Droogid

« Tagasi artikli juurde    Artiklile on 1186 kommentaari.

Heelium, jälgija, 2005-10-05 16:53:10

Pildi alal hoidmine on hoopis raskem kunsttükk kui selle vahetamine.

Tänan! :) Pole seda väidet sellisel kujul teadvustanud :)

Heelium, levi, 2005-10-05 16:56:42

Ausalt öelda ei saa ma aru, mida siin üldse tahetakse rääkida ja mis mõttega.

Üks võimalik mudel, mille abil saab kirjeldada teatavat nähtust, mida paljudel inimestel paljudel juhtudel esineb.

Kommentaarides on arutelu suht lai ja mulle tundub, et inimesed, keda enda teadvusega mängimine - selle arendamine, laiali lammutamine ja uuesti (õigesti) kokku panemine huvitab, neil võib siin huvitav olla.

Samas võib see kokku panemine olla palju keerukam, kui arvuti uuesti kokku panemine ...ja teadvusega on veel see lugu, et see peab elementaarse funktsionaalsuse lahtivõetud olukorras säilitama.

Ja see on kindlasti teema, mida arutada — ps. sinu ja nipitiri mõtted rääkida droogivälistest seisundimuutustest on minu arvates ja vähemalt minu jaoks kindlasti samuti teretulnud teema, sest vägagi seotud muudega siin :)

levi, KolmaPäev, 2005-10-05 17:00:24

Tegelikult võib maa meie all teha muidki trikke ka lihtsa väsimuse korral ja tasakaalutu seisund põhjustab ikka hirme.

Väsimuse korral ei ole seda tähele pannud, v.a. vbl väikseid kordinatsiooni või keskendumise probleeme.

A selle ‘maa trikitamise’ juurde tagasi tulles tahaksin sellele värgile lisada veel seda, et olen kogenud ka seda kuidas maa hakkab reaalselt alt ära kaduma...hakkas pöörama nagu kaldu, ja nagu tahtis keerlema hakata. Hirm on jällegi see, mis selle asja tavaliselt katkestab ja kõik kogu kriivaminek jne kaob. Hirmul on siin teatav roll küll. Kuis siis muidu saakski, igal asjal oma eesmärk.

/see niisama, tuli lihtsalt meelde

jälgija, 2005-10-05 17:02:04

Minu arust, Heelium, “tüüris” KolmaPäev jutu laksu-teema veel ühele tahule, mis sinu artiklis nagu rohkem kõrvaliseks kippus jääma - laks mitte ainult ei võimenda vaimu, laks ka väärastab vaimu.

......

Mulle tundub, et laks ei võimenda ega väärasta midagi, ta päästab valla selle mis olemas on ja laseb ajul vabalt seoseid luua, ilma tavamaailma piiranguteta.

ega geniaalsed mõtted tule ka kusagilt üliteadvusest, vaid teatud olukorras, kasvõi laksu all või unes suudame teadaolevaid asju ootamatutes seostes kokku panna, alateadvusest ujub välja teadvustamata emotsioone, pilte ja mõtteid.

Aga tripid kui Ülima Tõe leidmise vahend on umbes sama hea kui oma nina kaevamine lootuses sealt kulda leida ;-)

Olen isegi banaani ja banaanikoore taolisi lugusid üle elanud, kus hämarolekus geniaalne ja hirmsa jõupingutusega tavateadvusse kaasa toodud Ülim Lahendus on osutunud absoluutseks lolluseks... aga moondunud teadvusseisundis tundus see üliandeka lahendusena.

Niiet innuka trippimise asemel on kasulik õppida oma teadvust keskendama ja mõtteid kontrollima, see on hulka kasulikum. Vaikuses tekib samamoodi seoseid, kuid need on tunduvalt kvaliteetsemad kui tripi kaleidoskoobist leitud geniaalsused.

levi, 2005-10-05 17:03:57

täpsemalt, jutt käib ruumist, mis hakkab kriiva kiskuma ja kalduma, ära kaduma koos põrandaga.

:-)

levi, 2005-10-05 17:08:46

aga moondunud teadvusseisundis tundus see üliandeka lahendusena.

Nii on. Tean seda küll mitte tripi (sest ma ei tea mida se tähendab ja mis see tegelt on), kuid tugeva joobe abil. Kõik, s.t. idee, tundub kui viimase peal selge olevat, a kui kaineks saad, siis meenutad ja.... lausa häbene või kõrvad otsast.

