Droogid

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1186 kommentaari.

Heelium, 33338, 2005-10-09 23:24:15

tnx

Heelium, levi, 2005-10-09 23:24:45

Aga me ei tea ikka, mida sina teeks?

Hele, 2005-10-09 23:34:23

Heeliumil on õigus, et tuld meil ju veel pole. Ehk teeb just tema meile välgupüüdja? ;)

Jpk märkis õieti, et kaisus on ellujäämisvõimalused suuremad.

levi, Heelium, 2005-10-09 23:39:08

Sellised inimesed otsivad siiski vaheldust

See ei ole nii.

Inimene ei tee midagi niisama. Eriti veel ekstreemtingimustes elik siis antud juhul tugeva näljatunde korral.

Kui nüüd selle küsimuse juurde tagasi minna, siis ei saa mu meelest eitada, et on inimesi, kel on nii vajadus erinevate ainete kui ka toodete tähenduses. Kas inimesel, kes sünnib, on vajadus maitseainete järele? Selge ju, et ei ole. Aga miks tal siis hiljem see vajadus tekib? Mõnel on metsik vajadus kasutada maitseainena näiteks ketšupit, kuid kuna mõnel teisel tekitab see aga jälkust, siis sööb ta midagi muud.

Hele, 2005-10-09 23:40:57

Tglt toimub siinne ellujäämisvõistlus ebavõrdsetelt lähtepositsioonidelt. Oleks ellujäämisülesandeks tuumanupuarvuti ärahäkkimine, päästaks Heelium meid kõiki.

Siiski näitab siin väljapakutav eri inimeste erinevat eneseusalduse taset. Ja sellel on vist optimum olemas.

Heelium, 2005-10-09 23:44:01

Ma tglt arvan, et maksimaalse rõhu panekski ma trennile ja karastamisele. St. üks asi on, kuidas mingid taimekesed kätte saada ja toiduks teha, aga teine asi on, kuidas ennast hästi tunda.

Ja selleks, et nendes tingimustes hästi tunda, on esialgu vaja maksimaalset treeningut, karastust ja muud sellist ...viimane talv ma (hiiu-nõmme piires ja peamiselt öiste jalutuskäikude näol 1-2 paiku) käisin paljajalu mingi lume ja lörtsi sees -10..-20 temperatuuriga, mitte küll tavaliselt üle mõne kilomeetri ja poole tunni kuni tunni. Vahest ka särgiväel. Lapsena käisin ka kõvasti pakases särgiväel (uksest välja minnes ema nõudis paksusid riideid, väljas võtsin jopi ja kampsuni ära). Sellist tegevust intensiivistaks.

Samuti peaks kaikavõitlusele kõvasti tähelepanu pöörama ja kividega märki viskama jms...

Ühesõnaga kõvasti igasuguseid osavuse, jõu ja täpsuse mängusid — mitmekesi vist isegi parem. Nii palju, kui vähegi aega on, mida töö alla ei tule-saa panna.

Ja vaikselt tervis muutuks, organism kohaneks ja 5 kraadi temperatuuri une ajal ei tunduks enam üldse hull, isegi, kui oleks igapäevane :)

Loomanahad oleks ka väärtuslik kaup.

Kui kirvesteni jõuame, siis tglt hakkaks ehk mingi puudelõhkujana tööle alguses ja muid selliseid asju tegema igal pool mingi tasu eest ka.

rannatüdruk, Heelium, 2005-10-09 23:49:13

Mina, mina, mina, mina... kas Sul pruut on? A kuidas Sa tema eest hoolitsed, kui ajad karmid?

jpk, 2005-10-09 23:50:03

Heelium, 2005-10-09 23:44:01

Karastamine ja trenn on muidugi väga head asjad, ainlt, et kui mitte midagi ei ole, siis ei oota sind ka pärast trenni aurav praad.
Kogu sinu trenn saab olema vaid peatoiduse otsimises ja hilisemas pikutamises, et energiat võimalikult kauem säilitada...
Vaata metsloomade elu... vaid jooksuajal teevad nad trenni :o))

Heelium, rannatüdruk, 2005-10-09 23:56:31

Pidid ju ainult tundmatud inimesed olema?

Heelium, jpk, 2005-10-09 23:57:41

Harjutused teevad nii mõndagi paremaks. Vaimne-füüsiline segatrenn on tihti moodus energia saamiseks või talletamiseks ja energia voolamise parandamiseks, mitte moodus energia kaotamiseks.

rannatüdruk, Heelium, 2005-10-10 00:02:51

Pidid ju ainult tundmatud inimesed olema?

Seda küll. Aga mõnel uuel pruudil peaks äkki ka aitama ellu jääda?

