Eesti keel maailma 6000 keele keskel

Mul on ajapikku tekkinud üsna suur vimm meie lähimaid sugulaskeeli osutava nimetuse ‘läänemeresoome keeled’ vastu ja samuti ei meeldi mulle meie kõige lähemate sugulaskeelte loend ise selle tavalisel kujul: eesti keel, vadja keel, liivi keel, soome keel, karjala keel, isuri keel, vepsa keel.

Sõna ‘läänemeresoome’ on meie keeles tõlkelaen soome sõnast ‘itämerensuomi’. See soomekeelne sõna kannab soome keele ja tema lähimate sugulaste märkimiseks head kujundit: siin on sees Soome ja tema laiendused Läänemere eri kallastel, sealhulgas Eestis. Miks aga ikka peame meie, algselt Eesti maarahvas, enda ja oma lähisugulaste keelt kõigepealt määratlema Läänemere ja Soome kaudu?

Muidugi on sõnal ‘läänemeresoome’ ette näidata sügavad juured eesti rahvusteadustes, aga selle kui kujundi problemaatilisust on ka varem tõdetud, näiteks Paul Ariste tahtis tuua selle asemele üldkasutatavaks sõna ‘läänemere’. Seda enam võiks asja üle mõtteid vahetada nüüd, kui euroopastuvas Eestis võetakse ülelahesuhetest juttu tehes nii tihti ette Suurema ja/või Väiksema Venna kompleksi teema. Huvitaval kombel osutab meie praegusele suuremale enesekesksusvajadusele Eesti-Soome suhetes ka spontaanne areng seoses meie laiema keelesugulussõnaga ‘soome-ugri’, millest naljatlevas pruugis on komponent ‘soome’ kadunud või lühenenud, nii et räägitakse ugrimugri või smugri rahvastest, keeltest jms.

Läinud kevadsemestril lugesin humanitaarinstituudis erikursust “Maailma keeled”. Selle ettevalmistamine oli äärmiselt huvitav ülesanne, sest loenguid oli nii vähe, et ma ei saanud kasutada Goethe vabandust (“Andestage, et ma kirjutan nii pikalt, mul pole aega!”) ja esitada tüüpilist maailma umbkaudu 6000 keele lingvistilist lühiülevaadet. Selle asemel valisin “filoloogilisema” tee, sõnastasin kursuse lähtemetafooriks väljendi “eesti keel ja ülejäänud 6000 maailma keelt tema ümber” ning üritasin üldkehtivat lingvistilist andmestikku selle metafooriga sobitada, keskendudes eelkõige eesti keelele endale ja tema jaoks olulisematele keeltele.

Minu “keelemüüdi” järgi tekkis eesti keel 17. juunil 1857. aastal, mil Postipapa määratles Perno Postimehe avalausega “Tere, armas Eesti rahvas!” Eesti maa, keele ja rahva ning eesti keele lähimad sugulaskeeled on maakeeled ehk kõik keelekujud, mida on selle nimega kutsunud vana maarahvas või mida selle nimega kutsuks praegune maarahvas igavikulises aegade hämust sündinud ja aegade lõpuni jäävas Maakeelte Aegruumis Harjust Vadjani ja Saarest Setoni. Maakeeled on meie omad keeled, milles pole põrmugi võõrast. Meie reaalses Eestis on kogu aeg olnud kosta ka võõraid keeli ning maakeeli on ikka ja jälle kantud Maakeelte Aegruumist välja Leivust-Lutsist-Kraasnast Suetuki ja Torontoni. Aga Maakeelte Aegruumi igavikuline Maa püsib alati ikka edasi. Andrus Saareste on näiteks leivu väljarändajatelt oma mõistelises sõnaraamatus kirja pannud alljärgneva Eesti kohta käiva mõttearenduse: “Ta sõitis Lätimaa läbi ja läks Maamaa peale” (2. köide, 272. veerg).

Maakeelte ammendavat loendit anda pole võimalik, tingimata kuuluvad maakeelte hulka tänapäeva eesti keel, kirjakeeltest veel näiteks tänapäeva võro keel ja seto keel, varasem Tallinna maakeel ja Tarto maakeel, kõnekeeltest veel näiteks vadja keel, eesti murded. Halvustava varjundiga sõnu ‘murre’, ‘murrak’ ei maksaks aga maakeelte kohta kasutada, sest maakeeled ei tähenda mitte mingi nendeülese ühise eesti keele “murdmist”, vaid on iseseisev püsiväärtus omaette.

