Demokraatia nadisus

ehk
Kiituseks Mihkel Mutile, ent...

Kirjatüki ajendiks on mullusuvine mõtisklus ühe demokraatia-alase heietuse peale meie kultuurilehes. Ja tõesti – miks mitte möönda tunnustavalt ja heakskiitvalt hüva artikli esitamist meie kultuurilehes? Kõne all on M. Muti möödunud aasta 2. juulil meie kultuurilehes „Sirp“ üllitatud lühiheietus demokraatia teemal. Mõistan lugejas kohe tärkavat imestust – miks pruugin kultuurilehes ilmunud artiklile vastamiseks netifoorumi ruumi? Vastan: kultuurileht ise ei pea vist eriti heaks tooniks lugejatele võimaluse andmist keskusteluks ilmunud artiklite teemal ning teiseks, tundub, et „Sirbi“ kirjutajaskond on üsna jäigalt tsunftilaadselt paika pandud.

Sellegipoolest oli küsimuse asetus Mihkel Mutil hüva, sest demokraatiast kõneldes on meie ühiskonnas küpsenud täielik lapsehaigus – see on justkui fenomen, mida tuleb kramplikult aina kiita ja mille ümber ringtantsu hüpelda, andmata seejuures ainumastki võimalust kahelda fenomeni otstarbekuses, headuses ja tarvilikkuses. Sõnaga – tunnetan globaalset demokraatia-alast haiguse olemasolu, mistap püüangi alustada diagnoosimist.

M. Muti puhul hindan just teema valikut, sest varakapitalistlikus ja vaimupoolelt tugevasti ebardlikkuse poole kreenis Eestis on demokraatiast sõnavõtmine üldiselt olnud ju taunitav. Kui pole tegu igapäevase sõnavahuga ja arutu mõminaga teemal „oi, kui hää on demokraatia; meil ja mujal“. Väga haruldased on aga analüüsivad seisukohavõtud demokraatia oletatavatest heakülgedest või ka ammutuntud puudustest.

Arvan, et see pisuke silmakirjalikkus Eesti avalikkuses ajendaski lugupeetud Mihkel Mutti sõna võtma sel delikaatsel teemal, ning tegema seda mõningas mõttes isegi vastukarva hosiannahüüdjate ootusile.

M. Mutt esitab mitmeidki tõsiseid arutlusi, millede vektor osutab selgelt ühte suunda: demokraatia ei ole võluvits ega elamise automaatne õnnehunnik. Nii et üle hõiselda selle poliitilise korra vormist ei oleks sobilik. Artikli eelviimases absatsis sisaldub kenasti antud muinasjutulik lõpumoraal – ärge võtke soovitavat tegelikkuse pähe; demokraatia ei ole sulnis mõisahärra. Nii ongi...

Paraku jääb minu meelest sest kirjatükist väheseks. Ärgitamine on tore ja lustlik, kuid selgitamata on jäänud - miks nii? Ja kuis edasi? Seda austatud literaat ei paku. Küllap teab, ent on targu vait – milleks oma ametipostile üleliigset ja kurikavalat tähelepanu tõmmata? Mina saan oma lihtkodaniku positsioonilt aga teha nii ühte kui teist, so püüda selgitada, miks demokraatia on nigel asi, miks ta ei ole Eestis kohandunud ega peakski kohanduma, ning ka – mida siis teha? Üritan neile küsimustele vastust anda.

Esimese tööhüpoteesina esitaksin väite, et Eesti ei ole kuigivõrd tõsiseltvõetav riik, vaid riigikest mängiv halvatasemeline isetegevuslik komöödiateater. Žanriks selles läbuteatris on selgeltpiiritletud farss.

