtaegu Jumal kui inimene. “Pärispatuta”. Mitte haihtuda olematusse kui põgenev buda. Kristus lubas, et taastuleb, nagu Nietschegi. Neil oli maitse suus.

Tõsi, alul tuleb kaastundest (Ta ei saa veel pihta).

Kas olete vaadand “Inglite linn”. Vähe on näha-kuulda. Kui saad Teist puudutada, haista ta hõngu, maitsta ta maitset - ingel unistab vaid sellest.

Inglid on üskade järel järjekorras, tohutu pikas, ehkki nad on Taevas. Nad on trepp, mille kaudu Looja põgeneb alla, Põrgusse. Tohutu tung Põrgusse, vaat mis on peamine, kõige tuum.

Seepärast kiihotavad nad, massmeedia kaudu nt, inimesi sugutuma. Võimalikult palju seksuaasust, sest sealtkaudu saab sisse (ainult väga kõrge ingel tuleb nagu tahab).

Sest Põrgu on Taevas, ainult et nüüd mitte tühi, vaid täis. Põrgu on Taeva täitumine, täitumus. Maises nad ristuvad, tekib rist, millest justkui kistaks pooleks.

Jumala soost:

Üks on sootu. Kaks ongi kaks sugu - “kuri” ja “hea”.

PL, toomas, 2005-11-14 12:21:05

Missa rõhutab kõige robustsemat kehalisust. Selle kõrgeimat pühadust. Jeesus ütles: puudutage, maitske ja nuusutage mind - siis te olete inimesed.

jälgija, 2005-11-14 12:35:52

Kas olete vaadand “Inglite linn”.

Inglite linn on suht nõrk telefilm, mitte jumalik ilmutus.

Võimalikult palju seksuaasust, sest sealtkaudu saab sisse

Massimeedias üles köetud seksuaalsus ja sündide arv on pöördvõrdelises seoses. Sestap kukub PL-i võimas mõtteuid jälle kokku nagu ajalehtedest ehitet kaardimajake.

PL ei suuda vist sugugi vahet teha televiisoris, rämpsraamatutes ja ajalehtedes esitatava pseudo- ning tõelise maailma vahel.

Pide on kadund, siht ähmane, mõte ulbib kui tüürita julla massimeedia veeklaasitormides.

(Kaks on Üks aga seegi kukkus pikali ja kiristas hambaid sest libises käest.)

PL, jälgija, 2005-11-14 12:39:47

Samas kujutan hästi ette, kuidas võiksin ideaalis olla nii, et (i), (ii), (iii) ja (iv) puuduksid.

See oleks ilus elu.

Ilus, kuid ebainimlik.

Kui su Jumal oleks tahtnud valmis teha karja õnnelikke roboteid, siis oleks ta teinudki karja õnnelikke roboteid.

Aga ei teinud.

Miks?

P: “Õnnelikke roboteid”. Selline oksüümoron pole tegelik. Robot saab olla vaid önne poole püüdlev, muidu poleks teda olemas. Nii et me oleme õnnetud robotid, üles keeratud saama õnnelikuks.

Ja, muide, saame ka. Mis siis, et meid siis enam pole.

jälgija, 2005-11-14 12:43:22

Ää kirjuta lollusi, P “oksüümoron” L.

PL, 2005-11-14 12:45:00

"Inglite linn" on omamoodi ilus - tutvustab tabavalt inglite elu. Swedenborg mõjub selle kõrval vanamoeliselt.

toomas, PL, 2005-11-14 12:50:00

See, et me siinjapraegu “õnnelikud robotid” pole, teeb elu tõesti huvitavaks, selge see.

Kui aga minu loodetav siinne elukaar vaibub, tahan ometi just “õnnelikuks robotiks” - huvitav elu on selleks hetkeks loodetavasti küllaldasel määral ära kogetud.

Aga kõiksevärk on ikka tõeline müsteerium!

Mis on kõige selle tegelik tähendus!?

No ikka ei saa aru küll!

Ja jõle põnev seejuures!

toomas, jälgija, PL, 2005-11-14 12:53:48

Eelmine oli vastus nii Jälgijale kui PL-le.
Vbndst!

jälgija, 2005-11-14 12:57:29

Aga kõiksevärk on ikka tõeline müsteerium!
Mis on kõige selle tegelik tähendus!?

Kõige tõenäolisem et mingit tähendust polegi.
Igas asjas tähenduse otsimine on nagu pimesikumäng iseendaga.

toomas, 2005-11-14 13:07:28

Selle eestlaste süvakristlusvastasuse ja ristiusu kirikhärra-vastasuse juurde tahtsin katoliku seisukohast lisada veel ühe mõtte, mis pärineb meie Rakvere “noorte” päevadelt isa Augustynilt (rahvuselt poolakalt).

Ta ütles siis oma arutluses, et katoliku kirikul on tegelikult eestlaste ees kahekordne süü:

(i) et XIII sajandi alguse ristiusustamine oli vägivaldne

(ii) et kui Eesti (lõunaosa) XVI sajandil läks pärast reformatsiooni uuesti katoliku maa (Poola) võimu alla, jäeti eestlaste võõrasrahvast isandatele koos nende usuga (luterlus) alles ka nende isandastaatus eestlaste suhtes.

See (ii) on tegelikult oluline asi Eesti kirikuloos ja katoliku seisukohast loomulikult risti vastupidise tonaalsusega kui luteri usu seisukohast vaadates.

Igaljuhul on tõsiasi, et Poola ajal olid Eestis maakogudused katoliiklikud ja linnakogudused saksakeelsed ja luterlikud.

Mina usun tõesti, et ka setud on valdavalt mitte Setumaa põliselanikud, vaid pärast Rootsi poolt Lõuna-Eesti vallutamist luteri usu eest üle piiri põgenenud katoliku usupõgenikud.

toomas, jälgija, 2005-11-14 13:10:06

Kõige tõenäolisem et mingit tähendust polegi.
Igas asjas tähenduse otsimine on nagu pimesikumäng iseendaga.

Minu arust oleks ilma tähenduse otsimiseta maailm küll palju lamedam ja tülgastavam koht.

Põhiliselt on huvitav just surma tähendus elava inimese mõtlemise piiramatuse kontekstis.

***