Lisaks meie oma maakeeltele on maailmas olemas veel ka vähem või rohkem võõrad keeled.

Oma põlvnemislugu jagame me oma Maakeelte Aegruumist väljapoole jäävate teiste sugulaskeeltega igavikulises Soome-Ugri/Uurali Keelte Aegruumis Saaremaast Sajaanideni. Meile lähemal seisavad ühelt poolt liivi ja teiselt poolt soome keel (koos põhjarootsisoome meakeele, põhjanorra- ja ingerisoome keelega), veidi kaugemal isuri, karjala, livvi (aunusekarjala), lüüdi ja vepsa keel. Siis tulevad ühelt poolt saami keeled ja teiselt poolt mordva keeled, siis mari ja permi keeled, siis ugri keeled, siis samojeedi keeled…

Teisalt kuuluvad meile tähtsate võõraste keelte hulka indoeuroopa vastaskeeled, mis on kord meie liitlased, kord vaenlased. Vastaskeelte hulgast on meie jaoks eriline tähendus läti (ja vähem leedu) keelel, millega me oleme jaganud suhteliselt võrdväärsete partneritena ühist ajalugu väga pika aja jooksul. Läti keele jaoks võiks ehk sugulas- ja vastaskeelte mõiste kõrvale määratleda veel kolmanda sõna: läti keel on eesti keele lähikeel, millel on ühine igavikuline Maarjamaa Aegruum.

Arvangi, et tänapäeva maailmas nii tähtsat rolli mängivate indoeurooplaste süvaolemuse mõistmiseks tasub meil põhitähelepanu pöörata just lätlastele ja läti keelele. Eesti keel on meie maailma keelekese. Kui see meie emakeel seada päris saksa, ladina, vene või inglise suurkeele kõrvale, ei ole päris põhjendamatu, kui sellisest võrdlemisest otsida suurushullustuse elemente. Lisaks saadab neid suurkeeli paratamatult meie jaoks olemuslikult vaenulik vallutusaspekt, mis takistab igasugust objektiivset kõrvutamist. Lätlaste ja eestlastena oleme aga viimase kaheksasaja aasta jooksul olnud suhteliselt ühesuguse ajalooga väikerahvad nii heas kui halvas. Ja sellises kontekstis omandavadki erilise soome-ugri vs. indoeuroopa vastanduse tähenduse need jooned, mille poolest me kõigest hoolimata väga erineme.

Kui näiteks võrrelda maailmakõiksuse põhivastandusi, siis ainuüksi meie keelte keskseid sõnu võrreldes võib sedastada nii mõndagi huvitavat. Maailma vaste läti keeles on pasaule ‘päiksealune’. Jaan Kaplinski on näidanud, et soome-ugri maailmavaadet on traditsiooniliselt iseloomustanud “lõpuni välja ütlemata jätmine”,  veel tänini ei öelda mordva keeltes näiteks mitte ‘sisikond’, vaid ‘kopsud-maksad’, mitte ‘piimatooted’, ‘vaid piimad-koored’ jne. Ja nõnda jääb ka eesti keeles “kõige üldisem sõna” lõpuni välja ütlemata, me ütleme lihtsalt, et on ‘maa’ ja on ‘ilm’, nad on koos ja kõik. Seevastu läti keeles tuleb täpselt välja öelda, mis on mis. (Oskar Loorits on ju ühe avastuslikuma hetkena oma maailmatunnetamises nimetanud üllatust, kui ta avastas, kui erinevalt formuleerivad lätlased ja eestlased oma ajaleheartiklite pealkirju: kui meie otsime vastust küsimusele miks?, siis lätlased sõnastavad – mis?). Nõnda keskendavad lätlased kogu hoomatava mateeria ühte sõnasse, sõnasse saule ‘päike’, mis on nii kõrgel, et kõik muu (pasaule ‘maailm’) on tema all. Kui meie ütleme pigem “Läks pimedaks ja me panime telgid üles”, siis lätlased ütlevad pigem meie kõrvade jaoks poeetiliselt “Päike loojus ja me panime telgid üles”; Võnnu (Cesise) südalinnas on 1919. aasta Võnnu lahingu ausamba tipus üsna arusaamatul põhjusel väike kuldne kera, mida saadab meile üsna arusaamatu kahes keeles tekst “Mõõgast tõuseb päike”. Miks nii? Meie jaoks on ju päike lihtsalt päevakene, ööpäeva valge osa, mida öösel pole. Lätlaste jaoks on saule aga hoopis jääv olemine, öösel on ta samuti kuskil olemas, aga mujal kui siin – läti keeles öeldakse kogu teispoolsuse kohta vina saule ‘tema päike’. Kui saule on jääv, siis öö ja päeva vaheldumine ehk teisisõnu aeg on täpselt sama juhuslik muutumine nagu näiteks ilus ilm, vihm või pilvitus: läti keele sõna laiks peab eesti keelde tõlkima eri juhtudel eri viisil, kord sõnaga aeg, kord sõnaga ilm. Seega on eesti ja läti ühise, “Maarjamaa” materiaalse maailma käsitluse põhikomponendid sõnad ‘maa’, ‘ilm’, ‘päike’ ja ‘aeg’, mille hulgast toome meie kesksena välja kaks esimest, lätlased aga kolmanda.  Jajaa, läti värk.