:-)))

b-b, 2005-10-05 17:18:32

Vahel jälle pole isegi joovet vaja..
.. kunagi on olnud selline kogemus. Olin yhes Eestimaa rabas, piisavalt suures rabas, täiesti yksi ja eemal inimestest ja mitmeid päevi juba /olgu ka märgitud, et mingeid moblasid tol ajal veel pold/. Siis yhel hetkel märkasin, et mu kell on seisma jäänud, patarei tyhi. Ylejäänud päevad olid päris huvitavad, igasugune ajataju kadus, niipalju muidugi valguse järele sain aru, mil öö, mil päev. Lõpuks tekkis täiesti iselaadne vabadus. Nn meie igapäevane reaalsus ripub tegelt muude asjade kõrval häbematul kombel kellast, siis sain aru. Ja millestki veel :)
Proovige ise järgi, olen kehv kirjeldama.

Heelium, levi, 2005-10-05 17:27:50

niisama maa trikkide kohta...

..ühe korra (ka mitte “joobeseisundis”) kõndisin ja tekkis üsna lõbus tunne, et ülemisel-alumisel-külgsuunal pole nagu mingit vahet ..st. mitte, et ma poleks gravitatsiooni tundnud, aga lihtsalt selline tunne, natuke nagu oleks mingi kärbes mööda seina üles kõndimas või pea alaspidi vms. aga selles mõttes midagi muud, et üldse ei olnud enam sellist tavaolukorra selget eristust, et maa gravitatsioonikese oleks mingi ülim suund, mille järgi kõik muud suunad paika tuleb panna ..st. nagu selline tunne, nagu oleks maa tasapind, millel on üks eelissuund — alumine, mis nagu tavaliselt kipub olema, puudus.

Varem olen ma lapsena vahest harjutuse mõttes kõndides kujutand võimalikult hästi ette, et mitte mina ei kõnni maa peal, vaid veeretan enda jalgadel all maad (relatiivselt — galilei relatiivsus siinkohal — pole sellel erilist vahet, aga tunne on üsna erinev ja kõndimine omandab mingi teistsuguse kvaliteedi ja sujuvuse).

nipitiri, 2005-10-05 17:30:27

kärbes gloobuse peal... :)

jälgija, 2005-10-05 17:39:30

Varem olen ma lapsena vahest harjutuse mõttes kõndides kujutand võimalikult hästi ette, et mitte mina ei kõnni maa peal, vaid veeretan enda jalgadel all maad

......

Minul oli täpselt sama asi. Nii kõndides, jalgrattaga sõites kui bussi/rongiga sõites kujutasin ajuti ette, et mina seisan ja maa liigub.

Üsna kentsakas tajunihe tekkis :-)

jälgija, 2005-10-05 17:43:53

Ylejäänud päevad olid päris huvitavad, igasugune ajataju kadus, niipalju muidugi valguse järele sain aru, mil öö, mil päev. Lõpuks tekkis täiesti iselaadne vabadus. Nn meie igapäevane reaalsus ripub tegelt muude asjade kõrval häbematul kombel kellast, siis sain aru. Ja millestki veel :)

......

Üsna loomulik asi. Me tajume ju mitte maailma, vaid maailma kirjeldust. Ja aeg koos kellaga on üks selle tuttava kirjelduse “raami” osadest. Võta aeg ära ja kirjeldus hakkab laiali vajuma...

Hele, 2005-10-05 17:56:21

Veel üks tajunihutamise tehnika - kui Kuu paistab, püüda teda näha ruumilisena, st. ühelt poolt valgustatud kerana, mitte tasapinnalise ringi ega sirbina. Kui see õnnestub, siis ka Maa kerakujulisust näha ja tunnetada... lõpuks tekib täiega tunne, et oled kosmoses, mida me ju tegelikult kogu aeg olemegi. (Hoiatus: võib tekkida kerge irratsionaalne hirm maakera pealt alla kukkuda :)

Tegelt polegi see tunne ju tajunihe, vaid hoopis harjumuspärase tajunihke mahavõtmine.

b-b, 2005-10-05 18:02:32

Hoiatus: võib tekkida kerge irratsionaalne hirm maakera pealt alla kukkuda

V-o peaks siis seda harjutust tegema pea peal seistes ja kätega kõvasti millegi kylge (puujuurikad jms) klammerdudes :)

jälgija, 2005-10-05 18:06:20

lõpuks tekib täiega tunne, et oled kosmoses, mida me ju tegelikult kogu aeg olemegi

....