Hele, 2005-10-10 00:06:21

Ma arvan, et siinses oletustes ja reaalis on ellujääjad erinevad. Füüsilised eeldused nagu jõud ja rasvakiht, mis siinses jutus ei mängi, määravad reaalis päris palju. Aga talve ilma tuleta vist meie kliimas siiski üle ei elaks.

Peaks olema võimalik hinnata, kui palju rahvast siinne maa kiviaja tehnikaga ära suudab toita. Selle suhe praegusesse rahvaarvu näitab ellujäämistõenäosust.

Kui (if, mitte when) piisav inimpopulatsioon ellu jääb, siis taastatakse säilinud teadmiste abil tehnika praegune tase ehk tõesti pisut rutem kui esimene kord.

Hele, 2005-10-10 00:09:53

rannatüdruk, Heelium, 2005-10-10 00:02:51
Aga mõnel uuel pruudil peaks äkki ka aitama ellu jääda?

See aitamine vast on ikka vastastikune...

Hele, 2005-10-10 00:22:05

jpk, 2005-10-09 23:50:03
Kogu sinu trenn saab olema vaid peatoiduse otsimises ja hilisemas pikutamises, et energiat võimalikult kauem säilitada...

Õigus, kriitilises olukorras on hilja trenni teha. Ka ellujäämisõpetused soovitavad kriitilises olukorras mitte tühja rabeleda, vaid energiat hoida.

A selles ma pole väga kindel, et loomad mõnd asja lihtsalt lusti ja liikumisvajaduse pärast ei tee. Juhtub ju neilgi, et ilm ilus ja toitu küll.

Ants, 2005-10-10 00:26:21

Kas teravkeelsusel ka optimum on?

Heelium, levi, 2005-10-10 00:27:53

Inimene ei tee midagi niisama. Eriti veel ekstreemtingimustes elik siis antud juhul tugeva näljatunde korral.

Sa unustad, et toidu vaheldus on tegelikult eluliselt isegi vajalikum, kui kogus.

See, kui ühte või teist ainet ei ole väga palju, häirib vähe. Kui mõni aine on puudu, häirib palju. Ja teadupärast ei sisalda vist ükski toit kõike eluks vajalikku-kasulikku ja veel vähem on sellist toitu, kust neid kõiki optimaalselt kätte saaks.

Mingi ühe toiduaine peale jäämine pidi isegi suht lühikese aja jooksul inimese haigeks tegema — proovi kuu aega järjest ainult porgandit või ainult liha; see on nälgimisele väga lähedane, isegi, kui sul seda liha palju on.

Tegelikult on nii, et kui on tasakaalustatud toit, siis võivad kogused olla väga väiksed — see, kui sa sööd mingit toitu suures koguses ja kõht on ikka tühi, näitab üldiselt mitte seda, et sa poleks sealt palju aineid saanud, vaid seda, et sinu toiduvalikus on mingit ainet lihtsalt ülivähe.

St. see on nii — oletame, et inimesele on vaja 1 päevadoos aineid A, B ja C (st. need tähistavad suvalisi vajalikke aineid). Kui on toit, kus ühes doosis sisalduvus A=100, B=50 ja C=0.01, siis juhul, kui sööd seda ühe doosi, siis saad nii A’d kui B’d üleliia ja C'st jääb puudu. Kui sööd seda 100 doosi, saad C kätte, aga A ja B on praktiliselt olematud. Seega tuleb leida kõrvale toit, kus on näiteks C=1, aga tõenäoline, et ei leia toitu, kus kõiki olulisi aineid oleks täpselt päevadoos — ja lisaks see vajalike ainete vahekord muutub vastavalt vanusele, tegevusele, soole ja mingitele “juhustele”.

Seega on vaheldusrikas toitumine eluks hädavajalik. (ja seega ei saa mina aru, miks iga toidu kõrvale igal pool ilmtingimata sõltuvalt söögikohast kartuleid või riisi kiputakse pakkuma iga asja kõrvale ja panema iga asja sisse).

levi, Heelium, 2005-10-10 00:28:52

Aga me ei tea ikka, mida sina teeks?

Ma ei tea, ega saakski seda praegu teada. Eriti veel olemasolevates tingimustes, mil need vajadused, millest räägime, on rahuldatud.

Paljud hädad algavadki sellest, et inimene kipub esmaste vajaduste pikaajalise rahuldatuse korral leidma uusi ‘vajadusi’ või/ja unustama varasemaid (ekstreem)kogemusi.

Inimene saab midagi teada, kas miski ka päriselt on või mitte (ja seda ka teistele edastada) alles siis, kui see teadmine millestki sisaldab endas materiaalelulist vastet, mille tõesust on kontrollitud. See on miinimum.