Eesti keel. Tema lähisugulaskeeled – maakeeled. Kaugemad soome-ugri/uurali sugulaskeeled. Indoeuroopa vastaskeeled ja nende hulgas eriti läti lähikeel.

Mis veel?

Ülejäänud maailma keelte juurde jõudmiseks peame oma Soome-Ugri/Uurali Keelte Aegruumist, MAAILMA KESKMISEST PÕHIKAAREST, hüppama üle seda ümbritseva “Indo-Euroopa Vastaskeelte Vöö” HOMMIKU-, LÕUNA- ja ÕHTUKAARES ja liikuma ühte neljast võimalikust MAAILMA LÕPUST.

(i) Vöö taha edelasse EUROOPA LÕPPU minnes ootab elavatest meid siin ees ainult baski keel, kõik ülejäänud keeled – näiteks Ibeeria ibeeri ja tartessi, Akvitaania akvitaani, Euroopa Loodesaarte pikti, Reetia reeti, Pikeenia põhjapikeeni, Etruuria etruski jt. – on erinevate indoeuroopa keelte poolt juba ammu lämmatatud.

(ii) Vöö taha lõunasse üle KAUKAASIA ja LÄHIS-IDA AAFRIKA LÕPPU minnes jääb samuti rajale palju ajaloost teada-tuntud hääbunud keeli nagu sumeri keel, aga lisaks mitmed erinevad elavad Kaukaasia keelerühmad, suur afroaasia (semi-hami) keelkond, mitmed Musta Aafrika keelerühmad ja kõige kaugemal Kapimaa kandis khoisani keeled, mida kõnelevad (poliitiliselt ebakorrektsetes terminites) bušmanid ja hotentotid.

(iii) Vöö taha kagusse AASIA JA OKEAANIA LÕPPU viib alguses kaks teed, sest Maailma Katusest Himaalajast pääseb mööda nii vasakult kui ka paremalt.

(iii-a) Vasakult üle SISE- JA IDA-AASIA jäävad rajale mitmed suured keeled ja keelkonnad: turgi (türgi-tatari) keeled, mongoli keeled, korea keel, jaapani keel, hiina-tiibeti keeled.

(iii-b) Paremalt üle INDIA jäävad rajale suurtest keeltest draviidi keeled. KAGU-AASIAS saavad mõlemad rajad uuesti kokku ning siin on mandril austroaasia ja tai keelkonnad ja Lõunamere saartel laiali ülisuur austroneesia (malai-polüneesia) keelkond. Seejärel tuleb “maailma keeleküllusparadiis” – Paapua saar alla kümne miljoni elaniku ja üle tuhande (sic!) erineva, tihti omavahel ühegi sugulusseoseta keelega. Ning lõpuks Austraalia ja Tasmaania aborigeenide elavad ja hääbunud keeled.

(iv) Vöö taha kirdesse üle SIBERI ja ALASKA AMEERIKA LÕPPU minnes tulevad alguses erinevad Siberi ja Kaug-Ida, siis Põhja-Ameerika, siis Kesk-Ameerika ja lõpuks Lõuna-Ameerika põlisasukate keeled. Siin lõpeb Maailm ära Tulemaa põlisasukate keelega.

Vaat selline võimalus vaadata 6000 maailma keelt eesti keele kui maailma keelekeskme ümber. Eesti keel, maakeeled ja Maa keeled.

Avaldatud kultuurilehes Sirp 29.08.2003

 

Toomas Help, 2004-12-01

Artiklile on 124 kommentaari. Loe kommentaare »

***