Kõige lihtsam seda tunnet kätte saada on talveööl selili lumehanges lebada ja tähistaevasse vaadata. Üsna kiirelt hakkad tundma, mida kosmos tegelt tähendab.

.....
V-o peaks siis seda harjutust tegema pea peal seistes ja
.....

nooh, kui mõnda aega pea peal seista, siis hakkad üht kui teist kogema :-)

jälgija, 2005-10-05 18:08:25

Igat masti “tehnikatega” tegelemine kipub pahatihti omaette eesmärgiks saama.

Sõrme ja kuu värk, ju nõu.

nipitiri, b-b, 2005-10-05 18:14:49

puu on tõesti hea mõte... :)
*
oled lugenud “Siil udus” autori Sergei Kozlovi muinasjuttu “Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid”?
päästsid Hundi, päästsid ka maakera...
sidusid nööriga tamme kokku...
*
üks pöörasematest analüüsidest, mida lugenud olen:
http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/ruus.htm
aga juttu ennast ma internetist ei leidnud...

Mooz, 2005-10-05 18:17:19

laks mitte ainult ei võimenda vaimu, laks ka väärastab vaimu.

Prooviks võrdluseks võtta audio (või ka raadiosageduslike signaalide) võimendamise.
Selle kohta võib väita:

- signaali võimendades võimenduvad ka signaali vead, mis kodeerimisel või ülekandel tekkinud.
See toimub enam-vähem proportsionaalselt, seega on suht väheoluline. Kuid praktikas tuleb mängu inimese kuulmise ebaühtlus - kui enne võimendamist jäid moonutused allapoole kuulmisläve ja filtreeriti välja, siis suurema võimenduse juures hakkavad nad juba subjektiivselt häirima.

- võimendi lisab paratamatult omapoolseid moonutusi.

- moonutuste iseloom võimendi väljundis sõltub ka signaali iseloomust. Näiteks, kui võimendi on aeglase reaktsiooniga, siis moonutab ta kiirelt muutuvat signaali rohkem kui aeglast.

- kui võimendi töötab maksimumkoormusel, suurenevad moonutused drastiliselt. Võimendi võib genereerima hakata või muul moel “lolliks minna”.

Need efektid on probleemiks juba kõige lihtsama praktilise mudeli juures - seade, mis püüab väljundis saavutada täpselt sama kujuga signaali kui sisendisse tuli, ainult suurema amplituudiga.

Aga kui seadme funktsioon on keerulisem?
Kui lisame juurde mikseri, siis tulevad väljundsignaali juures arvesse ka erinevate signaalide liitumisel tekkivad interferentsinähud. Ekvalaiseri lisamisel saame signaali eri sagedusega komponente eraldi võimendada või summutada.
Sellise süsteemi keerukusaste pole kah kõige hullem, hi-fi audiosüsteeme on ehitatud juba aastakümneid ja neis esinevate moonutuste mõõtmine-arvutamine-prognoosimine-kõrvaldamine on inseneridel täitsa hästi käpas.

Kui nüüd vaadelda inimese psüühikas toimuvat signaalitöötluse mätta otsast, siis võib väita, et süsteem on ülimalt keerukas ning süsteemi modelleerimine käib inimesele selgelt üle jõu. Ka parimaid meetodeid ja tehnikat kasutades.

Mis siis tegelikult juhtub, kui me natuke “nuppe krutime” ja üritame signaale võimendada?
Kas võimenduvad kõik signaalid või mingi osa neist?
Missugused moonutused kaasnevad?
Kui suur on võimsusevaru, kus on piirid?
Millised kõrvalnähud võivad tekkida piirideni jõudes?
And last, but not least...
Millal juhtmed kokku sulavad?

Heelium, uitmõtteid.., 2005-10-05 18:22:16

(ja vastus jälgijale)

Igat masti “tehnikatega” tegelemine kipub pahatihti omaette eesmärgiks saama.