Info, mis ei sisalda materiaalelulist vastet ei ole teadmine. Nii näiteks ei ole teadmine väga paljud mõtted, mis millelegi viitavad ja mille tõeksolemist usutakse. Üksnes siis, kui on neile leitud õige materiaaleluline vaste, alles siis saab öelda, et see on teadmine.

Niiet mul on raske öelda, mida ma siis teeksin, kui selline olukord saabuks. Kogemustele tuginedes saaksin vaid öelda seda, et kui saabub olukord, kus ma olen näljas, siis hakkaksin kindlasti süüa otsima. Mis edasi saab, sõltub aga vbl tuhandest eri asjast, mis ei pruugi olla seoses minu tahtega.

A ma sugugi ei välista suremise võimalust. See võib olla väga reaalne, sest inimene on sõna otseses mõttes sotsiaalse keskkonna ‘ori’ elik ta on mõjutatud nii keskkonnast, kõikidest tarbitavatest ainetest ja nende kooslustest, kui ka nende tagajärjel väljakujunenud mõtlemisest (mõtlemisviisist) ja kõikvõimalikest sõltuvustest, mis kõik on omavahel tihedast põhjuslikus seoses...

Ja samas, mida suurema sotsiaalse sõltuvusega on inimene, seda raskem oleks tal üksi erandlikes olukordades hakkama saada. Juba ükski hirm võib kogu edasise tee ära lõigata.

Täiskõhuga ja soojas olles võib välja mõelda mida iganes. Tõsi, neil teiste kogemustel, mida me oleme raamatutest lugenud, on kahtlemata ka materiaaleluline vaste, ja parema puudumisel on kasulik neistki juhinduda, kuid need ei sisalda niiehknaa kogemuste täisulatust ja täiskõhuga ei ole nende kogemuste läbielamine hoopiski võimalik.

Aga kujutleda ennast ühte või teise olukorda ei ole ju ka sugugi halb, kui see on seotud konkreetsete materiaaleluliste vastetega, neid oma mõtete katteks üha edasi otsides.

Nii arvan.

levi, Heelium, 2005-10-10 00:32:56

ükski hirm -> üksi hirm

Heelium, Hele, 2005-10-10 00:34:47

Õigus, kriitilises olukorras on hilja trenni teha. Ka ellujäämisõpetused soovitavad kriitilises olukorras mitte tühja rabeleda, vaid energiat hoida.

Vanade rahvaste aegade jooksul välja kujunenud traditsioonides on palju mänge sees — vähemalt kui mingeid indiaani muinasjutte ja asju lugeda, mida ma kuulnud olen. Nemad teadsid muidugi paremini, mida puust ja heinast ilma kirveta teha saab, nii et võibolla siinolijad oleksid kõik “teoreetikud”, kui nende indiaanlaste keskele satuks — ja ehk veel hullemad, kui siin mõne arvates mina tema suhtes.

Aga põhimõtteliselt on nii, et inimese organismis toimub mingeid põhimõttelisi muutusi teatud asjade puhul. St. on palju asju, kus väike kogus pika aja vältel on ohtlik, aga kindlatel hetkedel nt. tund aega korraga ja intensiivselt tekitab ajapikku vastupanuvõime.

St. inimene, kes mingit konkreetset osa endast nt. korra päevas 1h intensiivselt arendab, kaotab küll otseselt jõudu, ent kaudselt hakkab päeval, seda sama osa kergelt kasutades, aina vähem. Näiteks inimene, kes sõidab harva jalgrattaga, on pärast 10km sõitu ehk suht väsinud, aga inimene, kes sõidab igapäevaselt, ei pane seda 10km otsa ehk eriti tähelegi.

Aga noh, lõppeks on see keerukas optimeerimisülesanne — ma arvan, et konkreetses olukorras ütleb küll “sisetunne”, et millal on väsitav ja millal ei ole.

Kusjuures, kassid lähevad vahel pikaks ajaks kodust ära ...nagu kuhugi hiirte peal elama jne..., kui tagasi tulevad, on natuke räsitud — aga nad teevad seda ju lõbu pärast? Ma mõtlen, kodukassid.

—————————————————————

PS. head ööd ;)

Hele, 2005-10-10 00:35:02

levi, Heelium, 2005-10-10 00:28:52
Paljud hädad algavadki sellest, et inimene kipub esmaste vajaduste pikaajalise rahuldatuse korral leidma uusi ‘vajadusi’ või/ja unustama varasemaid (ekstreem)kogemusi.

Ma arvan, et see inimese omadus pole hädade algpõhjus, vaid kasulik kohastumus. Enamasti.

***