Defitsiidist

foto: nickobecRivaliteedi sütitajaks on alati see, et millegi tahtjaid on enam kui tahetavat. Olgu tegu siis materiaalse väärtuse, prestiiži või auga. Miks ka mitte teise inimesega! Üheks võimaluseks seda probleemi lahendada on järjekord. Järjekord paigutab inimesed kronoloogilisse järgnevusse selle saamiseks, mida nad tahavad. Järjekorra ilmseks puuduseks on, et vahel võib see miski enne otsa saada kui järjekorras seisvad inimesed. Nõukogude aega võib vabalt nimetada järjekorrakultuuriks. Üks nõukaaegne anekdoot räägib sellest, et kõikides poodides oli tühjad riiulid, välja arvatud riiulipoes, seal polnud isegi riiuleid! Pea iga asja, peale raha, oli vähem kui selle tahtjaid. Igal juhul on kapitalimaailmas defitsiiti vähem kui nõukogude ajal. Või õigupoolest on kõigi muude asjade defitsiit asendatud ühe peamise, raha defitsiidiga. Kui ma 1989-ndal aastal esmakordselt välismaal, Soomes ja Rootsis käisin, hämmastas mind kõige enam see, et järjekordi nägin ma üksnes sularahaautomaatide taga! Nüüd oleme me ise ka sarnases olukorras. Oh häda, kuhu seista siis, kui sularaha automaadist otsa saab?

Ometi ei ole ka järjekorras seismine absoluutne ja parim lahendus. Tundub, et järjekorra moodustamise kronoloogiline kord, „kes ees, see mees“, ei olegi nii universaalne, kui esmapilgul paistab. Ka järjekorda pannakse kohti kinni ja võetakse inimesi vahele või hõigatakse sõbrale: „kuule võta mulle ka üks kohvi ära“! Järjekorras tuleb välja, kas me suhtume enda ees ja taga seisjasse kui kolleegi või konkurenti. Just seal leiab sageli aset fenomen, et sõbralik eesseisja muutub sel hetkel, kui ta just sinu nina eest maapoe viimase kartulisalati ära ostab, vastikuks ahnepäitsiks. Võimalik, et just samamoodi suhtub meisse meie taga seisja. Meie rohkete eranditega
järjekorrakultuur tundub tänini osaliselt nõukaajast pärinevat.

Mõnel maal seistakse ka järjekorras erineva sisemise loogika alusel. Näiteks moodustavad Venemaal järjekorras seisjad üsna kiiresti ühise, teenindajale vastanduva inimkoosluse, mis on kergesti süttiv ja mõnel juhul sellesama teenindaja suhtes isegi agressiivne. Just järjekorrast on sealmail nii mõnigi tubli mäss või koguni väike revolutsioon alguse saanud. Inglismaal seistavat aga isegi autobussipeatustes järjekorras. Ilmselt annab see esimesele peatusesse saabujale kompensatsiooniks ajakaotuse eest võimaluse
endale parem koht valida.

Ka poliitikasse sobib järjekorra mõiste hästi. Poliitilised parteid tükkis oma liidritega on nagu külapoisid, kes ootavad iseehitatud hüpeka juures oma võimalust tüdrukutele näidata, kui kanged mehed nad on ja kui ilusti nad, kas siis „peakat panevad“ või „suuska hüppavad“. Ja tüdrukud on nagu elektoraat, kes meeldivuse alusel neidsamu poliitikuid järjekorda sätib. Teiseks võimaluseks piiratud ressursside jagamiseks on võitlus. Võitluse lihtsaks reegliks on, et „winner takes it all“, võitja saab kõik. Näiteks või tänases majanduses eksisteeriv vahe rikkaimate ja vaeseimate vahel, mis on suurem kui iial enne inimkonna ajaloos. Uued tehnoloogiad pakuvad uusi ja suuremaid võimalusi seda vahet veelgi suuremaks käristada.

Loomulikult võib võitja peale võitu osutuda suuremeelseks ning oma saaki ka nõrgematega jagada. Tavaliselt saavad aga nõrgemad saagile alles siis jaole, kui tugevaim on oma kõhu täis puukinud. Seesama tundub kehtivat nii toidu kui ka emaste suhtes. Vähe sellest, loomariigis tapab isalõvi tavaliselt teistelt isadelt pärit olevad kutsikad, et alustada otsast uue ja puhtaverelise pärilusliiniga. Lisaboonuseks on sealjuures see, et kutsikate tapmise puhul saab emasega ka varem paarituda kui muidu.