Tehnikad jah ..tegelikult hea psühholoogiline lähenemine on neid mänguna võtta. Kui erinevaid asju, igasugust füüsikat-filosoofiat-usku, aga ka igapäevast inimtegevust mänguna võtta, just selles tähenduses, nagu kõik(?) neid asju kunagi mänguna võtnud on, siis ...sellest sõnast saab vabadust ammutada ja see maandab palju riske, mida erinevad kultused kipuvad kaasa tooma :)

PS. lapsepõlves on mäng ikka väga tõsine asi ;)

Hele

Jah, maakera ja kuu kerana tajumine tuleb kasuks ..ma olen ka unistanud kujutleda neid veel õiges suuruses ja õigetes kaugustevahekordades.

Samas, kui arvestada — ruumi ei ole olemas. On osakeste liikumine ja omavahelised sidemed, mille dünaamikat matemaatiline ruum hästi kirjeldab, vähemalt mõni, aga füüsikalist ruumi kui niisugust ei ole — see matemaatiline konstruktsioon on lihtsalt erinevate seoste, “asukoha” ja “kõveruse” jms. kirjeldamist lihtsustav mudel.

St. näiteks on olemas erinevad väljad, mis levivad erinevalt — kui vaadata ruumi nii, et jälgida elektronide liikumist ja kujutleda, et elektriliselt kõige rohkem seotud asjad on üksteise “lähedal”, siis tekib hoopis teine kõverus, kui siis, kui võtta aluseks gravitatsioon ...kui vaadelda informatsiooni üle kandumist ja luua “teadvusruum”, tekivad üldse mingid eriti hullud ussiaugud ja muu selline. Ma ise olen ühel ja teisel juhul proovinud enda psüühikat nii häälestada, et ruumi kui niisugust otseselt ei oleks — ja ma arvan, et suht lihtsate võrranditega võib nii suure hulga ruumikujutluste sisulist paikapidavust näidata, nagu nt. mõni füüsikateooria kirjeldab mingeid n-mõõtmelisi ruume, kus n>10. Samuti on mul viimasel ajal tõsine tahtmine proovida harjutust, kus ma väga reaalselt tean, et igasugused asjad, mida ma enda ümber näen, on tegelikult mu enda “peas” või antud juhul hinges olev pilt (pigem hinges seetõttu, et pea on selle pildi komponendina tajutav, aga “hing” on miski, mis kogu mu kognitiivse taju hõlmab) — see pilt oleks suht palju realistlikum ja annaks ehk vabaduse kogu seda kujutlusruumi nt. mehhanismide projekteerimisel paremini ära kasutada ...ehkki teise külje pealt — ka kõik need tunded, mis mõne objekti “väljapoole”, mõne “allapoole” jne... paigutavad, on sisuliselt suht põhjendatud ja osaliselt on raske öelda, kas see tunne, mida inimene hea meelega tasapinnalise maa ja alumise eelissuunana kirjeldab, mingist otsast nii vale ongi. See on tglt ülikompleksne küsimus ja kogu selle mänguga tuleb arvestada, et alati peab säilitama selle, et midagi päris otseselt kaduma ei läheks — nagu ka nt. eukleidelis-mehhanitsistliku pildi õppimine muudab kohati võimatuks muid pilte korralikult haarata (on tehtud katseid, et 3-aastased lapsed saavad relatiivsusteooria põhialustest kiiremini aru, kui mehaaniku-newtoni füüsiku haridusega täiskasvanud).

jälgija, 2005-10-05 18:23:06

üks pöörasematest analüüsidest, mida lugenud olen:

.......

Vist oli Pablo Picasso see, kes ütles (mälu järgi):

Kui kohtuvad kunstikriitikud, siis räägivad nad ideedest, kunsti varjatud mõttest, kompositsioonist, kontseptsioonidest, sellest, mida kunstnik maalides öelda tahtis.

Kui kunstnikud kohtuvad, siis räägivad nad sellest, kust saab odavat tärpentini osta.

KolmaPäev, Heelium, 2005-10-05 18:35:51

Kui Sinu kogemused ja järeldused piirduvad Sind ümbritseva reaaleluga (TV ja muu müra ju välja lülitatud), siis saad Sa tähelepanekuid ja järeldusi teha ka vaid selle materiali alusel, mis Sind reaalis ümbritseb. Statistikaks jääb seda väheks. Ja kokkuvõte nende järelduste alusel annab tõenäoliselt väära pildi valdkonnast, milles Sinust eemalolev maailm pakub miljoneid pisivariante ja tuhandeid ühiseid jooni.
Erand, kui sa just sellel erialal ei tööta.

Homme on neljapäev.

***