Esitatud väitega pälvisin kindlasti usintruu riigikodaniku pahameele – no kuis nii võib? Võib küll, arvan ma. Enamgi veel – nii peabki. Me olemegi kohustatud kriitiliselt käsitlema oma elu-olu, poliitikat ja kultuuri, sotsiaalset turvatunnet ja kindlustatust, so kõike, mis määrab meie ja tulevpõlvede elukvaliteedi. Sestap ka ärgitan lugejat haakuma Eesti tänase elu valupunktide käsitlemisega, lootuses, et ühtäkki avaneb tee arukusele ja kultuursusele ka meie ühiskonnas. Rääkimata kõlbelisusest ja kõlblusest, ent seda eeldada-oletada-nõuda oleks lähiaastakümnetel liiast. Liiga palju on meile pealekukkunud varakapitalism suutnud ära murendada ja lörtsida sedagi kõlbluskihti, mis ühiskonnas oli 30-40-50-60 aastat varem. Kahjuks ei osanud keegi Eestis – nii kuis Läänes mõnedkümned aastat varemgi - oodata säärast kultuurituse vohamist vaimuelus või sotsiaalseid hädasid ja vaesust koos võimurite ülbusega muiduelus. Meenutan Eric Hobsbawmi: „keegi ei osanud 1970. aastal oodata ja mõistagi mitte kavandada sellist tulevikku. 1990. aastate alguseks oli turvatunde kadumine ning vimm hakanud levima isegi enamikus kõige rikkamates riikides“. Mis siis rääkida kehvakese, kuid eneseupitusliku Eesti kohta?

M. Mutt viitab oma artiklis W. Churchilli kurikuulsale määratlusele ning oletab, et küllap vanahärra soovis rõhutada seda, et demokraatia on väga ja väga suurte puudustega. Küllap minagi nõustun selle oletusega. Vaadelgem pisut lähemalt demokraatia teket ja olemust.

Vana-Kreeka leiutis, nojah. Reservatsioonidega mööndus, arvestades läänelikku upsakat püüdlust pookida kõik enam-vähem arvestuslikumad leiutised-avastused automaatselt valge inimese mõtte- ja käetöö külge. Kuid mulle näib, et aegade jooksul on demokraatiast välja voolitud üks näotu puuslik, koll või paharet, mis M. Muti terase tähelepaneku järgi omandanud väliselt heategija kuju. „Toitev ema“ on klassikaliselt tugev metafoor ja M. Muti hoiatus, et „demokraatia pole toitev ema“ seda ehmatavam. Ometigi võiksime aduda, et juba antiiksed isemõtlejad Kreekas andsid üsnagi karmi hinnangu sellele tänaseks võluvitsa staatusesse tõstetud sõnale.

Küllap meenub ju kõigile, kes vähekegi nuusutanud Vana-Kreeka mõtlemise lugu, et selle klassikalisel ajastul vaheldusid nii reaalsed ühiskonnavormid kui ka arusaamad nendest üsnagi käbedalt. Kuid maailm on harjumuspäraselt võtnud omaks kummardada suurmeeste varjusid, mistõttu ka käsiteldavas küsimuses pole suudetud hüpata üle suurimatest suurima – Aristotelese – mõttepärandi. Tema oli see mees, kes 4. sajandi teiseks pooleks e.m.a. analüüsis ja üldistas kogu seni Kreekas ja mujalgi eksisteerinud ühiskonnavorme (uurijate arvates koostas ta 158 kreeka riigi ajaloo) ning nende peegeldused filosoofias ja andis seejärel üheselt mõistetava järelduse. Aristotelese riigiõpetus oli helleenide poliitilise kogemuse grandioosne üldistus. Ta läks edasi Platoni formuleeritud ühiskonnakordade järgnevuse tõigast ning mõtiskledes „Poliitikas“ ühiskonnakordade muutuste põhjuste üle, määras kindlaks, miks üks vorm jääb teisele alla. Ta oli veendunud, et mitte ükski ühiskonnakord ei suuda inimest täielikult rahuldada ja et rahuolematus ajab inimesi lõppematus tsüklis üht vormi teisega asendama. Meeles pidades mõttegigandi rangust ja täpset nõudlikkust asjade selgitamisel, pole imeks panna, et ka ühiskonnakorralduses ei saanud ta jääda rahule tema meelest kehvade või sootuks vigaste vormidega.

