Eestlastest kui rehepapirahvast

Esimese oktoobri Päevalehes küsib professor Marju Lauristin: "Viimaste sündmuste kontekstis väärib arutamist, miks üldse on algselt iroonilises võtmes kujutatud rehepaplusest saanud peaaegu et eestlaste ühise uhkuse asi. Petturlust ja küünilisust välja vabandava müüdina on see osutunud üllatavalt populaarseks." Samas nimetab ta ka ise näiteks Savisaart ja Reiljanit tublideks rehepappideks.

Rehepapi arhetüübis tundub tõepoolest peituvat midagi eestlasele armast ja ainuomast. Ega ta muidu oleks kohe ringlusse lastuna nii populaarseks osutunud. Au ja kiitus siinkohal Rehepapale endale, Andrus Kivirähkile! Rehepapile kui üldisele, eestluse põhijooni haaravale arhetüübile juhtis minu teadmist mööda esimesena tähelepanu Hans H. Luik ühes keskpäevatunni raadiosaates! Teatmeteoste järgi on rehepapp ajutine mõisa ametimees ülesandega kütta mõisa rehtesid ja valvata rehepeksu ja vilja järele. Rehepapiks võeti mõni talumees külast või elatanud mõisa ametimees. Rahvaluules on rehepapp seotud Vanapagana-juttudega. Rehepapp on harilikult kaval ja naljamees, tüssab Vanapaganat (Kuradit) ja ka mõisnikku.

Arvan, et Rehepapi kujundi teeb meile eriliseks tema liminaalne vaheseisund talupoja ja mõisahärra vahel, mis võimaldas vajadusel mõlemalt poolt koort ka enda kaukasse kaapida. Rehepapp ei ole pärisperemees. Mõishärra jaoks on ta sulane, aga talupoja jaoks on ta vähemasti ajuti isand ja ülemus ehk nn. jupijumal. Aga ometi on ta kõige enam papp, mida talupoeg üldse olla sai.

Üsnagi hästi võime me rehapapi kronoloogilises tagasivaates ära tunda nii meie rahvusliku ärkamiseaja juhtides kui ka nõukaaja "punaparunites". Eestlane on ikka osanud võõrvõimu "lojaalne" teener olla kuni selle hetkeni, mil ise peremeheks hakata. Nii kätkeb rehepapi kujund endas minu arvates juba olemulikult reetmist. Kui ülemus või mõishärra nõrgemaks või rumalamaks osutub, siis tuleb talle ära teha või siis vähemasti sahver tühjendada!

Eestlane on oma identiteeti läbi ajaloo ikka vastandamisest ammutanud. Kui postmodernne kultuur Janek Kraavi "Postmodernismi teooria" sõnul väärtustab teist ehk siiani marginaliseeritut ning kõrvalejäetut, siis meie oleme alati teadnud, et isegi siin, omaenda maal, olemegi me mitte esimesed vaid teised. Meie probleemiks on pigem see, kuidas teisest esimeseks saada, esimene olla ja esimesena mõtlema hakata? Kui ülejäänud maailm on oma tähelepanu esimeselt teisele pööramas, siis meie siinmail alles õpime esimeks olemise rasket kunsti! Arvan, et selles teise vastanduses esimesele peitubki meie jaoks Rehepapi kujundi ürgne elujõud!

Uuel iseseisvusajal oleme me siiani sisemiselt segaduses ja hämmingus ning küsime iseendilt, kellele siis nüüd vastanduda? Kellele ära panna ja keda alt tõmmata? Nii käibki üleüldine klaperjaht võimaliku vaenlase tuvastamiseks ja seda nii Eesti siseselt kui ka väljaspool! Välisvaenlane on meil vana, tuttav ja armas, aga temaga on viimasel ajal suhteliselt vähe tegemist. Nõnda suundubki vaenlast otsiv pilk sissepoole. Ikka parem, kui ühes Runneliga õhata: "orirahvas jäi hoopis lõata, nõutult peksupingile nõjatas". Et loodus (inimteadvus) vaenlasetühja kohta ei salli, siis kedagi ikka leitakse!

Tundub, et esimese vabariigi ajal hakkasime me juba terveks, juba pärisperemeesteks saama, aga ei jõudnud! Enne seda ruttasid sõbrad mujalt meile appi vaenlast otsima. Ometi tundus, et toona olid sisemiseks tervenemiseks ehk paremad eeldused kui täna. Talupidajad, ehk peremehed moodustasid siis märksa suurema osa elanikkonnast kui mistahes muud  peremehed täna.

Arvan, et sisemiseks tervenemiseks ei aita muu kui tuleb jälle  peremeesteks hakata. See võtab aga mentaliteedi ja mõtteviisi tasandil piinavalt kaua aega! Nõnda vihjab Rehepapi kujund ühest küljest kavalusele, pragmatismile ja mugandumisvõimele, teisalt aga ka okupatsioonile, mis meie endi sees ikka veel edasi kestab!

Andrus Norak, 2005-11-09

Artiklile on 616 kommentaari. Loe kommentaare »

***