Ka inimeste maailmas leiame me ohtrasti analooge, lugegu me siis keskaja ajalugu või Vana Testamenti. Sealgi tapeti reeglina võimalikud võimupretendendid rivaali suguvõsast, sageli ka oma vennad. Türgi sultanite kohta räägitakse, et kui vanim poeg sultaniks sai, siis tähendas see kohest surnukskägistamist kõigile ta päris- ja poolvendadele. Neid võis aga haaremis üsna palju olla. Kristlus oma monogaamianõudega põhjustas sageli olukorra, kus meessoost printsi ei olnud kusagilt võtta. Henry VIII-l oli poegi mitmetes Inglismaa külades, kahjuks kõik väljaspool abielu sündinud. Kõigis oma viies abielus tal aga poega saada ei õnnestunudki. Siit ka
hädalahendus, naine võimul! Sellega loodi pretsedent, mis Türgis või idamaades olnuks mõeldamatu. Seal oli, nagu öeldud, meespärija küsimus lahendatud tänu haaremile ning printsidefitsiiti ei esinenud. Naisvalitseja lõi aga omakorda pretsedendi naise sobivuse kohta ka kõigisse teistesse ametitesse, seda enam, et naised üldjuhul valitsemisega hästi hakkama said. Näiteks või Henry VIII tütar teisest abielust Elisabeth I, kelle ajal muutus Inglismaa võimsamaks kui iial enne.

Võitlus ei välista järjekorda, vaid vastupidi, annab järjekorrale korra. Selleks korraks ei ole mitte kronoloogiline saabumine vaid koht hierarhias. Ka inimeste maailmas on see sageli samuti kui lõvipraidi juhi ja murtud looma puhul. Inglise töölisromaanidest võime tänini lugeda, kuidas pereema parimad toidupalad mitte lastele vaid mehele, kui pere leivaisale, hoidis.

Kolmandaks võimaluseks defitsiidiprobeemi lahendada on egalitaarsus ehk ürgkommunism, nagu me seda mitmete loodusrahvaste juures kohtame. Kõik jagatakse võrdselt. Selles n.ö. ürgkommunismis on tõeks saanud kommunistlik loosung, „igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi“. Säärase kommunismi pahupooleks on see, et nappide talvevarude puhul teavad vanainimesed ise, millal tuisuga õue minna ja mitte enam tagasi tulla. Teisisõnu ei ole seegi võrdsus absoluutne.

Solidaarsuse mõtte suureks populariseerijaks oli kahtlemata Prantsuse revolutsioon. Ometi kehtis loosung „Vabadus, Võrdsus, Vendlus vaid vastukaaluna aadliseisusele. Loosungi kaks esimest sõna on omavahel karjuvas vastuolus. Kolmas sõna on lihtsalt seksistlik ning sugude võrdsuse ajastusse mittesobiv. Vabadus saab tegelikkuses eksisteerida vaid võimaluste vabadusena ning võrdsus võrdsusena seaduse eest. Vendluse alused igapäevaelus võivad olla erakordselt erinevad. Kuigivõrd on see loosung ometi tänini kogu vasakpoolse ilmavaate lipukirjaks. Head kontrasti pakub meile siinkohal aga Prantsusmaa ise, kus Vichy valitsus asendas need kolm sõna kohe võimule tulles oma kolme märksõnaga: Jumal, Isamaa ja Perekond. Millised märksõnad iseloomustaks kõige paremini tänast Eesti ühiskonda. Kas Raha, Raha, Raha?

On inimesi, kellele elu võistluslikus ühiskonnas lihtsalt ei sobi. On raske öelda, kas ei sobi või ei ole nad lihtsalt oma nišši veel üles leidnud. Lisaks teada-tuntud asotsiaalidele on olemas üha enam ka lihtsalt kõrvale- ja endassetõmbunud inimesi, kes keelduvad ühiskondlikes suurtes rivaliteedimängudes kaasa löömast. Üheks uueks nähtuseks on noored, kes lakkavad ülivõistluslikus ühiskonnas suhtlemast ning taanduvad omaenda elektroonilisse maailma. Jaapanis nimetatakse neid hikikamorideks.

Defitsiit eksiteerib meie elus mingis vormis alati. Paljudel elualadel luuakse seda tahtlikult ja teadlikult. Näiteks spordis, hariduses ja mujal. Ühes või teises vormis kaasalöömisest ei pääse me kuidagi. Siiski on see vähemalt osaliselt meie valida, millises osas ja millistel tingimustel me sekka lööme. Kapitalismi suureks vooruseks on inimestevahelise rivaliteedi suunamine ühiskonna jaoks suhtelist ohutule - reeglistatud rahalise kasumi teenimise teele. Vähemalt teoreetiliselt ei pea me tänases kapitalimaailmas
osalema juba valmis ja eesootavates struktuurides vaid võime leida endile oma turunišši ning pakkuda teistele töökeskkonda, mis on soe ja inimlik.

Nii et võtkem järjekorda!

Andrus Norak, 2005-08-26

Artiklile on 1189 kommentaari. Loe kommentaare »

***