Reastades ühiskonnavorme sobilikkuse ja otstarbekuse järgi, ei leidunud demokraatiale ses jadas kas headuse või stabiilsuse poolest erilist sümpaatset kohta. Nii nagu õpetaja Platon, leidis ka Aristoteles, et demokraatia kipub türanniale alla jääma.

Oot-oot, hüüatab nüüd lugeja. No mida veel? Hakatakse pühimast pühima kallale? Ent enne kui lasta emotsioonidel rõkata, vaatleksime veidi argumentatsiooni.

On teada, et suurmees arvas ühtviisi pahasti „väga jõukatest“ ja „väga vaestest“ inimestest. Siinkohal ei sobi pikemalt peatuda Aristotelese riigiteoorial, küll tasub sel kohal peatuda mõtisklusteks. Kui Kreekas oli tollal täheldatav väga rikaste inimeste „loomuvastane varandusehankimise viis“, siis taiplik lugeja oskab tõmmata siin paralleele ka värske varakapitalistliku sulimajandusega Eestis ning tõdeda, et kasvõi ajakirjanduses täheldatu foonil võib tõdeda, et rikkaks saamine on meil üldiselt kõlblusväline protsess. „Poliitikast“: „Pannes kõik liigse isikliku kasu teenistusse, tallavad rikkad inimesed jalge alla ühiskondlikke traditsioone ja seadusi, muutudes jõhkardeiks ja suurlurjuseiks. Püüdes võimule, ei oska nad ise alluda, tekitades sellega ääretut kahju rahulikule riigielule. Peaaegu kõik nad on kõrgid ja ülbed, kalduvad toredusse ja hooplemisse“.

No jumala tõsi – see jutt käib üpris täpselt paljude meie võimurite kohta, kes hooplevad küll oma autodega, ülbitsevad valijaskonnaga ega oska alluda ei seadusile, veel vähem aga ühiskondlikule moraalile. Kuid jätkem Aristotelese teooria meeldetuletamise heatahtlikule lugejale ning piirdugem tema esitatud ühiskonnavormide reastusega, milles leiame huvipakkuva tõdemusena, et:

Õiglased (vooruslikud) riigivormid on:
(1) monarhia;
(2) aristokraatia;
(3) vabariik.

Ebaõiglased (voorusetud) riigivormid

(1) türannia;
(2) oligarhia;
(3) demokraatiaväheväärtusliku, madala ehk voorusetu massi vägivallavalitsus (diktatuur). Seal ei saa kuidagi kehtivusele pääseda arukuse (mõistuse) kaine ja vooruslik hääl, massi ei ohjelda enam miski ning tekib anarhia.

Tõdegem, et Aristoteles ei ole ainus väljapaistev mõtleja, kes möönis demokraatia nigelust, pärast teda on aegade vältel kord siin, kord seal kerkinud mõttemehi, kes samahästi taunivad või vastustavad seda riigikorralduse vormi. Põhjendatud vastuväiteid demokraatiale leiab lugeja mõned aastad tagasi eesti keeleski ilmunud Eric Hobsbawmi teosest „Äärmuste ajastu“; sedasama on möönnud Francis Fukuyama, kes ka vähe aega tagasi käis meie intelligentsi harimas. Kuid ma ei kavatse suurte õpetlaste arutlusil enam peatuda, vaid lisaksin omapoolsed arusaamad demokraatia viletsusest (ja mõttetusest) tänapäeva Eestis.

Alustaksin väitega, et demokraatlik riik on loomuldasa asjaarmastajalike võhikute teostatav võim, millel just nimelt sest asjaolust tingituna ei saagi olla ei kodanikkonda rahuldavaid tulemusi ega perspektiive. Näitlikustagem väidet Eesti tegelikkusega: on äärmiselt nukker tõdeda, et peaaegu mitte ükski Eesti võimuritest – ei riigikogulased, ei ministrid ega muud avaliku sektori tähtsad tegelased – ei ole ette valmistatud ega valmistunud juhirollideks. Vohab sellealane harimatus, küündimatus ning sest tulenev matslikkus. Miks küll lubab see kiidetud demokraatia võimu ligi diletante, kes pole ealeski õppinud, mida saab juhtida ja kuidas peaks juhtima?

Eelnevaga seonduvaks puuduseks nimetaksin süsteemitust ja põhimõttelagedust võimurite tipp-kohtade komplekteerimisel. Meie riigikeses puudub täielikult ministrite selekteerimise süsteem. Arvan, et senine juhuslikkuse ja isikliku ustavuse-meeldivuse printsiip on tingitud sestsamast harimatusest, aga ka riikluse seadusandliku baasi nõrkusest. Asjaarmastajate peaministrite ja ministrite arutu sebimine riigimaastikul on tekitanud loogilise olukorra, mis tundub kõige koletuslikuma resultaadina me kesisest riigimängimisest. Täpselt nagu laste liivakastis, tegelikult märksa nõmedamalt, toimub juhtimise-valitsemise illusoorne mängimine, sest meie riigis puudub täielikult võimurite vastutus. Ei riigikogulased, ei ministrid, ei muud ametimehed (kaasa arvatud president) ei vastuta mitte millegi eest mitte kuidagi ega mitte millegagi! Tajun siinkohal lugejate ja poliitikute vastuhüüdeid – „aga poliitiline vastutus?“. Nojah, selle hüüdlausega kaugele ei sõua, sest see on sõnarisuline tühivormel. Mõelgem, kulla lugejad, mille üle ja kuidas, millega vastutab pagar, põlluharija, trammijuht, treial või poemüüja? Mõelgem ning adugem: igal ühel meist on vägagi konkreetne vastutus oma töö tulemuste eest, mis tähendab ka seda, et vastutusel on ka konkreetne määr ja mõõt ja tasu. Ent meie isehakanud võimuiharad riigikogulased? Kuidas, mille eest, kuidas?

Vastutus on selges seoses ametialase pädevusega. Seda aga pole, kuna Eesti Vabariigis puudub juhtide ametialane haridussüsteem. Meenutades lugupeetud Ü. Vooglaidu, märgiksin, et meie üldharidussüsteemi võiksime lugeda heaks; kutseharidust vaevu rahuldavaks, ent mida pole üldse – see on ametialane tippharidus. Ning säärase puudulikkuse tulemuseks ongi eespool kirjeldatu. Riigis võimutsevad isehakanud juhikesed, selles ühiskonnale olulises valdkonnas täiesti koolitamata, harimatud amatöörid. Kas lugupeetud lugeja viiks oma kingad parandada soss-sepale? Või istuks väljaõppimata hambaarsti toolile, kui vaja ravida hambaid? Või kes teist söandaks istuda lennukisse lennuks muudele maadele, kui piloodiks isehakanud karjatsura? Ega vist mitte... Ent miks me usaldame ühiskonnale äärmiselt tähtsa küsimuse – sootsiumis kulgevate protsesside juhtimise – võhikute kätte?

Kus oleks asjaloo parandus? Pakun välja paar mõtet, mõni neist radikaalsem, mõni leebem. Viimaste hulgas mainiksin vajadust enamaks avalikustamiseks järjekordsete suurvalimiste eel. Iga erakond peaks avalikuks tegema omapoolsed ministrikandidaadid juba mitu-mitu kuud enne valimisi, et ka rahvas võiks vaagida nende valmidust. Ei hakka siin kohal mõtlemagi vastuargumentidele a la „rahvas on loll“, „rahvas on lumpen“; „oleme ise targad ja teame, keda ja kuhu“ jne. Oleme selliseid ülbesõnu kuulnud küll R. Lepiksonilt, küll R. Langilt, küll L. Meriltki ning ega säärane arrogants ei tee au kellelgi neist mehikestest. Hüva, ent jätkakem...

Erakondade poolt esitatud ministrikandidaadid peaksid seejärel läbima kohustusliku juhtimisalase kiirkursuse, mille vältel nad õpiksid hoomama, mis on üldse juhitav, kuidas reguleerida protsesse, kuidas analüüsida protsessiseisundeid jmt. See õppeaine ei ole raske, liiatigi on meil Eestis olemas suurepärane eestvedaja Ülo Vooglaiu näol. Paraku, nagu teame, olid ka tema tarkmehe ponnistused nõrgad nii mitmegi valitsuse võimurite upsakuse ja eneseimetluse vastu.

Mainitud kursused lõpeksid eksami sooritamisega. Kes saab head hinded, see las proovib kandideerida. Kes aga mitte, see lüüakse auti – ei peaks olema kohti ministritele, kes ei jaga ei ööd ega mütsi, nagu tänapäeval öeldakse, ei riigist, ei juhtimisest, ei valitsemisest, ei haldamisest. Nii et leninlik printsiip ausse: „Õppida! Õppida! Õppida!“

Lõpetuseks lubatud paar ketserlikku ja radikaalsemat ettepanekut. Need sisaldavad mitut „ei’d“, ja järgmisi: ei – erakondadele; ei – Riigikogule, ei – ministritele, ei – presidendi ja peaministri institutsioonile; ei – sõjardlikule mõtlemisele nii Toompeal, Kadriorus kui ka „allpool“. Kuhu säärane eitamine viib? Loomulikult ja loogiliselt demokraatia eitamisele. Pole meil vaja sellist riigimängimist, kus riigikogu-lapsukesed kekutavad oma liivakastis, teeseldes riigijuhtimist, omamata selleks ei teadmisi, kogemust ega vastutust. Sestap tõsine hüüatus arukale lugejale: lõpetagem see jant nimega „demokraatiline Eesti“ ning asugem tõsise ja asjaliku riigi manu, mille kontuurjooned tõmbaksin järgmisena:

Riigivormiks – valgustatud monarhia. Ärgu see „monarhia“ nüüd nii väga heidutagu; pean siin silmas nimelt persooni, kes koondab enda kätesse nii riigipea, valitsusjuhi kui ka riigikogu spiikri senised volid ja suvad. Nimeks paneksime sellele ametikohale „Riigivanem“. Tuleb tuttav ette, jah? Kuid lisaksin, et too monarhiline alge peaks olema karismaatiline, tõeliselt valgustatud ja aateline inimene. Ent tajun ka skeptikute vastukoori: kust me võtame säärase hüvamehe, -naise? Vastan hiina võitluskunstide ajaloost pärineva mõtteteraga: „Kui õpilane valmis, küll õpetaja leidub“. Me ei ole teps nii mannetu rahvas, et ei leiaks üht väärt ja väärikat inimest, kelle kätte usaldada saatus. Õigemini – jutt käib veel kümnest-kahekümnest tarkpeast, kõlbelisest ja õilishingelisest inimesest, kes Riigivanema nõunikena toimetaksid sulnide ja arukate nõuannete kaasabil riigielu edendamist. Ja kogu lugu. Ei senist hapunaljakat nõmekogu, mis viskleb vaid omaenda saamatuse ja rahva põlgus-põlastuse käes. Ei poliitikamängimist ega erakonnakomejante. Ei presidendi ametit, kes ju tänases Eestis tõesti ei vastuta mitte millegi eest ega mitte kuidagi. Mäletame ju küll neid L. Meri fopaasi riigipeana: küll rikkus seadusi, küll ülbitses ajakirjanikega, küll käitus labaselt võõramaa suurmeestega (ka naistega – Vene asepeaministri käperdamine telepubliku silme all jne.). Arvan, et me ei vaja selliseid mängupresidente sellises farsis, mida nii kõlavalt nimetame Eesti Vabariigiks. Eesti väärib enamat kui pelgalt komejanti, enamat kui senist kurbloolist asjaarmastajate teatrimängu.

Vaat’ selliseid mõtteid ärgitas avaldama Mihkel Muti tänuväärne provokatsioon. Aitäh talle, aitäh lugejale. Mõelgem demokraatia viletsuse peale. Ja ärgem hakakem halisema – aga teised maad, aga teised kombed? Me ei pea ilmtingimata kordama teiste väärõpetusi ega ebapraktikat. No vaadake, kuhu põrgusse on maailma viinud see flirtimine demokraatiaga?

Priit Kelder, 2005-03-07

Artiklile on 184 kommentaari. Loe kommentaare »

***